Vahel on mul selline tunne, et kuna mitmed inimesed näevad minus mingisugust erakordselt imetlusväärset inimest, kes on, olenemata eluraskustest, tugev ja rõõmsameelne, et siis ma nagu ei tohiks blogisse tulla oma pahameelt välja elama. Maitea miks. Äkki pelgan, et valmistan kellegile pettumuse, et näe, ei olegi kogu aeg lilles ega sillerda 24/7 suu kõrvuni peas ringi. Samas saan ma nagu mõistusega aru, et ilmselt on mu lugejatel  piisavalt nutti mõistmaks, et ma olen ka tegelikult kõigest lihtsalt inimene, täiesti tavaline inimene – lihast ja luust, oma tunnete ja emotsioonidega ning aeg-ajalt murdun ka mina.

Eniveis. See, kuhu ma oma jutuga tüürin, on see, et ma läksin eile hullult närvi. Ma vist sain, ilma liialdamata, kõigi inimeste peale kurjaks, kes natukesegi näevad. Lihtsalt, saate aru. Tippisin mina oma 5s iPhonega, mis on ilmselgelt juba liiiiga vana ja aeglane, no ütleme otse välja – fossiil, kaherealist lauset umbes täpselt tunnike ja kui olin oma teksti läbi higi ja vere valmis tippinud, avastasin mina, et mingi kuramuse emootši laiutab keset teksti, just selle koha peal, kus on nimi märgistatud. Ma oleks tahtnud dramaatiliselt kuskile põllule, sopa sisse heita ja karjuda: “EIIIIII!”. Ma olin niiii frustreeritud, sest see märgistamine pole minu arvates just lihtsamate killast, kuna ei toimi alati ühtemoodi. Mina ju ei näe seda loetelu nimedest, mis pop-upina ekraanile kargab, kui sisestad osa nimest ära. Ei. Mina pean esmalt selle loetelu ekraanilt üles leidma ja kui valesti vajutan, siis... no siis ole lahke, alusta palun otsast peale.

Egas midagi. Mõtlesin, et uurin, kas Joosep saaks mind veel sajaseitsmekümneneljandat korda aidata, aga ei saanud, kuna oli mingi ajakriitiline asi pooleli. "Jeii!", mõtlesin mina ja viskasin rõõmust kukerpalle ja tantsisin keset tuba valssi ja värki. Ei. Tegelikult lasin kuuldavale raske ja rahulolematu ohke, sest ma juba vaikselt tundsin, mismoodi ma hakkan varsti oksele, kui pean veel kaua keskenduma ja kuulama voiceoveri möla.

* Joosep muidugi kuulis mu rahulolematut ohet ja teate, mina ei tea, mis värk sellel mehel minu ohkamisega on, aga iga kord, kui ma ohkan, siis tunneb end nii pahasti ja süüdlaslikult, et mulle korvi andis. Einoh, peabki tundma. Naliii. Tegelt ei peaks ju. Ma lihtsalt väljendan emotsiooni.

Sahmisin siis kulm kipras üksi edasi, kui järsku Joosep uuris ilmsüütult, et mis mul seal nii keerulist on, et ise hakkama ei saa. Eeem, no maitea, äkki see mängib natuke rolli, et ma ei näe mitte essugi, kas see nagu oleks piisav põhjus? Ma olen enam kui kindel, arvestades seda pisikest fakti, milline emotsionaalne kaos minus tol momendil valitses, et saatsin Joosepi suunas selle küsimuse peale ka ühe eriti jäise kirvemõrtsukaliku ilme.

Tõusin diivanilt püsti ja marssisin magamistuppa, ise samal ajal pobisedes, , et muidugi, nägijatel on ju lihtne – ups, sõna läks valesti, sips ja sups, parandatud. Oih, märgistasin vale nime, sips ja sups, korras. Opladii, kirjaveake lipsas keset teksti sisse. Pole hullu, kohe parandame paari kiire liigutusega ära. Lause ülesehitusest ei hakka ma parem üldse rääkimagi, sest lause on ju kogu aeg silme ees ja siis ei pea samaaegselt meeles hoidma, et mis on juba kirjutatud, mis on järgmine sõna ja oot, mis on järgmine täht, mida on vaja sisestada. Teil on muidugi lihtne. Persse. Tippige terviseks oma teateid. Ma siis katsun ka pimesi oma 5s lutsuga tippida, mis on üüberaeglane.

Kes mind natukenegi rohkem teavad, kas siis blogi või isikliku elu kaudu, siis need teavad, et ma olen parajalt emotsionaalne tegelane ja eilne päev oli kõikide päevade poolt kokku kuhjatud pingete vallandumine, kus mul kaas lendas pauguga pealt ära.

Ma võib-olla peaksin üldse alustama sellest, et Joosep käis meil siin vahepeal USA reisil, ilma minuta, sest kes see tola ikka võtab oma elukaaslase reisule kaasa, eksole. Nali. Lihtsalt asjaolude sunnil läks seekord üksi. Alguses polnud ma sellest sugugi heitunud, pigem just rõõmustasin Jossu üle, sest on juba pikka aega sellest unistanud. Ma ise hakkasin hoopis oma peakeses exceli-tabelit paika sättima, et mida ma mis päeval kõik ära teen. No et koristan ja vastan Õhtulehe intervjuu küsimustele ja blogin ja veel blogin...






Reaalsus: saatsin Joosepi lennujaama ära, jõudsin koju, koristasin, endal mingi nõme kurbus hinges kriipimas ja kui jõudsin oma kraamimisega magamistoani, leidsin oma öökapilt suure kimbu tulpe. Olin südamepõhjani heldinud ja saatsin kohe Joosepile sõnumi, et Joooooosu, leidsin lilled, mingil imelikul põhjusel uurisin isegi, et kas need on mulle, haha, nagu siin oleks veel mingeid variante, eksole. Igatahes, Joosep saatis sõnumi vastu: "Jah, need on tibukollased tulbid. Tahtsin Sind üllatada, et Sa poleks minu äraoleku ajal kurb". Ja peale seda zesti ma lihtsalt kolm järjestikulist päeva tihkusin looteasendis nutta nagu keegi oleks maha surnud ja igaveseks mu elust haihtunud.

