Sain siis reedel Sotsiaalkintlustusametilt kirjaliku vastuse oma vaidele. Ma ei tea, kas kõikidele sellistele dokumentidele kehtestatakse ligipääsupiirangud, aga kuna minu looga seoses võttis minu ja SKAga ühendust ka Postimehe ajakirjanik, siis meilis seisis kirjas, et kuni aastani 2097 on minuga seotud dokumendile kehtestatud ligipääsupiirang. Et põhimõtteliselt surmani on see salastatud ja keegi ei tohi teada saada, mis seisab ametlikus dokumendis. Nii et teil ei jää muud üle kui uskuda minu sõnu ja ümberjutustust.

Aga kui nüüd siis lühidalt ja oma sõnadega see lugu kokku võtta, siis SKA selgitas, et kuna eelmise viieaasta taguse otsusega määrati mulle sügav nägemispuue, mis oli kehtiv kuni 18. september 2022 ja vastavalt seadusele oli minule ühes kuus makstava sotsiaaltoetuse summaks määratud 53,70 eurot, siis nad maksid 18 päeva eest toetust, sest käesoleva kuuga oleks mu puue lõppenud. Ehk sealt tuligi see 32,22 eurot.
Ning et 07.09.2022 seisuga on mulle määratud uus sügav puue. Nad küll möönavad, et jah, otsuse tegemine läks mõned seaduses ettenähtud tööpäevad üle, ent kuna mu puue kehtis 18. septembrini, siis selleks ajaks oleks otsus igal juhul ära tulnud ja et see mõne päevane hilinemine ei põhjustanud mulle olulisi muudatusi. Ning nad on oma targast andmesüsteemist juba järele kontrollinud, et 08.09 olen ma saanud puuduoleva 21,48 eurot ka kätte ja et sisuliselt on nende poolt asi lahendatud ja korras (neljapäeval tõepoolest laekus mulle see puuduolev summa).

Ja ma ei teagi. Mul polegi vist neile rohkem midagi öelda. Selle kohta, et miks pole 7. septembri otsuses kirjas, et tegu on sügava NÄGEMIS puudega, öeldi, et seda ei pandagi enam eraldi otsusesse kirja, ent puudekaardile, mille nad saadavad, et sinna see kindlasti läheb. Et ma pean nüüd ainult siis seda va puudekaardi veel ära ootama.

Aga kui nüüd tagasi vaadata sellele olukorrale, siis segadust külvaski see, et Töötukassa maksab töövõime hindamise toetust möödunud kuu kalendripäevade eest, aga SKA maksab toetust siis jooksva kuu eest. Mina seda ei teadnud. Ja ma olen endiselt arvamusel, et kui nad poleks oma otsuse tegemisega läinud üle ettenähtud tähtaja, siis  poleks sellist segadust üldse tekkinudki. Seadus ütleb, et SKA teeb puude raskus määramise otsuse 15 tööpäeva jooksul peale töövõime hindamise saabumist ja minu töövõime hindamine potsatas mulle postkasti 09.08 ja kui me sinna need 15 tööpäeva juurde liidame, siis saame otsuse tähtajaks 30.08. Ja tulles veel omalt poolt SKAle vastu, mõeldes sellele, et süsteemide vaheline info võib vahel mõned päevad aega võtta, siis usun, et kolme päevaga oleks info jõudnud kenasti liikuda ühest süsteemist teise ja hiljemalt 02. septembriks oleks jõudnud ju otsuse ära teha või ei?

*SKA maksab oma toetused alati välja jooksva kuu viiendal kuupäeval ja minu otsus tehti 07.09, peale seda kui olin 05.09 vaide esitanud.

Ja ega enam ei teagi, kas kõik olekski nii kiiresti ja hõlpsasti lahenenud, kui ma poleks vaiet esitanud ja seda pisut suurema kella külge riputanud. Ma tahaks siiralt uskuda, et neil päriselt oli ka plaanis see olukord võimalikult kiiresti ära lahendada, ka ilma lärmi tõstmata ja Postimehe ajakirjaniku sekkumiseta. Ja kuigi lugu on iseenesest lahenduse saanud, siis Postimees on endiselt huvitatud selle loo kajastamisest, keskendudes laiemalt puudega inimeste takerdumistest bürokraatiarägastikku.
Et siis jah, selline natuke läbi lillede vabandus see vist oli.. kui sedagi. Kui oleks vastupidine olukord olnud, vaevalt et nad siis nii vastutulelikud ja kiired oleksid olnud. Ma lihtsalt mõtlen, et kui riigiasutus nõuab puudega inimestelt peensusteni tähtaegadest kinni pidamist, siis ta võiks ju ise seda sama suuta teha.
Aga noh, mis seal enam – lõpp hea, kõik hea. Õppimise koht kõigile.

Algselt polnud mul üldse plaanis kirjutada koolitusest, kuhu ma end kirja panin ja mis toimub märtsi lõpuni BFMis. Aga kuna üks mu lugejatest, kes ilmselgelt polnud mu SEDAPOSTITUST lugenud, siis juhtuski nii, et kui me sõpradega lõunapausi ajaks Oaasi vajusime, tuli Mirelin mind tervitama (tsauki-tsau!).

Mul on muidugist alati siiralt hea meel, kui ma kohtun oma lugejatega, aga kuna tol momendil suutsin ma end ogaraks põdeda oma katkise ninaaluse pärast, siis ma pole sugugi kindel, et see va mu rõõm kuskilt otsast ka välja paistis. Suutsin hoopis terve einestamise aja mõelda, et jeebus küll, kui ko-hu-tav ma praegu välja näen. #ulatagekeegipalunmullepaberkott

Joosep küll väitis, et kuna ma olen nii lühike, siis otsa vaadates pole absoluutselt midagi aru saada, aga noh… eks Joosep ole minust väheke pikem ka, aga Mirelin oli ju põhimõtteliselt minu pikkune. Mulle vähemalt tundus nii. Ma ei saa seda küll sajaprotsendilise kindlusega väita (vähemalt mitte sama kindlalt nagu ma väidan seda, et mul käisid öösel ufod), sest no teate ju küll – mu silmamõõt ei kannata kriitikat, on teine pisut nihkes.

Koolituspäevad ise olid ääretult pikad ja tahaks öelda, et sisukad, aga tegelikult sai esimestel päevadel selgeks see, et liiga palju laialivalguvat juttu, ei püsita teemas, osad kursuslased arvavad, et nad peavad koolitajaga vaidlema ja ise õpetama, metoodikat pole ja vist ei tule ega anta ka. Seega on kogu see algus üpris konarlik ja segadusttekitav ning kohati kurnav.
Tuupurid BFMis istumas ja nagu käsnad uut tarkust endale sisse imemas

Haha, hea naljavend, ma polegi ju veel teile öelnud, et mis koolitusel ma käin. See on kirjeldustõlke koolitus. See tähendab seda, et koolitatakse välja inimesi, kes hakkavad tegema filmidele, lavastustele, erinevatele näitustele, muuseumieksponaatidele, spordiüritustele, you name it, kirjeldustõlget. Ühesõnaga kõik kirjeldatakse ära, mida kirjeldada annab. Et vaegnägijad ja pimedad saaksid ka osa sellest, mis jääb visuaalsuse puudumise tõttu saamata. Kindlasti tekkis teil nüüd küsimus, et kui mina olen pime, et mida mina siis seal teen – ma ei saa ju teistele kirjeldada kui ma ise ei näe. Aga konks peitub selles, et kirjeldustõlk teeb alati, no peaaegu alati, koostööd kirjeldustõlke konsultandiga, kelleks on siis pime inimene.

