Mis puutub eilsesse postitusse, siis sorry, ma pidin selle maha võtma. Kes jõudis lugeda, see jõudis. Ja palun ärge olge kurjad, see ei aita. Aga mul on siiralt hea meel, et see läks nii paljudele korda ning mõistsite mu valu ja kurbust.
Aga räägime parem toredamatest asjadest. Või oleks õigem öelda jaburamatest. Kui see poleks meie endiga juhtunud, siis ma arvaks, et see on raudselt poolenisti väljamõeldis, aga paraku ei ole.

Natuke rohkem kui pool aastat tagasi leidsime sobiva krundi ja ostsime ära. Väga armas asukoht, nunnu vaikne tänav. Meil on isegi päris oma kägu, kes kukub ja öökull, kes uhuutab. Ma kujutan juba ette, kuidas ma õhtuti istun terrassil, soe pleed ümber, kuum kakaotass peos ja kuulan käo kukkumist. Aga et saaksin kõike seda nautida, siis lisaks maja ehitusele, on krundil vaja teha kõiksugu muid töid veel lisaks.
Kuna krunti eraldab kraav, siis pidime ostma ka truubi. Võtsime kuuemeetrise toru, arvestades sellega, et siis saavad pere ja sõbrad parkida oma autod otse aia taha, mitte tänavale. Lisaks oli oluline, et toru kannataks päästeauto ja betoonauto raskust.
Kui toru oli valitud, siis toodi see eraldi suure rekaga kohale. Veel tellisime mitu tonni killustikku ja töö võiski alata.

Joosep käis krundil mitu päeva järjest. Süvendas kraavi, et valmistada truubi jaoks ette korralik killustiku padi. Lõpuks olid asjad seal maal, et vinnas toru kraavi, ajas poolenisti toru juba kinni ka ja tuli ära koju. Poolenisti sellepärast, kuna killustik sai otsa ja tuli juurde tellida.
Koju jõudes viskas Joosep pikali. Oli peaaegu juba uinumas, kui äkitselt kuulis uksel koputust. Kopp-kopp. Ukse taga oli soliidses eas vanapapi, kes tutvustas ennast ja hakkas rääkima, et näed, tema elab samal tänaval, kuhu meie ostsime krundi. Lihtsalt natukene maad eemal, seal allpool. Ja et vaat temal on aias tiik ja tiigis on kalad ja need kalad on talle väga olulised. Väga olulised. Tema kasvatab neid ja need kalad on ka tema pere toidulaua osaks ja ta näitab ja õpetab kalade elu ka teistele jnejne. Joosep seisis terve selle aja ukse peal ja kuulas seda juttu kaladest ja küsis lõpuks, et jaa, see kõik on väga põnev, aga kuidas need kalad meisse puutuvad? Selle peale teatas papi, et meie kraavist jookseb üks väiksem toru tema tiiki, et tema kalakesed saaksid värsket ja puhast vett. Et ta ise kunagi pani selle toru sinna. Aga vot nüüd see meie truup takistab tema torusse veevoolu ära ja ta tahtis tulla öelda, et ta tegi augu sinna sisse. Jaa, te lugesite õigesti.
Joosepil oli uni hetkega pühitud ja ägestus veits, et mida vitaalit? „Sa lõhkusid meie toru ära!?“
„Ei, ei lõhkunud,“ kogeles papi vastu „ma tegin ilusa augu sinna.“

Me olime nii rõõmsad oma truubi üle. Vesi vulises nii toredasti sealt läbi, kõik oli ilus ja puhas. Meie tutikas truup, esimene kallim investeering ja nüüd siis sedasi – mingi vanapapi otsustas, et tema kaladele on meie kraavist vett vaja ja et läheb teeb ilma meiega läbi rääkimata augu sinna sisse. Ja siis tuleb nii muuseas ja teavitab meid ka sellest, nagu see oleks maailma kõige tavalisem asi, mida öelda. Ja kusjuures papi maja juurest käidi korduvalt tänavalt vaatamas, kuidas Joosep kaevas ja askeldas, aga mitte kordagi ei tuldud rääkima, et kuule, peremees, mul siukene mure, kalad tahaksid värsket vett peale saada. Ja mitte, et meil veest oleks kahju. Jumala eest, võtku nii palju kui kulub. Aga see, et ta sellist isetegevust tegi, vat see ei taha hästi pähe ära mahtuda.
Alguses oli meil sellega ikka väga raske leppida, sisemine konflikt oli väga suur. Kuna inimene on juba oma eluõhtul ja ilmselgelt on need kalad talle väga olulised ja ei tahaks temalt seda olulist asja ära ka võtta ja ega enam poleks mõtet hakata jaurama ka. Aga kuidagi nii raske on leppida, et meie ilusas truubis on auk. Ja et inimene ei tulnud enne rääkima. Vot see lihtsalt ei.mahu.pähe.