Ja vähe sellest, et ma enamuse ajast kassisin ja nutsin end silmist rinnuni märjaks, ei suutnud ma kohustustevaba aega kuidagi konstruktiivselt ära kasutada, sest noh... motti üldse polnud. Hommikul ärkasin üles, istusin voodiserval, kõlgutasin jalgu ja mõtlesin, et mis ma siis nüüd teen... Joosepile kohvi pole tarvis teha, endal nagu millegi erilise järgi ka ei isuta. Hmm, vaataks netti, võib-olla blogiks... nee, ei viitsi, pole tuju. Äkki loeks blogisid... nee, ei huvita. Tahan ainult, et Joosep koju tuleks.

Vahepeal tegin oma töinamisse pausi, sest muidu oleksid silmad niimoodi üles paistetanud nagu ma oleks kaks päeva jutti pidu pannud ja terve viinapudeli endale sisse valanud, nii et ma poleks enam mitte muhvigi oma turses laugude vahelt välja näinud, mitte et ma tavaolekuski midagi näeks, aga you get my point.

Ahjaa, kolmanda päeva õhtul tuli Maaru külla ja tegime naisteka, kus mekkisime jaapanlaste lemmik ploomiveini, mille üks tore lugeja mulle kinkis. Järgmisel päeval, kui olin taas üksi,  saatis Joosep mulle messengeri häälsõnumi ja võite 3x arvata, et mida tegin mina? Hakkasin töinama.Saatsin siis koheselt enda poolt ka häälsõnumi vastu, või no ennem üritasin ikka nats maha rahuneda ja siis sellise poolvesise häälega hakkasin häälsõnumit salvestama ja loomulikult poole peal ma murdusin ja kukkusin nuuksuma nagu titt, ise samal ajal Joosepile korrutades, et ärgu pangu mind tähele, mul kõik yolo, ma siin niisama vaikselt heidan igatsusest ja üksindusest hinge. Mis muidu teoksil ja kuidas reis ja loodan, et naudid olemist ja ausalt, minuga alles klaar. Sajandi piripiiga ma ütlen. See ongi mu uus hüüdnimi. Lihtsalt ulun mõõdutundetult inimesele kõrvaauku. #midarohkemnutadsedavähempissid

Joosep muidugi oli üliarmas, püüdes mind omamoodi lohutada, saates mulle lollakalt naljakaid häälsõnumeid. Ühesõnaga, esmalt saatis mitu naljasõnumit ja siis paar normaalset sõnumit ka sekka, kus ütles, et ma poleks kurb (oookei, enam ei ole :D), varsti näeme, armas oled jne. Lisaks kirjeldas mulle sealset loodust: mäed ja orud, tammid, armsad majakesed,  ja sõbralikud inimesed.







Loomulikult see aeg, kui Joosep oli reisil, olin mina enamuse ajast koeravalves. Python, Joosepi koer, see hullumeelne elukas, no teate ju küll. Oi kui suurepäraselt saab see koer aru, kui peremees on lännu ja oi kui filigraanselt kasutab see koer minu pimedust ära. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga ütleme nii, et ma olen praeguseks emotsionaalselt ja vaimselt nii kurnatud sellest Pythoni kantseldamisest ja minu sisse on kogunenud mingi nõme kontrollimatu äng, mis põhjustab jõuetust ja ma EI taha selliseid emotsioone tunda.



Nüüd, kus Joosep on reisilt tagasi, on olukord palju rahulikum ja Python tõmbas ka nahaalse käitumise kohapealt kõvasti tagasi, aga kuna väljas on kevad täie hooga käimas, siis Pythonil ka hormoonid möllavad ja lihtsalt kogu aeg üritab seda Janetit karata. Lakub kõrvu ja ähib ta kõrval ja nügib ja hängib saba all ja lakutakse põrand ka sealt kohast üle, kus Janet ennist lamas. Vaene poobik käib ja otsib kohta kus rahus olla.



Eile oli ausalt selline päev, et oleks keegi mulle esimese hullumaja suuna kätte andnud, ma oleks sinna poole punuma pistnud. Ma ei jaksa seda koera keelata, kamandada, kantseldada, sest see kõik on nagu hane selga vesi. Ainult Joosep on autoriteet. Mina olen mingi mõttetu kirp, kelle sõna ei maksa mitte kui midagi. Mind tasub alles siis kuulata, kui olen endale kargu alla ajanud ja liigun sündmuspaigale, aga enne... mkm, pole mõtteiski. kas teate ka mitu korda ma pean enda häälepaelu kulutama ja mitu korda ma pean püsti tõusma või oma pooleli oleva tegevuse katkestama, et seda paskaaki keelata? Tagasihoidlikud 7493 korda! Muidu oleks mul suht savi, aga ma ei lase ju oma poobikut kiimasel isasel, kes on suuteline ainult munadega mõtlema, ära vägistada.




Üle on visanud see pidev lakkumine ja lutsimine ja kargamisüritused. Panin just pool tundi tagasi selle kiimakoti vannituppa natukeseks jahtuma. Ausalt, munad paras pakule panna ja kirvega maha raiuda. Pardon, aga nii lihtsalt on, kui ei saa endaga hakkama. Koeral ju ka piin sedasi olla. Mõlemil. Sõbrad ka juba naljatades uurisid, kas ma sooviksin endale sünnipäevaks veterinaarkliiniku kinkekaarti isase koera kastreerimiseks. Jaaaa, PALUN!



