Peavalust ropendamiseni
Helistasin täna perearstikeskusesse ja sain perearsti õega suhelda, kes küsis minult portsu kõikvõimalike küsimusi: kas vererõhk on korras, kas nohu või palavikku on esinenud, kas puuki on olnud. Nendele esimestele küsimustele vastasin ma kindlalt eitavalt ja viimasele tegelikult ka, kuigi kui nüüd järele mõelda, siis ega ma ju kindel selles olla ei saa. Samas, kui need puugirajakad end täis imevad, ega nad siis nii märkamatud ka kehal ei ole ju. Mitte et ma end kogu aeg igalt poolt katsuks ja näpiks, aga üldiselt selline väike märkamatu tegelane, nagu seda on täisimenud puuk, peaks ikka suht märgatav olema, sest ega ma pole karvane nagu koer, kus vahest võib tõepoolest see puugijurakas kahe silma vahele jääda. Hmm, ma arutlen siin puugi olemasolust, mis isegi ei pruugi üldse peavalu põhjuski olla, aga vot kus alles tõmbas jutu käima. Igatahes õde leidis, et kuna mul peale peavalu mitte ühtegi muud kaebust ei esine, siis tulgu ma homme perearstikeskusesse ja näidaku end arstile ette ning ühtlasi võtavad näpuotsast väikese vereproovi ka.
Aga minnes teiste teemadega edasi, siis ma nägin täna öösel kohutavalt ebameeldivaid unenägusid.
Üks unenägu puudutas toda USA juhtumit, kus tüüp lasi snaiprirelvast viis menti maha ja mina mitte ei näinud seda, mismoodi neid seal maha nottis, vaid põhjust miks hakkas üldse neid killima. Nägin unes siis toda mustanahaliste perekonda, kelle auto mentide poolt kontrollimiseks kinni peeti ja kui politsei küsis dokumente näha, siis juht ühtlasi teavitas politseid ka sellest, et tal on kindalaekas relv, no et ei tekiks arusaamatust. No igatahes toimus väike sõnavahetus ja siis äkki hakkas mingisugune karjumine pihta ja politsei lasi juhi lihtsalt maha. Mina nägin unenäos seda kõike kõrvalseisjana. Väga lähedase kõrvalseisjana. Naine röökis ja lapsed olid šokis ning üks nendest tuli ka autost välja, ise üleni oma isa tilkuva ajulägaga koos ja liikus teeristi poole, kus oli politsei patrullauto ja kukkus kättemaksuks kõiki ettejuhtuvaid inimesi maha kõmmutama. Vot selline ebameeldiv ja rõve unenägu. Sellepärast ma ei tahagi eriti lugeda antud teemasid ja kui Joosep läheb ka väga detailseks, siis kukun kiunuma, et äöää, ma ei taha kuulda, kuna mul hakkab peas tõsiselt elav kujutluspilt jooksma ja nii need realiseeruvad mul siis ka unenägudes, fuh!
Teine unenägu oli tiba heldem, kuigi sisaldas ühte minu foobiatest ning seetõttu oli samuti tegu äärmiselt pingerohke unenäoga. Just siis, kui mul oleks tarvis öösel korralikult välja puhata, et päevasel ajal oma peavaluga toime tulla, eksole, siis näen selliseid unenägusid.
Ühesõnaga, kuna viimasel ajal tuleb igast august titeuudiseid ja kõiksugu sellist roosamanna beebiootust, siis eks mul on ka see igatsus hinges ja siis tunnen, et tahaks ka ühte pisikest enda ellu, kuigi see on tõesti hetkel ilmvõimatu, aga ikkagist...
