Vähene uni ja viimase aja pinged teevad oma töö

Minu vanaema rääkis alati, et paha tujuga ei tohi magama minna, aga eile just nii ma unne suikusingi...hinges väike rahutus ja kurbus. Aga hommikul...juba täna hommikul ärkasin ma üles palju paremas meeleolus. Küll tugeva peavalu ja uimasusega, aga siiski paremas meeleolus. Ema tegi ka väikse ja armsa üllatusvisiidi ja tõi meile kilo mureleid. Vot murelid ja herned on need, millest ma võiksin end lõhki süüa. See on nagu haigus, et enne ei suuda lõpetada, kui pole otsas.
Plaan oli täna muidu kodus olla ja natuke koristada ja puhata, aga eks plaanid ongi ju selleks, et neid muuta. Nimelt kuskil tunnike hiljem istusime juba autos ja sõitsime Pärnusse sünnipäevale. Ma küll enamus ajast unelesin ja tukastasin seal laua ääres, aga kuna tegu on lähedaste sõpradega ja suhted on küllaltki familiaarsed, siis keegi mulle seda pahaks ei pannud. Mingi hetk mõtlesime, et võiks Steffanist miskit süüa tellida ja nii võtsimegi seltskonna peale pitsad ja krevetisalatit. Mulle nagu ikka- topelt krevettidega ja ilma tigudeta. Tellimuse vastuvõtja ütles, et kuskil 45 mintsa läheb, aga läks ikka suts üle tunni. Muidu poleks nagu hullu, aga kuna ma polnud praktiliselt mitte kui midagi söönud, siis nälg tahtis silmanägemist tagasi juba anda.

Lõpuks...ma ütlen lõpuks, saabus kauaoodatud pitsakuller. Oo seda õnne ja rõõmu, aga mitte kauaks, sest selgus, et krevetisalati üks kõige olulisemaid komponente on puudu... Ei, mitte krevetid ise polnud puudu, vaid see ülimaitsev salatikaste. Noh, mis siis ikka. Joosep helistas tagasi ja siis too inimene, kes tellimusi vastu võttis, küsis, et aa, kas see hapukoorekaste või?! Hah, muig, hapukoore kaste jah. See kõlas umbes sedasi, nagu me oleksime neile öelnud, et kuulge, te unustasite meile selle Alma 20% hapukoore kaasa panna. Ma olin muidugist suts äksi täis, aga istusin kannatlikult, põrnitsedes üksipulgi oma salatit ja oodates kullerit, kes saabus pool tundi hiljem kastmega. See esimene amps...mm, see oli lihtsalt võrratu. Ma sõin ja sõin ja sõin. Olgugi, et pidi nii kaua ootama, siis salat oli nagu ikka- mega maitsev ja lõppkokkuvõttes vääris see igat sekundit ooteaega.

Janetit meil kaasas polnud, vaid viisime ta ema juurde hoiule. Sai terve päeva päikese- ja värskeõhuvanne võtta. Ema ütles, et pidas end kenasti ülal, see tähendab seda, et ei kükitanud terve aeg väravas ega vahtinud igatseval pilgul tänavaotsa poole. Eks mida aeg õhtu poole liikus, seda kurvemaks ta muutus ja kui lõpuks sellele poobikule järgi läksime, siis ei teadnud ta kuhu ja kelle vahele oma rõõmu ära jagada. Muudkui kepsles, jorises ja tiirutas meie vahet.

Kuna ma olen viimasel ajal pingete ja stressi tõttu vähe magada saanud, sest ärkan öösiti pidevalt üles, siis uni on katkendlik. Vahepeal ei saa isegi aru, et kas ma üldse magasin, sest uinun muremõtetega ja siis arvatavasti suikun nende mõtete ajal unne ja kui üles ärkan, siis kohe, ilma pausita jätkuvad täpselt samad muremõtted ning see tekitabki segadust, et oot-oot, kas ma vahepeal üldse magasin või. Igatahes ema poole minnes arvasin, et võtame ukse vahelt Janeti ja jalutame koju ning koduteel teeme paar pilti blogi tarbeks. No aga ema siiski lasi teised maffiosnikud ka õue ja koertel läks mölluks ja loomulikult hakkasid nad mürgeldama ja mööda aeda ringi tormama ja kuna Janet oli meie üle nii õnnelik, siis tuli sööstis mänguhoos käppadega mulle peale ja mökerdas mu riided ära. Ja mida tegin mina? Ma hakkasin lihtsalt nutma. Ei, mitte suurest õnnest, et jee, mu püksid said mustaks. Tavaliselt ma selliste lihtlabaste asjade pärast ei vesista, aga lihtsalt väsimus, kurnatus, pinged...kogu see kompott lõi pea peal kokku ja ma murdusin. õnneks oli Joosep, kes kohe mind oma sooja ja turvalisse embusesse haaras ja lasi mul rahulikult end tühjaks nutta.

