Pime naine ja kurt mees

Lugu järgmine. Mõni aeg tagasi tellis Joosep mult pannakaid. Ja kui nüüd päris aus olla, siis oli see kaks nädalat tagasi kui ta oma tellimuse sisse andis. Aga alles täna hommikul jõudsin ma reaalselt ka nende tegemiseni.
Ma tegelt oleks arvatavasti veel edasi nihverdanud, aga kuna eile tegi Joosep ARKi sõidueksami ära, siis mõtlesin, et ah, heakene küll, aitab viilimisest, peab ju kuidagi oma kallist meest premeerima.

Neid pannaka retsepte on ju mingi mustmiljon, aga mina kasutan tavaliselt seda vanaema aegumatut retsepti, kuhu sisse läheb muna, jahu, piim ja suhkur. Miksi kokku ja ongi olemas. No umbes midagi sellist.
Kuid mul oli mõni aeg tagasi au proovida pannakaid, mille taignasse oli lisatud keefirit, ning teate mis? Need olid mega head! See keefir andis pannkoogile sellise mõnusa meki, ning mis põhiline – servad tulid super krõbedad. Ja nii otsustasin minagi oma aegumatut vanaema retsepti uuendada.

Nüüd küsite, et miks ma sellest taignast nii palju ja pikalt jahun.. aga vot sellepärast, et see taigna uuendus keeras kõik asjad pekki!

Kui tainas sai mikserdatud, panin panni pliidile kuumenema ja küpsetamine võiski alata, või õigemini mu sõrmede kärsatamine võis alata.

Ma ei pea vist mainimagi, et pannkookide küpsetamine on üks kõige vähem meeldivamaid tegevusi, sest iga jumala kord kõrvetan ma vähemalt ühe oma sõrme ära. Alati. Sest pimedana ei käi see lihtsasti, umbes et sips ja sups ja ongi valmis. Te ei kuule mind never ütlemas „höhö, näe, küpsetasin siin möödaminnes mõned pannakad valmis“.
Ütleme nii, et tavaliselt arvestan ma juba eos ette paar põletushaavadega sõrme, mõned naaatuke liiga pruuniks küpsenud pannakad ja väga, väga PALJU kulunud närvirakke. Kuid hoolimata sellest ennastohverdavast piinast ja arvestades fakti, et neid hästi väljatulnud pannkooke on tavaliselt rohkem, siis need mõned üksikud põlenud sõrmeotsad ja pannakad mind nii väga ei morjendagi.
Kuid tänane pannkoogitegu oli täielik katastroof...
Ma küpsetasin ainult viis pannkooki, sest rohkemaks ei pidanud mu närvid vastu. Ja nendest viiest läks üks koerale, sest ümber keeramine läks totaalselt untsu.

Noh, mis seal ikka. Esimese pannaka sai koer.  Kohe järgmiseks ja „ilusa“ alguse jätkuks kõrvetasin teise pannaka ümber pööramisel oma põhi sõrme korralikult ära. No eks ikka selle, millega ma abistan pannkookide ümber pööramist. Kuid hoolimata esimesest vigastusest, ei vandunud ma alla. Hambad ristis ja suure armastusega muudkui jätkasin kuuma pliidi ees küpsetamist.

Vahepeal, eksikombel vist, õnnestus mul isegi üks pannakas enam-vähem normaalsena valmis küpsetada. Kuid mu õnn kestis vaid üürikest aega, sest juba järgmise pannakaga läks nii kohutavalt, et mulle vahtis pannilt vastu mingisugune õnnetu kokku nässerdatud käkerdis. Instinktiivselt alustasin operatsiooni "pannkoogi päästmine", aga see raibe oli sigakuum ja ma kõrvetasin veel oma teisegi sõrmeotsa villini ära. Lõpuks ärritusin, tõstsin selle "kunstiteose" pannilabidale ja viskasin vihasena kraanikaussi, mille hiljem sai siis Joosepi koer endale.

