Ma ei tea,kust oma postitusega pihta hakata. Tahaks ju endast jätta viisaka ja südamliku tütre muljet, kes suudab alati eeskujulikuks jääda, mitte pahandada, mitte närvi minna, mitte toriseda jne jne, aga käsi südamel – ma ei suuda. Ma tahan nimelt  teile rääkida loo, mille saaks vabalt liigitada kategooriasse „emad-jäävad-emadeks“.
Ma ei tea, kuidas teistes peredes nende asjadega on, aga ma tahaksin niiväga loota, et ma pole ainuke tütar siin planeedil, kes ajab oma okkad laiali ja hakkab turtsuma nagu siil, kui ema püüab oma lapsekest ainult aidata. Ma vahel korrutan seda endale mantrana, ausõna, aga kulmu veab tahestahtmata kortsu, kui sind järjekordselt püütakse vati sisse toppida ja turvatrellid ümber keevitada.

Minu ema on alati olnud selline pisut kanaemalikult ülehoolitsev. Vahel mul on tunne, et ta pole kunagi lasknud mul päriselt lennata, sest hirm ja mure, mis kõik minuga võib juhtuda on liiga suur. Ma siiani näiteks mäletan seda korda kui tahtsin Tallinnasse AHHAA Teaduskeskusesse tööle kandideerida ja kui ma sellest emale rääkisin, siis selle asemel, et mind innustada ja julgustada, hakkas ta mulle nagu varrukast ette lugema põhjuseid, miks ma ei saa ja mis võib valesti minna ja et mõelgu ma ikka ennekõike oma tervisele jne jne.
Ja sellised tavalisemad, igapäevasemad asjad, mida ta teeb on näiteks see, et kui näeb, et mul pole kindaid käes, siis võite kindlad olla, et tal on alati paar varukindaid kotis, mida mulle siis pihku pista. Kui linnas käime, siis vaevalt jõuame bussis maha istuda, kui juba ta pakub mulle kohukesi, smuutit, müslibatooni. Ükskord, kui tulime poest ja teel koju hakkas lörtsi sadama, siis ema võttis oma peast bareti ja suskas selle mulle pähe. Mina putkisin samal ajal vastu, aga kuna mu mõlemad käed olid poekottidega hõivatud, siis oli sellest suht vähe tolku. Ja ma saan aru, et see tuleb emainstinktist, et vahet pole kui vana su laps on, ikka sa tahad teda hoida ja kaitsta, et ta jumala eest ei oleks näljas ja paljas.
Ning kui mul siin selle dialüüsiga on vahel tervis olnud nii halb, et ma pole jaksanud süüa teha, siis tema on meile pudrukest hommikuks keetnud ja kõiksugu maitsvaid roogasid valmistanud. Kui ma sellele mõtlen, siis võtab ikka südame alt soojaks küll, et mul on siin maailmas keegi, kellele ma saan alati toetuda. Alles nädala alguses, kui ema jälle oma aurava kartulipudrupoti ja kotletikestega meile tõttas, kallistasin teda ja ütlesin, et kui väga hea meel mul on, et ta olemas on ja et ma armastan teda.

AGA… Nende ülihoolitsevate emadega käib kaasas ka üks väike, tibatillukene, mikroskoopiline miinus. Nad nimelt, kas a. ei usu, kui laps väidab, et kõik on hästi, kõik on korras, mul pole midagi vaja või b. nad kuulevad küll, saavad suurepäraselt aru, kuid käituvad ikka risti vastupidi sellele, mida sa neile ütlesid või palusid.

Kui mul see peritoniit hakkas vaikselt endast märku andma, siis mõni õhtu pidin ma end masina küljest korra lahti ühendama, et käsitsi lisa lahust kõhtu lasta. Aga nende lahti ühendamistega on see keiss, et sa saad vaid ühe korra end lahti ühendada. See on sellisteks SOS olukordadeks. No kui peaksid näiteks tahtma öösel minna vetsu. Aga kuna mu neerud on peaaegu et lõpetanud oma töö, siis ma väga tihti ei käi vetsus. Kuid miskipärast tahtsin ma just siis vetsu, kui mul see peritoniidi jama hakkas tekkima. Võib-olla oli see tingitud sellest, et kuna kõhukelme kaudu ei saanud dialüüs korralikult toimida, siis hakkasid neerud ise uuesti rohkem vaeva nägema, et organismist liigset vedelikku välja tuua. Ma ei tea. See on puhtalt minu oletus.
Aga see tähendas muidugi seda, et hommikuti oli mul räme pissihäda. Ent kuna ravi lõpuni oli veel oma 2-4 tundi, siis ma lihtsalt hoidsin jalad ristis ja kannatasin, endal silmamunad peas kollased. Ma rumala peaga mingi hetk kurtsin emale oma olukorda. Ema muidugi hakkas kohe rääkima, et ma peaksin endale voodi alla mingi kausi panema või miskit. Ma laitsin selle mõtte kohe maha. Siis ta püüdis mulle rääkida, et on olemas kõiksugu siibreid. Ja ma olin nagu ei, mul ei ole vaja siibrit. Ma suudan hoida kinni küll ja see pole tegelikult üldse nii hull. Ja ma veel eraldi rõhutasin, Et mul EI OLE vaja, ma EI TAHA, ärgu ostku mitte midagi!

Nii, läks siis natuke aega mööda. Minu jaoks oli teema maas ja ammuilma unustatud, kui siis ühel kenal õhtul tuleb ema meie poole. Asetab koti minu kõrvale diivanile ja ütleb sedasi süüdlaslikult: „Kai, ära palun pahanda, aga ma ostsin sulle ühe asja… „. Ma olin juba häires. See ei kõlanud sugugi hästi. Ema krabistas veel ja siis ulatas mulle kandilise plastikust topsiku – siibri, ja mingisuguse, kuidas seda nüüd siis kirjeldada, lehtrikujulise abivahendi. Nimetame seda nii.

„Emaaa! Mul ei ole siibrit vaja! Ega ma mingi voodihaige pole. Ei ja veelkord ei, ma ei hakka seda kasutama. “, ütlesin ma ilmselgelt väga häiritult. Aga ema seletas, et no kui peaks vaja minema, et las ta siis olla voodi all. Sa isegi ei näe, et see seal on. No tõesti jah. Siis ta tahtis veel, et ma lubaksin talle pühalikult, et ma ei pane seda kuhugi teise tuppa, vaid ikka käe ulatusse.
Oii, ma olin nii kuri. Istusin diivanil kulm kortsus. Mingi hetk sekkus Joosep ka minu ja ema vestlusesse. Üritas sedasi hellalt ja pehmelt öelda, et Kaikene, ema tahab ju ainult head ja et ärgu ma nüüd kurjustagu jne. Nagu mis agenda teil siin minu vastu on? Mingi #teamsiiber siin kokku saanud või.
Ma saan aru, kui see oleks olnud mõni nunnu pissipott, väikese potikõrvaga ja nunnu pildiga. Nagu selline magamistoa aksessuaar või nii, aga EI. Selle asemel toodi mulle hoopis mingi plastikust unisex siiber.

Kui ma Kikule sellest rääkisin, siis ta ütles, et tal on nii palju küsimusi. Näiteks üks küsimus oli see, et kuhu ma selle kusese lehtri panen peale kasutust, kui ma ei pääse magamistoast liikuma? Ma vastasin talle, et mina ei tea. Panen endale padja alla.

Et siis jah, mul on siiber. Ma alguses päris jupp aega mõtlesin, kas üldse rääkida teile seda, sest noh, see oleks võinud ju jääda tegelikult sinna voodi alla, koos selle sama siibriga. Aga mis sest enam, nüüd te siis vähemalt teate, et mul kodus riidekapis on selline seksikas abivahend. Just nimelt, riidekapis. Teises toas.
Ja et keegi nüüd jumala eest ei arvaks, et ma kuidagi viltu vaatan siibri kasutamisele või halvustan neid inimesi, kes seda vajavad, ei, kindlasti mitte. Lihtsalt minul pole seda vaja. See oleks umbes sama hea kui ma ostaksin endale homnepäev lugemisprillid, kuigi pole isegi ohtu, et ma näeksin.

