Meil on kodus kaks labrador retriiverit. Üks on must kui öö, kellel on vanust juba peaaegu 4. aastat ja kes ei ilmuta mitte mingisuguseid rahunemis märke. Python on energiline, salakaval, energiline, nutikas, äkiline, energiline ja kas ma juba ütlesin, et energiline? Igatahes on Python ekstreemselt energiline ja peaaegu alati äksi täis igasugu asjade peale.
Labradoripreili Janet on seevastu täiesti vastand Pythonile, kuna Janet on malbe, veidi arglik, ülbe, tasane, nutikas ja sõnakuulekas...no Python on ka, aga Ta kuulab ainult Joosepit.

Meil on kodus kõik kohustused ära jaotatud. Hommikuti näiteks käib Joosep mõlema koeraga väljas, kuid minu hooleks jääb koertele söögi andmine, päeval käin ma Janetiga veel pargis, kuid Python ootab õhtut, et Joosep viiks Ta jalutama ja seda sel lihtsal põhjusel - mina ei jaksa Pythonit väga kinni hoida (loe: kohe üldse ei jaksa...see on teaduslikult ja praktiliste katsetega ära tõestatud).
Esmaspäeval aga tabas mind ootamatu probleem, mis vajas kiiremat sorti lahendamist - nimelt Python hakkas välisukse juures niuksuma ja närviliselt ähkima. Mõtlesin alguses, et äkki kuulis naabreid koeraga õue minemas, või äkki lihtsalt hakkas toas palav ja tahaks õue värske õhu kätte, või hakkas Tal äkki pea valutama, või kuulis mingisugust valehäiret. Seega kamandasin Ta alguses kohale lamama, kuid sain hetke möödudes aru, et asi on ikka tõsine ja Pythonil on tõepoolest suuremat sorti häda. Peas trummeldas mõte "Mida ma teen? Mida ma teen?"

Ma olin Pythonit siiani lasknud ainult lintrihmaga trepikoja uksest välja mururibale pissile ja seda ka nii, et lintrihma olen enne ukse avamist asetanud ukselingi taha kinni, et ei tõmbaks end minu käest lahti. ja hea, et ukselegi link alles jäi. See variant oli hetkel aga täiesti välistatud, sest ma ei saa ju lasta koeral teha suuremat häda trepikoja ette, kõrvale või ükskõik kuhu lähedusse. Isegi siis mitte, kui Joosep pärast tulles selle ära koristaks...ma lihtsalt ei saa nii lasta koeral teha.
Mulle vilksatas pähe mõte, et kas ma suudaksin minna kahe koeraga tühermaale, mis asub meie trepikojast umbes 200 meetri kaugusel. Otsustasin, et kuna mul pole väga valikut ja pole midagi kaotada (peale viimasegi väärikuse) ning kuna ma ei saa ju koeral lasta tuppa häda teha, siis pean selle riski võtma. Vahetasin kärmelt riided, pistsin jope taskusse igaksjuhuks ka kakakotid, juhuks kui Python ei jõua tühermaani kannatada, või kui mina ei ole suuteline kahe koeraga tühermaani kõndima.

Panin Janetile töövarustuse peale (loe: rakmed) ja võtsin Ta vasaku käe otsa ja Pythoni jätsin esialgu rihmast lahti.
Avasin korteriukse ja astusin trepikotta, Pythonil lasin siis ilma rihmata alla joosta,aga enne trepikoja välisuksest väljumist, kinnitasin ka Tema karabiini ja andsin Janetile korralduse seista paigal, kui avan välisukse, sest pidin koondama kogu oma olemasoleva jõu ja tähelepanu energilisele labradoripoisile. Rihm tugevasti paremasse kätte, uks lahti, siuhti Python õue ja rihm veel tugevamini paremasse kätte. Kui tundus, et olukord on enam-vähem kontrolli all, siis andsin Janetile ka loa õue astuda. Sättisin ja kamandasin ja kantseldasin koerad kõrvale...üks vasakule ja teine paremale ning hakkasime liikuma. Pythonit hoidsin nii lühikese rihma otsas kui võimalik, et Tal ei oleks võimalik teha äkilisi hüppeid ja et ei saaks kasutada inertsist tekkivat jõudu...aga sellegipoolest rebis Ta loomajõuga. Üritasin rihmast Teda tagasi enda kõrvale tõmmata, aga seda suhteliselt tulutult.
Janet oli Pythonist pool meetrit tagapool ja üritasin kogu selle sehkendamise vahepeal jälgida janeti liikumist. Vahepeal hüppas Python risti üle meie trajektoori, mis sundis mind ja Janetit peatuma. Siis hüppas teisele poole tagasi, siis tõmbas mind üle rantide, liiklusposti otsa, igasugu kõrvalistele teedele jne. Kuid siis lasin Janeti rakmed lahti ja tõmbasin Pythoni kahe käega tagasi enda kõrvale. Sedasi mitu korda selle 200 meetri jooksul pusklesin ja jagelesin ma Pythoniga, kuid Janet oli suurepärane ja väga tasakaalukas, just kui saades aru, et praegu ei tohi Tema tempot arendada, sest siis ma ei suudaks üldse olukorda kontrollida.
Jõudsime õnnelikena, täiesti tervetena ja mis peamine - elusana tühermaale ja lasin selle hullumeelse lahti ja siis ka Janeti....Python muidugi minu kutsumise peale ei tulnud, aga õnneks tuli hetk hiljem, kui olin Janeti enda juurde kutsunud ja seega laabus kõik suhteliselt hästi. Tagasitee oli veidi parem ja rahulikum, kui võib nii öelda. Kuid kui üks noorhärra meile tagasiteel vastu tuli, siis loomulikult otsustas Python, et see mees on meie kõige parem sõber, kellele tuleb rõõmsalt vastu hüpelda ja kepselda ning mina jälle taga nagu tuulelipp.
Põhimõtteliselt võib mulle väljastada professionaalse koerajalutaja kutsetunnistuse, sest no andkem mulle au...olles täiesti pime ja minna kahe koeraga välja, kellest üks on tõeliselt hullumeelne...läbisin ma selle katse positiivselt (loe: jäin ellu), ainult pärast värises parem käsi 2,5 h suurest pingutamisest. Joosep ütles, et ma olen lõvitaltsutaja :D