Kirjeldustõlk võtab filmi, paneb kirjelduse ajakoodidega kirja, et mis toimub sel ajal filmis, kui dialoogi pole ja selle asemel kostub lihtsalt mingisugust muusikat, müra, arusaamatut tegevust jms. Ühesõnaga kirjeldada ei saa kõiki detaile (isegi kui saaks, siis muutuks see lihtsalt üleliigseks infomüraks), aga kirjeldustõlk koos konsultandiga peavadki suutma selle kõige oluliseima esile tõsta. Konsultandina pean mina veenduma, kas mina kui pime saan aru, mis filmis toimub ja kui kõik on sobiv, siis loetakse see kirjeldustõlge filmile peale ning film läheb sihtrühmale. Konsultant kirjeldustõlkele on nagu rallisõitjale kaardilugeja – ilma selleta ei saa.
Kes mäletab, siis novembris kirjutasin ma sellest Apollokinoskandaalist ja see sai tohutut vastukaja ning loomulikult ka palju küsimusi teemal, et mismoodi pimedad filmi vaatavad, mida see meile annab jne. Loomulikult tavakinos pole kirjeldustõlkega filme, aga mis arvate, kas oleksite huvitatud, kui ma korraldaksin meile ühe pimefilmiõhtu? Minu poolt oleks kirjeldustõlkega film, mille ise välja valite, silmaklapid, snäkid ja ohtralt musta huumorit pimedate pihta. Ainuke murekoht on pleiss, et kus seda teha? On kellegil ideid?

Ühesõnaga need, kes arvavad, et sellel mõttel on jumet (teised hoidke oma arvamus endale), siis andke julgelt siin või Kai pimeduses kobamas Facebooki kommentaariumis märku ja kui mingi seltskond huvilisi on olemas, siis viskan eventi üles ja lisan filmid valikusse.

*Nii… naaseme tagasi koolituslainele

Esimese päeva lõpus külastasime ka Kadrioru kunstimuuseumi ja kui ma poleks olnud mega väss, siis oleksin suutnud rohkem nautida kogu seda barokiaegset ilu, majesteetlikust, suursugusust jne. Kõige ägedama mulje jättis mulle kamin, mida ma sain näppida, Pätsi tubaka- ja konjakikapp, mida sain samuti puutuda ja siluda ning skulptuuridetuba, mis liialdamata oli põrandast laeni pisikesi skulptuure täis. Suuremad skulptuurid nagu Kentaur, armastusejumal Amor koos Psychega paiknesid ruumi keskel.


Mina suursugust hallist dolomiidist kaminat peasaalis kompamas, püüdes aru saada, mis asi on voluudid, stukkdekoor ning kus paiknevad need paganama lille- ja leheornamendid

Muuseumipäeva lõpuks istusime kõik meisterdamislaua taha ja pidime A5 suuruse kaardi peale šablooni abil Kentauri või ingli plastiliinist mätsima. Aluskaart oli musta värvi ja selle peale oli kirjaklambritega kinnitatud šabloon ja selle šablooni tühjad alad tuli valge plastiliiniga üpris õhukese kihina katta. Hiljem, kui šablooni eemaldasid, siis ilutseski musta taustaga kaardil valge plastiliiniga tehtud vastav kujutis. Minul oli Kentaur ja ma sain hiljem eraldi töötoa läbiviialt kiita, et mul oli ääretult kunstiline tulemus, kuna osad kohad olid paksema kihiga kaetud, osad kumasid musta aluskaarti läbi ja ühesõnaga tulemus olevat ääretult kunstiline.
Me oleme väga "innukad" kuulajad. Siinkohal pigem ma ei kirjeldaks meie näoilmeid. Mitteteadlik kirjelduse lugeja võib muidu arvata, et need on kaks muusemisaali valvuritädi, kes kadunud Maapanga toolidel tukuvad ja tahavad kogu oma pensioni kahekupüüristes kätte saada… :D

Postituse lõpetuseks lisan siia Kadrioru kunstimuuseumi koduka lingi, kus saate lugeda, mismoodi kirjeldatakse pimedatele ja vaegnägijatele Kadrioru lossi peasaaali. Link SIIN!

Ma sain täna juhuslikult ühelt kaasblogijalt teada, et mu postitused on liigendamata. Ma olin tiba segaduses, et nagu mis mõttes? Ma omastarust viimased paar aastat ainult liigendangi silm punnis ja veremaik suus oma postitusi.

Ma olen ise püüdnud hoida keskmise lõigu pikkuseks kaheksa rida ja ma ausalt ei teadnud, et see pole nägijatega arvestamine. Eks aeg-ajalt lipsab lühemaid ja pikemaid ka sisse, aga no ma ei saa ju suvalisel hetkel uut lõiku alustada, kui mõte on alles poolik...

Ma poleks tegelikult üldse hakanud antud teemal sõna võtma, aga kui üdini aus olla, siis mul natuke kihvatas ka selle saadud info peale. Et miks ei ole need keskendumishäiretega lumehelbekesed, kes on harjunud ainult pildiraamatuid ja koomikseid sirvima, varem oma suukest lahti teinud ja öelnud, et kuule Kai, ole nii armas ja kui suudad, siis ära kirjuta oma lõikudesse "Kalevipoja" eepost ümber.

Lisaks olen segaduses ka sellest, et kas visuaalselt on tõesti niiii keeruline jälgida ja oma tähelepanu hoida loetaval tekstil, kui lõik on pikem kui viis rida?

Ma mäletan oma nägijaajast, et ühe õhtuga pool raamatut läbi lugeda oli nohu, paberajalehe artikleid lugeda polnud mingi asi. Ka need said loetud, mille tekst laius üle terve A3 lehe. Mul küll tähelepanu ei teinud kuskile vehkat. Et see ongi siis see, kuhu oleme tänasega jõudnud - nutiajastusse, kus kõik peab ära mahtuma pisitillukesele ekraanile ja inimeste silmalihased on tänu sellele nii süldiks muutunud, et ei suuda enam pikemaid lõike kui koomiksid lugeda ilma, et silmad hakkaksid veritsema.

Oioi, eelviimane lõik sai nüüd üle viie rea. Loodame siis, et kellegil ei hakanud silmad verd jooksma ja et tähelepanu ei tõmmanud jäädavalt vehkat.