Kui olin need viis pannikat läbi suure häda valmis nikerdanud ja tainast oli veel pool potti järel, otsustasin mina, et aitab. Ma ei küpseta enam mitte ühtegi pannkooki mitte kunagi enam. Never again. Vähemalt mitte enne kui mul on pannkoogi pann!

Ja kogu see triangel lõppes lõpuks sellega, et ma tihkusin magamistoas üksi teki all nutta. Lihtsalt, ühel hetkel kui ma tegin Joosepile tramaatiliselt teatavaks, et ma sain oma maailma kõige nõmedamad ja vastikumad pannkoogid valmis, neid on ainult viis ja et ma ei soovi kunagi mitte ühtegi pannkooki oma elus enam küpsetada, siis Joosep ei reageerinud mitte kuidagi. Ei mingit kaastunnet, ei mingit „oi kallike, pole hullu“ lohutust. Mitte.Kui.Midagi. Mõtlesin esiti, et ehk on inimene niivõrd süvenenud oma programmeerimisse ning ei kuulnud mu häda ja vingu ning otsustasin, et kordan end.
Nii et jaa,  ma kohe plaksust ei pagenud teise tuppa teki alla tihkuma. Andsin inimesele ikka aega reageerida kah.

Kuid endiselt mitte midagi. Ikka oli vaikus...

Ma olin täiesti nõutu. Hakkasin juba mõtlema, et mida kurja olen ma talle teinud, et minuga ei sobi enam rääkida või kas tõesti on asi minu haletsusväärsetes pannakates,või mis?

Igatahes läksin üli tramaatiliselt ära magamistuppa, pugesin teki alla ja kukkusin löristama ja mõtlesin kõige mustemat stsenaariumi. Vahepeal haudusin isegi plaani kirjutada talle messengeri sõimukiri, et kuidas ta julgeb mind peale sellist traumat nagu sõrmede ära põletamine niimoodi tuimalt ignoreerida… Aga ma ei viitsinud. Lõpuks otsustasin, et okei, ma ka siis enam ei suhtle. Kuid umbes veerand tundi hiljem, kui olin enam-vähem maha rahunenud ja lappasin Facebooki, astus tuppa Joosep, pannkook näpus ja teatab nagu mees muiste: "Kallis, miks sa ei öelnud, et pannkoogid on valmis? Need on  imelised!"

Ma üritasin manada näole eriti ükskõikse ilme, isegi pilku ei tõstnud telefonilt. Joosep astus ligemale ja kordas küsimust, et miks ma ei öelnud, et pannkoogid on valmis ja miks ma mitte midagi ei räägi.
Mina põrnitsesin endiselt jonnakalt kulm kortsus ekraani ja tegin näo nagu ma loeksin hetkel mingit väga olulist uudisnupukest. Kuid lõpuks viskas Joosep end mu kõrvale pikali, silmitses umbes kahe sentimeetri kauguselt mu kortsus kulmu ja küsis uuesti, et mis mul viga on.. ning siis ma prantsatasin kõik endast välja. No et miks ma üldse peaksin temaga suhtlema kui ta ise ei vaevu mulle isegi vastama, lihtsalt ignoreerib ja blablablaa. Joosep sai kohe aru, milles asi on ja tuli kallistas mind ja ütles: "Oh sa mu ullikene, ma progesin ja kuulasin samal ajal klappidest muusikat. Ma ei kuulnud, et sa minuga rääkisid!“

"Sa siis ei ignoreerinudki mind!? Sa kuulasid lihtsalt klappidest muusikat! Ma mõtlesin juba kõige hullemat ja tulin siia tuppa ja nutsin ja mõtlesin, et nüüd on kõik läbi!" piiksusin mina.

PS. Jaa, mul hakkasid eile päevad, ma olen veits emotsionaalne.
Aga see ei tähenda, et pannakate tegu poleks nõme, vastik, halb, paha ja kõik need teised sõnad.