Hommikul otsustas Joosep enne linna minekut uuesti krundilt läbi minna ja kui ta meie kodutänavasse keeras, siis haha, mis te arvate, mida ta nägi? Papi oli taas krundil ja kühveldas seal midagi. Joosep sõitis kohale, parkis auto ära ja uuris, et mis värk on. Papi teatas, et tema toru ühenduskoht meie truubitoruga on liiga kõrgel, vesi ei ulatuvat tema toruni ja nüüd ta ehitab siia truubitoru otsa väikese tammikese.
Ausalt, ma ei tea, kas nutta või naerda. Nagu ma juba ütlesin, siis tegemist on vanainimesega ja me ei tea kui kauaks on talle elupäevi antud, aga no selline isetegevus on nüüd küll liiast. Papike lubas et see kõik on ajutine, et juba järgmine aasta ta ehitab teise süsteemi. Jään põnevusega, või siis tähendab, hirmuga ootama.

Ma tahaks väga loota, et rohkem selliseid isetegevusi ei tule. Sest mingi aeg tahaks hakata maja seinu üles laduma ja mis siis saab kui meie majasein varjab tema tiigile paistva päikese ja siis me ühel hommikul krundile minnes avastame, et pool seina on vapsjee maha võetud. Et siis on ka, et ah, ärge üldse muretsege, see on mul ajutine lahendus, järgmine aasta ehitan uue süsteemi ja panen päikese teistpidi käima.
Oeh, no igatahes, lubas papi, et kui selle truubi sisse tehtud augu tõttu peaks meil midagi mõranema või katki minema, siis tema oma kulu ja kirjadega tuleb ja paneb meile uue truubi. Aga noh jah, see garantii kehtib vist ainult seni, kuni  papi elab. Aga no loodame siis, et taevaisa armust on talle neid elupäevi ikka küllaga antud.

Vot nii. Nii et meil on peale käo ja öku veel üks vanahärrast naabrimees, kes pole sugugi nii nunnu. Või noh, papi ise on armas, aga tema teod on veits kaheldava väärtusega. 

Blogi pikaajalisemad lugejad on kursis , et märtsis-aprillis, peale gripihooaega, pidin nädalaks Pärnu haiglasse statsionaari minema ja seda koos oma juhtkoeraga . Saab lugeda siit. Aga kuna peale gripipuhangu taandumist tuli noroviirus, siis leidsime arstiga üksmeelselt, et see poleks päris mõistlik, kui tuleksin vabatahtlikult sellisesse keskkonda, kus kõik inimesed igast august lekivad.

Ja nii pole ma tänase päevani statsionaari läinud, sest kui lõpuks kõiksugu viirused said seljatatud ja arst mulle helistas, et mind haiglasse sisse kirjutada, olin mina end juba Tallinnasse massaažikursustele kirja pannud. Nii leppisime doktoriga kokku, et olgu pealegi, lükkame selle haiglasse tuleku veits edasi, aga et korraks võiksin ikkagi vastuvõtule tulla. Et siis on tal süda rahul, saab pilgu peale visata.

Neljapäeval suundusimegi siis kolmekesi endokrinoloogi vastuvõtule (loe: mina, Janet ja Joosep). Kuna iseseisvus on mulle väga oluline, siis varasemalt oleme enamasti Janetiga arstide vastuvõttudele kahekesi kohale jõudnud, aga kuna see oli meil alles teine visiit dr. Jõgiste juurde, siis ma polnud päris kindel, kas poobikule jäi esimesest korrast trajektoor meelde. Lisaks on bussijaama ümbrus endiselt üles kaevatud ja valgusvoorid ei piiksu enam nii nagu varem. Seega marsruudi kinnistamiseks, turvatunde tekitamiseks ja närvikulu kokkuhoiu mõttes palusingi Joosepil kaasa tulla.