Ühesõnaga, mis mu point on. Kui seda ei ole palju palutud, siis palun tehke järgmine kord suu lahti, kui miski häirib ja ärge hoidke end sellepärast tagasi, et olen pime, umbes nagu pimedaga suheldes ei tohiks visuaali teemaks võtta. Kust mina pean siis nägijate erivajadustega end kurssi viima, kui keegi ei julge mulle miskit öelda, kuna kardab mind hingepõhjani solvata või haavata. Aeg-ajalt on ikka raske nende nägijatega... :D

Igatahes... andke palun kommentaariumis märku, et kui pikk lõik on Teie jaoks veel OK, mis ei tekita ahastust? :)

Ma ei tea vist ühtegi inimest oma sõpruskonnast, kes ei teaks, mis on Pardiralli. Kuid ma tean päris mitut inimest, kes on vägagi kursis selle ellukutsutud ürituse ülla eesmärgiga, kuid kahjuks tihtipeale unustavad oma kiires elutempos ära, et millal ja kus see toimub ja kuidas üleüldse saab enda panuse anda vähihaigete laste ja nende vanemate toetuseks.

Täiesti juhuslikult koperdasin minagi täna blogijate grupis postituse otsa, kus Pardiralli meeskond kutsus blogijaid üles toetama ja soetama oma blogi nimelisi vanniparte. Ning kohe pikemalt mõtlemata olin ka mina valmis oma kaks kätt ära andma (või no õigemini käsi nad tegelikult annetuseks ei soovigi), vaid piisab ka sellest kui soetad endale kasvõi ühe vahva vannipardi, kes 10. juunil alustab Kadrioru kanalis võistuujumist koos teiste tuhandete heategevuslike partidega.

Kui inimesed siin üpris sageli imestavad minu elurõõmu üle ja küsivad, et mismoodi ma suudan kõige selle keskel veel nii positiivne ja elujaatav olla, siis vastust ei pea kaugelt otsima - ma lihtsalt arvan, et minust on palju kehvemas ja raskemas olukorras inimesi. Kui ma mõtlen vähihaigetele lastele ja nende vanematele, siis ma arvan, et mitte keegi meist, kes pole antud olukorras ise olnud, ei suudaks seda tunnet ette kujutada, mida võib ema-isa süda tunda kui tehakse diagnoos teatavaks, ja kuidas see mõjutab perekonda tervikuna.Oeh, ma ei taha sellele isegi mitte mõelda. See on lihtsalt nii kohutavalt kurb ja ebaõiglane.

Minu oma lihane õde võitles samuti mõned aastat tagasi vähiga, kuid õnneks praeguse seisuga on kõik stabiilne. Aga kahjuks pole see ainuke juhtum minu tutvuskonnas. Üks minu väga kallis sõbranna on samuti poole oma elust pidanud võitlust haruldase vähivormiga. Siiani õnneks edukalt, kuid tegelikult keegi meist ei tea kauaks... Alles hiljuti ta luges mulle oma digiloost analüüsi vastuseid ette ja kui oli lõpetanud, siis minu vastus talle oli: "Sa ju sured varsti ära... " Jaa, see pole vist päris see lause, mida võiks vähihaigele öelda, aga see kõik oli kuidagi niii sünge. Ise ta muidugi vastas minu morbiidsusele eriti optimistlikult: "Oot, ma loen sulle need vastused ka ette, mis on positiivsed... "
Aga ausalt , kui oli nende nii-öelda heade analüüsivastuste loetelu lõpetanud, siis ma jätkasin sama šokeeritult: "Need ju pole ka korras ega referensis!" "Jaa, aga need on stabiilsed!", teatas sõbranna optimistlikult nagu lillelaps.
Ma tohutult imetlen seda inimest, ta on mulle väga suureks eeskujuks. Võiks ka teistele virisejatele olla, kuid kahjuks ei ole sõbranna huvitatud sellisest tähelepanust.

See on üks tohutult valus teema ja ma soovin, et mitte ükski inimene ei peaks mitte kunagi midagi sellist läbi elama-tegema. Paraku ainult soovidest jääb väheks. Soovijaid ja mõtlejaid on meil niigi piisavalt, aga tegutsejaid ja pealehakkajaid vähevõitu. Seega kutsun mina kõiki oma lugejaid üles samuti Pardirallit toetama! Soetage ka endale kasvõi üks part või kolm parti, nagu mina seda tegin ja las nad siis sulistavad uhkelt ja võidukalt finiši poole. Rohkem infot Pardiralli kohta leiate siit!

PS. Kuna me elame tänapäeval ületootmise keskkonnas, siis tekkis inimestel küsimus, et kas iga aasta toodetakse Pardiralli tarbeks uusi kummist parte, et mismoodi see meie keskkonnale mõjub!? Kuid saadud info kohaselt võin kinnitada käsi südamel, et pardid on korduskasutatavad ja seega antud heategevuslik aktsioon ei mõju keskkonnale halvasti .

Tänasest saavad blogijad end taas registreerida Eesti Blogiauhindade galaleehk EBA 2017 üritusele, mis tänavu toimub 10. juunil Trattoria Massimos. Super ägee! :)

Ma tegelikult juba ammu ootasin, et millal Marimell selle teate välja hõikab, et saaks end juba nominentide hulka üles seada. Kuigi möödunud aastal saavutasin ma Eluliste blogikategoorias  89 blogi seast üllatusliku ja suurepärase seitsmenda koha, siis ma ei usu, et ma tänavu väga palju kõrgemale tõusen. Eluliste blogide kategooria on selles suhtes üpris igav, kuna esikolmik on etteaimatav. Kuid ega antud üritus pole ainult esikolmikusse pürgimine ja auhindade saamine, vaid võimalus kohtuda teiste super lahedate blogijatega, oma üliarmsate lugejate ja fännidega.

Kuna seekordne EBA tõi endaga kaasa mitmeid uuendusi, sealhulgas ka VIP laudade broneerimise, siis ma bronnisin ka ühe VIP laua enda seltskonnale ära. Ma küll praegusel hetkel veel päris täpselt ei tea, kes sinna minuga üldse kaasa on nõus tulema. Tean vaid nii palju, et on lootust, et Joosep veab ka end kohale. Kes siis ei tahaks Joosepiga kohtuda, eksole!? See on enneolematu võimalus olla ise oma ihusilmade ja kõrvadega tunnistajateks sellele, mismoodi see tüüp mind kogu aeg halastamatult trollib.

VIP lauad on tasulised ja sõltuvalt asukohast varieeruvad ka hinnad.Mina, pime inimene, eelistaksin otseloomulikult lavaesist lauda. Ja ei, mitte sellepärast, et siis mul oleks parem vaade toimuvale, vaid siis ma tajun laval toimuvat paremini. Muidu seal rahvamassis istudes on ümberringi hirmus sumin ja jutuvadin, mis tekitab veidi sellist mulli sees olemise efekti ja muudab ruumilise tunnetuse märkimisväärselt kehvaks. Igatahes VIP lauas on suupisted, joogid ja rikkalik kingikott (kui ma õigesti aru sain, siis kingikoti saavad kõik lauas olijad). No ja loomulikult ei tohi ära unustada suurepärast vaadet lavale, sest me ei tahaks ju, et keegi meil kogu aeg silme ees virvendaks - see on äärmiselt oluline! ;)
Lisainfi VIP laudade asukohtade ja hindade kohta leiate siit!

