Terä!

Ma olen nüüd vist lõplikult talveunest üles ärganud ja alustanud tõsise kevadise virgutusvõimlemisega...peaasi, et liiga suure rahmeldamisega selga ära ei nikasta. Lihtsalt viimased kaks päeva olen ma eriti tubli ja asjalik olnud. Eile näiteks tegin meeletus koguses Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingu juhatuse tegemisi - suhtlesin uute vabatahtlikega, teen ettevalmistusi Abiloomade seminari ettekandeks, korrastan liikmete andmebaasi, vaikselt uurin maad juhtkoerte ja nende kasutajate suvelaagri pidamiseks, andsime stardi uuele projektile ja lisaks mitmetele väiksematele jooksvatele tegemistele, organiseerin ma tänavust rahvusvahelist juhtkoerte päeva. Igatahes kõige sellega ma tegelesin eile, aga mitte ainult, sest kuna mul on imekombel veel mees alles, siis on soovituslik aegajalt mehele ka tähelepanu pöörata, et meespool väga pahuraks ei muutuks. Seega koristasin meie pesa ja tegin ka süüa.
Tänase päeva olen ma enamus ajast kodust väljas veetnud. Hommikul sõitsin MTÜ Iseseisvasse-ellu, kus mul oli üks kohtumine ja kuna see on ühtlasi ka Maci ja teraapiakoer Ellie töökoht, siis Dzännu oli eriliselt rõõmus. Kui ma seal kohtumisel istusin ja rääkisin inimesega juttu, ise tundes end suhteliselt hästi, siis sama tegi ka Janet. Hüppas mööda tuba ringi nagu kutsikas ja mängis iseenda ja Ellie tagant piistu pandud mänguasjaga - mille Ta seanssi lõpuks veidi ümber oli tuuninud (loe: katki pures).
Peale seda liikusin tagasi koju, kus ma sain olla umbes pool tundi ja siis jooksin järgmisele kohtumisele Rabarberi restorani. Põhjus miks ma mainin ära ka kohtumispaiga, on seepärast, et väljast tundub see söögikoht väike ja mitte midagi ütlev (vähemalt mulle kui pimedale), kuid sisse minnes on see kordades suurem ja väga hubane kohake, kus pakutakse jällegi väga maitsvat ja küllaltki soodsat toitu. Näiteks kuna sattusime just päevapakkumiste ajale, siis mina võtsin päevasupi, milleks oli aedvilja püreesupp, kuhu soovi korral sai ka ise puistata saiakuubikuid, kõrvale leib / sai, klaas vett ja buffelauast sai ka toorsalatit lisaks tõsta ning kui ühest kausist supist jäi väheks, siis hind sisaldab kahte kausitäit suppi. Päevapakkumises oli ka teinegi supp valikus ja korralik praad. Minu supi hind oli siis 3€. Ma kahtlustan, et praad on kallim, kuid ei usu, et üle viieka küsitakse.
Igatahes kohtumine oli edukas ja kõik minu organiseeritavad üritused tunduvad hetkel kenasti kulgevat.

Tänane päeva üllatusauhind läheb SEB pangale, kes mulle helistas.
SEB: "Tere! Kas ma räägin Kai K****iga?"
Mina: "Tere! Jah, Kai kuuleb." (vahemärkusenaütlen, et Mac hiljem lisas: "Sa võiksid öelda, et kuulen, aga ei näe...")
SEB: "Helistame Teile SEB pangast ja anname Teile teada, et Teie pangakaart on üles leitud."
Mina eriti üllatunud häälel: "Mul on pangakaart kadunud??? Ma ei teadnudki!"
Igatahes teller ütles, et kaart leiti bussist ja kui üritasin mõelda, et kus, millal, kellega, kuidas sai see juhtuda, siis kõige tõenäolisem variant oli laupäevane päev, kui ma sõitsin täistunnikaga Tallinnast Tartusse ja kuna pangakaart oli lukuga jaki sahtlis üle lugemisel märkasin, et kirjutasin nii, et lugejale võiks jääda mulje nagu mul oleks sahtlitega jakk, siis reaalsuses see päris nii ei ole...tegu on ikka tavapäraste ja igavate taskutega), et, siis arvatavasti nutifoni võtmisel libises ka kaart välja. Õnneks lõpp hea, kõik hea ja raha alles, kaart alles ja tore, et heatahtlikke inimesi on veel maailmas olemas.
Mul on uus ja eriti nunnu võtmehoidja, aga pildi lisan homme, siis on Teil põhjust siia uuesti ära eksimiseks.
Reedel lähen külastan linnavalitsuse kõrgeid ametnikke, laupäeval hakkan meisterdama Sadamasilla solistile Marek Sadamale bansidest käepaela ja pühapäeval lähen ma toormahla ja smoothi koolitusele. Eks ma annan jooksvalt siis oma sündmustest ja tegemistest teada.

PS. Kuna mul on veel ootel Nelijärve suusamaratoni lugu ja lugejate tungival soovil jätkulugu sellest, et mis sai ööklubis edasi, kui olime lõpuks peale kõiki ponnistusi diskotama pääsenud., Pean need lood lihtsalt lähiajal kirja panema. Olge kannatlikud! :D Kusjuures selle ütlusega "Kes kannatab, see kaua elab"...ma ei mõista nagu selle lause pointi või loogikat....miks ma peaks tahtma kaua elada, kui pean kannatama või kas pikem eluiga on väärt kõiki meie kannatusi?