See, et ma olen aastaid nõela otsas istunud, pole vast kellegi jaoks enam mingine uudis. Juba minu linnavanaema teadis rääkida, et ma olen paadunud narkomaan, kes käib end pubides süstimas. Hehe, ma ei saa sellele väitele kuidagi vastu ka vaielda, sest on tõepoolest tulnud ette olukordi, kus olen viibinud pubis, oh kae õudu, isegi lausa mitmes erinevas joomaurkas ja siis peale väikest praadi või kokteili endale nõela sisse susand.

Kuid nüüd on nii, sõbrakesed, et sellest praegusest nõelast jääb mulle väheseks ja ma olen otsustanud üle minna kangemale nõelale ehk tätoveerimisele. Kuigi see pidavat olema üliränka sõltuvust tekitav haigus, siis ma ise loodan küll, et suudan piirduda ainult ühekordse doosiga, sest mul on ainult üks ja väga kindel sõnum, mida soovin endaga elupäevade lõpuni kaasas kanda ja ühtlasi seda ka teistele aeg-ajalt meelde tuletada, no kui märkavad mu randme siseküljel ilutsevat mõttetera.

Ma olen otsustanud lasta tätoveerida oma küünarvarre siseküljele "Ainult südamega näed Sa hästi"

Kõik, kes on lugenud Antoine de Saint-Exupéry ajatut loomingut, tundsid vist juba ära, et see mõttetera pärineb "Väikse printsi" raamatust.  Kuid ega see lause poleks ainuke asi, mille laseksin tätoveerida, vaid lause lõppu, üles paremasse nurka tahaksin ka pisikest, musta kontuuridega liblikat, kelle tiivad oleksid seest mitmevärvilised, mis sümboliseeriks elu värvikust. Liblikas peaks tulema selline õhuline, õrn ja lendlev.

Kui mõtlete, et kust nüüd ühtäkki selline soov, siis tegelikult olen ma alati salamahti ihaldanud endale tätokat. Juba pubeka ajal hullult tahtsin, sest no kõigil ju oli, aga minu vanemad ei lubanud mul oma nahka rikkuda, endal mul selleks lolluseks cashi polnud ja vanemate keelust üle astumiseks olin ma liiga pussukas. Täna olen ma selle üle maru tänulik, sest ma poleks arvatavasti praegu õnnelik mingi lambi sirgeldise või tribla üle, mis oleks olnud tehtud moeröögatuse pärast, lihtsalt sellepärast, et teistel on ju ka. Debiilsemat põhjust annab otsida.

Kuid nüüd, aastaid hiljem, kui sattusin uuesti lugema "Väikest printsi" ja jõudsin selle peatükini, kust see mõttetera pärineb, tundsin ootamatult äratundmisrõõmu ja teadsin kohe, et see lause peab mulle peale tätoveeritud saama.

Ma tõesti tunnen, et see on midagi väga-väga minulikku, kuna just täpselt nii ma pimedana ümbritsevat maailma ja inimesi tunnetangi. Lisaks usun, et kandes seda mõttetera endaga kõikjal kaasas, tuletaks see ühtlasi ka teistele meelde, et aeg-ajalt oleks mõistlik nägemiseks silmad sulgeda. Pluss värviline liblikas sümboliseerib minu jaoks väga tugevasti ka seda, et kui ma vaatan maailma läbi südame, siis hoolimata oma füüsilisest pimedusest, näen ma oma maailmas  pesitsevaid värve ja erinevaid emotsioone.

Lisaks olin ma alguses pikalt nagu kits kahe heinakuhja vahel, sest ei suutnud ära otsustada, kas lasta tekst kirjutada ladina- või eesti keeles, kuid  lõpuks jäi siiski viimane peale, sest kuigi ladina keel on imeilus, siis jäin mõtlema, et mis tolku on mul sellest ladinakeelsest mõtteterast, kui neid, kes sellest aru saaksid ja lugeda mõistaksid, on nii vähe. Seepärast jäin eesti keelele truuks - kõigile üheselt mõistetav, et mis on minu sõnum, mida endas kannan.

Egas muud, ma jään nüüd kannatamatult ootama arvamusi ja mõtteid ning soovitusi, et millele võiksin kindlasti tähelepanu pöörata või millega arvestada, enne kui nõela alla lähen ja oma puhta naha suutuse kaotan. Loomulikult oleksin väga tänulik, kui soovitaksite ka usaldusväärseid tegijaid või kes üldse oleks nõus pimedale tegema. Tean salonge, kes PÕHIMÕTTELISELT pimedatele EI tee. Igatahes eelistatud oleks Pärnu kant, kuid Tartu või Tallinn poleks ka probleemiks. Tätoveerimiseks läheb aprill-mai ja kui tehtud saab, eks siis näitan tulemust ka. Vbla teen protsessist endast ka video, no kui ma just nagu titt ei ulu seal.