Endiselt elus

Olen lubamatult kaua vaikinud ja nii mõnigi sõber on uurinud, et millal Sa uuesti kirjutad või miks Sa ei kirjuta, kas lõpetasid blogimise ja on ka väga konkreetselt öeldud, et kuule mine ja blogi.
Kusjuures see viimane toimib minu puhul vist kõige paremini kuna küsimustele miks, millal ja kas ei oska ma väga hästi vastata, kui see puudutab blogimist, aga siit tuleb siis väikene ülevaade nelja...hea küll...olgem ausad...tegelikult viie nädala kohta, mil ma sõnagi pole siia poetanud.
1. 23. september oli mu sünnipäev ja kokku sain ma õnnitlusi 84 inimeselt ning ma tänan kõiki, kes mind meeles pidasid ja mulle uueks eluaastaks nii palju õnne ja tervist soovisid. Aitäh Teile!
2. 4-6. oktoober käisime siis Janetiga Lätis rahvusvahelisel juhtkoerte maavõistlustel, kus tulime VI-kohale ja no mis ma oskan kosta...?! Pean peeglisse vaatama ja ütlema, et:"Ma olen üks käkerdis!" :)
Käkerdis olen ma nimelt sellepärast, et Janet tegi suurepärase võistluse ja ilma minu käkerdamisteta oleksime väga suure tõenäosusega saavutanud kolmanda või neljanda koha, aga eks püüan asjale mõelda nii, et see oli meie esimene võistlus ja eks järgmine aasta püüame paremini, kui üldse pääseme Eesti maavõistlustest edasi.
Lisaks oli Läti reis veel sellepärast huvitav, kui seda võib nii nimetada, et kui õhtul hotellituppa jõudsime, siis ma avastasin, et mul pmt pole insuliini- hurraa!
Ma nimelt enne Lätti minemist läksin spetsiaalselt apteegist läbi, et osta insuliini, aga apteegileti taga seistes avastasin, et mu pangakaart on kadunud ja siis ei saanud ma insuliini ning edasi suutsin ma mõelda ainult sellest, et kuhu ma oma kaarti olen pannud ja nii ma kõige tähtsama ravimita reisile sõitsingi, aga õnneks mu elukaaslane sai Pärnus bussijuhiga kaubale ja Riia buss võtis pakikese kaasa ja see toimetati õigeaegselt minuni. Jällegi tänud! :)
3. 17. oktoober kolisime elukaaslasega Tartusse. See viimane on minu, kui pimeda inimese jaoks kõige suurem ja trastiliseim muutus, sest uus keskkond ja hea Pärnu linn, millest mul oli päris hea linnakaart peas kokku pandud, jäi minust kaugele maha.
Ma olen üldiselt uute olukordadega harjuja, kui mulle luuakse selleks vastavad tingimused või kui ma ise saan neid tingimusi tekitada. Hetke seis peale kahte nädalat on nii, et oskan praegusest kodust minna bussipeatusesse ja sealt sõita kesklinna ning kesklinnastTartu bussijaama ning vajadusel ümberistuda teise bussi ehk et otsida üleval Riiamäel asetsev bussipeatus.
Oskan Toomemäele minna, aga tagasi vist ei oska tulla. Ma pole seda veel üksi proovinud, sest Janet on super tööstreikija, kui vihma sajab ja viimasel ajal sajab siin päris palju vihma. Mac küll rääkis, et Tartus on alati ilus ilm ja kui kolid siia, siis Tartu tervitab ilusa ilmaga ehk et ma lootsin päikest, lilli, linnulaulu, aga ups see on vist hetkel vale aastaaeg :)
Igatahes, siis oskan minna peaaegu Kassikaussi ja selle tee õpetas mulle selgeks ületee elav teine juhtkoerakasutaja. Pargi lõppsihtmärgiks on pargipink, aga mina eile avastasin, et tegu ei ole sugugi pingiga vaid hoopiski kiigega, sest proovisin esimest korda sellele istuda ja pidin pool kaameliks end ehmatama, kui see niinimetatud pink minu tundmuste järgi peaaegu ümber kukkuma pidi. Kargasin kähku püsti ja tutvusin olukorraga ja siis taipasin, et see on üks vägev kiik :) Ise pärast mõtlesin, et huvitav kas see teine kasutaja üldse teab, et tegu on kiigega...
Oskan ka jalgsi kesklinna minna, aga seda teoorias, aga üpris kindlalt jõuan välja, sest mul on oma kindlad maamärgid kujunenud nagu näiteks liiklusmüra. Pean jõudma Riia tänavale ja ma tean kus poole see jääb ning sellest piisab.
Ühesõnaga minu puhul piisab täiesti kõrvakuulmisest, maamärkidest  ja aktiivsest praktiseerimisest!
4. Tartu bussipeatustesse on hakatud paigaldama kõnelevaid teavitustabloosid, mis räägivad nägemispuudega inimesele vajaliku  info bussisõidu aegadest ja numbritest.
Seisad rahulikult peatuses ja siis kuuled kuidas üks madalam meesterahva hääl ütleb:"2 minuti pärast tuleb buss number 20, 15 minuti pärast tuleb buss number 5." ja juurde räägib ka selle, et mis marsruudil sõidab.Igati innovaatiline ja tore abivahend!
Kui saan nende vahvate aparatuuridega rohkem sõprust sõlmida ja kogemusi, siis kindlasti kirjutan pikemalt ja laiemalt, et mis- kuidas täpsemalt.
Oma tänase blogipostituse lõpuks tahaksin kokkuvõtteks öelda, et olen endiselt elus ja pole kuhugi kadunud!

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top