Pime naine ja kurt mees

Lugu järgmine. Mõni aeg tagasi tellis Joosep mult pannakaid. Ja kui nüüd päris aus olla, siis oli see kaks nädalat tagasi kui ta oma tellimuse sisse andis. Aga alles täna hommikul jõudsin ma reaalselt ka nende tegemiseni.
Ma tegelt oleks arvatavasti veel edasi nihverdanud, aga kuna eile tegi Joosep ARKi sõidueksami ära, siis mõtlesin, et ah, heakene küll, aitab viilimisest, peab ju kuidagi oma kallist meest premeerima.

Neid pannaka retsepte on ju mingi mustmiljon, aga mina kasutan tavaliselt seda vanaema aegumatut retsepti, kuhu sisse läheb muna, jahu, piim ja suhkur. Miksi kokku ja ongi olemas. No umbes midagi sellist.
Kuid mul oli mõni aeg tagasi au proovida pannakaid, mille taignasse oli lisatud keefirit, ning teate mis? Need olid mega head! See keefir andis pannkoogile sellise mõnusa meki, ning mis põhiline – servad tulid super krõbedad. Ja nii otsustasin minagi oma aegumatut vanaema retsepti uuendada.

Nüüd küsite, et miks ma sellest taignast nii palju ja pikalt jahun.. aga vot sellepärast, et see taigna uuendus keeras kõik asjad pekki!

Kui tainas sai mikserdatud, panin panni pliidile kuumenema ja küpsetamine võiski alata, või õigemini mu sõrmede kärsatamine võis alata.

Ma ei pea vist mainimagi, et pannkookide küpsetamine on üks kõige vähem meeldivamaid tegevusi, sest iga jumala kord kõrvetan ma vähemalt ühe oma sõrme ära. Alati. Sest pimedana ei käi see lihtsasti, umbes et sips ja sups ja ongi valmis. Te ei kuule mind never ütlemas „höhö, näe, küpsetasin siin möödaminnes mõned pannakad valmis“.
Ütleme nii, et tavaliselt arvestan ma juba eos ette paar põletushaavadega sõrme, mõned naaatuke liiga pruuniks küpsenud pannakad ja väga, väga PALJU kulunud närvirakke. Kuid hoolimata sellest ennastohverdavast piinast ja arvestades fakti, et neid hästi väljatulnud pannkooke on tavaliselt rohkem, siis need mõned üksikud põlenud sõrmeotsad ja pannakad mind nii väga ei morjendagi.
Kuid tänane pannkoogitegu oli täielik katastroof...
Ma küpsetasin ainult viis pannkooki, sest rohkemaks ei pidanud mu närvid vastu. Ja nendest viiest läks üks koerale, sest ümber keeramine läks totaalselt untsu.

Noh, mis seal ikka. Esimese pannaka sai koer.  Kohe järgmiseks ja „ilusa“ alguse jätkuks kõrvetasin teise pannaka ümber pööramisel oma põhi sõrme korralikult ära. No eks ikka selle, millega ma abistan pannkookide ümber pööramist. Kuid hoolimata esimesest vigastusest, ei vandunud ma alla. Hambad ristis ja suure armastusega muudkui jätkasin kuuma pliidi ees küpsetamist.

Vahepeal, eksikombel vist, õnnestus mul isegi üks pannakas enam-vähem normaalsena valmis küpsetada. Kuid mu õnn kestis vaid üürikest aega, sest juba järgmise pannakaga läks nii kohutavalt, et mulle vahtis pannilt vastu mingisugune õnnetu kokku nässerdatud käkerdis. Instinktiivselt alustasin operatsiooni "pannkoogi päästmine", aga see raibe oli sigakuum ja ma kõrvetasin veel oma teisegi sõrmeotsa villini ära. Lõpuks ärritusin, tõstsin selle "kunstiteose" pannilabidale ja viskasin vihasena kraanikaussi, mille hiljem sai siis Joosepi koer endale.