Ma ei jõua järgi lugude ja sündmuste üles kirjutamisega, sest pidevalt juhtub midagi, millest tahaksin kõigile pajatada, arvamust jagada, end välja elada ja niisama sõrmi soojas hoida. Mul on hetkel reaalselt ootel viis lugu, aga eiii...mkm, mul pole veel aega neid lugusid kirja panna. Mul on hinge peal hoopis minu tubli ja asjalik tolmuimeja, kelle ma vist eilse vee lurpimisega ära killisin. Terve elamine on tolmuimeja juppe täis (see saab tähendada ainult kahte asja...meie elamine on kas ülimegatillu või on meil ülimegahüpersuur tolmuimeja...tegelikult on esimene variant õige), aga mida ma öelda tahan, on see, et tolmuimeja jupid on kuivanud ja kuivanud, aga hetkel on asi päris särisev. Pealt vaadates nagu täiesti tavaline 1200W-ne uhke tumesinine (vist) tolmuimeja (päris kindlasti), aga vaat kui tööle lülitada, siis sealt kus sooja õhku peaks välja tulema...tuleb meie masinal sädemeid...selline uhke eriefektide ja valgustusega tolmuimeja ja puha. Eest tõmbad purud ja tolmu sisse ning kõik mis kahe silma vahele jääb, see leiab lõppu järelpõletuses.

Täna käisime Mariaga ka Kaubamaja ilumaailmas ja ostsin endale uue Maybelline ripsmetušši. Täiesti uskumatu on see, et kui palju uskumatuid ja kõike lubavaid ripsmetušše on olemas. Ühed tuššid lubavad, et saad endale kiisusilmad, teised lubavad kolossaalseid ripsmeid, kolmandad lubavad pikendada ja ekstra tihendada ja üks lubas tagatipuks isegi plahvatuslikke ripsmeid...seda viimast ma ei võtnud...ma ei tahaks, et mu ripsmed turritaksid igas ilmakaares laiali nagu oleks sinna tõepoolest aatompomm visatud.
Lisaks, kui ostad endale ripsmetušši, siis iga korralik ja endast lugupidav neiu ei jäta ostmata ka silmameigi eemaldusvahendit. See on umbes sama kooslus nagu hambahari ja hambapasta. Valisin Eestimaise looduskosmeetika Joiki toodangu, sest selle firma tooted on mulle viimasel ajal väga meeldima hakanud...eriti Joiki vaarikalõhnaline käekreem, mis muudab käed mega sametiseks ja pehmeks. Üldiselt on tore anda võimalus ka Eesti ettevõtetele.

Kuna minu aeg ja energia kulusid vahepeal rohkem töisematele asjadele, siis jäid kodused toimetused kahetsusväärselt tahaplaanile. Kuid viimastel nädalatel olen end taas kord kokku võtnud ja üritanud usinasti üle päeva tolmuimejaga toad üle tõmmata. Olgem ausad, tõuke hakata jälle tubliks koduperenaiseks tuli Joosepilt, kuna hakkasin saama väikseid vihjeid selle kohta, et vaibad on liiga karvased... Kuna mulle isiklikult ei meeldi selliseid vihjeid saada, siis tuli hakata rohkem panustama oma aega vaipadele.

Tänane päev ei olnud erand. Kui sain maitsva lõhesupi valmis, nõud pestud, kapi pealsed puhastatud, tuli anda viimane lihv vaipadele ja tirisin välja tolmuimeja. Tegin korralikult harjastega vaibad puhtaks ja et toanurkadesse kogunud karvad, liiv, tolm ka kätte saada, siis eemaldasin tolmuimejalt selle metallse osa koos harjastega ja jätkasin tegevust.

Tavaliselt ma nii põhjalik ei ole, et kõik nurga tagused ja viimse kui millimeetri tõmban üle, kuid täna oli selline tuhin peal, et mõtlesin olla äärmiselt põhjalik ja suundusin tolmuimejaga suisa kraanikausikapi alla. Seal paiknevad meil kartulid, porgandid, sibulad, küüslaugud ja koerte veekauss.
Ma siis rahulikult imen, kui äkki käib selline hääl nagu tolmuimeja luristaks endale kilekotti sisse. No teate ju küll seda häält, eksole. Tõmbasin siis tolmuimeja veidi eemale ja kükitasin, et segav "kilekott" eemaldada, kuid oma üllatuseks avastasin, et polegi ühtegi häirivat kilekotti. Kuid sekund hiljem märkasin, et ma olin koerte veekausi veest tühjaks imenud...

Tark perenaine oleks koheselt tolmuimeja välja lülitanud, aga mina ilmselgelt nende hulka ei kuulu. Sellega on umbes sama geiss, kui Toomemäe trepist alla kukkudes jalaluu murdsin ja siis läksin ka koju tolmuimejaga undama. Mul oleks nagu mingi valu selle tolmuimejaga kogu aeg ringi hullata. Endal on jalaluu katki, aga eiii...võtame ikka tolmu...minut tagasi imesin kausi täie vett elektriga töötavasse masina süsteemi sisse, aga eiii...võtame tolmu edasi...briljantne! Ma suudan ennast endiselt aeg-ajalt üllatada.

