Pea põõsas, põõsas peas

Ma täiega naudin praegust aega, kui kõik õitseb ja linnud rõõmsalt sädistavad. Paraku pika talvega läheb aga Džännul ja minul meelest ära üks oluline kevad-suve tunnusmärke.  See kui loodus õitsele puhkeb, et siis võiks ja peaks Džännu natuke suurema varuga põõsastest mööduma. Hetkel jätab Janet arvestamata põõsaste küljes kasvavad lehed, millest mu pea koguaeg läbi käib ja nii ma avastangi päris sageli, et olen jalutuskäigu jooksul endaga natuke põõsast ka kaasa vedanud.Millal on seda kõige parem avastada? Eks ikka kodus, siis kui oled juba uhkelt läbi linna ja inimeste jalutanud.
Nojah, eks tuleb siis teha vajalik hulk kordusi ja küll need põõsad koos kogu oma atribuutikaga ükskord ka Džännul õigel ajal meelde tulevad ja siis ei vea põõsast endaga koju. Kui küsite, et mis asi siis lõppudelõpuks minul talvega meelest ära läheb? Eks ikka see, et mis tunne on pidevalt peaga läbi põõsa kõndida, šokeerida põõsa- ja puuelanikke ning tunda piinlikust helmete, puulehtede, niisama puru ja soga pärast, mis mu pead kaunistavad.

Käisin täna kontserdil ja mul tekkis konkreetne küsimus. Miks ei ole nendel pehmetel klapptoolidel igal istmeomanikul oma käsituge? Okei, ma saan aru, et ruumi kokkuhoiu mõttes, aga kuhu ma oma käed peaksin siis toetama, kui mul peaks selleks soov või vajadus tekkima? Mis ma köhatan viisakalt ja ütlen kõrvalistujale, et ou kuule, ole kena ja korista oma küünarnukk ära? Või siis enne ürituse algust lepime ajaliselt kokku, et millal vahetame ja laseme teisel ka kätt toetada, umbes nagu kitsas voodis kaaslasega üheaegselt külje keeramine. See käsitoe küsimus ei ole nüüd nii suur probleem, kuid piisavalt, et sellest kirjutada ja teemat tõstatada. Tavaliselt, nagu Murphyle on kohane, siis see vajadus tekib just siis, kui teine inimene on juba käsitoe enda alla matnud.
Nii, aga tänaseks aitab, sest eelmine öö ma magasin kõigest 5h ja kuna öösel oli mul ka hüpo, siis polnud need viis tundi just täisväärtuslikku und täis (pealegi nägin ma kõige rõvedamat unenägu üldse, lausa nii rõvedat, et ma isegi ei julge sellest kellegile rääkida, veelvähem kirjutada...isegi ei kujuta ette, et miks sellist jõledust nägin). Igatahes homme ootab meid ees Vapramäe 10 km pikkune matkarada koos väikese piknikuga. Kui elusalt ja tervelt tagasi jõuan, siis teen väikese reportaaži ka ning loodan väikese videoklipi salvestada sellest, kuidas hullud juhtkoerad oma vabaaega metsas naudivad.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top