Ma mõtlesin tükk aega, mida ja kuidas oma neiupõlve nimega teha. Küll käisid laualt läbi need kõige traditsioonilisemad viisid, alates uputamisest kuni matmiseni ja valguslaternatega öisesse taevasse lennutamiseni. Valguslaternate idee tundus armsalt muinasjutuline ja oleks sobinud suurepäraselt ka meie pulmakonseptsiooniga, ent me siiski kriipsutasime selle suht kiirelt maha, kuna meile ei meeldinud tagajärg ehk looduse reostamine. Me ju ei tea, kuhu need laternad lõpuks välja jõuavad, võib-olla süütavad oma teekonnal midagi põlema ka veel.
Ja kui ma sealt edasi mõtlesin looduse peale, siis mul turgatas, et aga miks ma ei võiks oma nimega hoopis midagi kasulikku ja head teha ja nii sündiski mõte – kirjutada  isale kiri ning kinkida see talle koos kuuseistikuga. Isa oli väga liigutatud ja oli valmis ka külaliste ees kirja ette lugema, aga vabandas end sellega välja, et tal jäid lugemisprillid maha, hah. Aga ma kahtlustan, et ta tegelt tundis, et  ta poleks suutnud oma pisaraid tagasi hoida ning  siin poleks aidanud isegi Laarmani kraanadele mõtlemine, nagu ta vanakoolimehena sellistel hetkedel ikka teeb. 

Kallis isa,
kui ma mõtlen Sinule, siis esimesena lendan ma tagasi aega, kui elasime kõik koos Sindis, meie armsas kodus. Oma mälestuses olen ma väike lasteaiatüdruk, kes istub köögis valge tabureti peal ning jälgib hoolikalt, mismoodi isa koorib apelsini. Mõtled, et miks mulle just selline seik nii tugevalt mällu on süübinud? Põhjus on imelihtne – Sa tegid mulle apelsinikoorest krussis kaelakee, mille Sa mulle hiljem kaela riputasid. Veel mäletan ähmaseid hetki sellest, kui tegid meile Salvo kelguga rallit ja ma püüdsin hoo pealt villase labakindaga lund peopessa kuhjata, või kui käisime terve perega seenel ning ühte jõuluõhtut, kus terve tuba oli värvilisi paberhelmeid täis.

Meil pole olnud just väga palju südamest südamesse jutuajamisi, aga need vähesed, mis on olnud, need on olnud minu jaoks väga erilised ja ma kannan neid alati oma põuetaskus kaasas, südamele hästi lähedal. Veel tahan, et Sa teaksid, et minu jaoks on Sinuga koosveedetud lapsepõlvehetked siiani eredalt meeles.
Ma mäletan kui kolisime ema ja Kariniga Uulu ja Sa käisid meid salaja vaatamas. Saime kokku ja läksime kolmekesi männimetsa ja rannaniitudele jalutama. Ma mäletan kuidas me rippusime Kariniga Su käe küljes ja laulsime „me kolmekesti tuleme präänikute maalt, meil püksid jalas magusad ja kuub on magus ka“. Ma olin vast 7. aastane plikatirts. Ma mäletan seda tunnet – ma olin niiii õnnelik ja rõõmus.
Ma mäletan Sinuga Pärnu Rannapargi lõbustuspargis ja Tallinnas loomaaias käimist. Ma mäletan, et Sa olid meie jaoks sada protsenti olemas kui kokku saime ja tegid endast alati oleneva, et meiega koos veedetud aeg oleks kvaliteetne.
Oeh, ja ma mäletan ka meie ühiseid matemaatika ja inglisekeele tunde. Jah, Sul on õigus – need polnud mu lemmik hetked. Pole siiani. Kuid ma mõistan, et Sa püüdsid aidata ja olemas olla. Lihtsalt tead... Sa pole just pedagoogile omaselt pehme ja kannatliku loomuga, hihi.
Kuid hoolimata mõningastest ragistamistest, siis tea, et iga väike tüdruk on oma isa kõige suurem fänn ja mina olen Sinu fänn. Ma olen alati igatsenud ja tahtnud olla Sinu jaoks see kõige parem, kõige olulisem jne. Ja ei, mitte võistelda oma õdedega, et neist parem või parim olla, vaid olla iseendast parim versioon, kelle üle Sina võiksid uhkust ja rõõmu tunda.
Öeldakse, et tütred valivad endale isa järgi tulevase abikaasa. Ma tean juba ette ära, et Sa ei nõustu sellega, sest Sina oled meil joonistatud mees, kes on sihikindel, põhimõttekindel, kuldsete kätega, töökas, hea huumorisoonega, abivalmis, hooliv, pedant puhtuses, detailides ja korras, suure ja sooja südamega ning teist Sinu sarnast pole, ent ma pean siiski tõdema, kas Sinu kurvastuseks või rõõmuks, et Joosep kannab mõningasi neist eespool nimetatud väärtusi ka endas. Lihtsalt tea, et ma olen Joosepi poolt hoitud ja armastatud ning Sa võid öösiti rahuliku südamega magada.
Ma ei hakka kõiki mälestustekillukesi siia kirja panema, vaid ma loodan, et me võtame teinekord  selleks jälle eraldi aja, et lapsepõlve pildid, joonistused ja kirjad ühiselt ette võtta ning taas pisarateni kõhud kõveras naerda, liigutusest nutta ja soojalt emmata.

