Pime naine ja kurt mees

Mõni aeg tagasi tellis Joosep minu käest pannkooke. Kui täpne olla, siis kaks nädalat tagasi, aga alles täna hommikul jõudsin ma reaalselt nende tegemiseni. Ma tegelikult oleks arvatavasti veel edasi nihverdanud, aga kuna eile tegi Joosep ARKi sõidueksami ära, siis mõtlesin, et aitab viilimisest, peab ikka kuidagi meest premeerima.

Ma tavaliselt kasutan seda aegumatut vanaemade pannkoogiretsepti: muna, jahu, piim, suhkur. No umbes midagi sellist. Kuid mul oli mõni aeg tagasi au proovida pannikaid, mis oli tehtud keefirist ja teate see andis pannikatele sellise mõnusa meki ning mis põhiline - servad tulid mega krõbedad. Nii otsustasin minagi retsepti uuendada ja lõpuks läks minu pannkoogitaignasse muna, keefir, jahu, suhkur ja kaneel. Kui tainas oli läbi mikserdatud, panin panni pliidile kuumenema ja küpsetamine võiski alata, või õigemini minu näppude kärsatamine.

Ma ei pea vist mainima, et pannkoogi küpsetamine pole minu üks meelistegevusi, sest pimedana ei käi see sups ja sups ja ongi valmis. Ma reaalselt kõrvetan iga kord oma vaesed näpuotsad villideni ära. Ütleme nii, et tavaliselt ma arvestan juba eos ette paar põletushaavadega sõrme, mõned liiga pruunlaseks küpsenud pannikad ja väga palju kulunud närvirakke. Seega ma enam-vähem olen kursis, mis mind pannikate küpsetamisel ees ootab, aga kuna need hästi välja kukkunud pannikad on tavaliselt enamuses, siis need mõned kärssand sõrmeotsad ja pannikad mind nii väga ei morjenda. Kuid täna, tänane oli täielik katastroof. Ma küpsetasin ainult viis pannkooki, millest üks läks koerale, sest keeramine läks totaalselt untsu.

Nagu vanarahval oli kombeks öelda, et eks esimene lammas läheb ikka aia taha (mida iganes need vaarvanemad sellega ei mõelnud), siis see kuldreegel peab alati paika ka minu pannkookide küpsetamisel. Seegi kord ei vedanud kuldreegel nr. 1 mind alt ega valmistanud pettumust, et esimene pannikas võiks kordki elus õnnestuda idekalt :D Noh, mis seal ikka. Kohe järgmiseks ja ilusa alguse jätkuks kõrvetasin teise pannika ümber pööramise ajal oma põhisõrme korralikult ära. Eks ikka selle, millega ma abistan pannkookide ümberpööramist. Kuid hoolimata esimesest vigastusest, ei vandunud ma alla. Vahepeal, mingi eksikombel, õnnestus mul üks pannikas isegi enam-vähem normaalsena valmis küpsetada. Kuid järgmise pannika pööramine läks nii kohutavalt, et mulle vahtis pannilt vastu mingisugune õnnetu kokku nässerdunud käkerdis. Instinktiivselt alustasin operatsiooni "Pannkoogi päästmine", aga see raibe oli sigakuum ja ma kõrvetasin oma teisegi sõrmeotsa villini ära. Lõpuks ärritusin, tõstsin selle "kunstiteose" pannilabidale ja viskasin kraanikaussi, mille siis hiljem saigi Joosepi koer endale.

Kui olin need viis pannikat läbi häda valmis teinud ja pool potti oli veel tainast järgi, otsustasin mina, et aitab, never again. Ma keeldun edaspidi küpsetamast pannkooke, kui mul ei ole korralikku pannkoogipanni! Kogu see triangel lõppes sellega, et ma tihkusin üksi magamistoas teki all nutta. Lihtsalt, kui ma tegin Joosepile teatavaks, no et ma sain oma maailma nõmedamad ja vastikumad pannkoogid valmis, neid on ainult viis ja ma ei soovi enam neid juurde küpsetada, kuna mu sõrmeotsad on villis, siis Joosep ei reageerinud mitte mingilgi moel. Ei mingit kaastunnet. Ega ma kohe ei jooksnud teise tuppa ja tõmmanud end teki all looteasendisse ja kukkunud tihkuma, sest arvestasin variandiga, et inimene on lihtsalt nii süvenenud oma programmeerimisse ja otsustasin end korrata.Kuid ikka vaikus. Ma olin täiesti nõutu ja mõtlesin endamisi, et mida kurja olen ma teinud või kas ma tõesti olen nii saast pannkoogiküpsetaja, et minuga ei kõlba isegi enam suhelda või mis!?

Igatahes läksin ära magamistuppa, pugesin teki alla ja kukkusin löristama ja mõtlesin kõige mustemat tsenaariumi, vahepeal haudusin plaani kirjutada Joosepile räige sõimukiri Messengeri, et kuidas julgeb mind peale sõrmede ohverdamist niimoodi tuimalt ignoreerida, aga ma ei viitsinud. Lõpuks otsustasin, et fine, ma ka siis enam ei suhtle. Kuid umbes veerand tundi hiljem, kui olin maha rahunenud ja istusin Facebookis, astus magamistuppa Joosep, pannkook näpus ja teatab nagu mees muiste: "Kallis, miks Sa ei öelnud, et pannkoogid on valmis? Need on  imelised!"