Aga kas kellegil oleks muidu siibrit vaja? Endale, emale, vanaemale, isale, vanaisale, lapsele, kellegile hooldatavale? Mul täiesti juhuslikult seisab siin üks tutikas siiber. Pole selle poole isegi mitte hinganud. Annaksin niisama heast südamest kellegile ära, kellel oleks seda tõesti vaja. Samas ma ei tea, võib-olla siibrid maksavad tänapäeval nii vähe raha, et neid polegi abipakkumisena vaja pakkuda. Samas vähemalt säästaks keskkonda kui jääb miinus üks siiber tootmata.

Lubasin mõni aeg tagasi kirjutada sellest oma va mustast huumorist ja sarkasmist, mida ma nii väga armastan söögi alla ja söögi peale teha. Kuigi võiks arvata, et kui juttu tuleb mustast huumorist, siis see saab olema üks mõnusalt muhe lugemine, aga võta näpust - sellest tuleb arvatavasti minu jaoks, peale lapsesaamise teemat, üks raskemaid ja emotsionaalsemaid postitusi üldse.

  Täna sai sellest täpselt kaks nädalat, mil käisin emaga rääkimas. Ma nimelt juba mõni aeg tagasi märkasin väikeseid erinevusi ema käitumises ja suhtlemises minuga. Eriti torkas see silma peale seda kui õde helistas ja andis teada, et ema käis nende pool ja vahutas sellest, mismoodi ma olin LP kolumnis kirjutanud isast. Et milliseid ägedaid musta huumoriga vürtsitatud nalju ta teeb minu pimeduse kohta ning mismoodi sedasorti huumor aitas mul nii-öelda kaotusvalust üle saada ja oma eluga edasi liikuda.  Ma pole vist varem seda siin maininud, aga minu vanemad on lahutatud, ja asjad teeb keeruliseks see, et ema ei salli isa silma otsaski. Eks selleks on omajagu põhjuseid ka, kuid ma olen väsinud sellest, et meid õega pidevalt sinna vahele kistakse.  See on olnud nõnda lapsest saati.

 Kui ema ja isa lahutasid, siis meie õega läksime emaga eraldi elama ja isaga suhtlesime ainult siis kui ema andis selleks loa või kui vanemad jõudsid kokkuleppele. Mäletan, et mingil perioodil ema lausa keelas isal meiega suhtlemise ära, kuid eks me salaja ikka kohtusime. Kui me vanemaks saime, siis mingist hetkest läks õde isa juurde elama ja mina jäin emaga. Meil oli ja on tänaseni õega see tunne, et mina olen rohkem ema laps ja õde on isa laps. Lihtsalt, kui ma diabeeti haigestusin, siis ema pühendus väga palju minule, poputas ja hoidis mind. Sellepärast olen ma ka täna natuke ära hellitatud – tunnistan ausalt. Kuid ma olen aastatega arenenud ja enam ma ei arva, et ma pean kõike kohe ja praegu saama ja kui ei saa, et siis jonniga ikka saab.

 Kuna ema ei tahtnud mitte midagi isast teada ega kuulda, siis minul oli alati selline vastik pahandust teinud lapse tunne sees, kui tulin isaga koos veedetud päevalt, mis oli olnud äge ja tore, sest isa viis mind välja sööma, kontsertitele, kalastama, väljasõitudele, lõbustusparki jne. Koju jõudes ei saanud ma kunagi lapselikku rõõmu emaga jagada, et näe, käisin issiga seal ja tegime seda ja nägin toda jne. Nii ma siis manasingi üle koduukseläve astudes endale küllaltki neutraalse ilme ette ja varjasin oma elevust ja rõõmu.

 Ma ei pannud seda oma emale pahaks, kuid kurvaks tegi see ikka, sest lapse jaoks on tema mõlemad vanemad olulised. Laps ei näe ega vaata oma vanemat läbi oma teise vanema silmade. Mul on isaga palju toredaid mälestusi, aga kuna ema ei tahtnud neist midagi kuulda, siis ma vaikisin ja nõnda elaski ema aastaid oma nii-öelda turvalises eksmehe tsoonis ja arvas, et minugi kokkupuude isaga on olnud minimaalne, aga ei olnud. Seega ma mõistan, et ema jaoks võis see LP kolumn olla väga valulik. Haavale lisas soola ka see, et selles tutvustavas kolumnis ei maininud ma ema, aga ma ausalt ei tulnud selle pealegi, sest tegu oli esimese mind tutvustava kolumniga ja sellest tulenevalt lähtusin ma järgmistest märksõnadest: haiguse tagajärjel pimedaks jäämine, must huumor, sõbrad ja elurõõm. Ning paraku musta huumoriga assotseerub mul alati esimesena isa.

Jaa, ma oleksin saanud kirjutada lähemalt pimedaks jäämisest, et mismoodi see kõik toimus ja mismoodi me emaga nädalast nädalasse sõitsime kodu ja silmakliiniku vahet, kuidas me tüdimuseni passisime mannetutes haiglakoridorides, mismoodi ma vahepeal emotsionaalselt murdusin kõigest sellest solgutamisest, mismoodi me jooksime ühelt protseduurilt teisele ja mismoodi mu silmasid surgiti jne. Kuid see polnud see teema. Lisaks oli mul ka pikkuse piirang, kahe lausega ei saa lihtsalt kogu seda aega kokku võtta ja väljendada ema olulist rolli antud perioodil.

Aga kahtlemata on ema minu jaoks üks kõige olulisemaid inimesi siin maailmas, sest kelle muu juurde Sa ikka lähed ja paned pea sülle, kui kogu maailma kurjus ja raskus ähvardab Sind enda alla matta. Emad on need, kes kuulavad, elavad kaasa ning kelle koduuks ja süda on alati valla.Minu ema on üks ära ütlemata sitke ja tarmukas naisterahvas, kes ei vannu eluraskustele alla ja ma hindan kõrgelt oma ema sihikindlust, saavutusi, heatahtlikust ja kõike seda headust, mida üks ema endas kannab. Kuid kõige selle juures ma ei saa ega taha ka isa oma elust välja lülitada. Miks ma peakski? Minu arvates kannavad ema ja isa erinevaid väärtusi lapse elus . Ma ei taha öelda, et laps, kellel pole ema / isa, et siis laps on kuidagi vähem täisväärtuslikum, aga nii palju kui ma olen nende inimestega suhelnud, kes on oma elus kaotanud ühe oma vanematest, siis neil on teatav igatsus millegi, või oleks õigem öelda kellegi, järele.
Tagasi teema juurde tulles... Fakt on see, et ilma isata poleks mind ega mu õde, täpselt nagu meid poleks ka ilma emata ja ega laps pole süüdi vanemate vahelistes konfliktides. Seetõttu on minu jaoks ka arusaamatu ja kurb mõelda, kui keegi käseb oma lapsel vaimselt või füüsiliselt valida emma-kumma vanema vahel. Mina ei taha valida, minu jaoks on minu ema ja isa mulle ühtemoodi tohutult kallid ja armsad ning ma hoolin neist mõlemist väga ja olen neile tänulik kõige eest, mida on minu heaks teinud.

Igatahes ema solvus selle kolumni peale täitsa ära ja kuigi tänu õe vihjele aimasin, mis lahti, siis otsustasin, et ootan ja vaatan, kas äkki ema teeb ise millaski sellest juttu. Ei teinud. Seega ei jäänud mul muud üle kui minna ise ema poole ja öelda, et kas võiksime kokku leppida, et kui üks meist solvab teist tahtmatult, teeb haiget või miskit muud kolmandat, siis me räägime sellest teineteisele, mitte ei vaiki maha. Pole ju tarvis jätta järgmiseks korraks midagi hõõguma, et siis kui tuleb mingi uus teema päevakorda, siis väiksest valesti ütlemisest süttib uus ja suurem tüli.

Kuigi aimasin, et asi selles LP kolumnis, siis küsisin emalt endalt ka, et mis teda häirib ja siis tuli pauk sealt luuavarrest, kust ma ei osanud seda oodatagi – ma tegevat oma musta huumori ja sarkasmiga, mida ma aeg-ajalt oma pimeduse üle viskan, talle haiget. Mul jooksis mõistus kokku ja suu vajus lahti. Ema ütles muidugi veel palju muudki.Nagu näiteks seda, et ta ei tunne mind ära, et ma olevat nagu isa, et teen tema tüüpi nalju ja et ma olen küüniline ja et ma üldse ei arvesta mismoodi minu naljad talle mõjuvad. Ma lihtsalt istusin seal ja kuulasin nagu oleksin just hetk tagasi saanud sahmaka jääkülma vett vastu vahtimist ning ainus, mida suutsin mõelda ja ahastunud häälel emalt küsida, oli see, et miks varem pole midagi öelnud!? Miks alles nüüd, kui minu nägemise kaotusest on 10. aastat möödas, teeb suu lahti ja seda ka alles siis, kui MINA küsin.Miks!? Kas asjalood olekski nii jäänud, kui ma ise poleks sellest juttu teinud? Et mina teen musta huumorit oma pimeduse üle ja ema samal ajal vaikides kannatab, ah?

