Üksik hunt

Umbes täpselt kolm kuud tagasi sattusin lugema minu jaoks üht äärmiselt vastuolulist blogipostitust, kus kirjutati kapiblogimisest ja et hoidku taevas selle eest, kui keegi pereliikmetest, sõpradest, tuttavatest, töökaaslastest peaksid juhuslikult sattuma nende blogi peale või saaksid sellest kuidagi läbi kolmandate isikute teada. Või kui keegi lähedastest peaks tõesti avastama nende blogi, siis ei soovi, et postitusi nende juuresoleku ajal loetaks, et lugegu parem üksi kuskil keldris või teki all.  Ma lugesin postituse läbi ja mind valdas selline ahah! ja meh? emotsioon, sest minu jaoks jäi see piinlikkustunne arusaamatuks, sest a. ma ise pole never nii tundnud ega mõelnud ja b. kui inimene kardab oma blogi avalikuks tulemist pereliikmete ja tuttavate seas, siis miks üldse oma nimega blogida?

Aga ega asi siis veel sellega ei piirdunud, sest minu suureks üllatuseks väga mitmed teised blogijad jätsid nii blogi kommentaariumisse kui ka FBs jagatud lingi alla kommentaare stiilis *jaa, taevas hoidku selle eest, kui lähedased blogile peale satuksid*, *ma olen samamoodi tundnud ja mõelnud*, *mind valdasid alguses täpselt samad tunded*, *täiega feelin, sest mul on ka nii akward tunne, kui keegi avastab, et ma blogin* jne. Ma lugesin ja imestasin, nagu reaalselt imestasin, et mis asja, kas ma olen ainuke idioot siin planeedil, kes ei häbene ega tunne piinlikkust oma blogimise ees? Ma reaalselt pole never mõelnud, et omg see on liiga intiimne või liiga isiklik teema. Ning kui üdini aus olla, siis ma olen lausa niiii edev, et aeg-ajalt tõstatan ise omaalgatuslikult seltskonnas teema üles ja uurin, et kas nad mu viimast postitust on ikka lugenud, mis arvasid ja kui ei ole, siis poolnaljaga karjatan üle ruumi, et mis mõttes pole lugenud!? :D

No ja otseloomulikult enamus mu sõpru ei jäta mainimata ka uutele tutvustele, et Kail on blogi ja teevad seda isegi täiesti suvalistes kohtades ja šeerivad täiesti lambi inimestele mu domeeni ja kui seltskonnas saavad teemad otsa, siis hakatakse minu kõige piinlikemaid juhtumeid lahkama, sest why not, kõik on ju avalikult netis üleval. Ma võin isegi praegu siia lahkelt neid linke jagada, et saaksite lugeda, tutvuda, mälu värskendada. Lugemine muidugi omal vastutusel. Ühesõnaga selle koha pealt on mul piinlikkustunne vist veits puudulik ja seda on mulle isegi mitmed sõbrad korduvalt otse näkku öelnud. Või no õigemini nad on lihtsalt väljendanud oma uskumatust, et kuiiidaaas mul kohe üldse pole piinlik kirjutada, mismoodi ma romantilisel vanniskäigul väikse puuksu vannivette lasin või püksid täis lasin või bussitripil mähkmesse pissisin. #hädaeiannahäbeneda

Kuna ma naeran ikka jõhkralt palju ja ennastunustavalt ja on tõesti juhtunud rohkem kui korra, kus olen püksid täis lasknud, siis sõpradel on ikka kombeks aeg-ajalt mulle meelde tuletada, et ma käiksin vahepeal pissil ära :D (sest no täiskasvanud inimesel võib ju vahel selline väike oluline asi ära ununeda).

No vot ja nüüd praegu loevad seda sama teksti tuhanded inimesed ja mul on suhteliselt pohlad. Selles suhtes olen ma üpriski yolovend. Ma lihtsalt mõtlen, et me kõik oleme inimesed ja mis mõttega peenutseda. Meil kõigil ju juhtub kõiksugu piinlikke apsakaid ja juhtumisi. Ma lihtsalt ei usu, et on olemas sellist inimest, kellel pole never elus ainsamatki piinlikku momenti olnud. Kui kuskil selline eksemplar on olemas, siis palun anna end üles.Lihtsalt minu arvates erinevus seisneb selles, et iga inimese privaatsuse tundlikusaste ja moraalitunnetus on erinev. On neid, kes laotavad detailselt silmagi pilgutamata kogu oma eraelu letti ja siis on need, kes kasutavad teatavat filtrit ja kõige piinlikematest olukordadest ajalugu lihtsalt vaikib ning see kõik on OK. Ma ei taha öelda, et need, kes ei jaga tervele maailmale oma piinlikke seike elust enesest, et need oleksid nagu mingid mõttetud kuivikud, kus tuleks lähtuda mõttest all or nothing. Täpselt samamoodi ei leia ma, et need, kes seda teevad, et need oleksid mingid ebardid teiselt planeedilt. Pealegi mõelge, kui mitte keegi ei šeeriks selliseid lugusid, siis oleks ju maru igav ja nii ei saaks üldse pulli ja kui sellistele asjadele sensuur peale panna, siis aastate pärast arvab uus peale kasvab põlvkond, et me kõik oleme ühed aadli- ja saksa preilid, kes ei puuksuta, ei röhitse, kunagi ei feili ja teame kõiki etiketireegleid une pealt ning alati käime mööda nööri.