Aitäh, et andsid mu pulmapäeval Joosepile üle. See oli mulle oluline!
Aitäh Sulle ka Sinu nime eest, mida ma võisin pea 35. aastat uhkusega kanda. Niimoodi omavahel öeldes on mul tegelikult natuke kahju ka nii ilusast ja tugevast perekonnanimest loobuda, sest KUUSK, see ju sümboliseerib tugevust, paindlikust ja nooruslikkust. Just nagu Sina meil oled – igihaljas. Ja kuigi alates 4. juulist 2020 kannan ma edaspidi Kunderi nime, siis tea, et Kuuskede väärtust ja iseloomujooni kannan ma endaga alati kaasas. Kui ei usu või kahtlema hakkad, siis küsi Joosepilt üle. Ta ilmselt kannatlikumat inimest kui mina ei tea. Ja ega eluraskustelegi pole ma alla vandunud ja noh, nooruslik ja ilus olen ma nagunii. Natuke papsilt päritud ego kulub ju marjaks kah ära!
Kuna Sinu nimi on mulle oluline ja väärikas, siis ei tahtnud ma seda õhku lasta, uputada ega maha matta. Nii otsustasingi Sulle kuuseistiku kinkida, mille saad istutada Saaremaale oma armsale kodukrundile, kus see saaks juurduda ja sirguda pikaks tugevaks kuusepuuks, mis alati tuletaks Sulle mind meelde.
Ja hoolimata sellest, et nüüdsest kannan ma nime Kai Kunder (tore fakt, ma esimese raksuga kirjutasin Kuusk), siis ma jään alati Sinu väikseks okkaliseks kuusetüdrukuks, kes vajadusel torgib ja torkab, kuid kui mind õigesti koheldakse, siis hoian ja annan sooja ja pakun natukest silmailu ka.

Armastuse ja tänutundega
Sinu keskmine Käbi

4. juuli 2020

Mina, sinisilmne naiivitar, arvasin eilse päevani, et blogi kommentaarium on see koht, kus inimesed tohivad vabalt kaasa rääkida, mõtteid vahetada, arvamust avaldada jne, olenemata sellest, kas sa nõustud kirjutatuga või mitte. Aga jaa, see ilmselgelt ei kehti iga blogija kommentaariumis. Mõnedel on selline suhtumine, et a. kui sa minuga ei nõustu, siis nägemist! b. mind ei huvita, mida sina arvad c. sa ei saanud ikka mitte mõhkugi aru, mida ma kirjutasin. Loe uuesti ja seekord mõttega (ilma, et blogija ise küsiks või püüaks aru saada, kust tekkis valestimõistmine, ei, sest lugeja on ju loll ja süüdi, et ei oska tema kirjutatud tekstist aru saada, pole ju õhkõrna võimalustki, et hoopis blogija ise mõistis loetut valesti) ja d. kui sa enne oma arvamusavaldust ei kirjuta juurde lühikest elulootutvustust endast ja oma läbielamistest, siis on sul nende tundlike teemade kohta üldse keelatud midagi arvata.
Vot nii, saite aru ja jätsite meelde jah?

Aga tegelt, kui nüüd nats tõsisemalt rääkida, siis ma isegi ei saa aru, kust võtab blogija sellise õiguse, et kui lugeja julgeb olla eriarvamusel, kirjutada kommentaari, mis on pisut ehk kriitilise alatooniga, kuid siiski viisakuse piirides, hakata ülbitsema oma lugejatega?
Asi, mida mina mitte kunagi ei tee, on oma lugejatega nõmetsemine, sest ma austan tagasiside andja arvamust. Ja ei, ma ei räägi siin niisama sõimlejatest ja tolmu üles keerutajatest, vaid tavalistest lugejatest, kes avaldavad oma arvamust. Nii lihtne see ongi!
Kas teie olete kunagi blogijalt saanud oma kommentaarile inetu või ebameeldiva vastuse?