Mässasin selle masinaga siis nii kaua edasi kuni...üllatus-üllatus...ühel hetkel tundsin imelikku haisu ja väike alarm hakkas peas tööle, et äkki peaks ikka laskma tolmuimejal natuke kuivada (milline suurepärane mõte). Pakkisin masina kokku ja panin nurka seisma, ise mõeldes, et no kui järgmine kord kasutama hakkan, et ju selleks ajaks on ära kuivanud. Tjah, kõik need kaks liitrit, onju :D

Mõni aeg hiljem jõudis ka Joosep töölt koju, kes esimese asjana korterisse sisse astudes küsis, et kas koer on oksendanud. Ma olin natuke hämmingus, kuna mina polnud küll koerte poolt midagi veidrat kuulnud. Ma enam ei mäleta mismoodi meil jutt lõpuks selleni jõudis, aga mingi hetk tunnistasin häbelikult Joosepile, et ma kogemata imesin tolmuimejaga koerte veekausi tühjaks, mille peale Joosep ütles: "Ma tean, sest see n-ö okse oli hoopis tolmuimejast tilkunud vesi."
Kukkusin siis Seletama: "Ma tahtsin olla põhjalik ja tubli ja ma täiesti kogemata. Ma ei saanud kohe arugi, et nii palju vett imesin sisse, kuid kui kärsakat tundsin, siis jätsin masina kohe seisma ja panin nurka kuivama - no et küll järgmiseks korraks ära kuivab..."
Joosep humoorikalt: "Sa eii oleee mu naineee!"
Mina võimalikult armsal häälel ja häbelikult naeratades: "Olen küll!"

Joosep asetas raske ohkega käed mu õlgadele ja vaatas mulle paar sekundit otsa ja suundus tolmuimejat lahti võtma, et uudistada, mis seis masinaga on. Kui võttis filtri välja, siis pistis sellega ruttu jooksu, kuna see nirises sõna otseses mõttes veest, masina sees loksus ka veidi vett ja nüüd kuivatame kogu kupatust soojapuhuri ees. Hetkel pole veel kindel, kas tolmuimejast saab elulooma, aga loodame parimat.

Eile õhtul veeretasin peas mõtet kirjutada oma talvistest seiklustest Nelijärvel ehk et loo sellest, mismoodi ma lõppude lõpuks lõpetasin suusatamise puu ja võsa kaisus. Kuna ilmake on meil ka taas kevadisest päiksest talviseks lumetuisuks kiskunud, siis on viimane aeg see väike seiklus kirja panna.

Kui seltskonnaga Nelijärvele jõudsime ja end tubadesse ära paigutasime, siis kõik said valida sportlikuks tegevuseks uisutamise või suusatamise...tragimad võib-olla jõudsid mõlemat. Mina valisin peale pisikest mõtlemist suusatamise ja seda väga lihtsatel põhjustel:
a. Eestimaad oli valitsenud juba pikemat aega plusskraadid, mis ei tekitanud minus piisavalt suurt usaldusväärsust järvejää vastu, et sinna uisutama minna.
b. olin juba pimedana uisutamist proovinud ja pealegi uisutamiskohti leiab peaaegu igalt poolt ja igal aastaajal.

Kiku oli minuga sama meelt, et järvejää ei tundu olevat piisavalt turvaline. Pealegi jää peal on palju valusam kukkuda ja mis seal salata - Kiku ei oska uisutada. Läksime siis nagu Tip ja Täp omale õige pikkusega suuski ja keppe nõutama. Tark oleks ju olnud küsida, et kuhu poole jäävad suusarajad, aga küsimine ongi ainult nõrkadele. Meie panime suusad õlgadele ja astusime targalt ja elegantselt (loe: nagu tõelises suusafilmis) uksest välja. Meil mõlemil oli kaasas ka oma ergutusmeeskond (loe: Ellie ja Janet), kes hoolimata meie puuduvatest oskustest, rõõmustasid iga meie pisemaigi saavutuse üle......(no fine...tegelikult rõõmustasid nad metsa üle).

Kui olime natuke maad kõndinud, müksasin Kikut ja küsisin: "No, kas näed juba suusaradu?"
Kiku: "Eeeiii, ma ausalt öeldes ei näe isegi lund..."
"Misasja?! Päriselt räägid või?"

Lõpuks leidsime aktiivse ja tragi inimese (loe: Aigi), kes oli juba suusatamaski käinud ja oma silmaga lund näinud. Tema saatis meid lahkesti suusaraja alguspunkti ja aitas meile isegi suusad alla. Tänapäeval ei ole suusa ja saabaste kinnitamine teps mitte enam selline nagu minu lapsepõlves, kus pidid hoolt kandma, et suusasaapataldades olevad augud ei läheks lund täis ja siis pidid oma suusasaapanina mingisuguste metallkronsteinide vahele suruma, ise samal ajal jälgides, et need metallnagad sobituksid saapataldades olevate aukudega. Tänapäeval on asjad palju edasi arenenud ja käivad palju lihtsamini. Suusad jalas, kepid käes, süda pulbitsemas elevusest ja nägu naerul, kibelesin ma rajale.

