Mul on pimedana veel arenguruumi vol. 3

Nonii, muljetan siis edasi Tartu tripist. Eesti Maaülikooli Väikelooma Kliinikusse läksin ma üldse sellepärast, kuna meil toimuvad iga kuu juhtkoertele mõeldud tervise kontrollpäevad ja kuna viimasel ajal on Džännu atoopiline dermatiit (maakeeli öeldes allergia) hullemaks läinud, siis otsustasin minagi minna ja oma pontu ette näidata. Kuna ma jõudsin viimasena kohale, siis sain ka viimasena sisse, aga õnneks ei pidanud ma päris üksi ootesaalis igavlema, vaid Gerli, kelle ma otsustasin seekord ellu jätta, oli mulle seltsiks.
Arsti juures me väga miskit uut teada ei saanud, kui välja arvata seda, et Džännu vasak kõrv vajaks kõrvalopotoomiat ehk siseloputust vms. Kirjutati ka retsept uutele kapslitele, mida Džännu iga nädalaselt peab krõbistama ja muu stuffi ostsin käsimüügist: niisked käpasalvakad, mis on ravitoimega, kõrvapuhastusvedelik ja kõrvapuhastuslapid ning summa oli tagasihoidlikud 56€.
Ahjaa, jessas, ma oleksin praegu peaaegu kõige oluliseima uudise unustanud rääkida. Meie lemmik allergoloog dr. Maarja Uri on tagasi Eestis...peale nelja pikka aastat, kui läks USAsse end täiendama ja siis veetis veel mõned aastad Inglismaal resitentuuris...but now she's back! :) Ta on lihtsalt suurepärane ja imeline arst, kes teeb oma tööd hinge ja armastusega ja see kuidas ta loomadesse suhtub, see on nii armas kuidagi. Näiteks meil on alatasa probleem Džännult varbavaheproovi võtmisega, sest see naaskel põgeneb ju toolide alla ja siis loomulikult olen mina, kes tirib julmalt selle kollase väriseva olendi, rihmaga tooli alt välja. Mul on sellepärast alati nii paha tunne, aga dr. Uri, ütleb alati, et las ta olla tooli all, ma ronin ise talle tooli alla järgi. Nii ta siis seal tagumik uppis sõbruneb mu surmahirmus koeraga ja võidab usalduse.
Ma ütlen, arstil ja arstil on vahe sees. Kui dr. Uri ära läks, siis pidin käima vene rahvusest asendusarsti juures, kes suhtus mu koera üleolevalt ja kuidagi nii, et labrador polegi mingi koer. Ma ei tea...venelastel vist on kuidagi rohkem nii, et ainult Saksa lambakoer on õige koer ja seega minu labraatorisse suhtus kuidagi tuimalt. Kui Maaru läks oma sakslasega tolle arsti juurde, siis arst muudkui seletas koerale, et Sinu võtan endale ja Sa oled nii tore ja kift ja võrratu...oleks ta korragi midagi positiivset minu koera kohta öelnud või nõnda kiitnud, et Džännut julgustada- EI! Ja kui kirjavahetust pidasime, siis alati lisas kirja lõppu ka oma tiitlid, mis jättis mulle temast külma, kalgi ja uhke arsti mulje. Ma ei arva, et kui Sul on mingi diplom või paber taskus, et siis oled tegija, sest lisaks paberile, peab Sinus olema see miski, mis tekitab ka usaldust.
Dr. uri seevastu paneb kirja lõppu vahepeal, et paid Janetile vms. No ikka palju meeldivam. Isegi, kui Sulle ei meeldi kõik loomad ja koeratõud, siis ma ei tea...teeskle natukenegi, et Sa hoolid, siis on koeraomanikul ka vähe usaldavam tunne järgmine kord tulla ja ettekirjutusi täita.
Okei, ma kaldusin nüüd teemast täitsa kõrvale...kokkuvõttes, mis puudutab veterinaare, siis kõik on hetkel superhästi ja elu on lill, sest meie võrratu dr. Uri on tagasi!

Aga kui kliinikust välja astusime ja vaja oli leida see hoone, mida tuleb läbida, et jõuda bussipeatusesse, siis hoone leidsime, ukse ka leidsime, aga ainuke häda seisnes selles, et uks oli lukus. Gerli küsis endalt ja minult, et mis nüüd edasi. Ma ei lasknud pikalt mõelda, vaid keerasin otsa ringi ja ütlesin, et lähme ringiga. Me kumbki polnud kunagi varem mingit teist teedpidi tulnud ega läinud, aga kui bussipeatusesse jõudmiseks on takistuseks üksainus maja, siis tuleb loogiliselt võttes ju ümber maja minna...ses suhtes, et ega see maja nüüd lõputult pikk ka olla saa...vähemalt nii ma arvasin.
Hakkasime siis mööda x-kohta minema ja ma ütlesin Džännule, et otsigu vasak tee. See oli siis selleks, et kui maja ükskord peaks otsa lõppema, et siis saaks kohe ümbernurga pöörata. Ühepöörde vist isegi tegi, aga edasi tuli muru, palju muru...natuke heina ka. Gerli oli väga kahtleval seisukohal ja ütles, et ta väga loodab, et kraavi ei tule. Aga mina olin muretum, sest otsesuunalt kostus autoliiklust. Järeldus: seal on tsivilisatsioon ja sinna peame me saama :D
Kraavi kohapealt ütlesin ma Gerlile, et ärgu muretsegu, ei tule siin mingit kraavi. Kõndisime ja kõndisime, kui äkki Gerli teatab resoluutsel toonil: "Nonii Kai Kuusk, siin on kraav!"
"On või?" küsisin veidi üllatunult ja naerdes.