Tahtsin teiega jagada oma viimase aja mõtteid influentseritest, suunamudijatest, sisuloojatest, nimetagu igaüks neid nii nagu tahab. See konkreetne postitus on mul mustandites kükitanud juba tervelt poolteist aastat. Ja kui algselt oli see suunatud ainult blogijatele, siis nüüd hõlmab see pigem kõiki influentsereid. Ja kui ma vahepeal jõudsin juba hakata arvama, et ah, ei hakka seda asja torkima, siis viimase aja valguses, mis influentseritega toimub, tunnen, et pean sõna sekka ütlema. Mitte, et see peaks suurt kellegile korda minema, mida üks pime siit Nõmme mändide vahelt arvab, aga vähemalt ma ise saan siis südamerahu, et ma pole lihtsalt vaikides pealt vaadanud või pilku ära pööranud.
Ja olgu rõhutatud, et järgnevad näited on nopitud erinevatel aegadel, erinevate inimeste päris postitustest ja tegudest, mis ajendasid mind sellel teemal sõna võtma.

Esiteks, ma ei saa aru, mis hetkel käib inimesel peas see plõks ära, kus ta muutub valelikuks, endale vasturääkivaks klikimagnetiks. Üks nädal kirjutab influentser , et on üksi, kurb, pole usaldusväärset inimest ja mida kõike veel, KAKS PÄEVA HILJEM on mingi selfi, väidetavalt parima sõbrannaga ja seal samas kutsub kõiki oma lugejaid postituse alla ära märkima enda parimat südamesõbrannat. Üks kord on eluarmastus, teine kord ei ole, siis jälle on ja siis jälle ei ole. Siis ollakse õnnelik ja tänulik kõige eest, järgmisel hetkel madalam kui muru, väärtusetum kui amööb, siis jälle pakatame rahutundest ja õnnest ja siis juhhei, alustame kõik trenni ja saavutame koos eluvormi ja siis ikka ei saavuta, sest olen paks ja laisk ja mul nõrk iseloom ja siis aasta hiljem uue hooga kõik otsast peale. Siis mingi hetk armastan kõiki kasse-koeri-sigu-jäneseid-rotte-merisigu ja siis järgmisel hetkel tuleb hoog peale ja enam ei armasta ega hooli. Ja siis on leiutatud influentseritele veel selline hashtag nagu #keepitreal. Ja veel on hästi pop kasutada – you do you. Aga kas ikka peaks selle „you do you“ sildiga nii hoogsalt vehkima kui see, mida sa teed, ei ole ilmselgelt positiivne eeskuju? Ja juba ainuüksi see, et meil on selline hashtag kasutusel näitab, et meil on probleem, midagi on väga valesti.
Ja ei, ma ei arva, et oma erinevate emotsioonide ja tunnete kajastamine oleks kuidagi feik, kindlasti mitte. Meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. Ent mina räägin siin praegu sellest kui influentser kaagutab nagu peata kana, omamata mingeid väärtushinnanguid ja prioriteete. Kui sisu, mida luuakse, on nii vastuoluline ja valelik ja on aru saada, et inimene vajaks ravi, või kui mitte ravi, siis ehk mõnda aega eemalolemist sotsiaalmeediast, et omaenda sisemusega tegeleda.

Ja kui korraks jätta see valelik fassaad kõrvale ja räägime sellest, kuidas influentser väidab, et tema küll ei soovi ega otsi skandaali ja et tema pole midagi valesti-pahasti teinud, pole linnupojakeselegi liiga teinud, aga näe, miskipärast kõik pasundavad, kollane ajakirjandus treib järjepanu uudisnupukesi, rahvas räägib ja näitavad näpuga… Ja sina oled lihtsalt üks väike süütu lilleke keset seda pasamerd. Noh, ütlen ausalt, ei kõla usutavalt.
Minu bloginduse ajaloos on olnud ainult üks skandaal – aastatetagune Grete Kleini skandaal. Ja olgem ausad, ega see ka nüüd päris tühja kohapealt ei saanud oma alguse. Aga me lahendasime asja sõbralikult... Grete tuli Pärnusse, saime kokku, vabandas, mina võtsin vabanduse vastu, sain anonüümselt lugejalt sõimata, et olen üks selgrootu mollusk ja lubas enam mitte kunagi mu blogisse naasta ja kõik, teema maas. Rohkem skandaale pole olnud. Nii et ma julgen väita, et kui influentser on pidevalt mingisuguses skandaalis ja pori loopimises osaline, siis peab asi olema ikka veits inimeses endas ka. Ei ole asjad päris nii, et üks on süütuke kui lilleke ja teine must kui siga.

Ja kui ma vaatan kogu seda kompotti, siis no mina võin ju füüsiliselt siit-sealt veits logiseda, aga no need mõned on omadega ikka puhta sassis...

