Ma ei tea, kas siin on veel kedagi, kes poleks kuulnud diabeedist ehk maakeeli suhkruhaigusest. Kui ei ole, siis doktor Google aitab. Sest ma ei hakka täna uuesti kirjutama pikka sissejuhatust diabeedi haiguskulust, ravivõimalustest ja tüsistustest, kuna ma tahan hoopis jagada mõningasi naljakaid seikasid, mis on kaasnenud madala veresuhkruga. Aga enne kui me nende lugude juurde liigume, siis olgu juba eos ära öeldud, et kui inimesel on suhkur madal, siis pole aega enam oodata. Kui inimene on veel suuteline ise kõnelema, siis anna talle midagi magusat (komm, mahl, isegi tükk leiba aitab). Kui aga inimene pole enam adekvaatne või veel hullem, kontaktivõimetu, siis helistage kohe 112. Ja tihtipeale on diabeetikul endal ka midagi magusat kotis, võite sinna ka kiigata. Kindlasti mitte süstida diabeetikut! 

Ma olen 26. aastase diabeedistaažiga näinud kõikvõimalike veresuhkruid, ja juhtunud on ka nii mõndagit, näiteks teadvuse kaotus, krambid. Isiklikult ma ei pea diabeeti kohutavaks haiguseks, mille diagnoosimisel peaks inimene hakkama kassima. Jaa, tegu on tõsise haigusega ja seda on võrreldud isegi vähkkasvajaga, mis salakavalalt aegamööda hävitab inimese vereringest kuni organiteni. Aga hea uudis on see, et kui oled piisavalt hoolas ja korralik, siis on ka haiguskulg leebem ja aeglasem ning tänapäevaste vahenditega tekib väga vähe tüsistusi. Märksõna on koostöö. Koostöö oma arstiga. Koostöö oma haigusega. Selle haigusega tuleb saada sõbraks ja õppida koos elama. Ma ikka aeg-ajalt itsitan pihku ja muigan siin omaette, kui loen kusagilt blogist, mismoodi keegi ostis endale mingi järjekordse koduse allergiatesti ja issandjumal küll, mõelda vaid, nad pidid teist korda oma elus näpu otsast verd võtma ja nüüd on kõik käed, seinad ja elamine verd täis nagu seal oleks seatapp toimunud. Nii nad seda kirjeldavad. Ja mõelda vaid, ma pean end iga päev mitu korda päevas süstima, 4-6 korda päevas lansettiga sõrmeotsi augustama, iga toidukord süsikaid arvutama ja siis jälle mõõtma ja siis vajadusel jälle süstima. Ja siis ühe sellise väikse augukese pärast läheb kohe selline kisa lahti. Pühajeesuskristus küll, ma ütlen.

Ma saan aru, et iga inimese jaoks on tema hirmud ja mured need kõikse suuremad ja hirmsamad, aga kui minul kipub vahel madalseis peale tulema või tahaks niisama vinguda ja halada, siis ma mõtlen endast kehvemas või nõrgemas seisus olevatele inimestele. See päriselt aitab. Võtame kasvõi diabeeti haigestunud beebi ja nende vanemad. Mina olen jah täiskasvanud inimene ja saan mõistusega aru, miks on tarvis mitu korda päevas lansetiga sõrmeotsa lõhkuda, aga katsu sa seda vastsündinule või kolmekuisele beebile selgeks teha. Ei ole ju nii, et lihtsalt seletad rahulikult puhtas emakeeles olukorra ära ja beebi noogutab sulle kõikemõistvalt naeratades vastu. Tjah, oleks see vaid nii, eksole. Tegelikult beebi tunneb ainult valu ja annab läbi nutu sellest märku. Ja siis mõelda nendele vanematele, kes peavad oma beebile teadlikult haiget tegema ja mõtelge veel sellele kui tilluke on selle väikese inimese sõrmeots... Veits nõme nagu siis vinguda, kas pole?!

Aga tagasi minu juurde...
Kuna mul on rohkem kui üks kord selle aja jooksul olnud väga ränkasid hüpoglükeemiaid, mis on lõppenud krambitades, siis kirjutan ühest sellisest humoorikast juhtumist lähemalt. Täpsemalt sellest, kuidas mõistus peale hüpot kohe üldse ei klikkinud.

Olime seltskonnaga Hiiuma kohvikupäevadel ja mitte üritust väisamas, vaid ise kohvikut tegemas. Et jõuda meeskonnaga vajalikud ettevalmistused ära teha, läksime päev varem kohale ja seega pidime paar ööd Hiiumaal ööbima.

Esimese öö varahommikul ärkan üles ja Kiku teatab: "Sul olid krambid!"
"Mis asja! Minul?"
"Jah, kohe tuleb kiirabi ka," seletab Kiku rahulikult.
"Kiirabi? Kellele?" uurin mina hämmeldunult.
"Sulle. Sul olid ju krambid," vastab Kiku.
"Krambid? Minul?!" veel rohkem hämmeldunult, nagu kuuleks sellest esimest korda.

Istusin siis rahulikult voodi peal edasi ja lürpisin suhkruvett . Hetke pärast tuli keegi meie seltskonnast üle ukse kiirabi saabumisest teatama. Loomulikult olin ma selleks hetkeks suutnud veel korra ära unustada, et mul olid krambid ja et kiirabi tuli just mulle. Kuna Janet ööbis samuti meiega ühes toas, siis otsustati ta meedikute ajaks teise tuppa saata.
Kui meedikud mu suhkru, vererõhu, pulsi ja kõik muud näidud üle kontrollisid ja tunnistasid mu stabiilseks, siis keegi seltskonnast küsis minult: "Kas toome Janeti tagasi?"
"Janeti?" küsisin nagu kuuleksin seda nime elus esimest korda.
"Sinu juhtkoer," selgitas Kiku.
"Koer? Mul on koer või?!" küsisin heldinul häälel.

Tjah, kui mu poobik tuppa tormas ja minu juurde saba liputades tuli, siis mulle meenus jah, et mul on tõepoolest koer. Ma ei tea üldse, kuidas ma sain sellise nunnupalli ära unustada. Eriti kui pakub mulle igapäevaselt nii vahvaid emotsioone. Näiteks täna hommikul kui ma silmaluugid avasin ja olin ainult suurt varvast jõudnud liigutada, ronis see tegelinski voodi alt välja, pistis oma märja ja külma ninaotsa vastu mu kaela, seejärel vastu kõrva ja tagatipuks aevastas ilge tatilärakaga mulle otse kõrvaauku. Tõepoolest, kuidas ma sain küll selle karvapalli ära unustada.

Aga eks neid lugusid hüpodest, mida diabeetikud on kogenud, neid on sadu. Küll on diabeetik end madala suhkru korral lennuki pähe vannituppa lukustanud ja keeldunud sealt väljumast, sest daah, muidu ju "lennukis" rõhk langeb ja kukub alla. Kuigi ainus, mis seal langeb on veresuhkur. Või mismoodi diabeetik madala veresuhkruga lamab diivanil ja näeb mismoodi lagi hakkab talle peale vajuma ja siis lihtsalt rahulikult lamab edasi ja jälgib antud olukorda ja mõtleb mingeid omi kosmilisi mõtteid. Kõlab veits sedasi nagu inimene oleks seeni tarvitanud. Ja ei, ma ei pea siin silmas kukeseeni. Aga tegelikult on siin süüdi liiga madal veresuhkur.