Eile nägingi siis oma Facebooki newsfeedil teavitust, et sõprade printsessil täitus esimene eluaasta ja siis meenus mulle taaskord minu vanus ning mu bioloogiline kell hakkas end valusal kombel meelde tuletama. Joosep on veendunud, et kuskil 10-12 aasta pärast on meditsiin nii kaugele arenenud, et tehakse tüvirakkudest kasvatatud elundite siirdamisi. Einoh, ma usun ka, et dekaadi pärast on nii mõnigi meditsiiniline edusamm tehtud, aga et see kõik jõuaks muutuda enam-vähem igapäevaseks ja ülemaailmseks...no sellega läheb veel kõvasti aega. Selle peale tegi Joosep muidugi suured silmad ja küsis imestunult: "Kai, kas Sa tõesti arvad, et ma poleks valmis meie korterit maha müüma või mis iganes maha müüma ja laenu võtma, et Sind Ameerikasse lennutada, kui seal hakatakse näiteks tegema esimesi sarnaseid siirdamisi!?"
Vot sel momendil tahtis mu süda ära sulada, for real! Ma ei olnud tõesti kunagi mõelnud, et me peaks või võiksime oma kodu maha müüa ainuüksi sellepärast, et mina saaksin endale a la 10% nägemist või omaenda tüvirakkudest kasvatatud neeru. Kusjuures ma ütlesin Joosepile, et kui ma peaksin valima, kas nägemine või uus neer=oma laps, siis ma võtan silmagi pilgutamata viimase variandi. Ühesõnaga selline jutuajamine meil ühel õhtul tõepoolest oli ja no alates sellest hetkest olen ma aeg-ajalt selliseid laste- ja beebiteemalisi unenägusid näinud. Mitte iga öö, aga paar-kolm korda kuus ikka.
Täna öösel ma igatahes nägin, et olime tandemmatkale minemas, kuid linnast välja sõites möödusime kohalikust lastekodust (siin polegi tegelikult ühtegi lastekodu) ja mina pakkusin, et lähme piilume lihtsalt korraks sisse ja uurime sealset eluolu. Liikusime tasakesi mööda lõputuid koridore, kui ühel hetkel ma märkasin ühes lastetoas ühte 2-3 aastast väikest tüdrukutirtsu, kes oli nii kurva ja õnnetu olemisega. Ma siis sikutasin Joosepi käevart ja ütlesin, et vaata, kui väike ja armas ja siis me mõlemad arutlesime, et kes küll jätab oma lapsekese sedasi maha. Unenäos mulle tundus, et olime leidnud üksmeele, et kui võimalik, siis vot selle väikese tirtsu me endale võtamegi.
Hetk hiljem suundusimegi juba ametnike poole, kes asusid kuskil paar korrust kõrgemal. Kuid, kui trepid lõppesid, siis laius meie ees tühi auk, kust said üle serva teistele korrustele alla vaadata. Ametnike lauani viis ainult üks imekitsas põrandariba, mis jooksis raamaturiiuli eest läbi. No see oli umbes 5 sentimeetrit to the max. Mina, kes kardab meeletult kõrgust ja kukkumist... Uh, ma kategooriliselt keeldusin mööda seda riba kõndimast, sest mu sisetunne ütles, et seal pole selliseid variante, kas kukud või ei kuku, vaid seal on variandid, Sa kas kukud või kukud.
Õnneks üks ametnikest märkas meid ja tuli siis ise meie juurde ja minu küsimuse peale, kas nad ei karda kukkuda, siis ütles suht muretul ja ükskõiksel häälel, et ikka kardavad ja isegi on kukutud paar korrust allapoole, aga no saab hakkama. No vot, sellised unenäod siis mul.