Selle emotsioonindusega on mul mingisugune imelik värk, sest ma olen alati olnud see vapper ja kannatlik tüüp ning niisama lihtsasti endast välja ei lähe, aga nagu ma eespool mainisin, siis viimase aja sündmused on mul masti maha tõmmanud. Ma ei arva, et inimesed, kes on sentimentaalsemad ja õrnahingelisemad, et siis nad pole vaprad või tugevad isiksused. Olen seisukohal, et nutmine, emotsioonide välja näitamine jms on inimlik, kui see pole muidugi omakasu eesmärgil või haletsuse saamiseks vms. Ja ma olen ikka oma elus varemgi nutnud, aga ma hoian alati oma pisaraid tagasi ja kui olen üksi, vot siis ma lasen endast kogu selle raskuse, valu, pinged jm välja. Nüüd mul ongi kaks varianti, ma kas nutan üksi olles või Joosepi nähes, aga see on ka kõik. Põhjus miks praegu selle nutmise teemani jõudsin, on see, et mulle see pingeline olukord on tuttav, aga ma ei ole tuttav selle tunde ja olukorraga, et ma ei suuda oma emotsioone kontrollida ja vaos hoida. Ma vähemasti arvan, et ei suuda, sest kui ma hakkan juba sellise tühise asja peale nutma nagu see, et mu püksid said mustaks... Nagu need oleksid viimased püksid siin maamunal ja nagu maailmast oleks vesi ja seep otsa lõppenud. Ja nii oligi, et hakkasin nutma enda sisse kogunenud pingete pärast, mille vallandas pükste määrdumine ja omakorda hakkasin veel rohkem nutma sellepärast, et ma üldse sellise asja pärast nutan. Kuna ma ei suutnud maha rahuneda, sest olin endas pettunud, et mis mõttes ma praegu löristan sellise asja pärast ja mis mõttes ma reageerisin praegu sedasi ja mis mõttes ma tekitan selle olukorraga ka Joosepile stressi jne, siis muudkui tihkusin nutta.

Oeh, aga näete...siin on pildid, mis Joosep tegi peale minu nutmist ja ega vist piltidelt väga pole aru saada, et oleksin 10 minutit tagasi nutmise lõpetanud. Ehee, Joosep otsis mulle mõnd ilusat tausta ja siis tõigi mu siia kuuseheki taustale, kuigi ma alguses putkisin sellele päris kõvasti vastu, sest mu nägemus oli, et võiks ikka miskit kevadisemat olla...no lilled ja värvid jne. Aga, kui jõudsime kuuseheki juurde, siis Joosep ütles, et otsime mulle ikka uue ja parema tausta. Ma ei saanud kohe esiti arugi, et mis sellel hekil siis nüüd häda on, alguses ju sobis. Aga siis Joosep ütles, et kõik need kuuseheki noored kasvud näitaksid meile justkui rahvusvahelist käemärki ehk fUcki. Mul oli nagu, et mis asja ja siis Joosep andis mulle neid kasvusid katsuda ja ma hakkasin laginal üle hoovi naerma ja ütlesin, et vot siis see kuusehekk las jäädagi. Eks igaüks vaatab oma rikutuse tasemel. Mulle tegi lihtsalt nalja, et Joosep sellist asja märkas :D




CONVERSATION

7 kommentaari:

  1. Ma üldjuhul mingi eriline komplimendi loopija pole, aga pean ära mainima, et sa lähed piltidel järjest kenamaks. Enne olid ka, aga nüüd kuidagi eriliselt ilus.

    VastaKustuta
  2. Aitäh! :)
    Peaks vist hakkama alati tegema nii, et enne pildistamist nutan peatäie :D

    VastaKustuta
  3. Täiesti teemaväline,aga noh. Mul on selline naljakas lugu, et vaatasin siin ükspäev ajaviiteks Sinu soovidepuud ja siis mõtlesin justkui möödaminnes, et ah, kui tööle saan, saadan esimesel palgapäeval Kaile üllatuse ja täna sain kirja, et olen alates juunikuust tööle oodatud ja nüüd ma tahaks kindluse mõttes oma lubadusest kinni pidada, aga enne tahaksin küsida, kas see list on jätkuvalt adekvaatne või vajab uuendamist-täiendamist? :)

    VastaKustuta
  4. Tõesti ilus näed välja :)

    VastaKustuta
  5. Vaikusest ma järeldan, et sa soovidepuu vajab täiendamist ja mõtted vajavad kogumist :D

    VastaKustuta
  6. Ehee, tead ma eile nägin jah Su kommi, aga siis mul polnud üldse aega sellele mõelda ja nüüd ma just vaatasingi hetk tagasi oma listi sellise pilguga üle, kas vajaks siis täiendamist või uuendamist, aga vist ei vaja :D Ses suhtes, et loomulikult on mul kõiksugu soove veel, aga ma ei hakka hulluks minema :D Näiteks tahaks ma endale presskannu (nii suurt, mis oleks külaliste tarbeks, kui ka väikest, kuhu saaks 1-2 tassi koguse kohvi valmis meisterdada). Ja täna näiteks lisandus minu soovidesse veel Lindexis müügil olev kellukeselõikega vihmamantel :D ja kui mulle veel pool päeva anda, siis võiksin samamoodi jätkata :P
    Nii, et kokkuvõttes tahtsin ma öelda, et kinnitan oma Soovidepuu listi täiesti adekvaatseks :D

    VastaKustuta

Back
to top