Leppisime Kikuga kokku, et Tema suusatab minu ees ja annab teada, et kummale poole rada kaldub, mis tundus ju igati loogiline, et nägija suusatab minu ees. Esimesed lükked lumel olid tunnetuse saamiseks ja iga sentimeetriga kasvas minus tahtejõud, spordivaim ja seesama tunnetus. Lõpuks suusatasime Kikuga kõrvuti, lobisesime maast ja ilmast ja siis ma mingi hetk läksin omas tempos sujuvalt ette ära, kui Kiku äkitselt hõikas, et ma ootaks Teda järgi. Jäin seisma ja ootasin...ootasin-ootasin-ootasin....ootasin nimelt, millal Kiku suudab end horisontaalasendist taaskord uuesti vertikaalasendisse püsti ajada. Aega võttis, aga asja sai ja lõpuks saime edasi liigutud.

Tuli esimene jäisem küngas, mille peale Kiku lausus, et siit tuleb küll külg ees minna, aga mina ütlesin, et mina küll külg ees ei lähe ja hakkasin end keppide najal üles tõmbama ja sain täitsa hakkama. Julgustasin Kikut sama tegema (kuigi Ta putkis vastu ja ütles, et Tal pole kätes nii palju jõudu, et kogu oma keha üles vinnata). Ma kusjuures isegi praegu ei oska öelda, et mil moel Ta sellest künkast lõpuks üles sai, aga üles Ta sai. Künka peal seistes avastasime, et näe eemalt tulevad ka meie seltskonna ülejäänud liikmed- Liis, Maarja ja Eda...viimane pidi Kiku sõnul olema vana suusaäss ja Tal oli selles tuline õigus, sest sel ajal, kui meie ukerdasime 4 km rajal, siis Eda oli juba mitu ringi sellele rajale peale teinud.

Olimegi siis nüüd neljakesi pundis ja Eda viiendana kuskil mööda nõlvasid tuhisemas nagu Kristina Šmigun-Vähi. Kuna teised itsitasid ja tegid vahepeal niisama nalja, siis mina tahtsin ikka päriselt suusatada ja kehale toonust anda ja andsin aina vunki juurde. Tuli siis lauge kallak, kus sain juba päris suure hoo sisse ja kui ma sealt alla tuhisesin, siis kisasin üle metsade ja kisendasin: "Ma saaaaaan surmaaaaaa!"
Ehee, tegelikkuses ma ei saanud surma ja jäin isegi püsti. Kui ma nägijana käisin suusatamas, siis mul ei õnnestunud kunagi mäest alla laskudes püsti jääda, kuna kardan kõrgust ja kui juba nõlva nägin, siis tõmbus keha krampi ja nii ma potsatasin poole künka peal pepuli, kuid kui ei näe, siis ei oska ka ju karta. Vot selline pimedaks olemise eelis ;)
Lõpuks jõudsime järgmise kõrgendiku ette, kus kõik kolm nägijat väitsid mulle kindlalt kui raudpoldid, et siit me ei hakka üles minema ja veel vähem alla tulema. Püüdsin neid suti-suti moosida, aga kuna keegi ei võtnud vedu, siis keerasime otsa ringi ja hakkasime tuldud teed tagasi nühkima.

Minnes olin ma ülejäänud grupi ees, aga ümber pöörates ja tagasi liikudes jäin viimaseks, kuid mitte kauaks...peagi tuhisesin kõigist kolmest mööda, kuna keset rada oli mingisugune tropp ette tekkinud. Nimelt oli Kiku vahepeal jälle end horisontaali visanud ja teised naersid, kes filmis ja kes püüdis vaesekest aidata. Kiku oli üldse rohkem pikali kui püsti.
Ma läksin mööda ja mingi aja pärast tuhisesin kõrgemast mäest alla, hoog läks nii suureks, et tekkis tunne ja mõte, et ma pean hoogu pidurdama. Kuna mul pole väga halli aimu ka, mismoodi suuskadega pidurdada, siis see minu kiirelt refleksist tulnud pidurdusvariant ei toiminud eriti edukalt (loe: astusin rajalt kõrvale). Tark laps ma ütlen. Selle tulemusel maandusin ma kuskil võpsikus ja peaga vastu puud.
Suusad ristis, kepid laiali, või oli vastupidi, püüdsin end ajada istukile ja kerges uimasusest toibudes hõikasin teistele: "Ma kukkusin!" (umbes nii, et no tulge ja tehke nüüd midagi).

Äkki kuulsin kuidas Maarja teistele hõikas: "Kai kukkus!" ja sööstis suuskadel minu juurde (loe: kukkus minu kõrvale).
Noh, edasine on veidi segane, sest kuskilt tuli suusaäss Eda, kes aitas mul suusad jalast ära võtta ja tõmbas mu püsti, Liis filmis, Maarja tegi sündmuskohast ja asjaosalistest pilti, mina naersin ja tupsutasin oma haavu. Minu suusaseiklus lõppes ninaverejooksuga, kriimuga põsel, umbes viie sentimeetri pikkune haav peas ja nina pealt oli ka katki.

Nelijärve puhketoas hakkasin muretsema, et äkki on mul ikkagi peapõrutus ja mis siis, kui ma hommikul ei ärkagi. Kiku targa inimesena oli kuskilt lugenud peapõrutuse sümptomite kohta ja seal oli näiteks kirjas, et inimene peab suutma keskendunult jälgida sõrme liikumist - minu puhul suti raskendatud see sõrme jälgimine :D
Inimene, kellel on peapõrutuse kahtlus, ei ole võimeline naerma - Kiku välistas ka selle variandi, sest nii kui selle lause mulle ütles, purtsatasin ma naerma, mille peale Ta tunnistas mu terveks. Kuid, et olla päris kindel, siis hommikul ärgates tegi Kiku viimase kontrolli ja küsis: "Kuidas enesetunne? Kas esineb uimasust ja kahekordset nägemist?"