Ei noo, kui on kraav, siis tuleb üle kraavi minna ja nii me ka tegime. Kaks pimedat koos oma juhtkoertega ronimas üle kraavi, ise teadmata, et kuhu nad peale kraavi jõuavad. Kraav oli sügav ja järsk, aga meie õnneks kuiv. Peale kraavi oligi sõidutee, aga et milline sõidutee või mis suunal või kuhu see viis, sellest polnud meil muidugi halli aimugi ja bussipeatuse asukohast võisime ka ainult und näha.
"Ma ei saa aru, mis kuramuse värk sellega on, et iga kord, kui olen Sinuga, siis ma eksin ära..." ütles Gerli.
"Sama siin!" vastasin naerdes. "Üksi saan ma palju paremini hakkama!" lisasin naeru lagistades.

Ma muidugi ei tea miks me seal nii rõõmsad olime ja särasime, sest olime ju eksinud, aga noh...vähemalt oli põnevust nii et tapab.
Nüüd oli jälle see sama tuttav olukord, milles ma olin enne kliinikusse jõudmist ehk et, kummale poole minna, kas vasakule või paremale? Läksime seekord vasakule, sest tundus, et vasak toob rohkem õnne.
Kui olime üks paarkümmend meetrit kõndinud mööda teeserva, siis meenus mulle, et mul on veel üks tore äp (yeah, ma olen kõiksugu äppidega varustatud pime) ja helistasin Kikule, et too vaataks äpist Find My Friend, et kus pärapõrgus me oleme. Kiku reaktsioon oli ka muidugist kuldaväärt, kui kõne vastu võttis ja ma teatasin, et ma olen sutsu eksinud, siis ütles: "Tsiises, Kai!" (nagu what, katsu ise pime olla....ikka juhtub ju :D).
Paari minuti pärast helistas Kiku tagasi ja ütles, et seisku me seal, et T. juba sõidab meile järgi (jälle saadetakse nägija appi). Kiku muidugi põhjendas seda sellega, et me oleme kuskil maanteel (ou realy) ja et ümberringi on palju tühja maad ja mõned hooned ja et maru keeruline on seletada, et kus see bussipeatus asub vms. Fine, leppisin seekord veidi rahulikumalt olukorraga ja Kiku enne kõne lõppu ütles: "Ja vaadake, et te keset sõiduteed ei seisaks!"
"Ei seisa, ei seisa...meil on siin muruäär täitsa olemas..." rahustasin Kikut.

Kuigi Kiku käskis meil paigal püsida, siis otseloomulikult me seda ei teinud, vaid kõndisime natuke mööda teeserva edasi ja lõpuks ütlesin, et kuule ootame siin. Autot oodates lobisesime ja naersime, kui äkki meie jutuvada katkestas vasakult poolt lähenev müra, sealt poolt, kus pidi meie teadmiste kohaselt olema kraav ja muruäär. Reaalsus oli see, et kuna me Kiku sõna ei kuulanud ja oma tarkusega natuke edasi liikusime, siis kõndisime täpselt ristmikuni ja loomulikult jäime keset ristmiku ka seisma ja lobisema ning see lähenev müra oli linnaliinibuss. Kobistasime siis  veidi ehmununa oma kondid tee pealt ära ja kuulates bussiliiklust, saime hetk hiljem aru, et kus me oleme, kus on bussipeatus, kus on kliinik jne. Aga noh nüüd oli juba hilja, sest auto oli teele saadetud, kuigi nii suur tahtmine oli minna ja otsida nüüd see bussipeatus ka üles, sest no puzzle oli peaaegu juba koos ju. See on umbes sama hea, kui üks puzzletükike on lõpliku pildi kokku panemiseks veel lisada, aga Sa ei tohi seda mingil x-põhjusel sinna paika asetada.
Enne, kui auto järgi jõudis, sõitis päris mitu bussi meist seal ristmikul mööda ja üks bussijuht lausa oma küljeaknast uuris, et kas oleme eksinud, mille peale Gerli hõikas, et oleme jah, aga mina hõikasin kohe järgi: "Eii ole...või noh olime, aga enam ei ole...meile tuleb juba auto järgi."

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top