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et kui sa ise oled omadega nii plindris, siis äkki ei peaks neid hashtage üldse kasutama ja leiutama ja ehk oleks üldse õige aeg väike puhkus sotsiaalmeediast võtta? Ning mina kutsun küll üles inimesi mitte toitma selliseid katkiseid ja võlts influentsereid. Kuigi noh jah, vähe tõenäoline, et see juhtub, sest tsirkust ja leiba on alati inimestele vaja olnud. Aga kusagil on need inimlikud piirid, kodu ja pere, kes kõige selle tagajärjel samuti kannatavad. Ja kuna ma ei usu, et influentserid ise eemalduksid mõneks ajaks sotsiaalmeediast, sest nad on nii suures sõltuvuses tähelepanust, siis ma kutsun üles unfolloma kõiki neid, kellel on ülemisel korrusel ilmselgelt midagi katki.

Igatahes, olge tublid, minge loodusesse, märgake väikeseid asju, lubage endale tänase ilusa päeva puhul midagi erilist, kasvõi üks ekstra jäätis, ja nautike lihtsalt seda kaunist suve, mida on meile kamaluga antud! 

                                                    Teate, millest ma teile veel rääkida tahtsin? Oma jaanipäevast. Ja ei, ma ei saanud alles nüüd kaineks ega roomanud kuskilt põõsa alt välja, et hakkan kolm nädalat hiljem jaanilõkkest ja grillvorstikestest kirjutama. Ma ei hakka tegelt üldse toidust rääkima, vaid Joosepist ja sellest kui tugev mees mul kodus on.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis meie veetsime tänavused jaanid eraldi. Joosep läks maale sõprade juurde jaanisid tähistama. Ja mina, katkise südamega maha jäetud naine…
Okei, tegelt ei olnud asi NII hull. Eks ma alguses olin ikka nõks pettunud ja kurb, aga siis juba helistas Ingeliina ning otsustasime, et lähme tšillime hoopis suveaias ringi. Ja kuna ma polnud sada aastat kusagil käinud, siis oli päris meeldiv vaheldus.

Kui kell oli seal maal, et härra abikaasa hakkas tagasi koju jõudma, siis saatsin talle sõnumi, et davai, tulgu ka suveaeda, et siin hakkavad kohe rammumehe võistlused ja et ma tahan, et ta paneks end kirja. Võite kolm korda arvata, kas ta oli vaimustuses. Muidugi oli. Ta küsis kohe, kus on veoautod ja rongid ja puunotid, mida raiuma hakata. Tegelt ei. Ta ütles, et ta ei soovi. Aga ma ignoreerisin tema vastust, sest see on talle nii omane, et kui ma lendan pauhti oma ideedega toorelt peale, siis ta esimene reaktsioon on , „ee, ei, kindlasti mitte“.
Nii et ma polnud sugugi häiritud tema vastusest. Ja pealegi oli tal veel oma 20 mintsa kohale jõudmiseks, just selline paras aeg mõttega harjumiseks ja mõistuse pähe võtmiseks, hihi.

Kusjuures, ka mina kaalusin tõsimeeli rammunaise võistlusel osalemist. Ma mõtlesin, et noh, mis see siis ära ei ole. Ma olen tegelt päris sitke tükk ja mulle meeldib endale väljakutseid esitada. Aga viimasel minutil sai siiski kaine mõistus minust võitu ning ei hakanud seekord dialüüsinduse ja südamega riskima. Muidu oli küll kange tahtmine võistelda ja teiste naistega rinda pista.

Anyways, tagasi Joosepi juurde.
Kui ta kohale jõudis, siis jooksin kohe tema juurde ja kukkusin seletama, et palun, mingu pangu end ruttu-ruttu kirja, et ta ei pea ju mitte midagi rasket tegema *naerukoht*, milline suurepärane motivaator. „Lihtsalt mine ja pane kirja. Sa suudad, ma tean, et sa suudad. Palunpalunpalunpalun, paluuuuun, Joosep, NIII väga palun,“ mangusin ma käe otsas rippudes.
Ja siis 1 minut, realselt 1 minut enne võistluse algust ta läks ja panigi oma nime kirja. Ning kuna ta oli viimane kirjapanija, siis ühtlasi pidi esimesena ka võistlustulle astuma, et nii-öelda lat seada, mida teised mehed hakkaksid püüdma.
Rahvas huilgas, elas kaasa. Mina ei julgend piiksuki teha *surusin ainult pöidlad kõvemini pihku ja hoidsin hinge kinni* ja mõtlesin, kas ta on väga kuri mu peale, et ma ta sinna lava ette kõigile vaatamiseks kupatasin või on tal praegu niii raske, et tal on kõigest savi. Ent kui sooritus sai tehtud, siis tuli hingeldades minu juurde ja esimese asjana kohe kallistas mind. Seejärel hakkasime pingsalt vaatama järgmiste meeste etteasteid. Teine mees tegi vähem kui Joosep, ja kolmas tegi ka vähem ja nii edasi. Ma olin Megalt elevil, iga korra eest kui Joosep tabelis tõusis kallistasin teda tunnustavalt ja hõiskasin: „Ma ju ütlesin, et sa suudad!“