Humoorikas vahejuhtum sai alguse sellest kui Joosep märkas bussijaama sisse sõites hiiglaslikku ehituskraanat.Jep, kraanat. Ja mitte lihtsalt niisama kraanat, vaid kraanat, mis valmistus kokku liigendama teist samasugust kraanat. Ilmselgelt oli see ühe mehe jaoks väga, väga põnev ja huvitav, nagu oleks väikse poisikesena mudelautode poodi sattunud vms. Hirrmus põnev. Lausa niii põnev, et võtab lausa peopesad higiseks. Või siis mitte.
Igatahes. Kui me bussilt maha astusime ja hakkasime liikuma ristmiku poole, et jõuda linnaliini bussile, mis viib haigla juurde, kadus tüüp lihtsalt kuskile ära.

Ma kuulsin poole kõrvaga küll kui ütles, et tahaks praegu külma Coca kõrvale võtta ja siis päev läbi vaadata, kuidas see kraana kokku pannakse. Aga ma poleks tõesti ealeski osanud arvata, et mõtleb seda tõsiselt ning et nüüd ja kohe jääb tardunult silmad punnis kraanasid vahtima.Mina vuhisesin muidugi edasi kuni ristmikuni ja ei märganud, et Joosep jäigi minust maha. Ristmikul seistes korraks laususin küsival hääletoonil: "Joosep!?".
Aga kuna liiklus- ja ehitusmüra oli liiga vali, siis arvasin, et ju sellepärast ei reageeri.

Kuna valgusvoor ei piiksunud, aga rahvas justkui liikus üle tee, siis ma tormasin ka ummisjalu viimasel minutil üle. Sekund hiljem, siis kui auto mu nina eest läbi vihises, sain muidugi aru, et great sucsess, me oleme totaalsed liiklushuligaanid, ületades sõiduteed punase tulega. Kui mul oli veel paar pikemat sammu jäänud kõnniteeni, hõikas Joosep seljatagant: "Punane!".
No shit, Sherlock! Ma tean seda juba isegi.

Edasine läks kõik lappesse, sest kui ma üle tee jõudsin, siis pidin Janetile andma korralduse keerata paremale, et ka teine osa ristmikust ületada, aga kuna see tegelinski avastas ühtäkki, et "misasja, Joosep jäi meist maha, lähme talle järele", siis võite kaks korda arvata, kas ta täitis mu korraldust – muidugi mitte! Selle asemel keeras ta hoopis otsa ringi ja hakkas tuldud teed tagasi minema, astudes selleks peaaegu et uuesti sõiduteele.
Kui lõpuks Joosep meieni jõudis, siis kukkus pahandama, et miks ma punasega üle läksin ja miks ma Janetile järgnesin, kui hakkas tagasi liikuma ja kas ma ei tundnud, kui pööras end 180 kraadi ja miks ja miks ja kas ja miks ja kas, brrf.

Nii me liikusime siis kolmekesi bussipeatusesse ja vaidlesime. Joosep oli vaikne ja rahulik, aga mina - mina olin nagu turumutist babulja, kes on ähmi täis. Vahutasin nii kus jaksasin ja oma pika emotsionaalse traktaadi lõpuks laususin: "Sa küsid kogu aeg minult miks ja kas ja uuesti miks, aga tead, kui Sa nii väga tahad teada, siis ole lahke, seo endal silmad kinni, võta Janet ja mine proovi ületada praegu seda ristmikut, kui seal on ilgem lärm ja ükski valgusvoor ei tööta enam nii nagu varem!"
"Ära lärma, Kai! Siin on teisi inimesi ka! See, et sina oled pime ja teisi ei näe, ei tähenda veel seda, et neid ei eksisteeriks su ümber..."
"Las nad olla, ma ei keela neil siin olla!" turtsusin mina.
"Kuule miks sa üldse tahtsid, et ma sinuga linna kaasa tuleksin, kui sa ise nii hakkaja oled?"
"Ma ei tea, võib-olla selleks, et saaksid kraanasid vaadata..." vastasin sarkastiliselt, mille peale Joosep hakkas naerma, kallistas mind ja lausus: "No vähemalt on Sul huumorimeel alles!"

Just sedasi vaikselt imbus Janet praegu minu külje alla, mil ma usinasti kriban täna hommikusest seiklusest ehitusalal.




Leppisime juhtkoeratreeneriga kokku, et Läti tripp saab toimuma kolmapäeval. Meil oli erinevate variantide vahel valida, et kuidas kõige mugavamalt Lätimaale kohale jõuda. Peale mõningast arutelu jõudsime otsusele, et kõige mõistlikum oleks minna autoga. Kuid selleks pidin ma esmalt Tartusse jõudma...