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kuigi võib-olla tundub see suusalugu veidi hirmutav, siis mind küll ei hirmutanud ja ma sain sellest kogemusest nii suure suusapisiku, et plaanin endale osta päris isiklikud suusad, et hakata käima Kilingi-Nõmme suusarajadel suusatamas. Ma olen tõsiselt vaimustuses oma uuest sportlikust hobist.

Ma ei tea, mida kirjutada. See esimene lause tundub juba maru absurdne ja totakas, mida siia üldse alustuseks kirjutada. Kuid kuna üks putukas (loe: Linda) koguaeg räägib, et Tal pole mitte midagi koolis teha (sest tänapäeval ju noored vist koolis õppimisega ei tegelegi), siis mõtlesin, et teen üllatusliku kiirpostituse, kust Lindake saaks omale elutarkusi ammutada.
Niisiis, istun voodis ja "vahin" monitori, pea on tühi ja sõrmed takerduvad klahvide taha, sest kui mu aju keeldub väljastamast käsklusi sõrmedele, siis ei saagi kirjutamine sujuvalt kulgeda.
Ma otsustasin, et kirjutan järgmisest lõigust kogu teksti ilma tühikuteta, et Teil oleks natukenegi põnevam lugeda.
MakirjutasintänaLindasünnipäevablogipostituselesellisekommentaarijaarvasin,etseesaabolemapäriskeerulinelugemine,agamaolenvistomapimedusesäraunustanud,etsilmadonühedvõimsadasjandused,sestLindareaktsioontühikutepuudumiseleolitäiestinull.Selleasemel,ethakataräuskama,etKaiii,kustühikudonvõietmiksSaniikirjutasid,siislalisesTa,etkuinunnukommentaarseeonjamiumiu.Oii,kellonjubaülesüdaööjajärgminekuupäevkukkus.Mulleeimeeldiseekohesugugi.Oleksineelistanudjõuda22numbrisisse.Ah,aitabsellestjamast.

Käisime täna Janeti ja Joosepiga toidupoes ja eriliseks teeb asja see, et me ei käi just väga tihti koos shoppamas. Täna, peale seitset koosveedetud aastat, sain ma lõpuks teada,et miks küll eelistab minu teine pool üksi poes käimist. Nimelt ei meeldi Talle see, kui Janet käib poes riiulite vahel kaasas, sest siis tunneb Joosep vastutust jälgida koera, isegi siis, kui selleks pole mitte mingit põhjust. Nägijate probleem see nägemine.
Igatahes leppisime kokku, et ma olen nõus jätma Janeti kohta hoidma. Janet on vägagi hea kohahoidja ja kui ütlen, et hea kohahoidja, siis pean silmas loomulikult seda, et ei liigu kuskile ära ja ei lähe omapäi shoppama või niisama jalutama. Seega võin olla kindel, et mingil hetkel ei kostu üle poe megafonidest teade: "Tähelepanu-tähelepanu! Üks juhtkoer otsib oma peremeest ja jalutab poes üksi ringi!"
Nagu ühel juhtkoerakasutajal muistsel aal juhtus. Koer jäi ka kenasti kohta hoidma, aga ainult nii kauaks, kuni peremees silmapiirilt kadunud oli, siis otsustas juhtkoer minna ja oma aega sisustada millegi paremaga, mis rohkem mokka mööda.
Janet aga lamab, lamab, lamab ja lamab ning kui Tal oleks käekell või lausa stopper, siis ma kujutan seda nii elavalt ette, kuidas seda kannatamatult piidleks ja nii kui Tema etteantud aeg läbi saab, hakkab üle poe kostuma üksikuid hädahaugatusi, mis kõlaksid inimkeeli tõlgitult järgmiselt: "Mind on unustatud! Tulge mulle järgi! Ma ootan! Mulle ei meeldi oodata! Kas kuulete?! Ärge unustage mind...ma olen ikka veel siin üksi! Kaiiiiii!!!!"
Jep, nutikamad lugejad on vist juba aru saanud, et tänased hilisemad poekülastajad said kuulata ühe juhtkoera aariat...kui mitte tervet vaatust, siis osa sellest kindlasti. Meie kärutasime ostukäruga rõõmsalt poeriiulite vahel ringi, jõudsime piimaletini ja tuli esimene vaiksem haugatus. Ignoreerisime, kuid järgmise haugatuse peale saatsin Joosepi korda lööma. Ise ma ei saanud ju teadupärast minna, sest n-ö mu silmad olid ootesaalis lamamas ja neid oligi vaja minna rahustama. Joosep tuli tagasi, kuid vaid hetkeks, sest siis hakkas Janet nõudlikumalt haukuma ja nii ma andsin Joosepile uue korralduse, minna ja tuua see hädapätakas minu juurde. Oh seda rõõmu, kuid mina ignoreerisin Janetit, sest niigi oli halb variant see, et sai oma haukumise provokatsiooniga seda, mida oli endale eesmärgiks seadnud - tähelepanu.
See on nagu lapsega, et lapse jonnile ei tohi järgi anda, sest järjest raskemaks olukord muutub ja lõpuks ei vali laps enam kohta ka, et kus röökima pistab ja halvimal juhul end ka selili muda sisse viskab. Kuid kui lapsevanematele, kellel on poes röökiv laps põrandal, vaadatakse pigem kaastundlikult otsa, või tänatakse Jumalat, et nende laps selline pole, või mõeldakse, et vot sellepärast meie endale lapsi ei muretsegi, või mõeldakse, et mina kasvatan küll oma lapse teistmoodi üles ja väldiksin juba eos selliste piinlike hetkede tekkimist. Aga haukuvale koerale ja Tema peremehele vaadatakse pigem sellise pilguga "Issand, kui kasvatamatu ja halvasti käituv koer ja ise veel juhtkoer".
Lisaks julgen ma kahelda, et ma leiaksin sellise asutuse, kus ollakse nõus kannatama koera haukumist, et saaks seda mingilgi moel välja treenida ja kas see on üldse enam võimalik. Ma tegelikult olen ma suures osas selle olukorra ise põhjustanud, kuna ma kasutan võimaluse korral äärmiselt vähe nägija abi ja seega on Janet minuga igalpool kaasas, kõik võimalikes ja võimatutes kohtades. Sellise privileegiga on preili juhtkoer ära hellitatud. Kuid samas positiivse asjana võib vaadelda asja nii, et tänu mitmekülgsetele keskkondadele, on juhtkoer Janeti kogemustepagas üüratu ja oskab end tsiviliseeritult ülal pidada. Janet on lihtsalt hella hingega, sest kodus üksi olemist pole Ta kunagi seedinud, aga nüüd ei kannata üle 10 minuti üksi poes kohta ka hoida. Saba kinni, nokk lahti...nokk kinni, saba lahti!