No ja eile läksime õue grillima. Joosep hullult tahtis. Jõi kaks õllet ka grilli kõrvale ja kuna joob üliharva, siis täna on nagu kudenud rääbis oma rämeda peavaluga. Reisiväsimus ka otsa ja nüüd siin sureb mul vaikselt. Mind ajab närvi. Oleks tahtnud midagi toredat koos teha, ei tea ju kauaks meile neid ilusaid ilmasid on antud. Joosep ütles, et kui pea nii hullusti ei valutaks, siis läheks tandemiga sõitma. No hea teada, millest ma ilma jäin.

Tahaks tõesti jalutada või miskit, aga mida ma siin jalutan, kui üks valutab peakest (loe: on pohmakaga siruli) ja Janetist pole palava ilmaga enam väga jalutajat. Meie viimase aja liikumiskiirus on pöördvõrdeline sellega, kui tigu kurvis pidurdab.
Ela siis sellistega koos!:D

Ühesõnaga nüüd vahutasin end tühjaks. Aa ei, mul on täna veel seiklusi olnud...
Tahtsin ju värskest kapsast hautist teha. Tänavusest kapsapeast. Et jääks natuke krõmpsuv jne. No kartuli keerasin kinni, aga kapsa unustasin  väiksele tulele ja siis läksin diivani juurde, et Joosepi valutavale peakesele pai teha ja siis palus, et ma ei läheks kohe tagasi kööki ja teeksin veel pai... no ma siis tegin, endal täiesti kindlalt meeles, et kapsas kinni pandud, aga oli-oli, sada korda oli. EI OLNUD! Tuli sajandi kapsahautis, mõnusalt ja kergelt krõmpsuv - not!

Persse :D

Janet sõi tagatipuks veel kassisitta ka. Mõtlesin, et lähen õue rahunema, ammutan päikesest energiat, hingan värsket õhku, olen niisama zen ja lasen Janetil ka natuke ringi luusida, aga see koonlane otsustas, et minu täiuslikust päevast on puudu veel kassisita söömine. Peategelane ise oli enesega vägagi rahulolev, kui oma lehkava suuga minu poole silkas ja oma "imelist" dog-breathi mulle otse ninna ähkis.



Mis järgmiseks...

Ühesõnaga nii me siin elame. Ei, tegelikult esineb selliseid ekstreemselt vertikaalidiootlike päevi aruharva, aga kui esineb, siis laksab ikka haledalt.

Ärkasin üleeile hommikul üles, ise tige kui troll, sest tundsin meie kodus valitseva korralageduse pärast kohutavat häiritust. Ega otseselt midagi niii katastroofilist ka polnud, on olnud drastilisemaid hommikuäratusi, aga teate ju küll seda tunnet, kui pisikesed detailid on kodus pikemat aega paigast ära ja mingist hetkest muutub see frustreerivaks ja ajab lihtsalt kogu aeg närvi. Nii oli meil ka üleeile.

Mõtlesin, et egas midagi, hüppan dušši alt läbi ja siis varustan end mopi ja lapiga ning hakkan korda majja lööma. Kuid etteruttavalt võin öelda, et koristamiseni ma ei jõudnudki, sest kui dušši alt elegantselt märja ja porgandpaljana käe rätiku järele sirutasin, siis avastasin, et mu rätikut pole vannitoas. Vähe ei läinud ma närvi. Tavaliselt sellise tühise asja peale ma ei viitsi isegi reageeridagi, sest egas maailmas pole rätikud otsa lõppenud ja meil on ausalt neid rohkem kui üks, aga seekord olid just kõik teised rätikud kas pesumasinas või väljaspool vannitoa territooriumi paiknevas esikukapis.

Mõtlesin, et oookei, rahu, ainult rahu, pole vähimatki põhjust Joosepile turri karata, et pani mu rätiku tuuri ja kasutamise koha pealt... no ega ma ise ka süüst puhas pole. Olen isegi aeg-ajalt laiskusest, mugavusest või teadmatusest Joosu saunakat kasutanud. Seega no hard feelings, või siiski...

Nii tõmbasin nirisevale kehale hommikumantli peale ja tammusin trotslikult elutuppa oma rätikut otsima, üritades ise sealjuures olla hässsti zen ja tšill. Plaan oli "vannituba-elutuba-vannituba" marsruut läbida rahulikult ja vaikides, ilma suurema kärata.

Jõudsin elutuppa ja wii, leidsin probleemideta oma rätiku tooli leenilt kuivamast ja kui pöördusin ümber, et vannituppa naasta, märkas Joosep minu resting bitchi ilmet ja pidi muidugi kohe uurima, et mis lahti, aga ma mängisin tüüpilise naisena solvunud jääkuningannat ja vastasin, et mitte kui midagi pole lahti (selline valetaja olengi) ja tammusin tagasi vannituppa, kuhu Joosep muidugi mulle järgnes ja urgitses edasi, et mis mul ikka viga on jne. Tundsin, et kohe saabub orkaan Kai, kui veel kaua pinnib mind ja nii ma sisistasin, et jätku rahule. Aga ei, kus sa sellega.

No ja lõpuks käiski see pauk ära ja mu närv ei pidanud vastu ja ma kukkusin vahutama. No teate ju küll mismoodi nendes Ladina-Ameerika seepides need temperamentsed prouad vehivad ja sõnu tuleb kiiremini peale kui suudavad neid eest ära vuristada, et mul on kõriauguni, et oma asju ei suudeta õigetesse kohtadesse tagasi panna, kodu näeb välja nagu seapesa ja mulle aitab, ma ei pea kogu aeg mööda korterit asju taga otsima või siis kogemata midagi ümber ajama, sest üllatus-üllatus, keegi on kapi või laua peale klaasi, joogipudeli või taevas teab mida veel jätnud.