Andke siis märku, kas on kedagi, kes väga-väga tahaks minuga ühes lauas olla. Võib-olla jätan ühe koha lugejate vahel välja loosimiseks ka, pole veel miskit kindlat otsustanud.
Kui otsustate mingil imelikul põhjusel minuga ühineda, siis võtke varakult arvesse, et peate minu soovide ja hullude mõtete ja tegudega kaasa minema. No näiteks EBA ainukesest neljajalgsest külalisest ehk Janetist Instagrami pilte üles laadima, fotoboothi minuga tulema ja korralike piltide vahele ka mingisuguseid üüber lollakaid pilte tegema, et pärast saaks kõhud kõveras naerda ja teistele blogilugejatele demoda meie geniaalsust lapsemeelsust ja lõbusust.
Hah, oleks see vast päris humoorikas vaatepilt, kui lõpuks ei tulegi kedagi minu lauda, siis istub üks pime oma juhtkoeraga uhkes üksinduses, otse lava ees, kobab laualt suupisteid ja rüüpab jooki peale :D

Kas olete minemas EBAle ja kas blogijana, lugejana ja kas on juba esimesi muljeid tänavusest üritusest tekkinud? Enda blogi saab hääletusele registreerida siin!

Kui me Joosepiga öise filmiralli lõpetasime ja ma varahommikul voodisse laekusin, siis ma ei jaksanud ära oodata, et millal mu äratuskell ükskord ometigi heliseks ja ma saaksin vahukoorekringlit nosima hakata. Mul oli tegelikult juba keset ööd selline näksimise isu, aga õnneks suutsin end vaos hoida.

Kui lõpuks äratuskell tirises, siis olin nagu väike laps, kes lippas naerusuil kööki kringli järgi. Tegin endale tassikese taimeteed ka kõrvale ja võtsin oma blogrolli lahti ja hakkasin blogisid läbi lappama ja mida mu vaesed pimedad silmad pidid jälle nägema? See tähendab, et endiselt mitte midagi, aga õnneks on mul toimiv kõrvakuulmine, aga kahjuks taaskord jäi mul tänu postituse külge keevitatud screenshoti tõttu pool elamust / informatsiooni saamata.
Kui muidu ma saan blogisid jälgida ja lugeda tänu arvutisse installitud ekraanilugemisprogrammile Jaws, siis paraku kuskilt maalt tuleb ka sellel programmil piir ette - see nimelt EI kirjelda mulle pilte!

Jah, ma ei saa öelda, et ma ei olnud maru pettunud, kui selle nädala jooksul koperdasin juba teistkordselt postituse otsa, kus täieliku ülevaate saamiseks on postituse külge lisatud screenshot ja mitte vähimatki silpi screenshotil ilutsevatest sõnadest. Kui blogipostituste grupis tegi blogija Gristel taolise postituse, siis ma juhtisin sellele viisakalt ja sõbralikult tähelepanu ja olukord sai minu jaoks lahendatud ja nüüd on seal kirjeldus täitsa olemas. Kui algselt mõlkus mul peas isegi mõte antud teemat laiemalt käsitleda, siis esialgu matsin selle mõtte maha. Aga täna hommikul Malluka postitust lugema minnes tundsin, et pean ikka sellele teemale tähelepanu juhtima, sest kui ma siin niisama vaikselt omaette torisen ja vahutan, siis ega see mulle ju soovitud lahendust hõbekandikul ette ei too.
Ma ses suhtes saan täiesti aru, et ega iga teine normaalset silmanägemist omav inimene ei tulegi selle peale, et internetimaastikul surfavad hoogsalt ka pimedad. Väga tihti arvatakse, et pimedad on mingisugused neanderdaalased, kes endiselt elavad kuskil koopas ja tegelikust pimedate elust-olust on väga vähestel ülevaade, et mismoodi me toimetame, elame ja millised on meie võimalused ja millised on meie piirangud. Seega ma ei pane kellegile midagi pahaks, aga sooviksin tõesti tähelepanu juhtida sellele, et kui vähegi võimalik ja kui te ei kannata reuma all või te pole kõigist 10st sõrmest korraga kipsis, siis palun-palun leidke need kaks minutit oma päevakesest ja trükkige need paar rida screenshotil olevast tekstist postitusse ümber. Ma oleksin much happy! :) 

Mõni võib nüüd küsida ju, et aga miks ma blogipostituse autorile sellekohast kommentaari ei jäta, aga sellepärast, et ma ei pea end kilplaseks. Miks ma peaksin hakkama sadadele ja sadadele blogijatele ühte ja sama kommentaari eraldi kirjutama, kui läbi minu blogi levib sõna kaugemale ja kiiremini.

Ma pole ka lisanud kirjeldusi kõikidele oma piltidele, aga see tuleneb sellest, et mul see programm ei lase kõiki funktsioone kasutada ja kirjeldused saan siis lisatud, kui keegi hea hing mind on nõus aitama. Igatahes ma oleksin üliõnnelik ja aitäh juba kõigile ette ära, kes selle vaevaks võtavad!

Siin siis minu kommentaar Gristeli jagatud postitusele nii kirjas, kui ka pildis
Minu, Joosepi ja koonude poolt imeilusat vana aasta lõppu, meeleolukat aastavahetust ja kõike paremat uueks aastaks! :)

Kes minu Facebooki blogilehte jälgivad, siis need on juba minu täna hommikuste juhtumistega suurepäraselt kursis. Kuid inimesed ei tea veel seda, et millise lahenduse olukord lõpuks sai. Aga enne, kui ma lahenduseni jõuan, siis ma paari lausega selgitan nendele vaesekestele ka olukorra ära, kes ei jälgi mu Facebooki blogilehte ja istuvad seetõttu teadmatuses.

Ühesõnaga eile õhtul läksin emale külla ja jäin ühtlasi ka ööseks. Ma tegelikult üldse ei tahtnud, kuna ma olen väikestviisi kodukana, kes armastab magada oma voodis oma mehe kaisus, oma tekikese all, juua oma tassikesest teed ja istuda oma diivanil. Kuigi ema pool on mul oma armas toake endiselt alles, siis see pole enam päris see, kuna toas on tehtud ümberkorraldusi ja no ei teki enam seda õiget tunnet. See vist on märk sellest, et olen lõplikult pesast välja lennanud ja oma elu peal. Minu argipäeva kuuluvad nüüd igapäevaselt Joosep ja labraatorid. Kõlab vist veits nõmedalt, aga minu jaoks on see umbes samaväärne, kui ma jätaksin mehe ja lapsed omapead ja ise käiksin aeg-ajalt oma vanemate pool niisama ööbimas. Mitte, et nad hakkama ei saaks, aga mina tunnen, et sellisel juhul oleks nagu puzzlest tükk paigast ära.
Kuid seekord ma siiski läksin ema poole, kuna Joosep oli nagunii kodust ära ja ema nii armsalt palus, et tuleksin seltsi. Ning eks oma vanematele tuleb ka aega leida, sest keegi meist ei tea seda ette, kui palju on meile seda ühist aega antud.