Ma tõesti ei osanud sellist etteheidet ema poolt oodata. Tundsin ülekohut ja mõistmatust, sest mis õigusega saab üldse keegi kellelegi öelda või dikteerida, et mismoodi ta võib oma kaotusvalu või traumaga toime tulla, kui see ei kahjusta mitte kellegi füüsilist ega vaimset tervist või elu. Ma päriselt arvasin, et mu ema hing ja süda on rahul, kui näeb, et hoolimata nägemise kaotusest olen ma jätkuvalt niivõrd aktiivne ja elujaatav, et see saab olla ainult üdini positiivne nähtus. Ma vähemalt ise arvan, et ma oleksin küll oma lapse üle rõõmus kui tuleks sarnasest olukorrast nii elutervena välja.Aga äkki ma lihtsalt ei oska vaadelda olukorda läbi ema silmade ja sellest tulenevalt ei mõista ma ka olukorda lõpuni , kuna ma ise pole ju ema. Kuid ma proovin mõelda ja panna end sellesse rolli ja olukorda ning ükskõik kui väga ma ka ei prooviks, siis ma ei suuda kujutada ette end koos oma lapsega nutmas, kes on ka võib-olla kaotanud ühe oma meeltest. Hell yeah! On jah raske, on jah kurb, aga see hädaldamine, minevikus kinni istumine ja teema vältimine ei muuda mitte kui midagi. See ei too mu silmanägemist tagasi.

Kui kurtmine ja hädaldamine annaks mulle natukesegi nägemist tagasi, siis ma hakkaksin ema rõõmuks kasvõi iga päev virisema elu ebaõigluse ja raskuse üle, aga see ei aita. See ei aita isegi emotsionaalselt mitte kuidagi kaasa.Mul on kahju, aga ma ei saa minna ja kallistada oma ema ja lubada talle, et ma mitte kunagi enam ei tee tema kuuldes ühtegi musta nalja pimeduse üle, sest see tuleb mul kuidagi nii automaatselt. Selline ma lihtsalt olen. See on minu viis pöörata feilid lõbusaks, tulla piinlikest olukordadest välja, läbi selle luua inimestega esimene kontakt, sest läbi selle suudan ma näidata, et minu jaoks on pimeduse teema yolo ja nad ei pea vältima mingisuguseid kindlaid sõnu või teemasid, sest äkki ma hakkan nutma või saan paranematud hingehaavad. Ei saa. Hingehaavasid põhjustavad mulle hoopis teised asjad, nagu näiteks see kui ma pean oma vanemate vahel valima.

Ma tõesti ei tea, kuidas saaksin enda käitumise või sõnadega emale kinnitada , et esiteks, lapsevanemaks olemine pole võistlus ja et ta on kõigest hoolimata minu kallis ema, keda ma armastan kogu südamest ning et ma olen tänulik igakülgse toe eest, mida on mulle pakkunud ja võimaldanud. Kuid ma olen rõõmus  ja tänulik ka oma isa eest. Ja olgugi, et see muudab mind ema silmis küüniliseks, siis isa huumorisoon on see, mis aitas mul end taas leida.

Ma ei tea. Kuidagi raske on, kui iga Sinu sõna või tegu teeb kellegile haiget ja mitte lihtsalt kellegile suvalisele inimesele, vaid Su oma lähedastele. Aga ma ei saa ka end pooleks rebida ja ma arvan, et mitte kellegil pole seda ka õigust nõuda. Mitte kellegil, mitte kelleltki.

Kõik, kes lõppu jõudsid ja jaksasid selle pika postituse lõpuni lugeda, siis teadke, et olete mul ühed tublid ja vaprad lugejad. Mul on siiralt hea meel, et olete mul olemas!

Olen pikemat aega siin mõelnud, et võiks ükskord ometigi selle Facebooki laivi ära teha sellest, mismoodi Janet mind ühest kohast teise enda järel lohistab. Paraku on see siiani ainult mõttetasandile jäänud, sest ma ei ole sotti saanud, et mismoodi see laivindus pimedana välja peaks nägema. Ma saan aru, et on esi- ja tagakaamera ja siis vastavalt soovile saab neid paari liigutusega vahetada, aga nii palju kui ma teistelt pimedatelt olen kuulnud, siis vahva ekraanilugemisproge ei ütle, kumb kaamera hetkel on sisse lülitatud ja nii ongi kogu see laivindus tegemata jäänud, sest ma ei tahaks, et te esimese asjana minu ninakarvu vahtima peaksite.

Kuid alles hiljuti oleksin ma peaaegu laiviga maha saanud, sest tekkis suurepärane võimalus ja nii tegingi juba peas kindla otsusegi ära, et laiv tuleb. Mitte, et teid peaks need oleksid ja põleksid huvitama, pigem tahaksite tegusid näha, eksole, aga kuna mul on tarvis see endast välja saada, siis kahjuks peate lugema :D

Mul oli selline enese poputamise päevake, kus Bellissima ilusalongis oli mul   näohooldus, peale mida pidin lippama Villa Marleeni ilusalongi pediküüri (viimases siis töötab mu ema juuksurina). No ja kuna nende kahe ilusalongi vahemaa üksteisest pole liiga lühike ega ka liiga pikk, vaid täpselt paras ja küllaltki huvitava keerukusega, kus oleks olnud võimalus kõiksugu viperusteks ja ära eksimisteks, siis mõtlesin, et that will be it. Mõtlesin veel, et kui peaksingi ära eksima, siis saate otse laivis mulle kaasa elada ja oma ihusilmadega tunnistajateks olla, mismoodi pimedake õiget teerajakest otsib, täpselt nagu Hansu ja Gretekese muinasjutus.

Niisiis, minu masterplan oli paigas ja kaamera oleksin lasknud kosmeetikul salongis paika sättida. Mul oli hoolduse lõpuni jäänud viimased 10 mintsa, hängisin niisama rahulikult seal savimaski all, kui äkki kõlas uksel koputus ja vastust ootamata tormas uksest sisse minu ema. Ma olin to the max häiritud, sest teadsin juba eos ette ära, et see üllatusvisiit ei saa tähendada midagi head. Ema ei lasknud end üldse minu häiritusest segada ja kuna see savi oli mulle juba näkku peaaegu ära kivistunud, siis ma ei saanud emale erilisi nägusid ka teha. Sedasi alatult kasutati siis minu abitut olekut ära ja ema kukkus kohe seletama, et näe jõudiski täpselt õigeks ajaks, et ma saangi kohe valmis ja et tema tuli mulle järgi. Ma sain siis vahele poetada lause, et mulle ei ole tarvis ju järgi tulla, viidates siis oma juhtkoerale, kes oli vahepeal end kõige väiksema ja kitsama laua alla ja vahele pressinud, kuhu esmasel visuaalsel vaatlusel ükski labraator ei peaks füüsikaseaduste kohaselt mahtuma...

Ühesõnaga sinna see minu suurepärane plaan läkski. Seletasin, mis ma seletasin, aga ema keeldus ilma minuta salongist lahkumast. Isegi see ei morjendanud teda, kui ütlesin, et mul oli plaanis Janeti tööd filmida. Selle peale teatas ta ainult, et ma võin filmida ju küll, et ta on hästi-hästiii tasakesi. Aga no ma tean juba seda tema tasakesi olemist. See näeb umbes nii välja, et mina kõnnin koeraga ees ja ema tõttab minu tuules reipalt meile järgi ja kommenteerib igat minu sammu: "Kai, Sa pead siit vasakule pöörama!", "Miks Sa siit ära ei pööranud?", "Ees on lomp tulemas!", "Oota, ära veel üle tee mine, auto tuleb!", "Aaa näe, autojuht laseb teid kenasti üle!" ja kui keegi võõras peaks tänaval meile ligi astuma, siis ema kukub pahandama, et ärge segage, see on juhtkoer :D Nii et jah, kogu mu suurepärane plaan lendas vastu taevast.

