Kas regulatsioonid teenivad ikka oma head eesmärki?

Eile, kui ma lõpuks oma unekooma laadsest seisundist välja tulin, läksin lappasin oma blogrolli läbi ja lugesin Ebapärlikarbi postitust, kus mul jäi silma Kristallkuuli kommentaar, kus ühtlasi puudutas ka tolmuimejate võimsuse regulatsiooni ja energiatarbe vähendamist ja et kliimasoojendamise kontekstis on iga energiatarbe vähendamise suunas tehtav samm ülioluline. Selle kommentaariga meenus mulle, et tahtsin minagi juba mitu kuud tagasi võtta sõna ja avaldada arvamust kõiksugu regulatsioonide kohta.

Ma saan absoluutselt aru, et me elame meeletus ületarbimise ühiskonnas ja inimesed, kes hangivad endale täiesti mõttetut ja mitte vajalikku träna, satuvad tihtipeale oma tarbimispõhise elustiiliga roheliste raevu alla ja seda täiesti põhjendatult. Mulle samuti ei sümpatiseeri liigtarbimine, sest olen veendunud, et materiaalne elustiil ei ole pikas plaanis jätkusuutlik õnnelikuks ja rahulolevaks eluks. See on pigem sellise lühiajalise õnnetunde tekitamiseks.

Ma olen enam kui kindel, et me kõik oleme kunagi soetanud endale mingi tarbeeseme või hilbu, mida heal juhul paar korda kasutame või kanname ning siis läheb esimene elevus üle ja siis ununeb kuskile kapinurka vedelema. Inimeseloom on kord juba sedasi programmeeritud, et alati ei suuda me ratsionaalseid ja kaalutletuid otsuseid langetada. Me võtame valikuvõimaluse luksust kuidagi nii iseenesestmõistetavalt ega mõtle, et kus me sellise tarbimishullusega paarisaja aasta pärast oleme...?  

Ma ei taha siin mingit moraalijüngrit mängida, sest ega minagi pole patust prii. Mul on näiteks ilusate hilpude vastu nõrkus ja mulle on alati väga olulisel kohal olnud minu välimus. Kui mul peaks näpu alla sattuma mõne sõbra üliäge või ilus riietusese, siis ma tahaan seda kohe endale ja piinlik tunnistada, aga nii mõnigi sõber võib kinnitada, et ma olen lausa mangunud, et andku oma jakk mulle, sest see sobib mulle palju paremini (kuigi mul reaalselt tegelikult pole tarviski seda, sest sarnane on juba olemas, aga no siiski mitte päris samasugune). Ma kõlan praegu nagu mingi esmaklassiline kerjus. Kuid õnneks ma lohutan end sellega, et enamus mu riidekapisisust pärineb siiski secondhandi tsirkulatsioonist ehk mu õe laiaulatuslikust rõivakollektsioonist ja kui mina enam neid ei kanna, annan taaskasutusse edasi või heategevuseks.

Mu üks väga hea tuttav käib erinevate rikkurite kodudes koristamas ja siis rääkis, kui erinevate elustiilide ja põhimõtetega võivad perekonnad olla. Ühel neljaliikmelisel perekonnal on terve pere peale ainult üks friiking kapp esikus ja seal on põhimõtteliselt igale pereliikmele üks voodipesukomplekt, üks  pluus, püksid, sviiter, jope, kindad, müts jne. Pere lähtub sellest, et kannavad seni kuni kuluvad kasutuskõlbmatuks ja alles siis soetavad uue. Teisel perel, vastupidiselt esimesele, on igas ruumis maast laeni kõrguvad kapid, mille uksed ei seisa korralikult kinnigi.

Seega ma usun, et ma saan aru roheliste murest meie planeedi üle ja regulatsioonide vajalikkusest, aga nende kõikvõimalike regulatsioonide keskel jääb mulle siiski üks asi arusaamatuks ja tekitab küsimusi ning paneb mõtlema, et kas nende regulatsioonide määramise asemel ei peaks inimesed tegelema enda ostuhulluse ravimisega ja kriitilise meele arendamisega?

Kui tolmuimejate võimsust vähendada, siis minu mõistus ütleb, et kui mul on kodus kaks koera, kes toovad õuest tulles elamisse rohkelt liiva ja ajavad jõhkras koguses karvu, siis ma pean nõrgema võimsusega tolmuimejaga poole rohkem ja kauem elamises ringi undama, kui soovin sama tulemust, mis ma saan võimsama tolmukaga. Et kust see energiasäästlikus sisse tuleb? Või äkki on kuskil sahtlipõhjas ootamas mingi järgmine regulatsioon, kus on ära reguleeritud lemmikloomade kogus, suurus ja karvastikutihedus? Ma saan aru, et alati on olemas ka hari ja kühvel, aga nagu me siin oleme - tarbimishullud, siis on inimesed ka ühed eriti mugavad olevused, kes juba niisama lihtsalt ei astu oma mugavustsoonist välja.

