Inimesed väljendavad imestust

*Nii, mõtlete nüüd kindlasti, et kuhu Kai nüüd  oma jutuga triivib (ja isegi, kui ei mõtle, siis ma ikkagi ütlen)! 

Mingi viimased eee… viis aastat olen ma hiljem oma sõpradelt kuulnud, et mismoodi nende sõbrad ja tuttavad on väljendanud imestust, et kuidas on see ometigi võimalik, et Kai suudab kõige selle juures nii rõõmsameelne olla!?? Ma kahtlustan, et „kõige selle“ all peavad nad silmas mu pimedaks jäämist ja sellega elamist. 

Kuna mul pole õrna aimugi, kas nad on lihtsalt väljendanud imestust või neid tegelikult ka huvitab, siis otsustasin natuke omavolitseda ja saladuseloori kergitada (no et kust tuleb see minu imeline lõbusus, naer ja must huumor).

Ei. Ma ei manusta mingeid tablette. Olgu see kohe alguses ära öeldud. Ainult süstin end. Teate ju küll – intsu. Juba aastaid. See on mu ainus pahe. Aa, 2x päevas manustan silmatilkasid ka… :P 

Need, kes on mu blogi pikaajalisemad jälgijad, on vast kursis selle looga, mismoodi ma pimedaks jäin ja milline oli minu suhtumine kõige selle juures. Kui ei ole, siis saad lugeda SIIT! 

See, kui ma silkan pilved peas, naeran, heidan enese üle nalja ja olen lõbus, ei tähenda, et minus ei eksisteeriks muid tundeid ja emotsioone. Ma olen vast oma 74654 korda jaganud enda lugu, mismoodi ma noore neiuna silmanägemise kaotasin ja mismoodi ma leidsin end järsku täiesti uuest olukorrast. Kõige sagedasem küsimus, mida ma peale oma loo rääkimist sain, oli – kui keeruline oli harjumine?

Ma alati vastasin, et kuna kõik käis nii kiiresti, siis mul polnud aega mõelda. Mind visati „külma vette“ ja ma pidin hakkama kohe ujuma. Seega polnud mul aega ka kurb olla. Ehmatav oli muidugi see kogemus, eriti just algus. Kuid aja möödudes oli kõik järgnev asjade loomulik käik. Lähedased olid mul ju ikka olemas ja toetasid ning elu tõesõna muutus põnevamaks – ma pidin ju uusi asju õppima ja ma olin nagu 1. Klassi entusiastlik koolijuts, kes ammutas uusi tarkusi ja oskusi. 

Aga selle loo juures on tänaseks üks asi muutunud – ma siiski ikka aeg-ajalt tunnen kurbust oma pimeduse tõttu ja ma ei häbene seda tunnistada. See on inimlik. Kurbus on ajaga mu hinge kogunenud ja seda just inimeste arrogantsuse tõttu. Kuid see, et minu sees pesitseb ka see karvane nukrameelne koll, kes aeg-ajalt tõstab minus pead, siis oluline on meeles pidada seda, et nuta, kui on valus ja hing katki. Karju, kui see teeb olemise kergemaks. Tõmbu endasse, poe pleedi alla kerra ja tee endale tassike kummeliteed meega. Kuula muusikat, loe raamatut, mine loodusesse jalutama. Tee mida iganes, mis olemist parandab, aga ära jää sellesse kurbusesse kinni. Ära lase sellel oma elu juhtida. See on ühtlasi ka minu moto! 

Kui mõelda sellele, et millised olid toona minu valikud (neid oli muide kaks), siis mis arvate, kumma variandi ise sarnases olukorras valiksite: 

• Lukustate end keldrisse, õõtsutate end looteasendis ja haletsete end elupäevade lõpuni ning soiute kõigile, kui ebaõiglane on elu.
• Lähete sirge seljaga uuele elule vastu, pöörate nõrkuse oma tugevuseks ja vaatate elu teise nurga alt ning avastate peagi, et miski pole võimatu!

Eks me kõik ole erinevad ja reageerimegi erinevate elu keerdkäikude peale isemoodi ja kes kuidas hakkama saab. Kes pöörab raskused enda kasuks. Kes lakkamatult vingub ja vigiseb. Kes on lihtsalt kade ja kibestunud. Kes püüab olla parem mina, aga ikka ja jälle feilib. Kes tõmbub endasse. Kes loob endale kaitsva fassaadi, et mitte olla haavatav. Kes teeskleb, et kõik on kõige paremas korras, et mitte saada teiste negatiivseid arvustusi, kaastunnet, haletsust vms. See kõik on inimlik.

Seega jah, ma olen rõõmus ja juubeldan, kui olen õnnelik ja kui vahel hakkab kurb olla ja kõigest on tüdimus, siis halisen, mölisen, poetan pisara ning siis Joosep peab mulle ühe motivatsioonikõne sellest, mismoodi ma olen suuteline kõike tegema, kui ma vaid tahan ja nii viskangi oma roosad prillid taas ninale ja lagistan naerda ja võtan kõik uued väljakutsed vastu, mis maailmal on mulle pakkuda.