Ühesõnaga nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis ma pole never häbenenud oma blogi või seda, mida olen siia kirjutanud. Olgu selleks kurbus, jonn, pettumus, rõõm, lootus, igatsus, unistus... kõik on olnud otse ja siiralt. Aa, üks asi siiski on, mis vahest paneb mind tahtma peaga vastu seina lüüa. See algaja kirjaneitsi toorus ja robustsus, aga ma olen arenenud. Praeguse seisuga on mu tekstid ju täitsa söödavad või mis? Hakkasin isegi tänu ühele armsa lugeja märkusele tekste liigendama,mis muudab nägijatele pikemate postituste lugemise märksa mugavamaks. Ma alguses kirjutasin ju kõik ühte jutti kokku, sest no mis mul häda elada, kui mul arvuti vuristab praktselt ühe hingetõmbega kogu teksti ette. Ma ei pea selleks silmagi pilgutama. No vot, sellised lood siis minuga ja minu blogimisega.

Aa, üks asi meenus siiski veel...
Nimelt, kui mitmed teisedki blogijad võtsid sellel päevavalgust kartva blogimise teemal sõna, siis puudutati ühtlasi ka tuntuse ja fännide küsimust, et sellest on kahju, et lugejad ei ole neid ära tundnud või kui on, siis pole ligi astutud, et see oleks tore tunnustus, kkui astutaks ligi ja tuldaks juttu puhuma vms. Taaskord.. ma tõesti tundsin neid arvamusi lugedes end nagu üksik hunt, sest no ma ei häbene, ma pole kapiblogija ja mul on kordumatu arv tänaval ligi astutud ja juttu tehtud. Poes makstes on klienditeenindaja ära märkinud, et loeb mu blogi, bussi oodates on ligi astutud ja no eelviimane kord, mis juhtus vist juunis... hakkasime meie Janetiga trammipeatusesse suunduma, kui ühtäkki kostus eemalt selline uskumatusega segunenud elev hüüatus: "Eii olee... see ongi Kai ja Janet!"(tsauki-tsau Helina). Sellest kohtumisest katsun samuti lähiajal eraldi postituse valmis kribada, sest no ütleme eelsoojenduseks, et pärast jõudsin ma trammipeatusesse läbi mingi ilgema jandi :D

No ja rohkem mul vist polegi siia miskit lisada. Head piinlikke seikade lugemist ja teate, mis on inimeste üks parimaid oskusi? Iseenda üle naermine ja muhe eneseiroonia. Päriselt ka, siis tulete igast olukorrast võitjatena välja! ;)

CONVERSATION

5 kommentaari:

  1. Kui ma veel esimesed kaks kuus kapiblogija olin, siis kartsin ka et keegi avastab. Noh, eelkõige kartsin kriitikat (no ega oli ka põhjust ka). Tõenäoliselt mõeldakse üle ja kardetakse vastukaja, vb mõistetakse et arenemistee on veel pikk ja lai. Aga noh, samas oleme me paljud olnud alguses väiksed kapiblogijad...vist..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on siiski vist see põdemise etapp vahele jäänud, sest kui blogimisega alustasin, siis mu esimesed n-ö kaasaelajad ja lugejad olidki mu sõbrad ja siis sealt edasi hakkasid mind leidma teised inimesed ja nii kuidagi see pall veerema läks. Mingi periood andsin pereliikmetele ka blogiadre, aga kuna see ei jäänud neile kunagi meelde, siis saatsin meili peale, no et oleks hea silma peal hoida vms. :D

      Kustuta
  2. Maruexcited olin tõesti! :D kusjuures mul on enda tööl tekkinud imelik allergia tuttavate vastu, keda tean, aga pole mitu aastat enam kokkupuudet omanud. Ja kui nad mul poodi sisenevad, siis pmst jooksen lattu peitu. Ma ei tea, miks mul ühtäkki selline allergia on tulnud. Kusjuures lähedaste külastamise kohta pole midagi..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Haha, plusspunkt mulle, sest minu eest ei pea Sa never kuskile lattu varjuma või põõsasse hüppama... ma ausalt ei "märkaks" Sind ka kõige parema tahtmise juures :D

      Kustuta
    2. haha jaa, tõsi ta on :D aga ma teen endast kõik oleneva, et sa ikka kuuleksid mind :D täpselt nagu Favora ees oli.

      Kustuta

Back
to top