Ja mis on tulemus. Joosep saavutas Kilingi-Nõmme rammumehe võistlusel 3. koha. Igati tubli tulemus, sest kaks esimest, kellest üks on Joosepi sõber, olid need mehemürakad, kes käivad nädalas mitu korda rauda rebimas. Nii et igati aus ja auväärt on selliste meestega poodiumit jagada.Ja olgu ära mainitud, et Joosep tegi viimati trenni siis, kui üksik porgandiviil paksu poisi taldrikusse ära eksis. Okei-okei, et mitte liiga teha, siis iga kahe nädala tagant peab ta umbes 200 kilo dialüüsilahuseid ka teisele korrusele vedama, nii et seda võib ka mingis mõttes trenniks lugeda. Ja varateismelisena tegi tõstesporti, tal isegi kaheksa medalit kodus. Et jaa, reie- ja säärelihased on tal võimsad, aint et aastatega on väike kõhuke ette hakanud kasvama.

Pilti mul teile kahjuks ei ole. Olin kõigest niii overexcited, et kui koju jõudsime, alles siis mul turgatas, et nähh, me oleks võinud ju suure jaanilõkke taustal pilti teha, kus ma olen tal seljas, üks käsi ümber kaela ja teisega näitan püstist pöialt ja annan suurt matsakat põsemusi oma rammumehele, aga noh jah…
Arrrgh, ikka veel nii kuri enda peale.

Aga teate mis? Kogu selle tohuvabohu vahel tähistasime meie Joosepiga oma esimest aastapäeva. Ja kui me möödunud aastal veetsime oma pulmaöö Viljandi Park Hotelli sviidis ning sealt juba edasi liikusime väiksele Eesti ringreisile, siis mõtlesime, et oh, sellest võiks saada meie igaaastane mesinädalate traditsioon. Ent paraku dialüüsiga väga ei kipu kuskile ööseks minema. Nii hakkasin mõtlema, et niisama kodus istuda oleks veits lamp, lihtsalt kusagile restosse minna, maitea, ei tundunud ka midagi nii erilist, sest me käime päris tihti väljas söömas. Niisiis pidin ma välja mõtlema mingi ägeda plaani, sest tahtsin seda üllatusena teha.
Jaajaa, ma saan aru, et tavaliselt on naised need, kes heldinult ohkavad, et awwwii, huvitav millega mu kallim mind seekord üllatab, aga miks ei võiks vahel naised olla need üllatajad. Alati ei pea ju selleks kinkijaks ja nahast välja pugejaks meespool olema, või mis?

Igatahes…
Kuna mul polnud peale haiglat nagunii midagi muud tarka teha, peale surnud naha maha ajamise loomulikult *mis sai suurepäraselt ka ise hakkama*, siis hakkasingi tegutsema. Ma ei tea kust, aga mingi hetk turgatas mulle pähe mõte, et appi kui lahe oleks iga aasta teha samas kohas ilupilte, kus me oma pulmapäevalgi tegime ja mõelda vaid, nii 50. aastat jutti.
Kes veel ei tea, siis meie käisime oma pulmapäeval pildistamas Hedon spaa juures ning Valgre kuju juures tantsisime ja mängisime plaksumängu, tegime naljapilte jne. Ning mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem hakkas see mõte mulle meeldima.

Edasi liikusid mu mõtted pikniku, täpsemalt öeldes üllatuspikniku suunas. Ma olen viimased neli aastat unistanud sellest, et meil oleks nunnu punutud piknikukorv, kuhu sisse saaks mahutada kõiksugu hõrkusid suupisteid ja jooke ja siis laotad oma piknikutekikese murulapikesele ja avad korvi kaanekese ja hakkad asju tekikesele laduma. Ja ausalt öeldes me oleme sellest varemgi mitu korda rääkinud, eriti viimasel ajal, nüüd kus meil on päris oma krunt, aga lihtsalt tegudeni pole veel jõudnud. Vot sellised väikesed unistused ja soovid.
Aga jällegist – tahtsin, et see oleks midagi teistsugust, midagi erilist ja ootamatut ja nii sündiski mul plaan.