CONVERSATION

12 kommentaari:

  1. Mis ma ikka oskan öelda... ära nuta lillekapsas, homme sööb sind hobune :)

    VastaKustuta
  2. Olgu Jumal selle päeva eest tänatud,mil ma su blogi avastasin :) Sa oled sellest päevast peale mu vaieldamatu lemmik:*
    Vahest on täitsa hea teada (lugeda), et ma ei olegi see kõikse hullem mõrd (eieiei ma ei mõtle midagi halba:))vaid, et on suisa hullemaidki :D Aga ei kullake, su kirjutised on lihtsalt superhead ja niii nalja ja positiivsust täis, et tahes tahtmata toovad naeru näole:)
    Täitsa persses, kus ma naersin selle "räige sõimukirja" osa peale :D :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja mina olen nii rõõmus, et mul on nii äge lugeja! ;)

      PS. Ma pärast tänasin taevaisa, et ma jätsin sõimukirja saatmata :D

      Kustuta
  3. Miks sa neid pannkooke paljaste näppudega ümber pöörama pead? Kas selleks, et aru saada, et kook on altpoolt piisavalt valmis?

    Ma olen tegelikult juba ammu mõelnud, et sa oled selle söögitegemise poole pealt ikka väga tubli. Ma usun, et sa teed paremini süüa kui nii mõnedki nägijad. Ja sa paistad olevat alati valmis ka igasuguseid uusi retsepte katsetama. Sellega seoses olen ma ka mõtisklenud, et kuidas sa aru saad, kui toit valmis on, aga selle peale ma muidugi ei tulnud, et sa oma vaesed näpukesed selle nimel ohverdad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures ma kõikide toitude puhul ei kontrolli toidu küpsusastet sõrmedega ja need vähesed toidud, millel kontrollin, siis seal ma ei kärsata oma sõrmi ära. Pannkookidega on lihtsalt see geiss, et kuna ma ei näe, kuidas see peale ümber pööramist pannil asetseb, siis sätin paika ja eks sutsu üritan krõbedust ka altpoolt kontrollida ning selle käigus ma ei pane alati sõrme pannkoogile, vaid otse paljale pannipinnale.

      Selles on Sul tuline õigus, et mulle meeldib kõiksugu uusi toite ja retsepte katsetada. Mulle üleüldiselt väga-väga meeldib kokata, kui mul on selleks rahulikult aega ja vajalik varustus ja toidukraam :)

      Kustuta
  4. Ma teen tavaliselt väikseid pannkooke, kus on muna, jahu, hapukoor, sooda ja vesi. tulevad väikesed ja paksud. aga ma keeran neid ringi kahvliga. õhku viskamisega ma loomulikult ei saa hakkama ja igasuguste nugade ja labidate pannkoogi alla saamine ja siis veel keeramine ka, on keerulisevõitu ka nägijale. kahvliga on päris mugav, lööd selle kuskile äärde sisse ja siis ei kao ta kuskile ja keerata on lihtsam. ... et kui sa ikkagi veel kunagi tahad pannkoogitegu proovida.

    sa oled tubli!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm, no ma võtan selle riski ja proovin Sinu antud retsepti ka, kuigi vaata aeg-ajalt tahaks ikka neid ülepannikooke, mis on õhukesed ja mida saab rulli keerata ja moosi sisse mäkerdada jne.

      Kustuta
  5. Sa ikka oskad naerma ajada Kai. ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Einoh, mul oli ka pärast naljakas, kui sain aru, et ma töinasin ilma asjata :D

      Kustuta
  6. Meie peres on pannkookides kohustuslik umbes 100ml õlut. Muudavad pannkoogid õhulisemaks. Tarkpea tunnistab, et ta saab aru, kui õlut kookides ei ole.

    Ma eelmine laupäev enne magaminekut nõudsin pannkooke Ning pidin neid siis pühapäeval tegema.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ehh, esimest korda kuulen, et pannkoogitaignasse õlut lisatakse :D

      Kustuta

Back
to top