Tige kui troll

Ärkasin üleeile hommikul üles, ise tige kui troll, sest tundsin meie kodus valitseva korralageduse pärast kohutavat häiritust. Ega otseselt midagi niii katastroofilist ka polnud, on olnud drastilisemaid hommikuäratusi, aga teate ju küll seda tunnet, kui pisikesed detailid on kodus pikemat aega paigast ära ja mingist hetkest muutub see frustreerivaks ja ajab lihtsalt kogu aeg närvi. Nii oli meil ka üleeile.

Mõtlesin, et egas midagi, hüppan dušši alt läbi ja siis varustan end mopi ja lapiga ning hakkan korda majja lööma. Kuid etteruttavalt võin öelda, et koristamiseni ma ei jõudnudki, sest kui dušši alt elegantselt märja ja porgandpaljana käe rätiku järele sirutasin, siis avastasin, et mu rätikut pole vannitoas. Vähe ei läinud ma närvi. Tavaliselt sellise tühise asja peale ma ei viitsi isegi reageeridagi, sest egas maailmas pole rätikud otsa lõppenud ja meil on ausalt neid rohkem kui üks, aga seekord olid just kõik teised rätikud kas pesumasinas või väljaspool vannitoa territooriumi paiknevas esikukapis.

Mõtlesin, et oookei, rahu, ainult rahu, pole vähimatki põhjust Joosepile turri karata, et pani mu rätiku tuuri ja kasutamise koha pealt... no ega ma ise ka süüst puhas pole. Olen isegi aeg-ajalt laiskusest, mugavusest või teadmatusest Joosu saunakat kasutanud. Seega no hard feelings, või siiski...

Nii tõmbasin nirisevale kehale hommikumantli peale ja tammusin trotslikult elutuppa oma rätikut otsima, üritades ise sealjuures olla hässsti zen ja tšill. Plaan oli "vannituba-elutuba-vannituba" marsruut läbida rahulikult ja vaikides, ilma suurema kärata.

Jõudsin elutuppa ja wii, leidsin probleemideta oma rätiku tooli leenilt kuivamast ja kui pöördusin ümber, et vannituppa naasta, märkas Joosep minu resting bitchi ilmet ja pidi muidugi kohe uurima, et mis lahti, aga ma mängisin tüüpilise naisena solvunud jääkuningannat ja vastasin, et mitte kui midagi pole lahti (selline valetaja olengi) ja tammusin tagasi vannituppa, kuhu Joosep muidugi mulle järgnes ja urgitses edasi, et mis mul ikka viga on jne. Tundsin, et kohe saabub orkaan Kai, kui veel kaua pinnib mind ja nii ma sisistasin, et jätku rahule. Aga ei, kus sa sellega.

No ja lõpuks käiski see pauk ära ja mu närv ei pidanud vastu ja ma kukkusin vahutama. No teate ju küll mismoodi nendes Ladina-Ameerika seepides need temperamentsed prouad vehivad ja sõnu tuleb kiiremini peale kui suudavad neid eest ära vuristada, et mul on kõriauguni, et oma asju ei suudeta õigetesse kohtadesse tagasi panna, kodu näeb välja nagu seapesa ja mulle aitab, ma ei pea kogu aeg mööda korterit asju taga otsima või siis kogemata midagi ümber ajama, sest üllatus-üllatus, keegi on kapi või laua peale klaasi, joogipudeli või taevas teab mida veel jätnud.

Well, that went well. Täpselt nii tšillilt ja zenilt ma antud olukorda lahendada plaanisingi :D

Marssisin Joosepist tigetsedes mööda ja suundusin magamistuppa ja pugesin ära teki alla... nutma. Sest olin nii jõuetu sellest vihast ja siis olin veel endas ka pettunud ja enda peale kuri, et ei suutnud oma emotsioone vaos hoida ja et päev sai nii elunõmeda alguse. Aga selle asemel, et minna ja kallistada ja proovida alustada uuesti, ei jätnud ma jonni, sest miks mina pean esimesena minema, kui probleem polnud minus, vaid Joosepi laiali jäetud asjades. Nii ma otsustasin, et olen kange ja ootan... ootan kuni tuleb magamistuppa ja haarab mu kaissu ja palub vabandust ja tunnistab pühalikult oma pattu ja siis lepime ära ja siis ma leebun ja kallistan lõpuks vastu ja elu on taas lill :D

Aga Joosepit ei tulnud... ehmatasin vaese mehe vist lõplikult ära...