Peale ilupildistamist liikusime autoga Kilingi-Nõmme, kus ma palusin tal auto maja ette parkida. Seejärel ulatasin talle väikese võtmekese, postkasti võtmekese, kust ta siis leidis enda nimele adresseeritud valge ümbriku roosa südamekesega ja sealt seest sedeli, kus ühel pool oli maakaart joonistatud ja teisel pool tekst:
Kallis,
loodan, et meie esimene pulmaaastapäev on seni Sinu jaoks möödunud meeleolukalt. Fotosessioon oli imetore ja see tõi palju helgeid mälestusi möödunud aastast. Armastan Sind kogu südamest!
Aga  enam pole aega aega kulutada, sest nüüd algab väike aaretejaht ja siit tuleb Sinu esimene vihje:
Mõnikord, et edasi liikuda, tuleb hoopis rappa minna.
Sinu proua Kunder

Ehk siis, ma ei korraldanud talle lihtsalt pikniku, vaid sellele eelnes ka aaretejaht. Ma olin Nõmme peale 7 vihjet ära peitnud, kõik samasugustes valgetes ümbrikutes. Piknikuplatsiks siis meie krunt, kus oli õetütre ja tema mehe poolt õigeks ajaks valmis pandud piknikukorv, heeliumiga täidetud valged ja roosad õhupallid, võileivatort ja muud soolased suupisted. Magusa eest kandsid hoolt Vahvlihaldjad, kellelt ma sain makroone ja kaks soolakaramelli tassikooki, kaunistatud pärlitega ning peale pandud suhkrumassist südamekujulised plaadid, millele kirjutatud „Kai & Joosep“. See oli super nunnu! Joogiks tellisin Pierre Zéro alkoholivaba roosa vahuveini. Sama, mis pulmaski oli. Ning loomulikult ei puudunud ka meie pulmapäeva kaunistatud pokaalid.

Muidugi esines ka mõningasi viperusi ja ootamatusi, millega ma polnud sugugi arvestanud.
Näide 1: esialgne plaan nägi ette seda, et kui meie Joosepiga krundile saabume, siis on piknikutekk juba paigas ehk maha laotatud. Ja et see saaks sinna kenasti paika, selleks olime Elluga varasemalt kokku leppinud, et jätan esikusse riidest koti, kus sees on siis valge pleed, aga… Juhtus nimelt see, et kui ema hommikul meile tuli, et mulle soengut teha ja pärast meiega linna sõita, siis ta arvas, et kui ma selle riidest koti juba esikusse tõstsin, ju ma siis tahan selle endaga ühes võtta ja nii otsustaski ema tütrekese käevaeva  kergendada ja koti ise autosse viia. Heh, vot siin oleks nägemine kasuks tulnud.
Näide 2: Väike aaretejaht, mis lõõskava päikese käes vantsides ei tundunud enam sugugi lühike ega väike. Kui ma seda distantsi hing paelaga kaelas kaasa tegin, siis ma jõudsin 63 korda mõelda, et kes see ohmoon oli, kes tahtis ilmtingimata 7 vihjet ära peita ja kaheksandasse punkti pikniku üles seada, ah!? Ega ometigi mina? Hea nali oli muidugi meie kulul. Viimane vihje oli Nõmme asulast suts välja peidetud ja te võite kolm korda arvata, kas see oli seal alles, kui me sinna kohale jõudsime. Muidugi mitte. Saate aru jah! Keegi, eeldatavasti inimene, leidis Joosep Kunderi nimelise ümbriku, millele oli isegi peale kleebitud roosa südameke, ja ta lihtsalt jalutas sellega minema. Ma saan aru kui uudishimu taob jalaga peesse, ava siis see ümbrik oma südamerahuks, aga ole palun inimene ja pane siis tagasi kah kust võtsid!!!

Vot sellised on lood, siinpool sood. Mõne päeva pärast peaksime aastapäeva fotod ka kätte saama, siis jagan neid Instas ja ilmselt ka oma Facebooki lehel. Kellel pole kummaski kontot, siis Joosep lisas blogisse sellise kifti vidina, mis kuvab lehele Facebooki postitusi. Ma ei tea küll kuhu või kuidas, aga kuvab. Nii et põhimõtteliselt peaks kõik huvilised neist osa saama.
And last but not least. Suured südamlikud tänud ja soe käepigistus kõigile, kes andsid minu suurejoonelisele plaanile lendamiseks tiivad: Ingeliina, minu kallis ema, Ellu ja Carl, Helis,Villem, Tiia, Kai-Mai käsitöö, Miiu ja Kukupesa, Prindistuudio ja Vahvlihaldjad. 

Käisin vahepeal siin südant sondeerimas ja noh, ütleme nii, et see polnud minu jaoks kõige roosilisemate tagajärgedega protseduur.

