Kuidas mind ära unustati

See lugu, millest kirjutan, juhtus mõni aeg tagasi. Täpsemalt vahetult enne Tartusse kolimist....
Läksime koos Joosepi ja Janetiga Tartusse, sest Joosepil oli tööintervjuu ja kuna see läks hästi, siis Joosep soovis minna seda natukese tähistama. Mõtlesime, et kuna oma reisi Tartusse sai alustatud varahommikul, siis enne tagasiminekut, kuluks ära üks maitsev kõhutäis.
Jaah, toit oli tõepoolest maitsev, seltskond meeldiv ja meeleolu oli enam kui ülendav. Kui olime oma lõunasöögiga lõpetanud, otsustasin, et enne pikka bussisõitu oleks tark käia ära ka wc-s. Joosep ütles, et ma jätaksin koera laua juurde kohta hoidma, et ta ise saadab mu wc-sse. Mulle tavaliselt meeldib ikka koos koeraga minna, sest saan koeraga liikudes parema ruumitunnetuse, aga aegajalt teen seda rõõmu Joosepile ja käin temaga käsikäes.
Enne, kui wc-uks mu selja taga sulgus lausus Joosep:"Ma ootan Sind siin!!"
Olles wc-s saanud omadega valmis, astusin uksest välja ja ootasin, et Joosep reageeriks ja ulataks mulle käe, aga mida ei olnud, see oli Joosepi käsi ja kui veel täpsem olla, siis polnud Joosepit ennast ka...
Esmalt mõtlesin, et äkki on ta seljaga wc-ukse poole ja ma tulin liiga vaikselt ning ta lihtsalt ei kuulnud mu väljumist. Tegin siis paar sammu uksest eemale kuid ikkagist ei midagi.
Mõtlesin, et ju siis otsustas viimasel hetkel, et käib ise ka wc-s ära ja jäin ootama. Ootasin minut, ootasin kaks ja nii edasi, aga Joosepit ikka ei kuskil.
Järgmiseks suutsin välja mõelda, et võib-olla läks laua äärde istuma ja jälgib sealt, aga mis siis, kui ma seisan kuskil nurga taga...
Otsustasin, et teen veel paar sammu, et äkki siis Joosep märkab mind diagonaalis üle ruumi, aga ei märkand, sest ma suutsin mingisuguse puki otsa koperdada ja üritasin aru saada, et kus ma õigupoolest asetsen.
Olukord oli juba üpris segane ja seetõttu otsustasin, et parem püsin lihtsalt paigal ja küll Joosep ka ükskord tuleb. Parem olen seal, muidu veel eksitan end kuskile kööki või nurka...
Olin selleks ajaks oodanud ligi 10 minutit ja hakkasin muretsema ja pahuraks muutuma. Kuna Joosep on alati olnud nii usaldusväärne, siis ma ei võtnud ka oma valget keppi wc-sse kaasa ja seetõttu oli minu liikumine vägagi limiteeritud. Mõtlesin, et äkki hüüaksin oma koera ja ta tuleb mulle järgi, aga kuna mulle ei meeldinud mõte, et kõik vaataksid seda tsirkust pealt, siis loobusin peale pikka vaagimist.
Küll ma sajatasin ja mõtlesin, et kui Joosep tuleb, et saab mu käest peapesu, et mulle teavitamata kaob kuskile. Suutsin hakata juba mõtlema, et on üldse söögikohast lahkunud (no teate, et hirmul on suured silmad ja lai fantaasia), kui äkki kostub selja tagant Joosepi süüdlaslik hääl:"Kaiiii! Anna mulle andeks! Ma täiesti unustasin Su ära."
Mina:"Mismoodi Sa said mu ära unustada?"
Joosep:"Ma ei tea. Ma istusin laua ääres ja ootasin Sind ning mõtlesin ise, et miks Kail nii pikalt läheb ja kusjuures vaatasin samal ajal Su koerale otsa ja siis kella ja uuesti koerale otsa ja siis äkki meenus, et Sa oled pime....Anna andeks, Kallis!"

CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Hahahaa! Tuttav tunne. Mind unustati ka ükskord maha. Pidin kokku saama sõbrannaga, kellega koos oleks suundunud juhtkoerte treeningpäevale. Mina jõudsin varem bussiga Tallinna bussijaama ja ootasin siis sõbrannat. Mingi aeg heliseb telefon ja sõbrants küsib, et kus ma olen. Vastasin, et bussijaamas jasiis tuli välja, et sõbrants oli juba linnaliinibussi peale rutanud ja mind unustanud. Ja huvitav küll, kes see sõbrants oli???

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaatan süüdlasliku pilguga üles, nühin parema jala varvastega põrandat ning ütlen:"Mina ei tea sellest midagi..."

      Kustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Back
to top