Lõpuks jäin ma selle suure ootamise peale üldse magama ja kui ärkasin, siis vähe sellest, et olin emotsionaalselt nii läbi, olin ma tagatipuks endale hankinud veel mingi räige unepohmaka. sest Ilmselgelt olin ma üle maganud. Kõmpisin siis kööki, ise endiselt kangekaelne kui juurapurikas ja plaan oli ise mitte esimesena Joosepiga suhtlust alustada, kuid kui märkas, et tulin kööki, siis tuli minu juurde, võttis mult ümbert kinni ja küsis, et kas lepime ära. Ma olin niiii kohutavalt väsinud olemast pahane ja nii ma siis sõnaotseses mõttes langesin talle kaela ja piiksusin ahastunul ja kergendatul häälel: "Jaaaa, palun lepime ära!"

Joosep oli sutsu üllatunud, et olin kohe nii kiiresti nõus ära leppima, sest tavaliselt ma punnin alguses natuke ikka vastu ka, aga no ma olin juba ligi 10h oodanud ju ja ilge koll oli sellest ootamisest ees. Joosep uuris, et kui ma nii väga tahtsin ära leppida, et miks ma siis ise ei öelnud või ei tulnud lepitust otsima, aga selle peale teatasin kulmu kortsutades: "Ma ei saanud ju... ma jonnisin ja ootasin, et ise tuleksid, aga Sind EI tulnud ja lõpuks jäin ma suurest ootamisest üldse magama ja kui üles ärkasin ja avastasin, et Sa pole ikka veel tulnud, siis sain uuesti pahaseks... "

Joosep võttis mu peakese sedasi hellakeselt oma käte vahele ja uuris, kas mul on päevad algamas, et nii kohutavalt emotsionaalne olen, aga eip, seekord mängis minu hullumeelsuses kõigest täiskuu rolli.

CONVERSATION

10 kommentaari:

  1. Oijah, Kaaludes on ju see topeltkuu seekord, aga tundub, et Kaaludele mõjub just rängeimalt seekord :D Mul kodus ka olnud üks paras hull selle aja sees, närvid nii läbi :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul ka närvid läbi... silmanärvid :D

      Aga muidu... millal see topeltkuu faas peaks lõppema? Loodetavasti lähiajal, sest ma kardan, et muidu pakib Joosep oma seitse asja kokku ja pistab minusuguse füüreri juurest plehku :D

      Kustuta
    2. :D :D :D :D :D silmanärvid :D :D :D :D
      M.

      Kustuta
  2. Mind juba ükskord jäi painama mõte, et kuidas sind saavad sassis toad häirida, kui sa ei näe nagunii kus-mis laiali on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise olen sama mõelnud, aga samas kui Kai suudab mu silmavärvi hääle järgi paika panna paremini kui nägijad, siis küllap tunnetab tubade sassisolekut ka :D

      Kustuta
    2. Jaa, see käib nii, et seisan toa keskele, no silma mõõdu järgi panen end enam-vähem paika ja siis hakkan tunnetama :D

      A tegelikult... selle küsimuse üle vaevlevad paljud, aga vastus on lihtsamast lihtsam.
      Kuna ma ju kõiki tegevusi teen käsikaudu ja liigun ka elamises nii ringi, et kogu aeg otsin ja katsun midagi, siis jäävad kõiksugu asjad näppu, mis EI peaks seal olema ja kui avastad, et ühes, teises ja kolmandas kohas on mingid riidekuhjad, nõud ja suvalised asjad, mis ei kuulu ega käi sinna, siis hakkangi tajuma, et mingi ilgem kaos valitseb meie elamises ja kui ma pean omi asju kogu aeg taga otsima, siis ilmselgelt on asi juba lappes. Pluss koerakarvad ja liiv ja mingi muu sodi, mis jääb pidevalt talla alla jne. :D

      Kustuta
  3. Hei nunnu!
    Kaks asja hakkasid silma: trastiline on tegelikult drastiline ja
    demperamentne on tegelikult temperamentne

    Orkaan Kai.... hahahahahaha väga hea!!! :D :D :D Peaks enda puhul ka seda väljendit kasutama kui lained pea kohal kokku löövad. :D
    M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Orkaan Kai on 1. astme tormihoiatus ja orkaan ja taifuun Kai koos on juba 2. astme tormihoiatus :D

      Tänks, et mu kirjaoskamatusele tähelepanu juhtisid, parandasin ära.

      Side lõpp.

      Kustuta
    2. Hahaha, kas Sa annad enne märku ka milline neist parasjagu läheneb? Või peab selle ise läbi kogema, et mõista? :D :D
      M.

      Kustuta
    3. Kõik etapid tuleb eelnevalt omal nahal läbi kogeda ja seda korduvalt, et oskaksid ära tunda, mitmenda astme emotsioonivalanguga on seekord tegu :D

      Kustuta

Back
to top