Well, that went well. Täpselt nii tšillilt ja zenilt ma antud olukorda lahendada plaanisingi :D

Marssisin Joosepist tigetsedes mööda ja suundusin magamistuppa ja pugesin ära teki alla... nutma. Sest olin nii jõuetu sellest vihast ja siis olin veel endas ka pettunud ja enda peale kuri, et ei suutnud oma emotsioone vaos hoida ja et päev sai nii elunõmeda alguse. Aga selle asemel, et minna ja kallistada ja proovida alustada uuesti, ei jätnud ma jonni, sest miks mina pean esimesena minema, kui probleem polnud minus, vaid Joosepi laiali jäetud asjades. Nii ma otsustasin, et olen kange ja ootan... ootan kuni tuleb magamistuppa ja haarab mu kaissu ja palub vabandust ja tunnistab pühalikult oma pattu ja siis lepime ära ja siis ma leebun ja kallistan lõpuks vastu ja elu on taas lill :D

Aga Joosepit ei tulnud... ehmatasin vaese mehe vist lõplikult ära...

Lõpuks jäin ma selle suure ootamise peale üldse magama ja kui ärkasin, siis vähe sellest, et olin emotsionaalselt nii läbi, olin ma tagatipuks endale hankinud veel mingi räige unepohmaka. sest Ilmselgelt olin ma üle maganud. Kõmpisin siis kööki, ise endiselt kangekaelne kui juurapurikas ja plaan oli ise mitte esimesena Joosepiga suhtlust alustada, kuid kui märkas, et tulin kööki, siis tuli minu juurde, võttis mult ümbert kinni ja küsis, et kas lepime ära. Ma olin niiii kohutavalt väsinud olemast pahane ja nii ma siis sõnaotseses mõttes langesin talle kaela ja piiksusin ahastunul ja kergendatul häälel: "Jaaaa, palun lepime ära!"

Joosep oli sutsu üllatunud, et olin kohe nii kiiresti nõus ära leppima, sest tavaliselt ma punnin alguses natuke ikka vastu ka, aga no ma olin juba ligi 10h oodanud ju ja ilge koll oli sellest ootamisest ees. Joosep uuris, et kui ma nii väga tahtsin ära leppida, et miks ma siis ise ei öelnud või ei tulnud lepitust otsima, aga selle peale teatasin kulmu kortsutades: "Ma ei saanud ju... ma jonnisin ja ootasin, et ise tuleksid, aga Sind EI tulnud ja lõpuks jäin ma suurest ootamisest üldse magama ja kui üles ärkasin ja avastasin, et Sa pole ikka veel tulnud, siis sain uuesti pahaseks... "

Joosep võttis mu peakese sedasi hellakeselt oma käte vahele ja uuris, kas mul on päevad algamas, et nii kohutavalt emotsionaalne olen, aga eip, seekord mängis minu hullumeelsuses kõigest täiskuu rolli.

Kui mul oleks praegu tagataskust võtta vaba cashi, siis ma liduksin nagu sajandi tuulispask spaasse puhkama ja lõõgastuma. Tean-tean, see spaajutt kõlab veits nagu mingisugune odav klišee, sest kujutan ette, et enamus inimesi unistavad spaaprotseduuridest ja puhkusest palmide all, aga for real, ma vajan puhkuuust. Või siis täpsemalt öeldes vajaksin ma palju kosutavat und ja midagi turgutavat oma vaimule.

Esmaspäeval käisin Tallinnas ja öö vastu seda sain ma reaalselt magada ainult vähem kui kolm tundi. Mul oli lihtsalt nädalavahetusest tekkinud niivõrd suur üleväsimus, et ei suutnud enam sügavasse unne vajuda, kogu aeg oli selline pinnapealne tiksumine. Üleväsimus tekkis külaliste võõrustamisest, kes meil terve nädalavahetuse edasi-tagasi voorisid. Ühed ei jõudnud veel lahkudagi, kui juba järgmised tulid. Kogu tamburai algas reede varahommikul ja kestis pühapäeva hommikuni. Esimese päeva õhtuks naases Joosep koju koos sõpradega, kellega istuti poole ööni üleval, varahommikul mindi minema ja õhtul tuli Joosepi kasuisa meile ja kuskil keskköö paiku tuli teine sõber meile külla. Sõitis mööda ja mõtles, et astub korraks sisse, aga kuna meestel jätkus juttu kauemaks, siis lõpuks tõmbas sõber ka end ahju ette põrandale kerra. Kuid eks need korterelamud on juba sellise planeeringuga, et seinad kostuvad jube hästi läbi, seda eriti öisel ajal, kui kõik on haudvaikne ja nii see jutusumin ei lasknudki mul uinuda.

Kui pühapäev vastu esmaspäeva sain vähem kui kolm tundi magada, siis esiti mõtlesin, et ah pole hullu miskit, kuna bussis saan ka silma looja lasta ja kolm tunnikest rahulikult põõnata, aga kus sa sellega. Just konkreetselt sellel päeval oli sõidus see buss, millel EI käinud istmed alla. Võisin seda kangi seal kangutada higimull otsa ees, aga tulemus null. Nii ma siis olin jälle sellises vahepealses olekus. Kui hakkasin sügavasse unne jääma, siis kolksti pea kukkus kuskile põlvede vahele.

Tallinnat väisasin seoses ühe projekti raames, kus esialgu kohtusin ühe fotograafi ja skulptoriga, kes siis minust miljon pilti tegi, mille põhjal skulptor teeb minust, ülla-ülla, skulptuuri. Igatahes... Ma ise kergitaksin suurima rõõmuga saladuseloori väheke rohkem, aga praegu on selleks veel liiga vara ja las jääda miskit ka üllatuseks.