Hommikul läks ema tööle ja kui mina lõpuks oma koivad voodist välja vedasin, siis läksin automaatselt välisukse juurde, et Janet pissile lasta, kuid uks oli lukus. Iseenesest pole selles ju mitte midagi eriskummalist, kui kodust lahkudes keerad ukse korraliku inimesena lukku. Pigem isegi loogiline. Aga nali seisnes selles, et ema unustas mulle ära mainida, et ükskõik, mida ma ka ei teeks, ärgu ma ainult ust võtmega avagu. Välisust lihtsalt ei saa seestpoolt lahti keerata. Või no õigemini saab ikka, aga sellisel juhul kiilub võti lukuauku kinni ja siis ei saa enam väljaspoolt ka keegi sisse. Aga just võtit ma ju ukse avamiseks kasutasingi. Tundus nagu suht ohutu variant kasutada võtit ukse avamiseks. Vähemalt suutsin ma ühe maja sissepääsudest eriti vargakindlaks muuta, hea seegi.

Ma polnud üldse vaimustuses kogu sellest olukorrast ja nii mu pulss, veresuhkur, silma- ja vererõhk hüppasid lakke ja ma olin paras närvipundar, sest mul oli mure Janeti pärast, kellel oli hommikune pissiring veel tegemata. Nii ma siis haudusin plaani, et kuidas Janet õue smuugeldada. Vahepeal käisin ja ludistasin niisama ajaviiteks võtit, et äkki õnn naeratab ja taevaisa halastab mu peale. Või kui mitte minu peale, siis vähemalt Janeti põie peale. Aga ei.

Ainus mõeldav variant oligi siis aken, aga ma ei suutnud otsustada, et kuidas oleks kõige õigem ja ohutum. Ma ei saanud ju Janetit lihtsalt aknast välja visata, sest ma ei saa ju eelnevalt akna all olevat pinnast ja kõrgust kontrollida. Pärast oleksin saanud endale veel heal juhul kipsis jalgadega juhtkoera. Oleks see vast olnud vahva santlaager - üks pime ja teine jalgadest vigane. Veel vaagisin vastupidist varianti ka. Et äkki libistan ennast ise esimesena aknast välja ja siis aitan poobiku järgi, aga siin tekkis küsimus: aga mis ma siis teen, kui mina olen juba õues ja Janet keeldub akna kaudu väljumast? Seisangi siis seal niimoodi pimedana ilma juhtkoera ja valge kepita. Much fun! :D

Kui olin pea kaks tundi juba kõikvõimalikke versioone kaalunud, analüüsinud ja kümneid kordi võtit lukuaugus logistanud, mõtlesin, et proovin toore jõuga seda nõmedat võtit keerata ja voilaa, uks läks justkui imeväel lahti. Võtit ma muidugi lukuaugust endiselt kätte ei saanud, aga tühi sellega. Ma olin prii ja Janeti põis oli päästetud. Nii et, kui kellegil on lukuabi tarvis, siis kutsuge mind, ma olen nüüd üks level kõrgemal luku lahti muukimises.

Tjah, aga omaette muigasin hommikul küll, et vähe sellest, et pimedana kulub mul nagunii rohkem aega kõiksugu asjade ära tegemiseks, siis nüüd pean veel pimedana hakkama õues ka käima läbi akna. Milleks minna uksest, eksole, see on ju liiga lihtne ja igav, las ronib aknast.

PS. Ma tellisin täna Joosepile sõbrapäevakingituse ära ja ma olen nii kohutavalt elevil. Ma ei tea, kuidas ma suudan vastu pidada kõik need järgmised poolteist kuud. Hullult tahaks teile pikalt ja laialt seletada ja näidata, et millega on tegu, aga kuna Joosep käib ka mu blogi aeg-ajalt piilumas, siis ma ei saa riskida, mjäu. Aga ma luban, kui annan selle Joosepile kätte, siis šeerin teiega ka seda. See on lihtsalt nii awesome, et kui näete seda, siis hakkate kõik seda endale ka ihaldama ja jänkidemaalt lademetes tellima.

Meie otsustasime tänavu Joosepiga üksteisele kingitusi mitte teha. Lihtsalt väljaminekuid on hetkel tohutult palju ja pole mõtet hakata tegema kingitust kingituse pärast. No et, kui cashi pole piisavalt, et soetada ilus ehe, mõnus spaapakett või mõni soovitud kingitus, et siis ostame a la kullatud prostast vidina, lähme kuskile odavasse ja räämas hostelisse külmetama või haarame peotäis testreid, mida kingikotti visata. Kui ma noorena olin sellist väiksemat sorti hilpharakas, kes kogus kõike, mis säras ja sätendas, siis enam mitte. Ma ei taha pudinat ja padinat või mingeid mõttetuid tarbeesemeid, millega mul pole mitte midagi peale hakata. Öeldakse küll, et kingitud hobuse suhu pole ilus vaadata, aga no tõesti, mida ma peaksin tegema mingi sellise asjaga, mis minu elamisse ei sobitu. Ma olen selles osas äärmiselt spetsiifilise maitsega. Kui inimene mind piisavalt hästi ei tunne ja ei tea mu soove ja maitseeelistusi, siis pole mõtet hakata mängima äraarvamismängu või loota heale õnnele, et ehk läheb täkkesse. Ei lähe, uskuge mind. Sellistel puhkudel on lihtsalt kõige targem minult otse küsida, et mida ma sooviksin ja kui seda konkreetset asja pole poes saadaval, siis palun-palun ärge hakake leiutama ja asendama seda millegi teise, kolmanda või neljandaga. Ma tahan ikka ise valida ja eriti veel, kui see puudutab kodu kujundamist. Ma tõesti ei soovi enam sajandat korda saada suvalist värvi tassi ja siis piinlikult peita see kuskile kapi kõige kaugemasse nurka, sest see ei sobitu absull meie kodu interjööriga. Mul on kindlad tassid, taldrikud, rätikud, vaasid, laudlinad, voodipesud jne. Ma olen lihtsalt hakanud soovima ja väärtustama asju, mis sobiksid pikemas perspektiivis terviklikuna meie korterisse.

No näiteks, kui meie magamistuba on helebeežides toonides, siis ma ei soovi neoonrohelist, oranži, punast või mis iganes teist värvi päevatekki. Mind ärritab, kui minu ümber on liiga palju sobimatuid värve kokku kuhjatud. Ma mõistan, kui see on taotluslik, siis see on stiilne ja isegi väga maitsekas. Aga mitte random saadud asjade puhul, siis see on lihtsalt totaalne kaos ja maitselagedus kuubis ja on minu jaoks vaimselt väsitav.

