Mul on juba mõni aeg peas tiirelnud mõte, kirjutada sellest, kuidas inimesed janunevad draama ja labasuse järgi...ehk siis, ma hakkan nüüd blogilugejaid klatšima...tegelikult ei hakka ka ju, sest kirjutan sellest täiesti avalikult. Ma ei hakka siia eraldi blogisid näideteks tooma, et kus suurem ja kõvem kaagutamine ja kisma käib...lausa selline kisma, et sulgi ja teri lendab. Kavatsen pigem keskenduda üldisele dendentsile ja inimestele, kelle üks igapäevane töökohustus on blogides kommenteerimine.
Need on inimesed, kes fännavad kindlaid blogijaid, täidavad blogides ringi kolistades oma päeva mingit puudujääki või tühimikku ja samastuvad blogijaga, aga on ise nii arad või laisad, et ei kirjuta teemadel, mis neile muret või rõõmu valmistab. On ju hea ja mugav, kui keegi on põhimõtteliselt Sinu mõtted ja seisukohad juba kirja pannud ja Sinu ülesandeks jääb ainult kas kiita, laita või blogijat padulollakaks sõimata.
Kuid siis on ka teine grupp blogilugejaid, need rahulikumad (mina kuulun ka sinna hulka), kes siis loevad ja naeravad pihku, et kuidas üks kanakari, peotäis terade peale, hulluks läheb. Tavaliselt hakatakse seal kanakarjas end kehtestama ja see käib umbes sellise süsteemi järgi: kui Sa mõtled või arvad teistmoodi kui mina, siis Sa oled paberitega IDIOOT!
Selle asemel, et oma seisukohad ja mõtted oma isiklikus blogis, teatud küsimuses, rahulikult kirja panna, hakkavad mõned tibud kommentaariumisse postitama kilomeetri pikkuseid kommentaare ja seda suhteliselt anonüümselt või turvaliselt sünonüümi kasutades. Kuid andkem neile andeks ja püüdkem neid mõista, sest kogu oma frustratsioon ,vaimukus ja ainuõige tarkus tuleb endast ikka välja elada / lasta. Kui järgi mõelda, siis thank God, et kõik need kommenteerijad ei blogi, sest see oleks ühiskonna hukatus!
Teine tera on aga oskus, kuidas blogija suudab munevat ja rahulikku kanakarja nii pöördesse ajada, et oleks valmis, piltlikult öeldes, üksteist surnuks nokkima. Tegelikult pole selleks sugugi palju vaja. ..õige natuke krõbedamaid sõnu, mida ehk keskmine eestlane ei kasutaks avalikult,kirjutada kergelt ülevõlli lugusid ja voilaa. Kindel on see, et kui saabub nälg ja ikaldus, siis kanad nälga ei jää, sest blogimaastiku lisandub pidevalt juurde uusi wannabesid, kes üritavad blogimisega läbi lüüa ja seni kuni on wannabesid, on ka kanadel teri, mille kallal nokkida. Lihtsalt tundsin, et pean selle endast välja saama ja lõpetuseks tahan öelda: koerad on iga kell etemad kui kassid! Mulle meeldivad kiisu-miisud ka, aga kassi jaoks oled Sa lihtsalt üks konserviavaja...koerale oled Sa maailma parim, ilusaim, toredaim ja huvitavaim SÕBER! :)