Aa ja kui salongist välja astusime, siis ema tegi mulle päeva komplimendi ka "Issand, Sa näed välja nagu oleksid otse kuskilt peolt välja astunud!" :D Viidates siis minu suts porisele püksisäärele, karvasele mantlile ja turris juustele. Aga no ega mina pole süüdi, et ilm oli selline vesine ja et Janeti jalad on sellise ehitusega, mis pritsivad mulle soppa lõuani ja et labrador retriiverid on sellise aretusega, et nad paratamatult ajavad karvu ja no juuksed, anna andeks, ma just äsja lamasin poolteist tundi järjest auru, maskide ja kreemide all :D

Ma pole päris kindel, aga mul on selline karvane tunne, et olen varasemaltki sarnase küsimuse siin tõstatanud. Küll juba ammu ja üldsegi teises kontekstis, aga siiski: miks inimesed nii kurjad on?

Ma isegi ei arva, et inimesed, kes teistele kurjasti või pahasti nähvavad, et see ongi nende olemus. Eks meil igal ühel on elus kordki läinud kops üle maksa ja sõnad justkui iseenesest lendavad üle huuli. Paraku nende inetute sõnadega on see lugu, et ükskõik, kui palju Sa pärast andestust ka ei paluks või kahetseks, siis lendu lastud sõnu ei saa enam tagasi võtta, . Ja sõltuvalt sellest, kui paks on tolle teise inimese nahk, hakkavad need sõnad ühel või teisel määral meid piinama, vaevama, mõjutama, sisemiselt purustama.

Mõned sõnad on sellised, mis teevad vaid korra haiget või ainult kergelt riivavad ja kui olukord on möödas, siis ununevad koos leppimistega. Kuid on sõnu, mis ei kustu enam iial, vaid just vastupidi, neil on pigem kombeks saata Sind sihikindlalt terve Su ülejäänud elu. Mitte küll õnneks igapäevastes toimetustes, kuid need on seal kuskil alati olemas ja alati valmis Sind uuesti enda alla matma. See on nagu vees hulpiv sitt. Me ei näe alati seda, kuid teame, et kuskil see haisev pask ikka ujub. Küsimus on lihtsalt selles, et millal me sellega taas kokku puutume.

Huvitav on see, et kui mingi suvaline mats tänavalt ütleb Sulle kehvasti, siis pole nagu hullu, suht pohlad, kui nägu vingus nimetab Sind tõpraks või litsipurakaks. Sellistel puhkudel saab alati endale ise õlale patsutada ja öelda, et see inimene ei tea, mis iba suust välja ajab, ta ju ei tunnegi Sind. Kuid samas, kui just sel samal hetkel on Su elus mingitsorti keerulisem periood ja inimesed pole just eriti lahked häid sõnu jagama, siis võib isegi kontvõõra suvaline kommentaar klombi kurku tuua. Kuid üldises plaanis jätab võõra kobin pigem tuimaks või mõnikord ajab suisa naerma ja mõtled, et no mis kärbes seda tüüpi nüüd persest hammustas. Kuid eks kõige enam teevad haiget meile ikka lähedaste öeldud ja ütlemata sõnad. Need lihtsalt sööbivad igaveseks Su südamesse ja mällu. Neil on kombeks end väga mugavasti end sisse seada Sinu kõige sügavamatesse mälu- ja südamesoppidesse, punuvad endale sellise mõnusa pesakese ja kui õige aeg käes, siis kargavad välja kust tahavad ja kukuvad halastamatult lammutama.

Mulle on minu elu jooksul nii mõndagi öeldud, mida ma ei suuda unustada. Ma tahaksin, aga see pole võimalik. Ma olen proovinud, aga pole suutnud. Ma ei kanna nende inimeste peale vimma ega pahameelt, sest mõistan, et miski minus ärritas neid niivõrd palju, et need sõnad lihtsalt lipsasid üle huuli, aga küsimus, mis mind jääb elupäevade lõpuni kummitama on see: kas nad mõtlesid neid sõnu siiralt?
Kas ma tõesti olen imbetsill, perekonna mädapaise, raibe, maailmanaba, sitapea, t*rapea. Milline inimene, õigemini lähedane inimene üldse ütleb teisele selliseid iseloomustavaid sõnu, ah? Mis õigusega? Vanemliku õigusega, õiglustunde õigusega, haavunud inimese õigusega, millise õigusega?

Mulle nendest enamus ränkadest iseloomustavatest sõnadest öeldi aastaid-aastaid tagasi, kuid ikka ja jälle nad tulevad ja löövad mu põlvili. Võib-olla nad jäävadki senikauaks tulema kuni ma mõistan, mis on nende sõnade ajendiks ja mida peaksin endas ja oma käitumises muutma. Või kas asi on ikka minus? Võib-olla on probleem nendes inimestes endis, kes selliseid iseloomustavaid sõnu mõtlematult teiste suunas pilluvad?  Ma ei tea.

Ma tunnistan, et olen minagi ju vigu teinud oma elus, kes ei oleks, eksole, kuid minu õrna hinge jaoks need on ja jäävad liiga karmideks sõnadeks, mida lihtsalt alla neelata. Ma isegi ei tuleks selle peale, et võõrastele inimestele nii öelda, veel vähem oma kallitele inimestele. Sa reaalselt tunned, mismoodi need sõnad tugevate hoopidena Su vastu põrkuvad ja siis mõtled, et see ei ole praegu see inimene, keda Sa armastad, keda kalliks pead ja kellest hoolid, vaid see on mingi viha ja kurjus, mis on matnud inimese enda alla.

Need negatiivsed sõnad on nagu raudnaelad, mida Su südamesse ükshaaval toksitakse. Sa võid need hiljem eemaldada ja minema visata, aga armid jäävad ikka alles. Mõelge sellele, kui järgmisel korral tahate lähedasele või võõrale inimesele oma valu, pettumust või viha verbaalselt väljendada. Eks seda on lihtsam öelda kui teha, kuid ma tahaks loota ja uskuda, et me suudame järgmine kord sõnasabast kinni haarata ja eriti veel siis, kui teine inimene sulaselges eesti keeles ütleb, et see teeb haiget.

Mulle tohutult meeldib see võrdlus inimhinge ja kleidikese vahel. Kui me siia ilma sünnime, siis meie hing on puhas ja ilus nagu armas suvekleidike, kuid iga selline pahatahtlik sõna või käitumine lõhub me hinge. rebestaks või lõikaks justkui kääridega hingest tükikese välja, aga mis sellest "kleidist" niimoodi siis lõpuks järgi jääb. Räbaldunud, katkine ja määrdunud narts, meie hing.

Tekst sai nüüd üpris korralikult metafoorilisi näiteid täis tikitud, aga nii tundub kogu see kirjeldus palju kujundlikum ja mõistetavam. Kas teile on kunagi öeldud midagi sellist, mis on jäänud hingele või kas olete äkki ise kellegile nii halvasti öelnud, et see on jäänud hinge närima? Või äkki on teil mõni nõuanne, mismoodi sellistest ütlemistest üle saada?

Juba aastaid olen ma isadepäeval isale üldjuhul ainult helistanud. Vahel harva ka külla läinud. Kõik need ise meisterdatud kaardikesed ja lilled on jäänud sinna minu plikatirtsu aega. Kuigi pean tunnistama, et kuna ma olen suur tähtpäevade austaja, siis ma tohutult armastan inimestele armsaid üllatusi teha ja parimal juhul ise miskit vahvat meisterdada. Mulle meenub sellega kohe üks humoorikas isadepäevakaart, mille ma 1. klassi tirtsuna isale joonistasin. Selle sisse oli kirjutatud: KALIS ISSI! SOOVIN SULLE HEAT ISADEPÄEVA! LILLED ON KARINI POOLT. PS. MINA OSTSIN LILLED.
Kui  isale külla lähen, siis katsun meeles pidada, et pildistaksin selle kunstiteose üles. Mu isa on kõik need kaardid ja joonistused alles hoidnud, mis me lastena meisterdasime. Kunagi isegi istusime isaga kamina ees ja isa luges mulle neid ette ja jummel küll, me tõsiselt naersime nii, et tilgad olid püksis. Oeh, see oli vahva õhtu.
 Kuid nägemise kaotusega on nüüd selle ise nikerdamisega veits kehvad lood. Kuigi teades oma pealehakkamist ja võimeid, siis usun, et asi on pigem minu enda kättevõtmises kinni. Kui ma saaksin kellegi abiga enda valdusesse vajalikud meisterdamismaterjalid, siis poleks mingit probleemi valmistada ise üks kaart.