Kaheksanda hommikul pakkisin kodinad kokku ning läksin ära haiglasse. Kohale jõudes saadeti mind kardioloogiasse, kus sain endale üksikpalati. See oli täitsa selline omamoodi nunnukas, väike ja hubane. Ma küll ei tea, mis värvi ta päriselt oli, ent minu peas oli see ruum päikseloojanguliselt õrnakas roosa. 
Hooldaja tõi koheselt ka pidžaama, aga need olid mulle nii suured, et sinna oleks võinud vabalt veel kolm lasteaia mürsikut ära mahutada – üks kummassegi püksisäärde ja kolmas põue. Aga ei, ma ei kurda, vähemalt ei olnud ohtu, et kuskilt oleks võinud pitsitama hakata.
Mõne aja mõõdudes sisenes palatisse nii arst kui õde, kes tutvustasid protseduuri ja tahtsid paberitele allkirju, kus ma kinnitan, et olen blablablaa nõus selle ja teise asjaga ja et olen kõikidest riskidest teadlik jne, no teate ju küll, see tavapärane värk. Veel rääkis õde, et ma pean non-stop valmis olema, et kui nad tulevad, siis nad juba viivadki mu protseduurituppa ja kuna mina olen dialüüsravil diabeetik, siis tahavad esmajärjekorras mind ära sondeerida. Sondeerigu aga. Mis saaks minul küll selle vastu olla. Mida varem, seda parem.

Veel räägiti mulle, et peale protseduuri pean ma umbes 6h selili lamama. Aga seda aint sel juhul kui sondeeritakse käe kaudu. Kui selgub, et käesooned on liiga kitsukesed, siis lähvad kubeme kallale, peale mida pean külili olema, liivakott raskuseks peal. Selleks puhuks tuli hooldaja ja tahtis näha, kas vajan sheivimist. Kuna viimasest korrast oli paar päeva möödas, siis hooldajatädi arvas, et jaa, igaks juhuks võiksime üle teha.
Niisiis kamandati mind vannituppa, kästi alakeha paljaks võtta ning maha laotatud pamperslinale ronida ja jalad harki ajada. Ma küll piiksatasin, et ma võin end ise sheivida, ma ausõna saan hakkama, olen seda varemgi teinud, aga selle peale vaadati mind kui hullumeelset, kes just äsja palus dementsele vanainimesele žileti ulatada ja lasta tal sellega südamerahus üksi möllata. Teisisõnu, hooldaja ei teinud mind kuulmagi, vaid kukkus kõige odavama sheivijaga nühama, rah ja rah.

Nad üldse seal regionaalhaiglas arvasid, et ma pimedana olen maru saamatu. Nad isegi küsisid, kas ma vajan rulaatorit ringi liikumiseks või potitooli voodi kõrvale. Ma olin nagu jah, muidugi, tooge juba mõlemad, siis saan ohutult ja turvaliselt pissile minna. Ega mul kodus on ka potitool kogu aeg voodi kõrval ja igal pool mujal ka, sest ega häda ei hüüa tulles ja olen ma siis jee suuteline ise vetsu kõndima. Oh jah.
Ma saan aru, et neil on seal mingi skript ette antud, mille põhjal nad neid asju pakuvad, aga tsii, tõsta hetkekski palun oma nina paberitest välja ja vaata reaalsele inimesele korrakski otsa.

Aga noh, see selleks. Hüppasin peale „imelist“ raseerimist kiirelt dušši alt läbi, venitasin 10 numbrit suurema pidžaama selga ning istusin voodile ootama. Mõne aja pärast tuli hooldaja, kes andis teada, et nüüd kohe on minek, aga enne peame selle selga panema, ulatades mulle mingisuguse poolvõrgust lühikese kitlitaolise ürbi, mis õlgadelt ja eest väikeste krepsukestega kinni käis. Kusjuures, hooldaja aitas väga agaralt mu riietumisele kaasa. Alles hetk hiljem mõistsin, mida ta „enne peame selle selga panema“ lause all mõtles.
Mul hakkas veits selline tunne tekkima nagu mulle oleks mingi „kõige saamatuma patsiendi“ haiglapakett määratud, kus iga teenuse taha on linnuke märgitud. Üksikpalat – checked. Potitool ja rulaator – checked. Viis minutit haiglapidžaamas ja seejärel hooldaja abiga kiire outfiti vahetus seksika võrgust ürbi vastu – checked. Sheivimine haigla hooldaja poolt – checked. Rahustav tabletike keele alla – checked. Insuliini süstimine iga toidukord – checked. Ma sisuliselt ei pidanud lillegi liigutama. Nad tahtsid hakata mind veel toitma ka, aga see oli koht, kus ma hakkasin juba vähe kõvemini protestima, et kuulge inimesed, ausalt, ma olen suuteline ise ka omale lusikat suhu tõstma.