Tulles korra tagasi veel minu eelmise postituse juurde, siis Kiku ja Joosep kutsuvad mind vahepeal korrale, et ma talitseksin rohkem oma suuvärki blogis. Kikult oli hommikul kaks sõnumit ja Joosep hommikul niisama pobises, et miks ma nii inetusti kirjutan vms. Mnjah, inetusti tõesti, aga no miks ma peaksin valetama või asja ilustama. Lihtsalt emotsioonid keevad vahepeal üle. Kiku soovitas kasutada inglisekeelseid sõnu, et need pidavat kõlama viisakamalt. :D No ma ei teaa... Kas tõesti on vahet, kas ma ütlen läbi lillede, et need inimesed olid seal nagu pussyd või siis see eilne variant... Igatahes, kui mul peaks järgmine kord vastupandamatu soov tekkima võrrelda kedagi või sõimata, siis lasin Kikul saata endale Filipiini, rootsi, norra, türgi jt keeles roppusid, siis saan läbi lillede lajatada. Või veel parem... Ma küsin hoopis teilt - minu armsad lugejad, kas ja kui väga teid häirib selline sõnavara, sest teie peate ju seda lugema (või no ei pea kah :D), aga lihtsalt avaldage arvamust!? :)
Aga minnes teiste teemadega edasi, siis ma nägin täna öösel kohutavalt ebameeldivaid unenägusid.
Üks unenägu puudutas toda USA juhtumit, kus tüüp lasi snaiprirelvast viis menti maha ja mina mitte ei näinud seda, mismoodi neid seal maha nottis, vaid põhjust miks hakkas üldse neid killima. Nägin unes siis toda mustanahaliste perekonda, kelle auto mentide poolt kontrollimiseks kinni peeti ja kui politsei küsis dokumente näha, siis juht ühtlasi teavitas politseid ka sellest, et tal on kindalaekas relv, no et ei tekiks arusaamatust. No igatahes toimus väike sõnavahetus ja siis äkki hakkas mingisugune karjumine pihta ja politsei lasi juhi lihtsalt maha. Mina nägin unenäos seda kõike kõrvalseisjana. Väga lähedase kõrvalseisjana. Naine röökis ja lapsed olid šokis ning üks nendest tuli ka autost välja, ise üleni oma isa tilkuva ajulägaga koos ja liikus teeristi poole, kus oli politsei patrullauto ja kukkus kättemaksuks kõiki ettejuhtuvaid inimesi maha kõmmutama. Vot selline ebameeldiv ja rõve unenägu. Sellepärast ma ei tahagi eriti lugeda antud teemasid ja kui Joosep läheb ka väga detailseks, siis kukun kiunuma, et äöää, ma ei taha kuulda, kuna mul hakkab peas tõsiselt elav kujutluspilt jooksma ja nii need realiseeruvad mul siis ka unenägudes, fuh!
Teine unenägu oli tiba heldem, kuigi sisaldas ühte minu foobiatest ning seetõttu oli samuti tegu äärmiselt pingerohke unenäoga. Just siis, kui mul oleks tarvis öösel korralikult välja puhata, et päevasel ajal oma peavaluga toime tulla, eksole, siis näen selliseid unenägusid.
Ühesõnaga, kuna viimasel ajal tuleb igast august titeuudiseid ja kõiksugu sellist roosamanna beebiootust, siis eks mul on ka see igatsus hinges ja siis tunnen, et tahaks ka ühte pisikest enda ellu, kuigi see on tõesti hetkel ilmvõimatu, aga ikkagist...
Eile nägingi siis oma Facebooki newsfeedil teavitust, et sõprade printsessil täitus esimene eluaasta ja siis meenus mulle taaskord minu vanus ning mu bioloogiline kell hakkas end valusal kombel meelde tuletama. Joosep on veendunud, et kuskil 10-12 aasta pärast on meditsiin nii kaugele arenenud, et tehakse tüvirakkudest kasvatatud elundite siirdamisi. Einoh, ma usun ka, et dekaadi pärast on nii mõnigi meditsiiniline edusamm tehtud, aga et see kõik jõuaks muutuda enam-vähem igapäevaseks ja ülemaailmseks...no sellega läheb veel kõvasti aega. Selle peale tegi Joosep muidugi suured silmad ja küsis imestunult: "Kai, kas Sa tõesti arvad, et ma poleks valmis meie korterit maha müüma või mis iganes maha müüma ja laenu võtma, et Sind Ameerikasse lennutada, kui seal hakatakse näiteks tegema esimesi sarnaseid siirdamisi!?"