Ma arvan, et see võis olla üks viis aastat tagasi, kui ma otsustasin osaleda jõulukaardi meisterdamise konkurssil. Kuna võitja autasuks oli üle Eestiline tuntus ja väike sissetulek kaardi müügist, siis need olid minu edevuse geenile piisavalt ahvatlevaks tasuks, et haarata pimedana paber, käärid, pliiatsid ja muu tarvilik kätte ja hakata võistlustööd meisterdama. Mäletan, et idee meisterdada unelev kuu päkapikumütsiga tuli minu juurde imekergesti. See oli nagu ilmselge, et ma teen kuu, kuna ma pidin ju eelkõige lähtuma oma võimalustest ja piirangutest, mis minu nägemise puudumine mulle ette seadis. Kuna see oli minu esimene pimedana tehtud meisterdis, siis kas teate milline imeline rahulolutunne mind valdas, kui sain lõpuks selle kaardikese valmis. Ma olin enese üle nii uhke, nagu väikene laps, kes on saanud millegi suure ja olulisega hakkama.


Kuna ma panin oma kaardi meisterdamisse kogu oma hinge ja südame, siis sisetunne võistluste osas oli hea. Mulle endale vähemalt oma kaart tohutult meeldis. Seepärast olin kindlalt otsustanud selle saata konkurssile, mis laeti kuskile veebilehele üles ja inimesed said siis oma lemmikule hääli anda. Minu suureks üllatuseks ja tundub, et ka kõigi teiste üllatuseks minu kaart võitis rahvahääletuse. Korraldajad olid teadlikud, et ma olen pime, kuna kui reljeefse kaardi neile saatsin, siis põhjendasin paari lausega, et miks ma sellise kaardi tegin. No ma ei saanud ju pimedana suvaliselt tunde järgi miskit kritseldada, vaid mul oli tarvis detailide kaupa värvida, liimida ja detailide asukohti paigutada.

Korraldajad võtsid minuga peagi ühendust ja tunnistasid, et see tuli neile veidi ootamatult, et minu ehk reljeefne kaart tuli võitjaks. Nad olid arvestanud, et tuleb tavaline joonistatud kaart, mida saab lihtsal kujul trükkida. Kuid nad lubasid, et mõtlevad miskit välja. Paraku ainult mõtteks see kõik jäigi ja minu kaart trükki ja müügilettidele ei jõudnudki.

Tjah, ma jõudsin nüüd märkamatult endani, kuigi tahtsin kirjutada isadepäevast. Lihtsalt vahel on kurb meel, et ma ei saa oma kallitele inimestele ise midagi armsat meisterdada. Isegi ostmisega on omad piirangud. Ei ole nii, et lähen poodlema ja siis silman miskit, mis kõnetab mind ja ütleb, et vot see on just see, mis meeldiks Joosepile, emale, isale, õele või mõnele sõbrale... Tunnen sellest tohutult puudust. Kuigi olen tänulik, et tänapäeval on meil niivõrd suur ja lai valik e-poodide näol ja üldjuhul, kui neile kirjutada, siis ollakse äärmiselt abivalmid.

Just selline armas ja vastutulelik kogemus oli mul selle nädala alguses. Kui ma teisipäeval niisama ajaviiteks sirvisin Facebooki newsfeedi, siis jäi mulle silma Heade Mõtete Tahvli reklaampostitus, kus hõigati välja, et neil on isadepäevaks eripakkumised. Kirjutasin neile kohe sõnumitesse ja palusin kirjeldada neid eripakkumisi, pluss juurde lisasin lühikese kirjelduse oma isast. Ei läinud paari tunnikestki, kui meil oli sobiv tahvel sobiva tekstiga välja valitud, kontaktid vahetatud, arve saadetud ja makstud ning paki sain juba reedel kätte.

Isa kahjuks täna kodus polnud, aga riputasin tahvli ukselingi külge. Kuigi üks tibatillukene asi oleks võinud tahvli tekstis olla teistmoodi. See on see lause, et kui tuleb Nurgakivi, siis sööme õhtust elutoas. Algselt oli "Nurgakivi" asemel "jalgpall", aga kuna minu andmetel minu isa mingi eriline jalkafänn pole, siis pakkusin vahetuseks korvpalli ja Nurgakivi. Tegijad otsustasid asendada jalgpalli Nurgakivi saatega, aga see õhtusöögi asi jäi uuendamata. Nurgakivi on tavaliselt ju ikka laupäeva hommikuti. Aga no mis seal ikka nuriseda, ise ei osanud ka sellele kohe õigel ajal tähelepanu juhtida ja nii see läks. Sellest väikesest viperusest hoolimata loodan, et isale meeldis. Ilusat isadepäeva kõikidele isadele ja vanaisadele! :)