Ma üritasin manada näole eriti ükskõikse ilme, isegi pilku ei tõstnud ekraanilt. Joosep astus ligemale ja küsis uuesti sama küsimuse ning uuris, et miks ma ei räägi midagi. Ma endiselt põrnitsesin jonnakalt kulm kortsus ekraani ja tegin näo nagu ma loeksin antud hetkel ilgelt olulist uudisnupukest. Kuid lõpuks viskas Joosep mu kõrvale pikali, silmitses umbes kahe sentimeetri kauguselt mu kortsus kulmu ja küsis uuesti, et mis mul viga on ning siis ma prantsatasin kõik välja. No et miks ma üldse peaksin temaga suhtlema, kui ta ise ei vaevu mulle isegi vastama, lihtsalt ignoreerib ja blablablaa. Joosep sai kohe aru, mis teema on ja tuli kallistas mind ja ütles: "Kallikene, ma progesin ja kuulasin samal ajal klappidest muusikat. Ma ei kuulnud, et Sa minuga rääkisid!"
Ma suutsin vaid vastu piiksuda: "Sa siis ei ignoreerinudki mind!? Sa kuulasid lihtsalt klappidest muusikat! Ma mõtlesin juba kõige hullemat ja tulin siia tuppa ja nutsin ja mõtlesin, et nüüd on kõik läbi!" :D

PS. Jah, mul hakkasid eile päevad, ma olen veits emotsionaalne :D

CONVERSATION

12 kommentaari:

  1. Mis ma ikka oskan öelda... ära nuta lillekapsas, homme sööb sind hobune :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei taha veel söödud saada :D

      Kustuta
  2. Olgu Jumal selle päeva eest tänatud,mil ma su blogi avastasin :) Sa oled sellest päevast peale mu vaieldamatu lemmik:*
    Vahest on täitsa hea teada (lugeda), et ma ei olegi see kõikse hullem mõrd (eieiei ma ei mõtle midagi halba:))vaid, et on suisa hullemaidki :D Aga ei kullake, su kirjutised on lihtsalt superhead ja niii nalja ja positiivsust täis, et tahes tahtmata toovad naeru näole:)
    Täitsa persses, kus ma naersin selle "räige sõimukirja" osa peale :D :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja mina olen nii rõõmus, et mul on nii äge lugeja! ;)

      PS. Ma pärast tänasin taevaisa, et ma jätsin sõimukirja saatmata :D

      Kustuta
  3. Miks sa neid pannkooke paljaste näppudega ümber pöörama pead? Kas selleks, et aru saada, et kook on altpoolt piisavalt valmis?

    Ma olen tegelikult juba ammu mõelnud, et sa oled selle söögitegemise poole pealt ikka väga tubli. Ma usun, et sa teed paremini süüa kui nii mõnedki nägijad. Ja sa paistad olevat alati valmis ka igasuguseid uusi retsepte katsetama. Sellega seoses olen ma ka mõtisklenud, et kuidas sa aru saad, kui toit valmis on, aga selle peale ma muidugi ei tulnud, et sa oma vaesed näpukesed selle nimel ohverdad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures ma kõikide toitude puhul ei kontrolli toidu küpsusastet sõrmedega ja need vähesed toidud, millel kontrollin, siis seal ma ei kärsata oma sõrmi ära. Pannkookidega on lihtsalt see geiss, et kuna ma ei näe, kuidas see peale ümber pööramist pannil asetseb, siis sätin paika ja eks sutsu üritan krõbedust ka altpoolt kontrollida ning selle käigus ma ei pane alati sõrme pannkoogile, vaid otse paljale pannipinnale.

      Selles on Sul tuline õigus, et mulle meeldib kõiksugu uusi toite ja retsepte katsetada. Mulle üleüldiselt väga-väga meeldib kokata, kui mul on selleks rahulikult aega ja vajalik varustus ja toidukraam :)

      Kustuta
  4. Ma teen tavaliselt väikseid pannkooke, kus on muna, jahu, hapukoor, sooda ja vesi. tulevad väikesed ja paksud. aga ma keeran neid ringi kahvliga. õhku viskamisega ma loomulikult ei saa hakkama ja igasuguste nugade ja labidate pannkoogi alla saamine ja siis veel keeramine ka, on keerulisevõitu ka nägijale. kahvliga on päris mugav, lööd selle kuskile äärde sisse ja siis ei kao ta kuskile ja keerata on lihtsam. ... et kui sa ikkagi veel kunagi tahad pannkoogitegu proovida.

    sa oled tubli!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm, no ma võtan selle riski ja proovin Sinu antud retsepti ka, kuigi vaata aeg-ajalt tahaks ikka neid ülepannikooke, mis on õhukesed ja mida saab rulli keerata ja moosi sisse mäkerdada jne.

      Kustuta
  5. Sa ikka oskad naerma ajada Kai. ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Einoh, mul oli ka pärast naljakas, kui sain aru, et ma töinasin ilma asjata :D

      Kustuta
  6. Meie peres on pannkookides kohustuslik umbes 100ml õlut. Muudavad pannkoogid õhulisemaks. Tarkpea tunnistab, et ta saab aru, kui õlut kookides ei ole.

    Ma eelmine laupäev enne magaminekut nõudsin pannkooke Ning pidin neid siis pühapäeval tegema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ehh, esimest korda kuulen, et pannkoogitaignasse õlut lisatakse :D

      Kustuta

Back
to top