Samal ajal, kui mina skulptorile poseerisin,  või õigemini kivikujuna mitu tundi ühe koha peal istusin ja vaikselt lihasvaludesse surin, siis uurisin fotograafilt, kas pausi ajal oleks nõus Janetist stuudiopilte tegema ja oligii. Ma tegelikult salamisi lootsin, et saadab mulle homme / täna pildid ära, aga nendega läheb vist veel suti aega ja kuna tegi ikkagist tasuta ja omast vabast ajast, siis ei taha hakata pinda ka käima, et ou, millal pildid saadad, vaid olen viks ja viisakas ning kannatlik. Kui ükskord pildid kätte saan, siis näitan teile ka ja kirjutan täpsemalt, mismoodi Janet suhtus professionaalsesse fotosessiooni. Kuigi ma olen enam kui kindel, et tema reaktsioon ja suhtumine on kohe esimeselt fotolt näha, sest fotograaf veel naeris ja küsis, kas Janet on alati nii ilmeka näoga :D

Põhimõtteliselt poole üheteistkümnest kuni poole viieni kükitasime siis stuudios, nii et sellised tagasihoidlikud kuus tunnikest sai asjalik oldud. Vahepeal tõi fotograaf meie seltskonnale Chopsticksist süüa ja teate, ma olen vist üks viimaseid eestlasi siin planeedil, kes polnud varem Chopsticksi toitu proovinud, veel vähem seal käinud.Kahtlustasin, et see vist üks hiinakas ja et paljud kiidavad seda kohta, aga ma sain ka nüüd ära proovitud ja see oli nii imeliselt maitsev. Minu vaimustus muidugi põhineb ainult ühe roa osas, aga ma ei peagi teisi rooge mekkima, et olla veendunud, kui imemaitsvad on Chopsticksi toidud. Vähemalt riis aedviljade ja vürtsise kanakastme ja pähklitega oli lihtsalt taevalik. No mulle on tegelikult kõiksugu toitu lihtne maha müüa, kui keegi mainib kasvõi poole sõnaga, et see roog sisaldab pähkleid. Järgmiseks tahaks Chopsticki kevadrulle proovida, kuigi ma julgen sügavalt kahelda, et need on samasugused ja sama maitsvad nagu Tartu Kung Fu kevadrullid. Hehe, ma olen eelarvamusteori.

No see selleks. Lõpuks, kui oli aeg tagasi koju hakata liikuma, siis bussi ronides pakkus bussijuht mulle lahkelt, et võin siiasamma ette istuda. Ma olin nii väss ja ega suutnud miskit mõelda, vaid maandusingi kogu oma tavaariga ette istmele, aga vähem kui poole sõidu ajal sain aru, et see oli suur-suur viga. Kuna Janetil polnud seda eesistmete alust vaba ruumi, kuhu end sirutada, siis nii ta hõivas kogu minu jalaruumi ära ja mina pidin kössitama nagu vaene sugulane põlved lõua all. Kolm tundi ühte jutti. Ja kuna ma tagasiteel ka magada ei saanud, siis koju jõudes olin nii zombi, et ma lihtsalt hakkasin iga väiksemagi asja peale ohkima ja ärrituma.

Joosep tuli uksele vastu, tahtis mind kallistada, kuid loobus oma mõttest, kuna õues sadas vihma ja mu jope oli läbimärg. Kuid sellegipoolest oli armas ja aitas mul jope seljast võtta ja asetas kuivama. Pärast seda läks istus arvuti taha tagasi ja mina hakkasin vaikselt omi asju tohkendama, kuid see lõppes minu ärritumisega. Ma saan mõistusega aru, et see mingi isaste koerte värk, aga mind ajab raevu see Pythoni käitumine, kui me oleme terve päeva kodust ära ja kui lõpuks tagasi jõuame, siis Python hakkab teda nillima. Mingi elu eest peab ronima Janetile uruauku, et teda sealt lakkuda, uh. See on lihtsalt rõve, mingi koeraporr. Nagu uh, nii närvi ajab, mulle üldse ei meeldi.

No ja ma muidugi ärritusin, kuna väsimuse tõttu oli minu jaoks liig mis liig veel ümbritsevat jälgida, kedagi keelata või kamandada.Lõpuks plahvatasin, et olen niigi väsinud ja nüüd mina pean veel lisaks jälgima Pythonit. Igatahes sain kurjaks ja sealt sai kogu asi alles alguse. Võtsin endale pähe, et Joosep ei hooli minust, sest muidu poleks ma üldse pidanud alguses Pythoniga jahmerdama.  Lõpuks jäi mulle iga teine asi ette ja kõik, mis varasemalt ka hinge peal, kõik ladusin toorelt letti, ise samal ajal nuttes. Joosep küll ütles, et ma mingu magama, aga no ma ei suutnud, sest üleväsimus. Sattusin nagu mingisugusesse tsüklisse ja ketrasin järjepanu ainult tumedaid mõtteid, no kõike seda, mis mind veel enam närvi ajas.Joosep ajas mingit oma joru, püüdes minust sotti saada ja lõpuks ma püüdsin end väljendada, mu väljendamisoskus on muidugi miinus tuhat, aga mulle endale tundus, et nüüd saan oma mõtte välja öelda, mida tahtsin, aga Joosep ütles miskit vahele ja viimane lause läks kaotsi. Ma kohe ei läinud hüsteeriasse, vaid proovisin uuesti ja uuesti ja kolmas kord, kui mu lause jäi taas poolikuks, siis ma haarasin voodilt Joosepi poolt kingitud kaisuka ja kukkusin seda vastu teda taguma, ise samal ajal nuttes ja jõuetust vihast kisendades nagu füürer: "Sa EI kuula mind lõpuni! Sa EI  kuula mind üldse lõpuni, üldse ei  kuula!!!"