Ärge laske ennast pealkirjast eksitada, sest kõigepealt hakkan ma kirjutama jätkujuttu sellest, mis siis sai ja juhtus, kui Joosep KL õppustelt koju jõudis. Mina targa tüdrukuna põgenesin selleks ajaks kodust ära (loe: toormahla ja smoothi koolitusele) ja tagasiteel koju mõtlesin paaniliselt, et milline meie elamine välja näeb, kui üks robustne ja laiguline kaitseliitlane meie korras pesakese oma varustuse ja kraamiga üle katab. Mõtlesin, et olgu...vähemalt on asja positiivne külg see, et ma saan end selleks košmaariks ettevalmistada ja arvestan juba eos, et kuskilt nurgast, voodi ja diivani pealrt leian igasugu kraami, mis sinna ei kuulu ega käi.
Jõuan mina koju, Joosep on väga heas meeleolus, nurgast-voodist-diivanilt asju ma ei leia ja kuskile mu jalg kinni ka ei takerdu(loe: kõik oli juba ilusti ära pandud). Oma öökapilt leidsin Milka küpsised, mille peale ma heldisin, sest see oli nii armas ja siis avastasin, et Joosep on siiski jõudnud ka Pythoni ära pesta. Ma nimelt juba pikemat aega olin rääkinud, et koer on vaja ära pesta, et karvastikul on ebameeldiv lõhn, kuid Joosep ütles, et nädalavahetusel kindlasti ei jõua, kuna kui õppustelt naaseb, siis pakib asjad ja hakkab suht kohe Tartu poole sõitma ning Python ei kuivaks sõidu alguseks ära ning märga koera Tema transportima ei hakkaks...aga mida mina avastasin?!  Tegin Pythonile pai ja avastasin, et karvastik on pehme ja lõhnab hästi ja ma olin täiesti positiivselt üllatunud ja siiralt rõõmus, et siiski oli leidnud selle aja.
Kuna Joosep oli läinud poodi, siis ei saanud ma kohe Teda kiidusõnadega üle valada. Mingi hetk Ta helistas mulle poest, et küsida mida mina poest tahaksin ja andsin teada, et Cappy Ice Fruiti jooki tahan ja kõne lõppu karjusin kiirustades, et toogu mulle lilli ka. Joosep saabus koju, tõi mahla ja ulatas mulle seitse erkroosat roosi. Ma siis hüppasin suurest rõõmust kaela ja hakkasin ette vuristama, et kui tubli ja armas ja tore ja eriline ja fantastiline Ta on, et pani asjad ära, tõi mulle maiustamiseks küpsiseid ja jõudis ka koera ära pesta ning täitis mu soovi ja tõi mulle lilli.
"Mis küpsised? Ma ei ole Pythonit pestnud...!", vastas Joosep ja oli veidi segaduses.
Ma olin ikkagi kindel, et Joosep tõi küpsised ja sõin need suure isuga tee kõrvale ära ja piinlikkusega tunnistan, et Joosep sai sealt ainult ühe küpsise, mis just väga ei rõõmustanud Teda, aga kuna isa toodud moonakotike sisaldas ka küpsiseid, siis lohutasin Joosepit, et ma annan isa toodud küpsistest Talle rohkem kui ühe küpsise. Läksin sahtlist küpsiseid tooma (loe: sealt kuhu ma need Joosepi eest ära peitsin) ja avastasin, et küpsiseid polegi sahtlis...mnjah, ma olin need enne kodust lahkumist öökapile tõstnud. Küpsisemüsteerium sai lahendatud! :D
Aga Pythoni iseeneselik karvapuhastus on endiselt siiani küsimärgiga...

Lobisesin siin just Maciga, kes ütles, et Ta ei julge end kraadida, sest siis saaks Ta võib-olla teada, et on haige ja mul on täpselt sama teema. Ma olen igatahes väga rõõmus, et saame üksteisele nüüd toeks olla ja üksteist ergutada mitte kraadima. Imelik on ka see, et meil on just hommikuti kõige tugevam kehv enesetunne (välistades, et see on rasedus), pakkus Mac, et tegu on hommikuallergiaga ja ma täitsa nõustun, et tegu on allergiaga, sest köha-nohu-uimasus-pea paks olemine on kõik allergiasümptomid ja kuna mulle meeldib see diagnoos palju rohkem kui külmetusviirus, siis elan oma teadmist mööda allergiaga, aga igaksjuhuks võtan paar tabletti ka sisse.