Ühesõnaga otsustasime, et paneme selle raha hoiusele, mis jääb kingituste arvelt üle ja kogume vaikselt elutoa uueks sisustuseks. Esimesena ootab välja vahetamist söögilaud, siis kapp, diivan ja üks suur korralik vaip kuluks marjaks ära. Tasa ja targu. Me oleme sellised inimesed, kes järelmakse ei armasta võtta. Täna just arutasime uue diivani ostu. Mina mõtlesin, et pool diivani rahast koguks sissemaksuks kokku ja teise osa maksaksime järelmaksuna. Lihtsalt see raha, mida ma igakuiselt kannan hoiusele, läheks järelmaksuks, aga Joosepile see mõte kohe üldse ei istunud.Nii otsustasimegi, et eks kogume siis nurgadiivani ostuks täissumma kokku ja alles siis ostame täishinnaga selle välja. Uh, nii väga juba ootan seda aega! :)

Seega see aasta panustame pigem pühade ajal kvaliteetaega ehk teineteisele. Aeg kaob vahepeal täiesti märkamatult käest ja ma ootan põnevusega pühi, et saaksime rohkem aega koos veeta.
Ma kujutan ette, kui vahva saab olema metsast kuuse toomine. Mismoodi me müttame paksus põlvini ulatuvas lumes, otsides seda õiget kuusepuud. Mismoodi me viskame end sillerdavale lumevaibale selili ja teeme maailma ilusamaid lumeingleid. Või no vähemasti mina plaanin küll teha. Joosep las saeb seni puud maha kuni mina elu eest püherdan lumes. Pärast ehime puu ja kaunistame kodu ning 24. detsembri õhtul lähme kirikusse, loodetavasti käime ka kalmistult läbi ja süütame lahkunud lähedastele küünlad, koju jõudes naudime mõnusat jõulurooga, mugime kilode kaupa mandariine, joome glöggi ja vaatame kaisus olles filme.
Aga rääkige, mida ja kuidas teie olete oma tänavusi pühi plaaninud veeta ja mida Jõuluvanalt soovite ja kas enamus kingikoti sisust on juba valmis varutud?

Üleeelmises postituses, kus ma üritasin selgitada, et miks ma suhtun niivõrd yololt oma nägemise kaotusesse, väärtustades elus, peale nägemise, veel palju muudki ja et ma ausõna ei hakka lohutamatult nutma, kui küsite minu käest pimedusega seonduvaid küsimusi. Kindlasti ei mõtle ma selle all seda, et ah, mul poogen oma silmadest ja minugipärast keerake kõik oma silmad tuksi, kellel ikka seda kuramuse nägemist vaja on. Vaadake kasvõi mind, eksole. Ei, mitte seda, vaid ma lihtsalt leian, et inimese elu ei tohiks tugineda ja olla üles ehitatud ainult nägemisele.

Igatahes kutsusin inimesi üles olema julgemad ja oma küsimusi kommentaariumisse jätma, kui neil peaks südamel olema mõni küsimus seoses minu pimedusega, mis on neile arusaamatu või tekitab lihtsalt huvi. Olen varasemaltki eraldi selle teemalisi postitusi teinud, kus vastan lugejate küsimustele, nendega saab tutvuda siin ja siin. Kuid aitab lobast ja asume siis teie küsimuste kallale ja ma proovin vastata võimalikult arusaadavalt. Muidugi ma pean tähelepanu juhtima sellele, et teatud asjades käituvad ja tegutsevad pimedad erinevalt ja oma vastustes lähtun eelkõige ikka iseendast. Ahjaa, lisan need küsimused ka siia, millele ma juba postituse all ja FB blogipostituste grupis vastasin ja seda sellepärast, et siis on kõik küsimused ja vastused kenasti ühes kohas koos.

1. Olen nüüd võib-olla natuke ebaviisakas... Aga mind hakkas kohutavalt huvitama, kuidas pime saab aru, kas ta tagumik on puhas? Vabandust, kui veidi veider küsimus, aga Sa ise alustasid uudishimu tekitamist.
Hihi, no see on kuidagi tunnetuse värk, sest minu meelest on aru saada, kui vetsupaber jääb lõpuks kuivaks ja n-ö puhtaks. Kui see ka kindlustunnet ei loo, siis peab vist seni pühkima kuni tagumik punane ja veri väljas, siis on kindlalt puhas :P Ma ise siiski lähtun esimesest varjandist :D
Lugejad ise avaldasid ka arvamust ja viskasid naljagi, et peale igat kakalkäimist peab loomulikult vanni minema või duši alt läbi käima ja keegi ütles, et tagumik on siis puhas, kui paber enam kinni ei jää :D

FB blogipostituste grupis küsis Mari-Leen sama ja veel teisegi küsimuse ning siin siis küsimus koos minupoolse vastusega.
Mari-Leen:
Aga kuidas Sa siis pühid ja kuidas Sa tead, et võtad pead pestes šampooni, mitte Fairyt?
Kai:
Võtan mitu kihti vetsupaberit. Veendun, et see oleks tihke ja tugev nagu Hiina müür ja siis pühin nii kaua, kuni paber tundub jäävat kuivaks vms. Ja  pühkimise abivahenditeks kasutan siis kätt ja paberit :D No pudelikujud on erinevad, kuigi on ette tulnud, et pead pesen kreemiga ja peale duši kreemitan end dušigeeliga :D
Lisatäpsustusena mainin, et kui pudelid peaksid tõepoolest olema identsed, siis lihtsalt tuleb üks pudel millegagi ära märgistada. Siit saate lugeda ühe teise pimeda blogija postitust sellest, mismoodi tema hakkas ühesuguste pudelite sisu tuvastama ja mis nippi kasutas, et järgmisel korral ei peaks kogu seda kadalippu uuesti otsast peale läbima. Olen isegi toda võtet kasutanud, aga ikka juhtub vahest äpardusi :D
 
2. Kiusu pärast tahaks küsida, et kuidas pimedad vanakesed kontrollivad, kas kõhutuul oli ikka ainult kõhutuul...
Ma ise pole veel nii kõbi, aga ma arvan, et nad nuusutavad ja teise variandina katsuvad, et kas trussikud on niisked, märjad vms. Kuid ennekõike reedab ikka hais, see peaks ju ikka vähe krõbedama lõhnaga olema, kui üks puss püksis:D

3. Kuidas Sa filme vaatad? Kas Joosep või keegi teine kõrval siis seletab pidevalt juurde, mis ekraanil toimub?
Just nii, kuid mitte pidevalt. Kui filmis on mõni vaiksem koht või ilgem action, siis Joosep paari lausega kirjeldab tegevust. Et päris nii ei ole, et kui taustaks on maaliline metsatukk koos haljendava aasaga, et siis hakatakse mulle kirjeldama, et mitu puud seal esireas seisab, mis liiki puid on näha, milliseid põllulilli on haljendaval aasal kasvamas, mitu õitseb, palju on ära õitsenud ja mis alles tärkavad :D Kirjeldamise oskus tuleb kogemuste ja praktikaga. Lõpuks lihtsalt oskad ise selekteerida ja tead, mis on oluline info ja mis on n-ö rämpsinfo. Eestis on hakanud levima ka kirjeldustõlkega filmid ja on isegi paarile teatritükile tehtud kirjeldustõlget. Enne filmi / etendust tutvustatakse tegelasi, nende häält ja kirjeldatakse riietust ning kirjeldust tehakse ainult nendel hetkedel, kui näitlejad ise samal ajal ei kõnele.
ETV teeb ka kirjeldustõlget, selle saab kodus oma telkupuldist sisse lülitada. Kui huvi on, siis surfa veidi puldi poolt pakutavas menüüs ringi.