Ohohoo, ma ei mäletagi, millal mul viimati nii pikk blogipaus oli ja kuna vahepeal on nii kohutavalt palju käimisi ja tegemisi olnud, siis ei oskagi kohe kuskilt alustada. Mul pole vist väga mõtet vahepealseid päevi eepose pikkuste kirjeldustega kirjeldama hakata, pigem piirduks mõningaste märksõnade ja lausetega.
12-13. august (reede-laupäev) viibisin ma Paides Arvamusfestivalil. Õigemini festivalipäev oli minul pigem kogu reedene päev koos õhtuse tralliga, kus ühtlasi ka minu pangakaart ära konfiskeeriti. Tegelikult on lugu väga lihtne. Nimelt andsin kaardi Linda kätte ja palusin, et võtaks kümpsi välja, et saaks festivali toitlustusalalt miskit osta. Linda võttis kaardi ja hetk hiljem naasis ilma kaardita tagasi. Ta lihtsalt otsustas sularahaautomaadi pröökavat juttu ignoda, et tal on vale PIN, sest oli nii veendunud, et mäletas minu parooli. Mnjah, no täna sain lõpuks pangas käidud ja nädala pärast olen ma tuttuue kaardi omanik, seni aga pean olema veits nagu vaeslaps, sest kui me sõpradega kuskil väljas oleme, siis lasen sõpradel enda eest maksta ja mina pärast teen netipangas ülekande. Mul tegelikult mobiilipank ka olemas, aga no ma olen juba miljon korda käinud seal nagu mingisugune pooletoobine, kes teatab taaskord, et ei mäleta oma parooli ja no hetkel ma rohkem oma nägu panka ei tahaks näidata. Veits imelik hakkab juba :D
Ahjaa, kui ma reedel seal kodukohvikus einestasin, siis juhuslikult kohtusin ka oma blogilugejaga, kuna ta oli tolle kodukohviku peretütar. Mulle vähemalt jäi selline mulje. Igatahes tervitused siinkohal siis minu toredale lugejale! ;) Kes see aasta Parkali kodukohvikusse ei jõudnud, siis mul on teist nii kahju, sest see oli lihtsalt super- toidud maitsesid imehead, Linda laulis hästi ja kogu atmosfäär oli väga mõnus. Istusime lihtsalt aias, laudadel valged laualinad (vähemalt minu peas olid need valged), igal laual põles küünal jne. Mina olin vist kõige pikemalt viibiv külaline seal, kuna pidin ootama Linda esinemise lõpuni, aga õnneks vahepeal tuli Ingo mulle seltsi ja võttis oma sõbra kaasa, kes oli, või õigemini siiani on vegan. Mina ja too vegan, kelle nimi on muuseas Kaidi ja kes muidu on hullult äge inimene,   suutsime ikka päris korralikult vaidlema minna. Ma kujutan ette, et meie laudkond oli pääris lärmakas. Õnneks ülejäänud külalised olid selleks ajaks lahkunud, aga pererahvas nautis ka väljas laua taga niisama olemist ja siis meie laudkond lihtsalt kraakles mingisuguse lehmade seemendamise teema üle. No ma ei hakka sellest praegu kirjutama, aga kindlasti teen sellest eraldi postituse, et mis nägemus oli veganil ja mis oli minu nägemus asjast.
14. august (pühapäev) sõitsin ma Paidest Pärnusse ja valmistusin õhtuseks teatrikülastuseks ja pean kohe etteruttavalt ära ütlema, et see oli ülisuperlahe. Kes minu Instat jälgib, siis sinna laadisin ühe pildi üles, kus ma olen Endla teatri lavatagustes ruumides. Igatahes minu super tore ja armas sõber Kasper, kes on Endla teatri valgustaja (ehee, meil on nüüd oma inside joke, et minul pimedal on oma valgustaja:D) ja tutvustas mulle lavatagust elu, olu ja inimesi. Ma sain Boybandy etendustes kasutatavaid rõivaid näppida ja samuti lasi Kasper mul oma valguspuldi taga istuda ja saalis valgust vahetada jne. Lisaks orgunnis mul kohtumise lavastuse "Kopsud" näitlejatega, kelleks olid Karita Vaikjärv ja Märt Avandi. Hah, Avandi isegi naeris minu naljade üle, much happy! :D Pärast tegime koos pilti ka, aga no need pildid on mul hetkel Facebooki Messengeris, aga ma pole jõudnud neid üldse alla laadida, nii et praegu pilte ei saa.
No ja kuna teater kestis hilja õhtuni, siis jäin ööseks õe poole ja järgmisel päeval sõitsin koju. Kodus valitses muidugi täielik bardakk ja kaos ja ma puhtusefriigina ei hakka üldse teile siia kirjutamagi ega teid koormama, et mismoodi ma hulluks läksin.
16. august (teisipäev ehk üleeile) sain ma Kaisuga kokku, kes on taas üle pika aja Inglismaalt kodumaad väisamas ja saime linnas kokku. Janetit ei hakanud ma selle padukaga linna vedama, sest paraku kõiksugu õhurõhu muutused annavad tugevasti tema liigestele tunda ja nii otsustasingi, et las penskar jääb sooja ja kuiva pessa tudule. Kaisuga käisime sellises kohvikus nagu Mumm. See asub Pärnu kurikuulsa sõõrikukohviku vahetusläheduses. Iseenesest toidud ja atmosfäär on kohvikus üpriski meeldiv ja selline privaatne, aga mul on selline kuri kahtlus, et ma sain eile sealt kerge toidumürgituse. Ma alguses mõtlesin võtta Ceaseri salati hiidkrevettidega, aga no kui küsisin, kas krevette on ikka normaalselt, siis teenindaja ütles, et need on hiidkrevetid ja et neid on seal neli. Ta ilmselgelt luges mu rahulolematust näoilmest välja, et neid on ilmselgelt liiiiga vähe ja püüdis seletada, et need on HIIDkrevetid, mille peale ma teatasin resoluutselt "Jaah, ma tean, millised on hiidkrevetid, aga neli krevetti on endiselt ikka liiga vähe...". Seega ma 8 euri maksvat Ceaseri salatit ei võtnud, vaid võtsin õrnsoolalõhe salati grillitud kartulitega. Pilti ma muidugi ei teinud, aga maitses see igal juhul iii-me-hää. Lõpp oli võib-olla liiga mee ja sinepiline, aga ei midagi katastroofilist. Magustoiduks võtsin Rabarber-Maasikas (pilt jällegi Instas olemas), mis sisaldas siis neid sama kahte komponenti, mis nimeski, pluss küpsisejäätist ja krõbedaid mandlilaaste. Lisaks kogu selle toidu peale jõin ma kaks tassi kakaod ära. Kui ma olin söömise lõpetanud, tundsin ma ühtäkki, et täiesti peetis, ma vist suren ära. Kõhus keeras ja pea käis ringi ja nina hakkas ka vett jooksma, nagu mingisugune allergiahoog. Kaisu viis mu vetsu, et äkki ikka tahan oksendada või miskit, aga no ma ei suuda käsu või sunni peale oksendada. Veel vähem endale näppe kurku ajada. Nii ma siis tiksusin seal ja surin vaikselt. Lõpuks tundsin, et mul on vaja värsket õhku, mis õnneks suts leevendas mu olukorda, kuid mitte kauaks. Kaisu viis mu autoga koju ja lõpuks hakkas temal ka seest keerama. Nii et, me mõlemad olime pärast ühed parajad hädalised.
Õhtuks oli mul igatahes juba inimese tunne ja kui alguses kahtlustasin, et kas tõesti pean kolmapäevase kohtumise lugejaga ära jätma, siis õnneks hommikul olin ma vinksis-vonksis ja sain Retiga kokku (tsau Reti!). Retiga käisime Steffanis ja nagu ma ikka, siis panin kohe inimese "tööd" tegema. Andsin talle nimelt oma vihmavarju ja ise haarasin Retilt käevangust, sest no kuna ilm oli ju "imeilus", siis ma ei taha, et Janet vihma ja sopaga minu kõrval tatsub, kuna siis on garanteeritud, et mul on sopapritsmed nabani. Eelistatud vahemaa oleks selliste ilmade puhul vähemalt 2km.
Enne, kui Retiga kokku sain, siis kodust välja astudes panin jalga täpilised kummikud, aga kuna Joosep saatis mu bussile, siis äkitselt, peale mõningast silmitsemist, teatas mulle, et need kumparid ei sobi hästi minu outfitiga. Mul oli täpselt selline nägu peas, et no super ju, kodus ei võinud öelda või? Saan esimest korda täiesti võõra inimesega kokku ja siis ma tulen nagu mingisugune Maali maalt. Aga no ma lahendasin olukorra kenasti ära. Nimelt õde oli õnneks lastega linnas ja nii me läksime käbe mulle uusi papusid vaatama ja skoorisingi endale alega üliägedad papud. Enne maksid 55€, aga mina sain need endale 29 eurtsiga. Jaah, ma võiksin pilte lisada, et saaksite näha ka, et millest ma siin üleüldse jahun, aga no ausalt, praegu ei viitsi. Kumparid ma tõstsin Pärnu Keskuse õueprügikasti kõrvale ja kui pärast uuesti PK-st välja astusime, siis olid minu kumparid endale juba uue omaniku leidnud. Seega win-win.
Aga rääkides Retist, siis sellel tüübil on täiesti Grete Kleinile üks ühele hääl. Ma mingil hetkel isegi ütlesin talle, et ärgu tehku niimoodi. Kogu tema kõnemaneer ja tämber jne. Nii et, kui Padjaklubisse või kuskile on Kleini hääledublanti tarvis, siis võtke minuga ühendust, ma vahendan teile Reti kontaktandmed ja võtanvahendustasu :D Täielik deja vu tunne tekkis. Reti tõi mulle väikse kingikotikese ka, mis sisaldas minu lemmik Milka šoksi, kahte külmkapimagnetit, teed, Janetile piiksuv mängukont ja Joosepile Coca-Cola (Joosep oli väga meelitatud). Retiga rääkisime niisama elust-olust, sis blogimisest, blogijatest ja niisama seiklustest jne. Reti ütles, et ma võiksin teha vlogi, kus ma näitan lugejatele, et mismoodi ma süüa teen. Ma muidugi kurtsin, et mul oleks selleks tarvis nägijat, kes hoiaks silma peal, et kõik oleks ikka fookuses ja siis ta pakkus ennast kohe lahkelt appi ja nii veeretasime mõtet, et võib-olla tuleb selle aasta lõpus lastega külla ja teemegi ühe kokkamis vlogi. Ahjaa, Reti on siis ka ühtlasi esimene lugeja, kes nägi meie elamise ära, kuna kui Steffis lõpetasime ja väljas endiselt lödistas vihma, siis tegingi ettepaneku, et lähme meile- vähemalt on kuiv ja soe. No ja nii läkski, Reti kohtus ka minu ülehoolitseva emaga, Joosepiga, Pythoniga ja linnas veel mu õe ja kahe õetütrega. Ühesõnaga pool minu suguvõsa nägi ära :D Ja kuna juhuslikult ema suitsetas just samal päeval ka latikat, siis koduteele andsime Retile kaasa terve suitsulatika. Nii et meil, vähemalt mul, oli küll tore päev ja mul on tohutult siiras hea meel, et mul on nii tore lugeja! :)
Aga olgu, ma halastan teile ja võtan end kokku ja lisan siia lõppu siiski mõned pildid ka.
See on siis selline ülinunnu juukseklamber, mille soetasin 2,95 eurtsi eest PK Lindexist:

Siin siis Janet oma uue mänguasjaga, mille Reti kinkis:

Need siis minu tuttuued papud, mis ma PK-st skoorisin (päris nahast muideks):

Ja siis lihtsalt üks niisama lambikas klõps Pythonist:

Minu meelest on see suht aegumatu lause naistel "Appi, mis ma selga panen?!". Nägija ajal võis taolist lauset minu suust kuulda vast kõige sagedamini just nendel hetkedel, kui sain kutse kuskile olulisele üritusele või peole ning siis esimese asjana sorteerisin peas oma riidekapi sisu läbi ja mõtlesin, et appi, mida küll sellisele üritusele selga panna. Nüüd, kus minu nägemisega on totaalselt nägemist, siis see kurikuulus "appi, mis ma selga panen!?" on endiselt minu sõnavaras kasutusel, kuid igapäevasesse kasutusse on lisandunud veel üks sarnane väljend, nagu "Oeh, pean jälle hakkama oma kapisisu revideerima...". See pole küll külvatud paanikaga, küll aga raske ohkega, mis peidab endas tõsist dilemmat, meistriklassi ajugümnastikat ja muret. Sest ma pean ju endale pimesi kümnete ja kümnete hilpude seast valima ja kombineerima omavahel sobivad rõivad. Ja mitte ainult omavahel sobivad, vaid lõpptulemusena tahaks end ikka võimalikult mugavalt ja hästi ka tunda ja hea välja näha. Ohe kaasneb sellega seetõttu, kuna kui Sa oma rõivaid ei näe, siis on see üpris keeruline, väsitav ja aeganõudev protsess. Vähemalt minu jaoks, sest minu jaoks on vääga oluline see, milline ma välja näen. Alati on olnud ja on siiani!

Kuna ma kaotasin nägemise pea 10-aastat tagasi, siis on selle aja jooksul jõudnud päris mitu moevoolu üle käia ja võrreldes toonast linnapilti tänasega, on see ikka kardinaalselt muutunud. See tuleb tavaliselt ilmsiks ja tabab mind just siis kõige valusamalt, kui olen järjekordsel shoppingutuuril koos oma õega, kes hakkab mulle kõiksugu moekaid ja lahedaid asju kokku kuhjama. Tavaliselt on nii, et kuskil 10st kolm rõivast jätame ostmata ja mitte sellepärast, et need mulle ei sobiks, vaid sellepärast, kuna ma ei tunne end mugavalt "sellist" asja seljas kandes. Kohe meenubki hea näide viimasest kiirshoppingust. Kui olin juba kassas valmistumas tasumiseks,haaras õde viimasel minutil kassa kõrval seisvalt stangelt veel ühe hilbu, öeldes mulle, et tegu on hästi kifti tegumoega pluusiga. Mul polnud põhjust grammigi kahelda, sest oma õe valikuid usaldan ma 99% ulatuses. 1% hõlmab enda alla siis minu kahtlused ja ebakindluse, mis aeg ajalt välja lööb. Igatahes läksin siis mina omauue tavaariga koju ja kui tahtsin seda "kifti" pluusi selga panna, siis tabas mind elupettumus. Ma hoidsin käes pluusi asemel pigem mingisugust vaipa meenutavat eset... Katsusin seda üht- ja teistpidi, aga ma ei suutnud enesele endast ilusat ja moekat naist silme ette manada. Lappisin "vaiba" kokku ja panin kummutisse ära. Mingi hetk jäi aga see "vaip" (ma ei tea kuidas seda paremini nimetada) mulle uuesti näppu ja otsustasin huvi pärast minna ja uurida Joosepi käest, et mis suurusega tegu on, sest see oli hüüber lai ja lohvka. Ilmusingi siis "vaip" näpus Joosepi ette ja palusin suurust vaadata, milleks oli size one. Ehk, kui õigesti aru sain, siis on kõigile naistele mõeldud üks ja see sama suurus. Ja siis tabas mind üllatus, sest Joosep ütles, et ma näen sellega väga hea välja ja see sobib mulle... Ta pidi seda mulle vähemalt 10x ütlema, et ma jääksin uskuma. Siin siis mina toda "vaipa" kandmas.



Siin tulebki mängu minu puuduv silmanägemine, sest olen üpris kindel, kui saaksin kasvõi korrakski pilgu peale visata oma praegustele ja poe riidekabiinis proovivatele rõivastele, siis saaksin kindlustunnet juurde, et kuidas sobib ja millega sobib. Kuid ma olen tänulik ja rõõmus selle üle, et ma olen elanud nägijana, sest tänu sellele on mul olemas ettekujutlus värvidest ja erinevate stiilide sobivusest. Näiteks need, kes on sünnist saati pimedad, siis nemad peavad põhimõtteliselt usaldama oma sõbrannat või isiklikku abistajat või keda iganes. Et kui sõbranne ütleb, et Sulle täiega sobib see roosa pluuse, siis peadki seda uskuma. Sa ei saa vaielda, et roosa pole päris Sinu värv. No muidugi siis saab, kui inimene lihtsalt ise tunnebgi, et roosa on ehk liiga lapsik tema vanuse kohta, kuna ühiskonnas mingisugune laialt levinud mentaliteet ütleb, et roosa on ikka pigem lasteaialaste teema. Kuid see ongi jällegi selle ühiskonna mõjutus, sest sünnistsaati pimedal pole võimalust ISE selle üle otsustada, kas ja kui hästi talle mingisugune värv sobib, kõik käib usalduse peale. Ise võib-olla mõistmata, et roosasid on erinevaid- fuksia, vaarikaroosa, mannavahuroosa, lillakasroosa, beebiroosa jne.. Ühesõnaga erinevate variatsioonidega. Sellepärast ma olengi tänulik oma nägija aja eest, sest tänu sellele on minu maailm ja kujutluspilt värvikirev. Mul ei ole lihtsalt punane, sinine, roheline, must, valge, kollane, pruun, lilla jne. Ma ei pea mehaaniliselt pähe õppima või end harjutama mõttega, et roosa ja punane ei sobi omavahel kokku, kollase ja sinise combo pole ka just parim valik, mida teha võiks, pruun ja must- pig NO! Ja nii edasi.

Mul ei ole kindlat stiili. Pigem olen ma stiilitu. Ma võin ühel päeval välja näha nagu lillelaps, seljas sitsi-satsiline suvekleidike, juuksed lahtiselt lendlemas või korvipunutuna. Järgmisel hetkel võin ma jalga tõmmata katkised teksased ja peale tõmmata mõne topi või pusa. Ja sorry, kuna sügis pole ka enam teab mis mägede taga, siis sügise outfitist rääkides, siis vahepeal tuleb mul meeleolu kanda oma täpilist või halli lillemustrilist sügismantlit, mille all armastan kanda kootud kleiti ja pakse sukapükse. Järgmisel hetkel aga võin selga tõmmata nahktagi, heegeldatud mütsikese ja teksased. Ühesõnaga selline seinast seina outfit.
Mul on siiani mõned rõivad alles, mis pärinevad minu nägija ajast. Kuskil möödunud aasta suveni hoidsin praktiliselt viimast kui hilpu kiivalt alles, sest see oli vist mul seotud kindlustundega. Ma olin neid näinud ja kandnud ja teadsin kuidas need mul seljas istuvad, milline ma nendes välja näen ja mis omavahel sobivad. Kuid nagu elus ikka, siis õe utsitamisel, pidin neist lahti laskma. Riietel olid värvid tuhmunud, pleekinud, kulunud ja nii mõnigi rõivas nägi päris räbal välja. Õnneks päris puhast vuuki õde mu riidekapis ei teinud ja see on mulle tohutult oluline, kuna need nägija ajast pärinevad rõivad annavad mulle kindlustunnet ja on mulle pidepunktiks uute hilpude soetamisel. Vähemalt praegu on see nii, et kui ostan uue pluusi ja juurde panen nägija ajast pärineva seeliku, siis suudan paremat pilti endale ette manada. Aga ega mul alati pole rõivastus nii kombineeritud, et üks ese on vana ja teine uus. Sellistel puhkudel siis tulebki kõigepealt mängu mugavus ja see tunne, mis ütleb mulle, et näen selles tõepoolest hea välja ja mitte ainult tunne, vaid ka usaldusisiku sõnaline kinnitus.