Kui olin need viis pannikat läbi suure häda valmis nikerdanud ja tainast oli veel pool potti järel, otsustasin mina, et aitab. Ma ei küpseta enam mitte ühtegi pannkooki mitte kunagi enam. Never again. Vähemalt mitte enne kui mul on pannkoogi pann!

Ja kogu see triangel lõppes lõpuks sellega, et ma tihkusin magamistoas üksi teki all nutta. Lihtsalt, ühel hetkel kui ma tegin Joosepile tramaatiliselt teatavaks, et ma sain oma maailma kõige nõmedamad ja vastikumad pannkoogid valmis, neid on ainult viis ja et ma ei soovi kunagi mitte ühtegi pannkooki oma elus enam küpsetada, siis Joosep ei reageerinud mitte kuidagi. Ei mingit kaastunnet, ei mingit „oi kallike, pole hullu“ lohutust. Mitte.Kui.Midagi. Mõtlesin esiti, et ehk on inimene niivõrd süvenenud oma programmeerimisse ning ei kuulnud mu häda ja vingu ning otsustasin, et kordan end.
Nii et jaa,  ma kohe plaksust ei pagenud teise tuppa teki alla tihkuma. Andsin inimesele ikka aega reageerida kah.

Kuid endiselt mitte midagi. Ikka oli vaikus...

Ma olin täiesti nõutu. Hakkasin juba mõtlema, et mida kurja olen ma talle teinud, et minuga ei sobi enam rääkida või kas tõesti on asi minu haletsusväärsetes pannakates,või mis?

Igatahes läksin üli tramaatiliselt ära magamistuppa, pugesin teki alla ja kukkusin löristama ja mõtlesin kõige mustemat stsenaariumi. Vahepeal haudusin isegi plaani kirjutada talle messengeri sõimukiri, et kuidas ta julgeb mind peale sellist traumat nagu sõrmede ära põletamine niimoodi tuimalt ignoreerida… Aga ma ei viitsinud. Lõpuks otsustasin, et okei, ma ka siis enam ei suhtle. Kuid umbes veerand tundi hiljem, kui olin enam-vähem maha rahunenud ja lappasin Facebooki, astus tuppa Joosep, pannkook näpus ja teatab nagu mees muiste: "Kallis, miks sa ei öelnud, et pannkoogid on valmis? Need on  imelised!"

Ma üritasin manada näole eriti ükskõikse ilme, isegi pilku ei tõstnud telefonilt. Joosep astus ligemale ja kordas küsimust, et miks ma ei öelnud, et pannkoogid on valmis ja miks ma mitte midagi ei räägi.
Mina põrnitsesin endiselt jonnakalt kulm kortsus ekraani ja tegin näo nagu ma loeksin hetkel mingit väga olulist uudisnupukest. Kuid lõpuks viskas Joosep end mu kõrvale pikali, silmitses umbes kahe sentimeetri kauguselt mu kortsus kulmu ja küsis uuesti, et mis mul viga on.. ning siis ma prantsatasin kõik endast välja. No et miks ma üldse peaksin temaga suhtlema kui ta ise ei vaevu mulle isegi vastama, lihtsalt ignoreerib ja blablablaa. Joosep sai kohe aru, milles asi on ja tuli kallistas mind ja ütles: "Oh sa mu ullikene, ma progesin ja kuulasin samal ajal klappidest muusikat. Ma ei kuulnud, et sa minuga rääkisid!“

"Sa siis ei ignoreerinudki mind!? Sa kuulasid lihtsalt klappidest muusikat! Ma mõtlesin juba kõige hullemat ja tulin siia tuppa ja nutsin ja mõtlesin, et nüüd on kõik läbi!" piiksusin mina.

PS. Jaa, mul hakkasid eile päevad, ma olen veits emotsionaalne.
Aga see ei tähenda, et pannakate tegu poleks nõme, vastik, halb, paha ja kõik need teised sõnad.