4. Mina olen tihtipeale Sind lugedes mõelnud, kuidas Sa tuppa astudes aru saad, et seal oleks vaja koristada? Sest Sa oled mitu korda kirjutanud, et tuba oli sassis ja rügasid koristada.
Eks sellega on nii, et ega ma alati kohe uksest sisse astudes ei pruugigi aru saada, et kui segamini see korter meil õigupoolest on, kuid kui ma juba natuke liigun ringi ja katsun esikus olevat jalatsipinki, köögi tööpinda, lauda, diivanit ja ma leian sealt asju, mis seal ei peaks olema, siis saan aru, et asjad on pilla-palla laiali. No ja kuna meil on kaks koera, siis seda liiva tuleb ikka omajagu, karvadest ma ei hakka üldse rääkimagi. Minul, kui pimedal, on äärmiselt oluline, et iga asi oleks alati omal kohal, kuid Joosep paneb oma asjad pigem sinna, kuhu juhtub ning tihtipeale lihtsalt unustabki need sinna. Sellega seoses meenub mulle see Jan Uuspõllu "Ürgmehe" monoetendusest ajendatud sketš "Kuidas see rätik siia maha sai?", mis antud olukorda väga täpselt edasi annab.

5. Kuidas söömisega lood on? Kui ma midagi toorest söön, nt herneid, siis seal võib uss olla. Kas pimedana ei karda seda?
Tänan küsimast, söömisega on kõik hästi, isu on hea! :D
Tegelikult see värskete herneste küsimus on väga hea, kuna minu jaoks oli see üks kõige nõmedamaid probleeme. Ma olen täielik hernefanatt ja totaalne ussifoobik. Kuni selle suveni lasin ma Joosepil või kellegil teisel endale herned ära puhastada,, kuigi see pole ikka see sama, sest minu jaoks on herneste söömine ja nende puhastamine juba selline mõnus teraapiline tegevus vms.
Kuid ühel ilusal suvepäeval, kui ma sain Joosepi peale maru kurjaks, haarasin külmikust oma hernekoti ja läksin metsa (mu plaan oli umbes seitse tundi metsas herneid süüa).Sellest saab lugeda siit.
Sel saatuslikul päeval avastasin, et mu sõrmeotsad on nii tundlikud, et ma suudan tuvastada, kas hernel on ussiauk või mitte.
Kusjuures pimedana võib väga lihtsasti segi ajada kala ja liha. Isegi siis, kui töötasin AHHAA Teaduskeskuse pimenäituse raames, siis nägijad, kes olid tulnud pimekohvikusse, ajasid ka need kaks omavahel segi. See on hästi veider tunne, kui Sa ei saa aru, mida täpselt mälud.

6. Kuidas lõhnameelega ja kompimismeelega lood on? Lugesin kunagi raamatust"Huvitav Psühholoogia", et nägemismeelt mitte kasutades on võimalik meeletult heaks arendada oma kompimismeel. Väideti, et üks tundis isegi värve katsudes.
Mulle endale tundub küll, et minu haistmis- ja kompamismeel on peale nägemise kaotust palju tundlikumaks muutunud. See tuleneb arvatavasti sellest, et kui visuaalne pool ära võetakse, siis n-ö "pilt" enam ei tõmba tähelepanu teistelt meeltelt nii palju ära ja keskendudki lõhnale, kuulmisele, kompimisele. Ja mitte ainult kätega kompimisele, vaid jalatallad on ka ühed väga head kompimiselundid, mille läbi suudad pisemadki konarused, kallakud, tõusud, servad tuvastada ja kogu selle informatsiooni enda tarbeks tööle panna. Jättes näiteks meelde, et enne kodu on asfald kergelt paremale poole kaldu ja majaesisel on liivasegune teepinnas.
Mis puutub konkreetselt lõhnatajusse, siis nägijaga eraldi võrrelnud ei ole, kuid on mitmeid olukordi ette tulnud, kus mina tunnen mingisugust imelikku lõhna või haisu, kuid nägija ei tunne ega saa aru, et midagi on nagu teistmoodi. Alles siis, kui mina kirjeldan lõhna või muudkui vatran mingisugusest lõhnast / haisust, siis hakkab nägija ka tähelepanu sellele juhtima.

Mina värve ei taju, kuid olen proovinud, kuna olen paari pimedat kuulnud rääkimas, et nemad suudavad eristada käte abil soojasid ja külmasid toone. Ma ei tea, kui palju see tõele vastab, aga ma ise usun küll, et pika treenimise ja harjutamisega on see täiesti vabalt teostatav.

7.Kas arvutit kasutad nii, et seal mingi värk, mis ette loeb, kus peal hetkel kursor on?
Jep, arvutil on selline värk peal, mida kutsutakse ekraanilugemisprogrammiks Jaws. Eestis on enamusel kasutusel Jaws, kuid neid progesid on ülemaailma väga palju erinevaid. Olemas on isegi Kalew, mis on eestlaste oma kõnesünt, aga see on sellise kohutava masinliku häälega, nagu arvuti oleks nakatunud sõrataudi.
Kursor antud programmi või tavalise kasutaja igapäevasesse kasutamisse ei puutu, kuna hiirt me ei kasuta ja me ei näe, kus kursor ekraanil asetseb. Enamasti surfame lehe peal ringi noolte abil, pluss mööda pealkirju saab H-tähega liikuda. Alt+F4 sulgeb akna, Shift+tab vahetab aknaid, vasak alt+D viib Su desktopile, kui kuskile kastikesse on vaja linnuke märkida, siis selleks tuleb vajutada "space" ehk "tühik" jne. Antud lühikäsklusi on tuhandeid, kuid igapäevaselt kasutan mina vast paarkümmend, kui sedagi :)
Ahjaa, kui vajutan mingi klahvi alla, siis ütleb hääleliselt, et mis klahviga tegu oli ja kui vajutan applicationi klahvi, siis ütleb menüüs oleva esimese valiku ja siis saan juba nooltega menüüs ringi liikuda. Mäletan nägija ajast, et menüüdes ringi liikudes oli isegi kuskil lõpus kirjas, et kui vajutad Ctrl+F, et siis saad lehelt näiteks vajalikku sõna või fraasi otsida. Ma muidugi ei tea, kas enam ka nii on.
Mõtlesin päris tükk aega, et kas seerin teiega toda kohutavalt piinlikku videopostitust, kus ma demon oma lobisevat arvutit. Lihtsalt see on nii kohutavalt nõme, kuna ma olen nagu mingi psaiko, kes kogu aeg naerab :D Aga mis seal ikka, siin on see postitus.

Ja ongi kõikk. Mulle endale tundub, et räme igav jutt sai kokku klopsitud, aga võib-olla ongi asi lihtsalt minus, kuna see on ju minu argine ja hall eluke, millega ma olen ära harjunud :D Aga siiralt loodan, et saite siiski midagi uut teada või tekkis veel uusi või täpsustavaid küsimusi. Igal juhul alati võite julgelt küsida, kõike võite küsida :D

Ma olen juba mõnda aega oma peas veeretanud mõtet, et kirjutaks õige selle pimeda ja vaegnägija teemal ühe tähelepanu juhtiva postituse. No et once and for all saaks sotid selgeks, kes on pime ja kes on vaegnägija. Minust on meedias ilmunud terve posu artikleid ja uudisnupukesi ja mind on korduvalt mainitud erinevates blogipostitustes. See kõik on väga tore ja armas ja mul on alati suur huvi ja elevus lugeda enda kohta erinevaid seisukohti ja arvamusi, no et mis pildi olen ma endast läbi blogi kujundanud või kui inimene on mind reaalses elus kohanud, et mis mulje ma endast jätsin, aga siin on üks suur aga. Tihtipeale ei tehta vahet, et kes on vaegnägija ja kes pime.