Uute riiete ostmine näeb tavaliselt sedasi poes välja, et käime õega mööda poodi ringi ja uurib ja otsib mulle kõige ägedamaid ja lahedamaid asju (võttes arvesse minu eelistusi ja soove) ning siis suundume kabiini, kus ma hakkan kõike ükshaaval proovima. Nägija ajast on muidugi see erinevus sisse tulnud, et kuna minu õel on täielik ülevaade minu riidekapi sisust ja seal leiduvast, siis poes käimegi sellise pilguga, et ühed püksid sobiksid mitme pluusi ja pusaga või üks jakk sobiks mitme seeliku, pükste ja pluusiga. Õde tavaliselt räägib kohe juurde, et millega see kokku sobib. Alustades papudest, sukapükstest ja lõpetades jakiga ja kõik mis sinna vahepeale jääb. Mulle meeldib oma õega poes käia, sest kui miski sobib mulle, siis ta ei varja oma emotsiooni, vaid ütleb hästi entusiastlikul häälel näiteks "Oh Kai, see sobib Sulle perfektselt! Sa näed üli lahe välja!" või "Aahh, Sa oled mega numpsik selles!". Ja kui küsin kindluse saamise mõttes veel korra või 10x üle, siis ütleb tavaliselt a la miskit sellist "Jaa Kai, kui Sa vaid näeksid ennast. Mul on nii kahju, et Sa ei näe... Sa näed selles lihtsalt tõsiselt superarmas välja! Usu mind, ma ei valetaks Sulle!"
Ja nii ongi. Õde kirjeldab mulle viimse kui detailini uute rõivaste mustrid ja värvid lahti. Näiteks, kui uus pluus oleks kollane, siis ta ei ütle mulle lihtsalt, et see on kollane, vaid toob kindla asja näiteks, et mul tekiks võimalikult tõetruu ja reaalsusele vastav kujutlus pluusi värvist. Öeldes näiteks, et tegu on melonikarva pluusiga. Kui ei ole võimalik puu- ja köögiviljade, loodusnähtuste vms najal tuginedes kindlat näidet mulle tuua, siis pole harvad korrad, kus õde meenutab mõnd nägia ajast pärinevat ehet, nõud, rõivast, koera või mida iganes asja, millega mul on oma mälestus ja siis saamegi mulle värvist ülevaate. Ja et ma ei upuks ja ei jääks tundideks nõutu näoga kummuti ette seisma, siis tavaliselt enne uut hooaega, tuleb õde minu poole ja kombineerib mul mõned riidekomplektid valmis. See näeb umbes nii välja, et ühes virnas võivad olla ühed püksid, retukad ja / või seelikud ning nende otsas omakorda mitu pluusi, et teaksin, et need pluusid sobivad just nende pükste, retukate või seelikuga. Pluss papud, ehted, kotid jne.

Seda kõike on tegelikult meeletult palju, mida meelde jätta ja meeles hoida. Tavaliselt kipub ju ikka nii olema, et mida väga sageli ei kasuta, siis see ka ununeb. Nendeks puhkudeks olen ma teinud endale arvutisse eraldi Riidekapi nimelise kausta, kus mul on erinevad outfiti combod üles märgitud. Lisaks on mul veel selline väike abimees nagu värvimääraja. See näeb välja selline.



Põhimõtte on lihtne. Asetad selle aparaadi vastu riiet, vajutad nuppu ja siis teatab kena eestikeelne naishääl värvi. Ja mitte lihtsalt värvi, nagu sinine, punane, kollane jne, vaid purpune, väga hele kollane, kahvatu oranž jne. Ainult siis kipub see abimees valetama, kui eseme ja abimehe vahele pääseb valgust või kui ese on selline ebamäärases toonis, näiteks nagu mereroheline. Sellisel juhul kipub ta ütlema roheline / sinine ja edasi mõtle juba ise.

Seega sellist kõige põhjalikumat riietumisalast nõustamist annab ja teeb mul õde, kuid kindlasti ei ole vähemtähtsam roll ka Joosepil. Kui õde aitab mul hoida sõrme pulsil uuema aja moel ja outfitidel, siis Joosep on klassikalise stiili sügav austaja ja klassika ei lähe teadupärast kunagi moest. Joosep on mulle nii mõnegi klassikaliselt ilusa rõivaeseme soetanud ja olnud ka lihtsalt sõnalise osaga valikute tegemisel toeks. Õnneks, vähemalt mulle on selle kaheksa ja natuke peale aastate jooksul mulje jäänud, et Joosep on seda masti mees, kes võib vabalt oma naisega poodelda, ilma, et seestpidiselt vaikselt sureks ja see on ütlemata tore. Aga võib-olla on asi ka selles, et ma ise ei suuda ka mitmeid tunde neid hilpe selekteerida, valida, proovida ja käia ühest poest teise, äärmiselt tüütu ja väsitav. Näiteks see hall mantel on üks minu vaieldamatuid lemmikuid, mille Joosep mulle lihtsalt ühel suvalisel päeval ostis.




Saime linnas kokku ja täiesti lambist ütles, et tahab mulle mantli osta ja nii läksimegi poodlema. Kui palju mehi teevad selliseid ettepanekuid või emotsioonioste oma naisele? Emotsiooniost kõlab küll kuidagi väga tuisupeana ja halvamaiguliselt, aga ma ei mõtle seda üldse kehvasti, sest Joosep üldjuhul emotsioonioste ei tee. Ta on äärmiselt kalkuleeriv. Mina olen pigem see uhuu ja ulalaa, tahan-tahan, ostan ära ja siis jääb kappi seisma. Kui tolle mantli juurde tagasi tulla, siis mul on selle juurde perfektselt sobituv vihmavari ka. Samuti hall ja selline kuppelvihmavari, millel on pitsiline serv ja pärlid peal. Ja ei ole harv, kui selle vesihalli mantli kombineerin mustaga ja efekti annan roosade huulte, küünte ja kõrvarõngastega. Ühesõnaga, kui soovin olla klassikaliselt ilus ja väljapeetud, siis tõmban endale enamasti Joosepiga koos valitud ja ostetud rõivad selga.
Siin pildil on mul ema ostetud kleit, mis on iseenesest täitsa armas ja mõnusalt suvine, kuid natuke vajaks vist ümbertegemist.



Nimelt ma eelistaksin, et rindade alla õmmeldaks kumm, mis selle kleidi veidikene kokku kroogiks, sest muidu on mul endal suts selline tunne, nagu ma oleksin endale voodilinast kleidi teinud, mis hõljub igas suunas ja ei rõhuta taljet. Ehee, kui Joosepi ette esimest korda selle kleidiga ilmusin, siis ütles, et ma olen nagu peole minev okupant. Sügaval nõuka ajal olevat olnud nii, et okupandid tulid ja panid eestlaste öösärgid selga ja läksid peole. Sellepärast ka selline võrdlus. Ema on samuti mulle mõningasi häid riideleide saanud, kuid kuna ema on, kas teadlikult, ükskõiksusest või pahaaimamata mind outfiti osas mitte just kõige paremas olekus lasknud inimeste keskele minna, siis on selle kohapealt usaldus saanud kannatada. Lisaks on ema mulle korduvalt öelnud ja vastanud minu pärimistele, et kas need rõivad sobivad omavahel, et mis vahet sellel on, Sa nagunii ei näe ju. Ja vot selline lause, isegi, kui see on poolnaljaga mõeldud, siis see tekitab minus ikkagist tunde, et ema jaoks pole see nii olulise väärtusega. Kuigi ma ei mõista miks, sest ise käib ta suht viimase peal riides...

No vot, selline see pimedast peast riietumispostitus saigi. Tegelikult on veel mitmeid nüansse, millest saaks ja võiks rääkida. Eriti, kui pidada silmas sünnistsaati pimedate riietumisstiili ja miks võib vahel tänavapildis kohata pimeda seljas üpris kentsaka kooslusega rõivastust. Sellegaseoses tekkis mõte, et äkki peaksin mõningased pimeduse ja riietumisega seotud apsakad kirja panema- need on päris lõbusad! :D Aga kuna see tuli elupikim postitus ja mu käed vaikselt kukuvad juba küljest, siis ma tõmban otsad kokku. Kindlasti peatun sellel teemal ka oma vlogis, sest üks lugeja uuris samuti minu riietumise kohta, kuna ma nägevat niivõrd hea välja ja teised pimedad, keda on tänavapildis kohanud, et nende riietus on selline maitsetu. Päris seda sõna küll ei kasutanud, aga umbes-täpselt sarnast.
Igatahes, kui teil on täpsustavaid küsimusi, millest ma ehk ei jõudnud rääkida või ei osanud tähelepanu pöörata, siis olge varmad küsima! ;)