Hetk hiljem lükatigi mind voodiga jahedasse ruumi, kus sain korralduse end ettevaatlikult kõrvallauale tõsta. Kohe hakati kanüüli paigaldama, ent sellega oli tükk jebimist, kuna mul nii kehvad sooned. Arst, kes tutvustas end kui Timo, katsus esmalt mu randmelt pulssi ja seejärel kubeme juurest. Peale seda puhastati mõlemad pinnad joodiga ning siis tehti randme siseküljele tuimestussüst. See oli päris kibe, aga pole võrreldavgi sellega, mis oli sondi paigaldamine.
Kui mõni minut oli süstist möödas, siis oli ranne piisavalt tuim, et alustada protseduuriga. Esmalt lõigati , ma vähemalt arvan, et lõigati veeni juurest mingi sälk sisse, et saaks sondi paika lükata. Esialgu polnud nagu midagi tunda peale väikse surve, ent peagi muutus see väga valulikuks surumiseks, sest see paganama sond ei tahtnud kuidagi sisse minna. Ilmselt oli sond minusuguse jaoks liiga suur. Nad ennist just pidasid omavahel aru, et mis suuruses sondi kasutada. Tuimestus ei aidanud siinkohal mõhkugi. Aga noh, viimaks saadi see ikka paika.

Kui nad mu südameni jõudsid ja kontrastainega pilte tegid, siis selgus tõsiasi, et mu üks soon on kinni ja kaks teist on sellised so-so. Seetõttu tuli mu südamesse siirdada kolm metallvõrgust stendi, mis hoiavad sooned avatuna. Stendide paigaldamine südamesse tähendas minu jaoks aga seda, et kuus kuud ei saa ma doonorneeru järjekorras aktiivseks ootajaks, kuna pean tugevat verevedeldajat tarvitama. Arst küsis, kas olen sellega päri. Eee, no las ma nüüd mõtlen natuke…. arvestades asjaolusid, et mu üks soon on kinni, siis ei, ma ei ole nõus, palun mulle hoopis 1 infarkt.
Muidugi olin ma nõus. Mis küsimus see üldse selline on.

Tahaks niiii väga öelda, et kallid sõbrakesed, ja siinkohal saigi lugu otsa. Aga ei, kaugel sellest. Peale sondeerimist alles igast jamad algasid. Aga long story short.
Kuna mu südame olukord oli oodatust palju tõsisem, siis mulle manustati väga palju kontrastainet ja kui alguses arvas minu dialüüsiõde, et ma saan need mõned päevad ilma dialüüsita kenasti hakkama, kuna mul mingis osas neerud veel toimivad, siis see polnud teps mitte nii. Peale uuringut pidid siiski nefroloogiast õed käima neli korda päevas kotidialüüsi tegemas ja kodus läks ka ikka veel hulk aega, enne kui saime tursed alla. Mul käis kreatiniin vahepeal lausa 794 peal ära. Sondeerimisele minnes oli mul see 461. See põhjustas väga tugevat iiveldust ja pea lõhkus otsas nii nagu homset poleks. Väga sant oli olla. Ja et sellest vähe oleks olnud, siis sain väga tugeva allergilise reaktsiooni, mis viis mu esmalt trombikahtlusega Pärnu EMOsse ja seejärel uuesti nädalaks haiglasse.
Ja hea oli, et läksin, sest kui Joosep nädal hiljem mulle järele tuli, siis ehmatas päris ära, et mis mu kätega on juhtunud. Ma alguses ei saanud aru, et millest ta ometigi räägib, mul ju nahk juba palju parem, nii ilus sile ja puha. Aga lihtsalt tema ei näinudki seda allergia kõrgpunkti ja nii olin ma haiglast välja laskmise päeval kaetud sinakas-roosakate laikudega, nägin täpselt selline välja nagu ma oleksin kelleltki kaikaga peksa saanud.

Kodus taastusin ka veel umbes kolm nädalat, kus ma siis ajasin nahka nagu sisalik. Kogu käelaba ulatuses tuli nahk maha ja selja pealt tuli nahka ja kõhu pealt ja reite sisekülgedelt ja varvaste pealt, vahelt ja alt, no ühesõnaga kõikjalt koorus nahka nii nagu ma oleksin päikse käes ära põlenud. Kõige retsim oli siis, kui Joosep pidi mu kõhukateetri plaastrit vahetama ja plaaster tuli koos nahaga maha. Vot see oli valus.
No vot, ja nii ma siis elangi.