Joosep oli täiesti nõutu ja küsis, et mis mul ometigi viga on ja et katsugu ma ometigi rahuneda. Ta oli nagu väike pahandust teinud poiss, kes on oma vanaema lugemisprillid pooleks istunud. Minule muidugi tema lohutus paistis sellisena nagu ta oleks üritanud paberteibiga vanaema lugemisprillid kokku teipida ja siis ulatanud need häbelikult naeratades vanaemale. Ma kujutan ette, et vanaema oleks öelnud, et pole hullu lapseke, ole järgmine kord ettevaatlikum, aga no mina polnud ligilähedalegi soojale ja leplikule hallipäisele sokki kuduvale vanaemale, kes annab kõik suuremad ja väiksemad pahandused andeks. Ma olin püstihull. Nagu üleväsinud laps, kes ei saa ega oska oma tunnetega toime tulla ja siis lihtsalt röögib lõputult nutta ja kisendada. Ainus vahe on siin see, et ma pole ju laps, ma olen 31-aastane täiskasvanud naine, kes võiks ja peaks oma tunnetega hakkama saama, isegi üüber väsinuna.

Eile siis mõtlesin, et äkki peaks perearstil laskma endale välja kirjutada rahustid või unerohtu, no just in case, kui peaks tulema taas selline olukord, kus ma olen mitu ööd magamata, keha ja vaim on rampväsinud, aga uinuda ei suuda, et siis lihtsalt võtan ühe tabla hinge alla ja magan end kaineks. Mulle endale tundus see ilgelt hea ja ainuõige lahendusena, aga mis te arvate, et Joosep hüppas ka rõõmust ja vaimustusest lakke, et ma nii "suurepärasele" ideele tulin, mkm. Tema hakkas mulle hoopis epistlit lugema ja seletama rahustite ja unerohu ohtlikusest,et mul pole aimugi, kui kergesti võib nendest sõltuvusse jääda. Seisin seal nagu väike süütu linnupojakene, kes hetk tagasi tegi oma vanematele teatavaks, et tema sooviks on hakata elukutseliseks narkariks. Põhimõtteliselt jäime eriarvamusele, sest ma ei suuda ega oska Joosepile selgeks teha, et ega ma neid rahusteid või unetablasid regulaarselt tarvitama hakka, vaid ainult vajadusel võtan ühe, et saaksin end välja puhata. Järgmisel ööl pole enam vaja ju. Lihtsalt nii ka ei saa ju, kui mu närvid on nii pingul, et kui miski või keegi neid õrnalt riivab, kasvõi pisikene tuuleiilekenegi, siis toimub mingisugune tuumapommilaadne plahvatus.

Mul oli Bellissima ilusalongis tänaseks näohoolduse aeg kinni pandud, et pühapäevaseks jõulupeoks saaks poorid puhtaks ja silmad-kulmud pähe. Kuigi alles kolmapäeval oli see minek üpriski suure küsimärgiga, aga kuna eile õhtul tundsin end juba täitsa inimese moodi, siis otsustasin aega mitte tühistada.

Hommikul ärkasin ma ei tea mille peale üles. Aa, meenus. Joosep kukkus hommikul õrnutsema. Muudkui musitas mind suule ja kaelale ja kui oli muside jagamisega ühele poole saanud, siis keeras teise külje ja jättiski mu sedasi pool ripakile, mokk töllakil lakke vahtima. Kuna ta ajas mul kogu värginduse käima, aga mitte mingit teemat sealt edasi ei arenenud, siis tänu sellele ei suutnud ma enam uinuda ja hakkasin peas hommikust tegevusplaani kokku panema. Et kui äratus laulma hakkab, siis vot teen need ja need asjad ära, panen need riided selga ja lippangi bussile. Kui olin oma tegevusplaani juba 10x peas läbi kedranud ja äratust ikka polnud veel olnud, siis hakkasin mõtlema, et huvitav-huvitav, ei tea palju see kell võiks ka  olla. Praegu mõtlen, et selle asemel, et oma käsi korraks välja sirutada ja öökapilt telefon haarata ja kella vaadata, otsustan mina mingisugust ajaarvamist mängida.

Kuulsin kuidas alumised ja ülemised naabrid tohkendasid ja end minekule seadsid. Kuulsin akna taga linnukesi siristamas, mis tähendab, et päike on juba tõusnud ja vahepeal tabas mu kõrv isegi bussi möödumise ära, aga mina ei liigutanud kulmugi, vaid otsustasin, et no olgu pealegi, eks ma ürita siis veel magada. Sisendasin endale, et kui ma 8:40 äratuse peaksin mingil imelikul põhjusel maha magama, siis igapäevane kella üheksane äratus on mul nagunii. Seega keerasin südamerahus teise külje, liibusin hästi tihkelt vastu Joosepit ja haarasin ta kaissu.

Tänasest hommikust on oma jagu tunde juba möödas ja kes seda enam mäletab, mis ja miks täpselt juhtus, aga ühel hetkel kukkus mu telefon öökapilt ilge kolksuga põrandale, mida ma siis üritasin üle voodi serva üles õngitseda, aga no tulutult. Lõpuks ärkas Joosep ka selle sahmimise peale üles ja siis ma olin nagu topelt häiritud. Esiteks sellepärast, et see lollakas telefon sedasi maha kukkus ja teiseks sellepärast, et ma äratasin Joosepi oma rapsimisega üles. Mõtlesin, et ei hakka seal teise inimese uneajast vahutama ja ajasin endale torisedes kargu alla, haarasin telefoni ja marssisin elutuppa rahunema.otsustasin, et pikutan seni diivanil kuniks mu äratus otsustab ükskord ometigi helisema hakata. Muig, ma kõlan praegu täpselt sedasi nagu keegi oleks mind noa ähvardusel sundinud äratuseni magama.