Mõtlesin juba reedel, et võiksin peale tegusat nädalavahetust natuke siia kribada, et mismoodi mul sujus uue marsruudi õppimine ja millised on minu muljed peale toormahla ja smoothi koolitust.
Esiteks tahan öelda, et nii mõnna oli nädalavahetusel olla Dzännuga kahekesi, sest see oli selline mõnus tüdrukute chill. Toad olid korras, käisime parkides jalutamas ja linnulaulu kuulamas, lebotasime niisama kõrvuti voodis päikselaigu sees, kuulasime meelepärast muusikat ja lihtsalt oli selline kudrumudru.
Laupäevaseks oli mul kindel plaan minna vaadata üle Emajõe äärne marsruut, kuna MTÜ Lapsed Õue kutsus mind koos Dzännuga ühisele jalutusele, kus räägiksin juhtkoertest. Kui ma uksest välja astusin, siis tundsin, kui võrratult ilus ilm väljas on ja otsustasin enne marsruudile minemist istuda natuke Kassitoomel oma heal tuttaval kiigepingil. Samal ajal kui mina omastasin päikesest D-vitamiini ja kuulasin kevadist linnulaulu, tuuseldas Dzännu mööda parki ringi. Mingi hetk ajasin end ikka püsti ja seisin tühjad rakmed käes ning ootasin Dzännu tagasitulekut, kui äkki kostus eemalt ühe jalutaja kommentaar kaaslasele: "Näe, Tal on juhtkoer!"
Ehh, ma ise muigasin selle peale lõbusalt ja mõtlesin, et mul on tegelikult hetkel ainult rakmed käes, aga olgu siis nii...kui juhtkoer siis juhtkoer, sest tegelikuses oli mul juhtkoer ka kuskil...pargis.
Kui sain Dzännule rakmed peale, siis hakkasime Kassitoomelt Kroonuaia tänava poole liikuma, mida mööda plaanisin Emajõe tänavani jõuda ja sealt üle sebra minna ja ületada Kroonuaia sild, peale mida keerata paremale ja siis veel paremale ja (ei, mitte kõndida jõkke), vaid kõndida silla alt läbi ja voilaa...jõuda Emajõe äärsele puiesteele. Kõik tundus lihtne ja loogiline ning korralike maamärkidega marsruut. Tegelikkus nägi aga välja järgmine:
1. liigun mööda von Beari tänavat, ületan Jakobi tänava ja lähenen mööda Kroonuaia tänavatpidi Emajõe tänavale - kõik lihtne ja arusaadav.
2. jõuan Emajõe tänava sebrani...vähemalt üritan jõuda, kuna väikest segadust tekitab see, et pole madalat asfaldiäärt, mis minu mälu järgi peaks seal olema - Dzännu on enesekindel ja kõiketeadlik, mina veidi kahtlustav ja segaduses, kuid tean kindlalt, et asun Emajõe tänava ääres ja et pole sõiduteed veel ületanud.
3. Otsustan lõpuks siiski sõidutee ületada umbes täpselt (suure tõenäosusega kuskilt sebra kõrvalt). Jõuame õnnelike ja elusana üle. Annan Dzännule käskluse keerata vasakule ja otsida sild paremale, kuid mingi hetk hakkan endas kahtlema ja keerame otsa ringi. Otsustan liikuda pikki Emajõe tänavat seni kuni suudan end positsioneerida - mul pole väga selget ülevaadet oma algsest asukohast, silla asukohast ega kesklinna kaugusest.
4. Äkitselt keerab Dzännu tungivalt vasakule, mina loomulikult keelan, sest juhtkoer ei tohi ju ometigi ilma minu loata kuskile kõrvaleteele kalduda. Kuid kuna ma ei oska ühtegi tarka käsklust koerale anda, siis järgnen oma targale juhtkoerale. Hetke pärast taipan, et ületame Kroonuaia silda, aga mitte paremalt poolt, vaid vasakult. Mõistan, et sellisel juhul ei pea ma minema silla alt läbi, vaid keerama lihtsalt peale silda vasakule - antud olukord tekitab minus küsimust, et kas asun nüüd kõige Emajõe äärsemal puiesteel, või natuke eemal (mõnel kõrvalisemal teel)?
5. Võtan lahti oma uhke äpi nimega Blind Squar, mis teatab asjalikult, et asun Ranna puiesteel ja et kella ühe suunal asub Tartu Rock spordihoone. Peale seda infot otsustan siiski helistada Macile, et täpsustada oma asukohta, kuna meil on omavahel selline vahva äp nagu Find My Friend ja Mac saab mind jälitada. Mac võtab kõne vastu ja hõiskab: "Ma just praegu tahtsin Sulle rõõmuteatega sõnumi saata ja teada anda, et oled õigesse kohta pärale jõudnud!" - vahva...mina aga ei tea päris täpselt kuidas ma sinna õigesse kohta pärale jõudsin, marsruut jäi uduseks.
6. Marsruut tagasi kujunes plaanipäraselt, ehk et jõudsime silla alla, samuti jõudsime ka silla peale ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis jõudsime selle ka ületada (kusjuures õigelt poolt). Peale Kroonuaia silla ületust, väike sisselõige vasakule ja voilaa...sebra lamas seal samas ning edasi läks kõik juba lepase reega. Välja arvatud see hetk tagasiteel, kui pidime Dzännuga silla alla laskuma, siis korrutasin endale häälekalt: "Ma saan surma, ma saan surma, ma saan surma!"
Positiivne mõtlemine tuleb alati kasuks...ma olen seda ju koguaeg rääkinud :D

