20 minutiline kohting

Meil oli eile Joosepiga aastapäev. Nimelt oleme me koos olnud 84 kuud, ehk seitse aastat. Juba eelneval õhtul võtsime plaani minna einestama ZenZen restorani. Kui Joosep koju jõudis, siis ulatas mulle seitse tumelillat tulpi ja lausus: "Kallis, nagu juba traditsiooniks on saanud, siis toon Sulle iga koosoldud aasta eest ühe lilleõie."
Esiteks oli see juba sellepärast armas, et lilli tõi, teiseks need olid minu lemmik värvi, aga kolmandaks tärkas minus suur elevus, kuna nüüd ma ootan pinksalt kahekümne koosveedetud aasta täitumist.
Kuskil poole üheksa paiku sättisime end siis kodust välja astuma ja seekord võtsime ka preili juhtkoera kaasa, kuna eelmine kord ei olnud me just väga edumeelsed Janeti üle kavaldamises. ZenZen asub endiselt meie kodutänavas ja seega jõudsime viie minutiga söögikohta. Valisime sama laua mis eelmine kord, riputasime oma üleriided riidepuule, Janet parkis end laua alla ära ja kui ettekandja hakkas mulle menüüd lauale asetama, lausus Joosep: "Aaa, Tema ei oska lugeda..."
Ettekandja kohmetus veidi ega osanud kohe selle peale midagi kosta, kuid õnneks päästis Joosep olukorra ja lisas: "Ei, tegelikult on Ta lihtsalt pime."
Kui me eelmine kord (loe: 8. märts) käisime ZenZenis söömas, siis võtsime säriseval pannil kana koos krevettidega, mis maitses oivaliselt. Kuid seekord otsustasime proovida säriseval pannil loomaliha kalmaaridega. Esitasime ettekandjale siis oma söögi- ja joogisoovid ning Joosep lisas: "Hetkel on see kõik."
"Vabandage, aga kas Te olete teadlikud sellest, et me sulgeme restorani 20 minuti pärast?" küsis ettekandja ootamatult.
No ilmselgelt me ei olnud selle infoga kursis ja seejärel uuris ettekandja: "Kas Te jõuaksite kella üheksaks söödud?"
Joosep vaatas minu kui maailma kõige aeglasema sööja poole ja lausus enesekindlalt: "Kindlasti mitte! Me võtame toidu kaasa."
Kodus oli ka päris mõnus, aga kahju oli sellest säriseva panni efektist ilma jääda. Toidust nii palju, et kana krevettidega maitses mulle paljupaljupalju rohkem ja loomaliha kalmaaridega ma enam teist korda ei võtaks, kuigi maitse oli märkimisväärselt hea.

Suure hädaga sain siis tulpidest pildi ka tehtud, kuigi esimesel katsel ebaõnnestusin totaalselt ja jäin naerualuseks. Ma nimelt pildistasin oma eriliselt keskendunud larfi, kuna ma polnud teadlik, et kaamera settingud olid teisiti. Oma ignorantsuses ma ignoreerisin ka voiceoverit, kes korduvalt korrutas "one large face in the left edge", "small face on the bottom". Tegin klõpsud ära ja saatsin Lindale (loe: mu tavapärane tehniline tugi ju magas juba) ja kui võtsin kõne lapstööjõule, siis kukkus mu piltide peale südamest naerma, ma nagu ei tahtnud uskuda, et ma nii andetu fotograaf ka nüüd olen, aga siis selguski karm tõde...
Äärepealt oleksitegi saanud pildi minu lõustast, millel ilus pealkiri "Minu aastapäeva lilleõied"
Paremat pilti mul ei ole, olen andetu...mjäu

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Ma just avastasin, et lapstööjõud (kes muuseas ei taha, et me Teda lapstööjõuks kutsuksime, sest siis kõik Tema sõbrad hakkavad äkki arvama, et ongi meie ori), kes oli minu tehniline abi ja aitas pildi blogisse lisada, on nimetanud pildil olevaid tulpe roosideks (loodan siiralt, et Ta ei plaani floristiks hakata).

    VastaKustuta
  2. Roosideks? Milest Sa räägid, need on tulbid ju :D :D

    VastaKustuta
  3. Hmm, no Jaws ütleb küll pildi nimeks "Kai roosid" :D

    VastaKustuta
  4. Seljuhul paneb see täiega pange :D

    VastaKustuta

Back
to top