Hetkel, mil tahtsin end mugavalt diivanile lebosse visata, siis selle asemel maandusin ma kuskile puitkarkassi vahele, sest ma loomulikult olin sellise tibatillukese fakti vahepeal ära unustanud, et eile õhtul tarisin diivani madratsi köögipõrandale. Ma tahtsin lihtsalt küdeva pliidi ees end mõnusasti soojendada.  Vandudes ja podisedes kookisin enda kannikad puitribide vahelt välja, olles nüüd veel rohkem häiritud. Kuid lõpuks leidsin diivanil endale soovitud nurgakese, kuhu tõmbasin end mõnusasti looteasendisse kerra ja diivani seljatoelt tõmbasin endale veel saunarätikugi peale, mille ma eile õhtul peale juustepesu sinna targu kuivama olin jätnud. Hingasin paar korda sisse-välja ja otsustasin lõpuks ka kella üle tsekkida. Vajutasin klahvinuppu ja mis selgus? Selgus see, et mu telefon oli omadega kottis.

Kargasin nagu keravälk diivanilt püsti ja tormasin magamistuppa, et telefonile juhe taha pista ja leida minginegi elektrooniline vidin, mis oskaks mulle kellaaega öelda. Kuna olin selleks ajaks endast juba suht väljas, siis Joosep uuris uniselt, et mis juhtus ja kui ma närviliselt seletasin paari lausega kogu olukorra ära ja Joosep oma telefonilt kella vaatas, siis selgus tõsiasi, et mu buss oli juba pool tundi tagasi minema sõitnud ja mu näohoolduseni oli ainult pool tundi aega. Ma ei tea, kust mul selline geniaalne mõte tuli, aga helistasin kihku-kähku õele ja uurisin, kas oleks huvitatud minu asemel minema näohooldusesse, sest nõme oleks kosmeetikule viimasel minutil selline pooleteise tunnine auk tekitada, eriti veel kohe hommikul. Igatahes ajad said klapitud ja mul nüüd uus aeg esmaspäeval.

Nõme ongi nüüd ainult see, et ma pean peole minema oma võssa kasvand kulmudega. Aga no mis seal ikka, eks ma olen varasemalt ka avalikes kohtades oma pleekpruunide puhmas kulmudega ringi lehvitanud. Haha, aga no õnneks enamus rahvast seal peol on pimedad, nii et vahet pole. Kedagi nagunii ei koti mu kulmud. Nüüd tuleb ainult loota ja pöidlad pihus hoida, et pühapäeval oleks miinuskraadid, sest mul on plaan kleidi ja mantliga Tallinnasse trippida, aga kui väljas on mingi lora, siis jääb see plaan ka katki.

Aga, kui minu iPhonest rääkida, siis mul on selline karvane tunne, et see hakkab saba andma. Käitub teine viimasel ajal imelikult. Näiteks helistan Joosepile ja telefon kutsub, aga Joosepil ei näita, et heliseks ja vastupidi ka. Mul telefon sees, levi on ja äpid toimivad, aga kui keegi helistab, siis ütleb, et levist väljas või välja lülitatud. No ja nüüd see lambist öösel pildi taskusse viskamine ka kõigele muule lisaks. Kui peangi endale hakkama uut telefoni vaatama, siis ma pole sugugi õnnelik selle üle, sest mulle pimedale on kõige sobilikum just iPhone, aga need õunad maksavad ju roppu raha.