Peale sellist väikest seiklust ei läinud ma koju, vaid Maci poole, sest tublide, virkade, kripsis-krapsis, nunnude, toredate ja mis kõike veel fännidena tegime Sadamasilla liikmetele loombandsidest käepaelad. Päriselt ka ma soovitan kõigil minna Sadamasilla kontserdile, see on lihtsalt nii teraapiline, täis naeru ja mõtteid.
Pärast läksime veel Pahadesse Poistesse ja siis kunagi veel koju ka ning kuna mul on veel üks tore äp nimega Health, mis loeb minu samme, siis laupäeval kõndisin ma 15 150 sammu, mis teeb kokku üle 11 km. Lisaks hetkel keskmine päeva kilometraaž on minul 3,7 km. Ma arvan, et võin rahule jääda ja et olen täitsa aktiivne, eriti arvestades seda pisikest fakti, et see päeva keskmine on olnud ka 5-6 km.

Eile oli siis samuti sündmusterohke päev ja seda juba hommikul ärgates, või oleks õigem öelda, alates sellest hetkest, kui mind äratati. Kuna olime Dzännuga teinud tõesti väga pika päeva, siis otsustasin ma ainuisikuliselt, et magame kella kümneni, aga telefon helises natuke peale üheksat ja helistajaks oli isa. Ma otsustasin, et ei reageeri, vaid helistan hiljem tagasi, kuid isa ei jätnud jonni ja helistas uuesti ja uuesti ning ma võtsin lõpuks vastu.
Mina hästi unise häälega, et isa ikka aru saaks, et ma magasin ja et segab mu und: "Jaaah!?"
Isa: "Tsau! Magad või?"
Mina: "Mhmh."
Isa: "Kes siis koeraga välja läheb, kui hambad laiali magad?"
Mina: "Ma käisin öösel ära ja mõtlesin täna magada kümneni."
Isa: "Me oleme Sul akna all..."
Mina täiesti selgel häälel: "Misasja?! Päriselt või? Sa teed nalja!"
Isa: "Kui ei usu, siis vaata oma kompku aknast välja..."
10 sekundit hiljem pahvatas isa naerma ja ütles: "Ma unustasin ära, et Sa ju ei näe."

Ma ei tahtnud seda tõesti ikka veel uskuda, et nad Tartus on, sest mu isale meeldib aegajalt taolisi vimpkasid visata, kuid seekord polnud see tõesti nali, sest nii kui ma välja jõudsin, siis kallistas mind pisike õde Maria, õetütar Jaanika, isa ja isa naine. Läksimegi siis Kassitoomele jalutama ja väga äge oli. Maria ja Jaanika mängisid Dzännuga ja täiskasvanud arutasid niisama omi asju :D
Isa tõi moonakotikese ka, mis sisaldas terve latt suitsuvorsti, juustu, sprotte, küpsiseid ja väimehele nisuõlu. Maria enne ära minekut muudkui korrutas, et Dzännu on nii nunnu ja armas ning et Tema ei teadnudki, et Dzännu oskab sedasi mängida, kuna arvas, et Dzännu on nii ära treenitud. Vot siis! :)

Eile käisin siis ka toormahla ja smoothi koolitusel, aga kuna mu postitus on juba mingi kilomeetri pikkune, siis kirjutan lühidalt. Mulle mahlad ja smoothid väga maitsevad ja üldiselt meeldib mulle süüa kevadeti rohkelt värsket ja ma pole kunagi armastanud enda kõhtu meeletult täis pugida. Seega tundus igati vahva minna ja õppida miskit uut. Sain teada palju uut ja kasulikku. Näiteks mismoodi keha omastab ensüüme, toitaineid, süsivesikuid ja kõike muud kasulikku siis, kui teed juurviljad mahlaks. Mis vahe on mahlamasinatel, miks soovitatakse puuvilju süüa, kuid aed- ja juurvilju mahlana tarbida jmt. Eile jõime siis sellise kooslusega mahlasid:
1. oranž mahl silmadele ja südamele: porgand-õun-ingver-sidrun
Mulle maitses see mahl kohe väga-väga.
2. punane mahl selgeks mõtlemiseks: pirn-peet-greip-apelsin-spinat.
See oli samuti väga maitsev, aga peedi mahlaga alustajatele peab südamele panema, et see võib mõjuda kõhtu lahtistavalt.
3. seedimist soodustav rohekas mahl luustikule: õun-seller-fenkol.
See mahl oli esimest lonksu võttes veidi võõra maitsega, kuna mina sellerit ei armasta, aga iga lonksuga hakkas mahl aina rohkem maitsema.
4. oranž C-vitamiinirohke igavese nooruse eliksiir: apelsin-paprika-kurkum-sidrun.
See oli samuti väga huvitav ja jällegi maitsev.

Peale sellist mahlakoolitust oli mu kõht mahla täis ja meel rõõmus ning kui ma veel õhtul Maci ja T.-ga jalutama läksin, siis Mac küsis, et mida me jõime seal, et ma naeran ja olen selline trillalatrallalaa...mitte, et ma muidu ei oleks, aga ju ma olin siis natuke rohkem kui muidu. Enesetunne oli igatahes super!

Ehee, mul meenus veel üks seik eilsest päevast, aga ma ei tea kas ma hakkan seda kirjutama, sest muidu loete seda postitust silmad punnis ja otsa ega äärt ei tulegi.
Ei, ma pean, aga mitte kohe :D
Ma sunnin end kirjutama täna õhtul, või öösel, või homme hommikul...ühesõnaga mingiaeg.
Tänan tähelepanu eest! :D