Elu parim üllatus
Nonii, ma lubasin avalikustada elu parima üllatuse, mille Joosepi ema mulle või no meile tegi. Sirts koos oma elukaaslasega kinkisid meile kaheinimese tandemi! Saate aru?! See on jalgratas (no igaks juhuks mainin, kui keegi ei peaks teadma) ja nüüd me saame Joosepiga koos rallimas käia. Ülisuper äge, ma olen lihtsalt kohutavalt rõõmus ja elevil, ikka veel, kuigi ratas on juba neli päeva käes olnud.
Eile tegime esimesed pikemad ringid ka Nõmme peal ja no ütleme nii, et ma olen ikka päris nõrk. Olen kogu aeg arvanud, et oh, mul on head jalalihased, tutkit brat. Jummala lahja vennike olen, sest nii kui olime paar tõusu ära võtnud, oli mul kops koos ja reielihased andsid tuld. Koju jõudes ma peaaegu et roomasin trepist üles. Huvi pärast mõõtsin pulssi ka ja see oli 120. Mul pole halli aimugi, kas see on normaalne. Kuskilt kaalulangetus saates rääkis Orgu, et füüsilise trenni ajal võib pulss tõusta 140ni. Ma ei tea, ma saaks siis vist infarkti. Sellise pulsiga pole ju võimalik end liigutadagi... Või no on ikka võimalik, aga surma hinnaga.
Joosep on muidugi ülihoolitsev. Eile hakkas mulle rääkima, et nüüd peame mulle rattakiivri ka ostma, aga seni pean ma tema oma kandma. Ma muidugi protestisin vastu, sest minu arvates polnud see üldse vajalik, kuna ega me maandteele ei plaaninud minna. Aga Joosep muudkui surus ja surus oma kiivrit mulle pähe ja mina muudkui putkisin vastu, kui lõpuks Joosep jalatsid jalast võttis ja ütles: "No okei, siis me ei lähe üldse!"
Eile tegime esimesed pikemad ringid ka Nõmme peal ja no ütleme nii, et ma olen ikka päris nõrk. Olen kogu aeg arvanud, et oh, mul on head jalalihased, tutkit brat. Jummala lahja vennike olen, sest nii kui olime paar tõusu ära võtnud, oli mul kops koos ja reielihased andsid tuld. Koju jõudes ma peaaegu et roomasin trepist üles. Huvi pärast mõõtsin pulssi ka ja see oli 120. Mul pole halli aimugi, kas see on normaalne. Kuskilt kaalulangetus saates rääkis Orgu, et füüsilise trenni ajal võib pulss tõusta 140ni. Ma ei tea, ma saaks siis vist infarkti. Sellise pulsiga pole ju võimalik end liigutadagi... Või no on ikka võimalik, aga surma hinnaga.
Joosep on muidugi ülihoolitsev. Eile hakkas mulle rääkima, et nüüd peame mulle rattakiivri ka ostma, aga seni pean ma tema oma kandma. Ma muidugi protestisin vastu, sest minu arvates polnud see üldse vajalik, kuna ega me maandteele ei plaaninud minna. Aga Joosep muudkui surus ja surus oma kiivrit mulle pähe ja mina muudkui putkisin vastu, kui lõpuks Joosep jalatsid jalast võttis ja ütles: "No okei, siis me ei lähe üldse!"
Muidu väga armas, et hoolib ja muretseb minu ohutuse pärast, aga no kuramuse pärast, ega ma laps pole, mille peale tema ütles, et ma olen tema naine ja naist tuleb hoida. Lubasin siis vastumeelselt, et fine, panen selle kiivri siis pähe, mille ma lõpuks ikka koju maha unustasin. Ausalt, mitte meelega. Pärast pargis istudes, jäätist süües ja tandemit imetledes, lausus Joosep: "Tegelikult tahan ma Sulle põlvekaitsmed ka osta..."
"Kuule lõpeta ära, Joosep! Ma ei kavatse mitte mingeid põlvekaitsmeid rattasõidu ajaks panna. Äkki tahad mulle Michellini mehikese kostüümi ka osta?!"
"Kuule see on täitsa mõte..." tögas Joosep vastu.
Igatahes, kui Sirts tandemi üle andis, siis sõnas, et see on eelmise aasta hilinenud sünnipäevakink. Nagu mis mõttes? Minu meelest on see ikka selle aasta sünnipäevakingitus ja kogu ülejäänud elu kinkidega on ka nüüd hooletu. Aitääh!