Samuti on ka puhas vesi miskit, milleta inimkond ei püsi kaua elus. Meile on joogivesi igapäevane ja täiesti tavaline, kuid teiselpool maakera on see luksus. Umbes sama luksuslik ja haruldane nagu seda on värske õhk Hiinas. Meie valdav osa inimestest kahjuks ei mõtle sellele, et kui nad oma hambaid nühivad või kuivand taldrikut küürivad, et selleks ajaks võiks kraanivee kinni keerata. Ma arvan, et just seepärast mõistan ma ka vetsupottide loputuskastide suuruse regulatsiooni, aga mulle on inimesed jutustanud reaalseid lugusid, kus reguleeritud loputuskastid ei täida oma ülesannet ehk et paksema häda korral peab vähemalt kaks korda vett laskma, mõnikord isegi kolm ning siis mul tekib taas siiras küsimus: kas need ökoshmökosh eesmärgiga regulatsioonid teenivad ikka oma head eesmärki?

CONVERSATION

6 kommentaari:

  1. Šveitslastel paluti hääletada, et kas tulevikus energia kokkuhoidmise eesmärgil hakkaksid nad külma veega pesema, sest vee soojendamine on ju energiakulu. See õnneks ei pidavat turistidele rakenduma. Mulle tundub see pigem ekstreemne näide ja loodetavasti sellist seadust vastu ei võeta.
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suvel saaks päikesesooja veega end pesta, aga siiski, kui mõtlen, et enamuse aastast peaks külmas vees end puhtaks lödistama, siis tundub küll olukord trööstitu. Vähemalt minusuguse külmavarese jaoks. Aga no positiivne on see, et me ei ela Šveitsis ;)

      Kustuta
  2. Mis tolmuimejatesse puutub, siis see kõrge vattide arv on pigem jälle üks tolmuimejatootjate müügitrikke. Inimesel tekib tunne, et mida rohkem vatte, seda parem tolmuimeja. Aga tegelikult oleneb see kõik ikkagi tolmuimejast ja tootja "nutikusest". Mul on 800-vatine tolmuimeja ja teeb oma tööd oluliselt paremini, kui odvam 1300-vatine tolmuimeja, mis lihstalt kasutuna nurgas seisab, sest see ei tööta nii, nagu vaja (st ei ime korralikult). Lihtsalt tehnoloogia on erinev.
    Lisaks on seda 800-vatist hästi töötavat masinat ka odavam ülal pidada, sest võtab vähem elektrit, teeb töö kiiremini ära.

    Tihti tuleneb inimeste vastuseis sellistele muutustele tootjate lobitööst ja "selgitustest", mis aga alati ei vasta tõele.

    Inimesed, kes neid määrusi välja mõtlevad, ei ole mingid suvalised kontoriohmud, kes asjast midagi ei jaga. Ja midagi ei otsustata paari tunni jooksul, see on pikem tööprotsess, mida hästi ette valmistatakse.

    Ei tasu neid euronõudeid alati hukka mõista vaid tasub pisut süvenenumalt edasi uurida, mis ühe või teise taga on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Absoluutselt nõus. Ega keegi polegi neid euronõuete väljamõtlejaid ohmudeks pidanud. Ma ise proovin erinevate aspektide pealt olukorda vaadelda ja paraku ma ei saa praegu nõustuda, et nende regulatsioonidega tegelevad inimesed on kõigi regionaalsete eripäradega kursis.

      Näiteks kohe esimese asjana meenub, kui reaalselt oli laual küsimus, kus sooviti hakata välja töötama regulatsioone vähendamaks õhku sattuvat süsihappegaasi, mis ökoloogilises mõttes on ju suurepärane, kuid… Kas on mõeldud, et mismoodi Põhjamaa- ja Baltiriigid käreda pakasega oma ahjuküttega majapidamisi soojas hoiavad? Peab ju siiski arvestama, et kõik Euroopa riigid pole modernselt linnastunud ega ela uusehitistes. Brüsseli soojas ja mõnusas kontoris võib ju kõiksugu ülla eesmärgiga regulatsioone välja mõelda, aga kahjuks kõigile ühe latiga virutada pole minu arust mõistlik. Mõningates valdkondades tuleks arvestada riigi geoloogilist paiknemist, rahvaarvu, ajalugu, tarbimisjõudlust jms.

      Mis puutub tolmuimejatesse, siis tõesti, olen isegi sarnases olukorras olnud, kus väiksemate vattidega masin tegi korralikumalt töö ära kui numbri poolest võimsam tolmukas. Kuid need loputuskastid on minu jaoks endiselt küsitavad, sest miks ei ole need kaksiksüsteemsed vetsupotid enam piisavalt ökonoomsed ja head…?

      Nii palju küsimusi, mille üle arutleda. Tänud, et jagasid oma mõtteid ja arvamust! :)

      Kustuta
  3. Tegelikult arutatakse asju ka töögruppides, kus iga riigi esindajad kohal. Nii et seal peaks ka eestlastel olema võimalus suu lahti teha.
    Ja eks seal Brüsseli kabinettidea istu ka ikka igast Euroopa otsast inimesi. Kaasa arvatud Eestist.
    Suurt üllast eesmärki silmas pidades lihtsalt vahel unustatakse imdiviid ära.
    Aga nt mu vanemad on ahjuküttele lisaks pannud õhksoojuspumba ja vennal on pelletahi - mõlemad loodustsäästvamad alternatiivid.
    Aga eks pikapeale loksu need asjad paika.

    VastaKustuta
  4. Aga loputuskastide kohta ei oska midagi öelda. Nende kahesüsteemsetega pidi vist see häda olema, et inimesed vajutavad pigem ikka seda "suurt" nuppu ja raiskavad vett... Aga ma ei tea, kas see on selle muudatuse põhjus.

    VastaKustuta

Back
to top