Vot sel momendil tahtis mu süda ära sulada, for real! Ma ei olnud tõesti kunagi mõelnud, et me peaks või võiksime oma kodu maha müüa ainuüksi sellepärast, et mina saaksin endale a la 10% nägemist või omaenda tüvirakkudest kasvatatud neeru. Kusjuures ma ütlesin Joosepile, et kui ma peaksin valima, kas nägemine või uus neer=oma laps, siis ma võtan silmagi pilgutamata viimase variandi. Ühesõnaga selline jutuajamine meil ühel õhtul tõepoolest oli ja no alates sellest hetkest olen ma aeg-ajalt selliseid laste- ja beebiteemalisi unenägusid näinud. Mitte iga öö, aga paar-kolm korda kuus ikka.
Täna öösel ma igatahes nägin, et olime tandemmatkale minemas, kuid linnast välja sõites möödusime kohalikust lastekodust (siin polegi tegelikult ühtegi lastekodu) ja mina pakkusin, et lähme piilume lihtsalt korraks sisse ja uurime sealset eluolu. Liikusime tasakesi mööda lõputuid koridore, kui ühel hetkel ma märkasin ühes lastetoas ühte 2-3 aastast väikest tüdrukutirtsu, kes oli nii kurva ja õnnetu olemisega. Ma siis sikutasin Joosepi käevart ja ütlesin, et vaata, kui väike ja armas ja siis me mõlemad arutlesime, et kes küll jätab oma lapsekese sedasi maha. Unenäos mulle tundus, et olime leidnud üksmeele, et kui võimalik, siis vot selle väikese tirtsu me endale võtamegi.
Hetk hiljem suundusimegi juba ametnike poole, kes asusid kuskil paar korrust kõrgemal. Kuid, kui trepid lõppesid, siis laius meie ees tühi auk, kust said üle serva teistele korrustele alla vaadata. Ametnike lauani viis ainult üks imekitsas põrandariba, mis jooksis raamaturiiuli eest läbi. No see oli umbes 5 sentimeetrit to the max. Mina, kes kardab meeletult kõrgust ja kukkumist... Uh, ma kategooriliselt keeldusin mööda seda riba kõndimast, sest mu sisetunne ütles, et seal pole selliseid variante, kas kukud või ei kuku, vaid seal on variandid, Sa kas kukud või kukud.
Õnneks üks ametnikest märkas meid ja tuli siis ise meie juurde ja minu küsimuse peale, kas nad ei karda kukkuda, siis ütles suht muretul ja ükskõiksel häälel, et ikka kardavad ja isegi on kukutud paar korrust allapoole, aga no saab hakkama. No vot, sellised unenäod siis mul.
Tulles korra tagasi veel minu eelmise postituse juurde, siis Kiku ja Joosep kutsuvad mind vahepeal korrale, et ma talitseksin rohkem oma suuvärki blogis. Kikult oli hommikul kaks sõnumit ja Joosep hommikul niisama pobises, et miks ma nii inetusti kirjutan vms. Mnjah, inetusti tõesti, aga no miks ma peaksin valetama või asja ilustama. Lihtsalt emotsioonid keevad vahepeal üle. Kiku soovitas kasutada inglisekeelseid sõnu, et need pidavat kõlama viisakamalt. :D No ma ei teaa... Kas tõesti on vahet, kas ma ütlen läbi lillede, et need inimesed olid seal nagu pussyd või siis see eilne variant... Igatahes, kui mul peaks järgmine kord vastupandamatu soov tekkima võrrelda kedagi või sõimata, siis lasin Kikul saata endale Filipiini, rootsi, norra, türgi jt keeles roppusid, siis saan läbi lillede lajatada. Või veel parem... Ma küsin hoopis teilt - minu armsad lugejad, kas ja kui väga teid häirib selline sõnavara, sest teie peate ju seda lugema (või no ei pea kah :D), aga lihtsalt avaldage arvamust!? :)