Kui ma olen järjekordselt kuskil lasteaias või koolis lastele rääkimas juhtkoertest ja tutvustamas oma elu pimedana, siis ma alati tutvustan end järgmiselt "Tere! Minu nimi on Kai ja ma olen pime ning see armas karvapall minu kõrval, on minu kõige suurem sõber ja abiline, juhtkoer Janet"
Kõik kuulavad suu ammuli ja kui ma olen põhilise ise ära rääkinud, siis lasen lastel ja õpetajatel / kasvatajatel lisaküsimusi küsida, millele ma ehk ise ei osanud tähelepanu pöörata või ei tulnud selle pealegi, et sellest ka rääkida, kuna minu jaoks on see kõik juba nii igapäevane.

Siis ma ka alati rõhutan korduvalt, et olen pime, kui kohtun ajakirjanikega või osalen järjekordses telesaates, aga kui satun lugema sissejuhatavat või tutvustavat saatelõiku, siis on ikka kirjas "vaegnägijast Kai". Samamoodi ka peale koolide ja lasteaedade külastust kirjutatakse lühike uudisnupuke sellest, mismoodi me Janetiga neil külas käisime ja siis on seal kirjas a la järgmine lause
"Täna käisid meil külas vaegnägijast Kai ja tema truu abiline, juhtkoer Janet. Kai rääkis oma elust pimedana ja sellest, mismoodi Janet teda igapäevaselt aitab“.
Kui ma järjekordselt loen kuskilt, et ma olen vaegnägija pime ühes isiksuses, siis ma tahaksin natukene oma peast juukseid kiskuda ja paar korda peaga vastu seina koputada.

Ma saan aru, et tegelikult on võib-olla minust ehk isegi inetu praegu siin niimoodi veidi iniseval toonil kirjutada, aga lihtsalt kui see ei juhtu esimest ega ka teist, kolmandat ega ka neljandat korda, vaid seda juhtub kümneid ja kümneid kordi, siis lihtsalt võtab veidi nõutuks. Ma siis ütlen ühe korra veel, pime EI ole vaegnägija, vaegnägija EI ole pime, nende vahele ei saa mitte kummatki pidi võrdlusmärki tõmmata!  Täpselt nagu Sa ei saa tõmmata võrdlusmärki Taani dogi ja chihuahua vahele. Jah, mõlemad on küll koerad, aga küllaltki suurte füüsiliste erinevustega. Samamoodi on ka pimeda ja vaegnägijaga, mõlema puhul on tegu nägemispuudega, kuid tegu on kardinaalselt kahe erineva diagnoosi ja seisundiga.

Kui ma enam kui seitse aastat tagasi Janetiga kokkuõpet alustasin, siis ma olin ka vaegnägija. Ma nägin tema tumedaid silmakohti, ma tajusin valgust ja suutsin inimeste liikumisi registreerida ja selle tulemusel enamasti vältida inimestele otsa jooksmist. Tuttavates kohtades sain ma hoone kujutise järgi aru, mis koha või hoonega on tegu, kuigi eraldi detaile ma ei näinud ega suutnud ka eristada. Ma nägin helkivaid esemeid, nagu ukselingid ja klaasipeegeldused, sebratriibud (selleks pidin ma küll üpriski sõidutee äärde seisma, et näha ja mingi kindla nurga alt vaatama).

Kui inimene on vaegnägija, siis mitte keegi, peale selle vaegnägija ise, ei tea päris täpselt, milline on selle inimese nägemisjääk ja vaateväli. Näiteks võib olla nii, et kahjustatud on ainult tsentraalne nägemine, st et otse vaadates ei näe mitte essugi, aga kui suunab silmad vasakule või paremale, siis näeb, mis on ees tulemas. Sellega on minu teada isegi nalja saanud, sest keegi nägija olevat tollele tsentraalkahjustusega vaegnägijale näidanud sõrmega oimu kohale, kuna oletatavasti arvas, et kuna vaegnägija ei vaadanud sel momendil tolle inimese poole, et siis ei näe, kui näitab talle rahvusvahelist „opaka“ märki. Aga reaalsus oli see, et vaegnägija nägi seda liigagi hästi :D

Võib ka nii olla, et näed täies ulatuses hästi, nii vasakule, paremale, üles ja alla, aga kõike seda väga uduselt. Võib olla ka nii, et otse näed, aga külgedele ja üles-alla ei näe, kuna vaateväli on piiratud, selline läbi lukuaugu vaatamine. Ühesõnaga ma võiksingi jääda loetlema neid erinevaid nägemisjäägi variante, et mismoodi saab vaegnägija näha ja sellepärast ongi oluline, et vaegnägijat ja pimedat ei aetaks segamini ega pandaks ühte patta. Ütlen ühe korra veel, pime ei näe mitte midagi, kuid vaegnägija näeb. Ses suhtes, et seda võib võrreldes täispimedaga nimetada nägemiseks küll.

 Selle vastu eksitakse niiii palju. Ma olen oma tuttavate inimeste kohta meediast lugenud, keda ma tean raudpoltkindlalt, et nad on vaegnägijad või täispimedad, et oi näe, nüüd ajaleheveergudel jäänud juba õige ruttu pimedaks või saanud äkitselt endale nägemist kuskilt karu persest juurde. Kust Sa said? Ma tahan ka! :D  Mis sellest, et alles nädalapäevad tagasi suhtlesime ja lobisesime tema nägemisjäägist või pimedusest :D

Lihtsalt selline väike kasulik ja sõbralik soovitus edaspidiseks, kui hakkate uuesti vaegnägijatest, pimedatest või üldse nägemispuudega inimestest kirjutama. Ja muidugi seda ma pean ka ära mainima, et on ka neid nägemispuudega inimesi, kes ütlevadki, et on pimedad, aga tegelikult on neil nägemisjääk. Lihtsalt alati inimene ei viitsi hakata võõrale seletama, et kui palju ta ikka näeb jmismoodi see vaateväli on jne.

Kuid lõpetades oma postituse positiivsetes nootides, siis tegelikult kogu see vaegnägijate, pimedate ja nägemispuude terminitemajandus on viimasel ajal näidanud paranemise tendentsi. Vähemalt professionaalses ajakirjanduses, rohkem tuleb apsakaid sisse pigem lihtsurelike seas. Hah, nagu ajakirjanik polekski lihtsurelik :D Aga no saate aru küll, mida ma silmas pean. Ma oma postitust kirjutades tulin mõttele, et küll on hea, et mina pole vaegnägija, sest mõelda vaid, kui tüütu oleks koguaeg kirjutada sõna "vaegnägija". Sõna "pime" on ikka palju parem, selline lühike ja konkreetne :D