Eile, kui ma blogis oma halava postituse postitatud sain, helistas paar tundi hiljem mulle Joosep, kes andis teada, et tuleb vist homme õhtul, see tähendab täna, koju. Tundsin end kohe veidi kõrvust tõstetuna ja olulisena. Kuid ainult almaš taevaisa teab, mis nende naiste mõistuses toimub, sest miskipärast oli mul tarvis lisada veidi putkivalt, et ega ta ometigi selle sama postituse pärast koju hakka tulema, sest mina ei tahaks, et kohusetundest või sunniviisiliselt midagi teeks. Praegu sellele lausele tagasi mõelda, siis no ausalt, tule mõistus koju! Tegelikult kohusetunne peaks just see olema, mis paarissuhtes võiks kindlasti eksisteerida. Ma pole kindel kas ma väljendan end päris arusaadavalt, aga lihtsalt, kui kohusetunnet kui sellist omavahelistes suhetes üldse poleks, siis poleks ka ju suhet kui sellist. Iga suhtega käib kaasas teatav vastutus ja kohustus. Üksteisega arvestatavas ja teineteist väärtustavas suhtes ei saa ju olla nii, et Sa oma teist poolt üldse ei hoia ega kaasa oma tegemistesse ja plaanidesse..a la otsustad lihtsalt ühel hommikul, et sõidad paariks nädalaks reisule. Või järgmisel kuul liisin auto. Või nagu täpselt meie praegune olukord, et mind lihtsalt jäeti puhkusest välja. Minu jaoks on need paarissuhte ühed oluliseimad talad- üksteisega arvestamine ja oma plaanidesse kaasamine või vähemalt kursis hoidmine. Seega ma ei saa üldse aru, kuidas ma sellise idiootsusega lagedale sain tulla, et ma ei tahaks, et seda kohustusest teeks. Kui nii olukorrale läheneda, siis ma ei pane väga Joosepile pahaks, kui ta alati ei saa päris hästi aru, mida ma tahan või soovin, sest  vahel ei saa ma isegi endast aru. Joosep igatahes kinnitas, et ei tule selle postituse pärast koju, vaid kuna natukene, nii linnunokatäie igatseb mind. Lendlesin juba suurest rõõmust ja heldimusest oma mõtetes ringi ja särasin, et meie matk saab siiski puhkusenädalal toimuma, kui äkki turgatas mulle pähe küsimus, et kas Aare tuleb ka meile (Joosepi kasuisa siis). No alguses veiderdas, et praegu ei saa vastata, kuna teeb trenni ja siis ta ei ole võimeline nii põhjalikult teemasse süübima. No okei, leppisime siis kokku, et arutame asja peale tema trenni. Suhtlesimegi siis hiljem, kus Joosep ütles, et ta pole veel kasuisaga arutanud päris täpselt seda meie pool olemist ja viibimist, kuid siis täiesti ootamatult mainis Joosep jutu sees, et no aga igatahes kolmapäevast algab jälle töö. Ma ei oska isegi kirjeldada, mida ma sel hetkel tundsin. See lause, et "kolmapäevast algab töö" tühistas minu jaoks Kogu selle igatsuse jutu ja põhjuse, et päriselt ka tuleb minu pärast koju. Minu mõistes tuleb ta koju ainult ja ainult töö pärast. No ja siis kütsingi end totaalselt üles, et puhkuse viimane päev on teisipäev, kasuisa tuleb ka meile ja mina ei saanud mitte ühtegi päeva tema puhkusest endale, mitte ainsamatki närust päeva.
Öösel vastu tänast magasin ka kogu selle jama pärast kohutavalt halvasti ja vähe sellest, et magasin halvasti, siis hommikul andis Janet ähkimise ja puhkimisega märku, et tal on hirmus kange ja kriitiline häda. Jooksin siis kärmelt, juuksed turris ja padi näos, preiliga välja, aga ainus häda, mis seda lammast vaevas, oli vajadus heina närida. No okei, võib-olla aastas korra või paar ärkad tõesti sellise kohutava heinamäletsemisisuga üles ja no mis seal ikka. Meil kõigil on selliseid hetki, kus tekib isu millegi järgi ja siis pead seda kohe saama aga oleks see siis piirdunud ainult heina närimisega... Selle asemel, et peale heina söömist kenasti ja tubli juhtkoerana meid tuppa viia, hakkas seal hoovi peal üks susserdamine pihta, sest ei tahtnud vist tuppa tulla. No igatahes see oli viimane piisk minu üle ääre ajavasse karikasse ja siis olin nii püha viha täis, et saatsin Joosepile sõnumi, kus ma teatasin, et ma ei soovi, et koju tuleks, kuna magasin halvasti ja hommik algas ka närviliselt ja minugi pärast tulgu kasvõi kolmapäeva hommikul, sest mul on kõrini olla ainult siis tema jaoks olemas, kui härral vaba aega tekib ja seda ka ainult siis, kui midagi muud paremat pole teha.
Alates sellest hetkest on kõik täna viltu vedanud ja nagu arvata võite siis pole ma eriti heas meeleolus. Absoluutselt kõik ajab närvi ja pahaseks. Ma suutsin isegi poes müüja peale pahandada. Ma küll ei tõmmelnud temaga, vaid elu eest hoidsin kõik enda sees, aga kui poest välja sain, siis pidi ema selle pasarahe ära kuulama, mis mulle hingele oli kogunenud. Meil lihtsalt poes uus müüja, kes ilmselgelt ei tea või ei saa minu näost aru, et ma olen pime, sest ma ei käi plakat kaelas "Olen pime" ringi ja no sisestasin PIN teise numbri valesti ja kui küsisin, et mida tegema pean, et vajutasin numbri valesti, siis müüja vaatas mulle lihtsalt nõutu näoga otsa. Küsisin siis veel korra, sest ma ei saanud sellest pudinast aru, mida pobises oma nina alla ja siis lihtsalt toksisingi oma vale PINi lõpuni, mille peale teatab müüja teadlikult: "Te sisestasite vale PIN-koodi!" Ou really! Ma tean seda ise ka, aga mis mul muud üle jäi, kui mulle ei suudeta normaalselt öelda, mida tegema või vajutama pean, et saaksin oma vea parandada. Kui teisel korral sain PINi õigesti sisestatud, siis teatas müüja rõõmsalt, et see on õige PIN. Uh, mul oli selline tunne, et ma võtan selle piimapaki ja virutan selle vastu seina puruks. Kõik väiksed mõttetud laused ja tegemised ajasid täna kohutavalt närvi. Näiteks enne, kui hakkasin nodi kotti laduma, siis ema ütles: "Kai, ära vetsupaberit kotti hakka panema..." Ei tead, ma just mõtlesingi, et panen 8 rullise vetsupaberi kotti ja ülejäänud kraami- piimad, kodujuustu, banaanid, virsikud, juust jms viskan endale kõik kaenla alla.  Siis ma veel küsisin näiteks, et kas kassa asub paremal, mille peale mulle vastati jah, kuid siis selgus tõsiasi, et hoopis vasakul. Ja see oli selline "jah" tüüpi vastus, mis näitab selgelt, et küsimusse ei süvenetud, vaid peaasi, et mingi vastus sai antud. Seekord oli see jah lihtsalt kassa, aga järgmisel korral võib see "jah" või "ei" olla elulise tähtsusega.
Ema, õde ja sõbrad pakuvad, et nad võivad minuga ise matkale, kinno, randa, või kohvikusse einestama minna jne ja kuigi see on tohutult armas neist, siis mul siiski ei ole sõpradega tegevuste osas puudust, sest sõbrad ja perekond on mul alati olemas ja kõrval. Ma tahan lihtsalt Joosepiga midagi koos- kahekesi teha. Ilma, et töö- ja argimured ja mõtted segaks, ilmanetiühenduseta paariks päevaks kuskile kaduda ja lihtsalt koos olla. Kas seda on tõesti nii palju palutud?! Ma võin ju aastaringselt ainult sõpradega väljas käia ja puhata, aga see ei asenda Joosepiga koosolemist ju. Ma ei saa ju seda linnukest märkida sõpradega koosoldud aja eest meie kvaliteetaja taha.
Igatahes tundub, et Joosep võttis minu täna hommikust sõnumit tõsiselt või siis ma olen oma närvitsemisega vaese mehe täitsa ära hirmutanud, sest koju ta pole siiani veel tulnud. Mina igatahes ostsin homseks toidukraami valmis ja sellise toidukraami, et taimetoitlasest kasuisa saaks ka meil einestada.