See, et ma olen aastaid nõela otsas istunud, pole vast kellegi jaoks enam mingine uudis. Juba minu linnavanaema teadis rääkida, et ma olen paadunud narkomaan, kes käib end pubides süstimas. Hehe, ma ei saa sellele väitele kuidagi vastu ka vaielda, sest on tõepoolest tulnud ette olukordi, kus olen viibinud pubis, oh kae õudu, isegi lausa mitmes erinevas joomaurkas ja siis peale väikest praadi või kokteili endale nõela sisse susand.
Kuid nüüd on nii, sõbrakesed, et sellest praegusest nõelast jääb mulle väheseks ja ma olen otsustanud üle minna kangemale nõelale ehk tätoveerimisele. Kuigi see pidavat olema üliränka sõltuvust tekitav haigus, siis ma ise loodan küll, et suudan piirduda ainult ühekordse doosiga, sest mul on ainult üks ja väga kindel sõnum, mida soovin endaga elupäevade lõpuni kaasas kanda ja ühtlasi seda ka teistele aeg-ajalt meelde tuletada, no kui märkavad mu randme siseküljel ilutsevat mõttetera.
Ma olen otsustanud lasta tätoveerida oma küünarvarre siseküljele "Ainult südamega näed Sa hästi"
Kõik, kes on lugenud Antoine de Saint-Exupéry ajatut loomingut, tundsid vist juba ära, et see mõttetera pärineb "Väikse printsi" raamatust. Kuid ega see lause poleks ainuke asi, mille laseksin tätoveerida, vaid lause lõppu, üles paremasse nurka tahaksin ka pisikest, musta kontuuridega liblikat, kelle tiivad oleksid seest mitmevärvilised, mis sümboliseeriks elu värvikust. Liblikas peaks tulema selline õhuline, õrn ja lendlev.
Kui mõtlete, et kust nüüd ühtäkki selline soov, siis tegelikult olen ma alati salamahti ihaldanud endale tätokat. Juba pubeka ajal hullult tahtsin, sest no kõigil ju oli, aga minu vanemad ei lubanud mul oma nahka rikkuda, endal mul selleks lolluseks cashi polnud ja vanemate keelust üle astumiseks olin ma liiga pussukas. Täna olen ma selle üle maru tänulik, sest ma poleks arvatavasti praegu õnnelik mingi lambi sirgeldise või tribla üle, mis oleks olnud tehtud moeröögatuse pärast, lihtsalt sellepärast, et teistel on ju ka. Debiilsemat põhjust annab otsida.
Kuid nüüd, aastaid hiljem, kui sattusin uuesti lugema "Väikest printsi" ja jõudsin selle peatükini, kust see mõttetera pärineb, tundsin ootamatult äratundmisrõõmu ja teadsin kohe, et see lause peab mulle peale tätoveeritud saama.
Ma tõesti tunnen, et see on midagi väga-väga minulikku, kuna just täpselt nii ma pimedana ümbritsevat maailma ja inimesi tunnetangi. Lisaks usun, et kandes seda mõttetera endaga kõikjal kaasas, tuletaks see ühtlasi ka teistele meelde, et aeg-ajalt oleks mõistlik nägemiseks silmad sulgeda. Pluss värviline liblikas sümboliseerib minu jaoks väga tugevasti ka seda, et kui ma vaatan maailma läbi südame, siis hoolimata oma füüsilisest pimedusest, näen ma oma maailmas pesitsevaid värve ja erinevaid emotsioone.
Lisaks olin ma alguses pikalt nagu kits kahe heinakuhja vahel, sest ei suutnud ära otsustada, kas lasta tekst kirjutada ladina- või eesti keeles, kuid lõpuks jäi siiski viimane peale, sest kuigi ladina keel on imeilus, siis jäin mõtlema, et mis tolku on mul sellest ladinakeelsest mõtteterast, kui neid, kes sellest aru saaksid ja lugeda mõistaksid, on nii vähe. Seepärast jäin eesti keelele truuks - kõigile üheselt mõistetav, et mis on minu sõnum, mida endas kannan.
Egas muud, ma jään nüüd kannatamatult ootama arvamusi ja mõtteid ning soovitusi, et millele võiksin kindlasti tähelepanu pöörata või millega arvestada, enne kui nõela alla lähen ja oma puhta naha suutuse kaotan. Loomulikult oleksin väga tänulik, kui soovitaksite ka usaldusväärseid tegijaid või kes üldse oleks nõus pimedale tegema. Tean salonge, kes PÕHIMÕTTELISELT pimedatele EI tee. Igatahes eelistatud oleks Pärnu kant, kuid Tartu või Tallinn poleks ka probleemiks. Tätoveerimiseks läheb aprill-mai ja kui tehtud saab, eks siis näitan tulemust ka. Vbla teen protsessist endast ka video, no kui ma just nagu titt ei ulu seal.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2018
(40)
-
▼
jaanuar
(9)
- Lähen järgmise nõela otsa
- Merka pani outfitiga puusse, aga Marimell pani oma...
- Igati normaalsed täiskasvanud inimeste hirmud
- Mind ei ole ahistatud
- Ma pole mingi bakterifoobik, aga...
- Günekoloogiline familiaarsus ja steriliseerimine
- Kas SEB läks lolliks või on asi minus?
- Jaa, see siniste silmadega tüdruk olin mina
- Miks ma peitu pugesin?
-
▼
jaanuar
(9)
Pärnus soovitaks Tallinna maanteel asuvast salongist Argo Kaup.
VastaKustutaJust!! Lasknud temal omale teha pilte ja lähen ka veel kuna on parim
KustutaKilingi-Nõmmes on väga hea tegija Fb - Kaisa Kritseldused. Sellega, kas ta ka pimedatele teeb, ma isiklikult kursis ei ole, aga olen ise tema nõela all käinud ja on ka paljud sõbrad kaugemalt kohale sõitnud, et just tema kunsti nende nahale teeks. Super-super andekas noor neiu!
VastaKustutaMiks ei peaks mõni tätoveerija pimedatele tegema? :D See on sama hea lause, et kle ma ei tea, kas ta prillidega inimestele teeb, või blondidele :D
KustutaMallu, usu või mitte, aga meie väikesel maalapikesel eksisteerib tätoveerijaid, kes tõepoolest keelduvad pimedat sõrmeotsagagi puutumast, sest kardavad, et kui enamus inimesi või pimeda mingisugune super usaldusisik hakkab seletama, et ilge rõvedus tehti valmis ja üldse pole selline nagu pime tahtis, et siis on võimalik mingi kohtukeiss kraesse keerata. Kuigi minu meelest on see täielik idiootsuse tipp.
KustutaKuna sul on ka diabeet, siis ei tasu selliseid riske oma tervise huvides võtta.
VastaKustutaMilliseid selliseid?
KustutaTartus soovitan Backbone salongi - nende valimi osas jään vastuse võlgu aga sealsed poisid ei tee "asja lihtsalt ära" vaid mõtlevad kaasa ja pakuvad erinevaid variante. Kindlasti lähen ka ise sinna peagi tagasi.
VastaKustutaKui Tartus, siis tõesti ainus variant Backbone! :)
VastaKustuta