Ärkasin siis tubli tüdrukuna kell kuus üles. Jättes siinkohal mainimata, et magama sain alles öösel kell kolm, khm.
Me oleme Joosepiga mõlemad rohkem ööinimesed, aga kui mul on järgmisel päeval tarvis kuskile sõita, siis Joosep püüab hoolt kanda selle eest, et ma enam-vähem õigel ajal magama saaksin. Ma ise ei mõista ju magama minna ja pimedana kipub kergesti päev ja öö vahetusse minema. Nõnda siis käibki Joosep mulle peale nagu uni, et magama kaoksin. Minu jaoks on ääretult oluline, et ma oma ööpäevase vajaliku unekoguse täis saaksin.

Sel hetkel, kui Joosep arvas, et ma olen juba ammu unemaal, siis mina tegelikult lugesin Triinu Liisi ja Kristo beebiuudist. Ühelt poolt nii armas ja ma soovin neile imetoredat ootusaega, aga teisalt iga kord, kui keegi teatab oma rasedusest, siis miski murdub minu sees. Ma ei hakka praegu siia oma titeisust kirjutama, aga see postitus ei jää kindlasti tulemata. Pean end lihtsalt koguma, sest minu jaoks on see üpriski tundlik ja emotsionaalne teema.

Kui beebiootuse postituse läbi sain loetud, siis  võtsin oma järgmise päeva outfiti ja läksin seda elutuppa valmis panema. Joosep sai muidugist peaaegu kreepsu, kui nägi, et ma endiselt veel ärkvel olen.Kuid lisas omasel sarkasmil, et see on väga tubli minust, et ma juba minekuks valmistun, sest kolme tunniga peaksin ma saama rahulikult end valmis sätitud :D
No see selleks. Lõpuks mina va unetu leidsin selle voodi ka üles ja jäin magama.

Hommikul tegin endale võikud ja kohvi-kakaojoogi kaasa ning 7:02 astusime Janetiga uksest välja. Aega oli mul piisavalt, sest buss pidi väljuma 7:25 ja tavaliselt kõnnin ma rahulikus tempos bussikasse umbes 15 mintsaga. Enne kodust lahkumist mõtlesin suure hurraaga, et oh, teeks FB laivi, kuid viimasel minutil otsustasin ümber. Mul lihtsalt puudus ülevaade väljas olevast päevavalgusest ja sinna see esimene eufooria kadus, sest mõte filmida pimedust ei tundunud just eriti mõistlikuna. No kui väljas ikka on sel ajal pime. Ega mina päris täpselt tea.

Nõmmes on praegusel ajal peateel liiklemine kohati raskendatud, kuna Konsumile ehitatakse uut parkimisplatsi, seega ei ole minul pimedana päris ohutu sealtkaudu minna. Vähemalt need olid need sõnad, mida ema mulle peale luges. Aga no ega see otseselt minusse ei puutunud, sest ma nagunii plaanisin minna mööda paraleeltänavat, et saaksin vahepeal Janeti lasta jooksma. Heinamaani kulges kõik plaanipäraselt, kuid sealt edasi kiskus kõik viltu.

Tavaliselt on nii, et kui lasen Janeti heinamaale, siis ise jalutan teatud vahemaa mööda teeäärt edasi. Selles ei ole midagi ekstreemset, kuna ma lihtsalt parema jalaga tunnetan muruäärt ja nii ma siis kuskil skeitpargini jalutangi ilma millegita, ennekõike ilma silmanägemiseta.

Kui skeitpark algas, kutsusin Janeti enda juurde, rakendasin ta ja asusime edasi teele. Vaja oli minna diagonaalis läbi skeitpargi ja siis läbi suveaia... Skeitpark sai läbi ja algaski selline liiva ja peenikese kruusaga segunenud rada. Kõik oli alguses õige, kui ühtäkki tundus mulle, et see rada on ikka kuidagi vale. Liiga lai, valede pöörete ja kallakuga ning lehti oli ka kuidagi palju. Samas sisendasin endale, et no võib-olla kahe päevaga sadaski mingi miljon lehte alla ja tuletasin endale meelde, et mina olen siin see pime ja ärgu hakaku ma taas nägijat mängima. Olen ju varemgi oma kahtlustega Janeti õigelt rajalt võssa juhtinud.

Kuna see rada ei lõppend ega lõppend, siis hakkasin korrutama, et otsigu tee üles. No ses suhtes, et "tee" ja "rada" on juhtkoera mõistes erinevad asjad. Tee on näiteks asfaldkattega kõnnitee ja rada siis a la sissetallatud pargirada.
Lõpuks, peale mitmendat korrutamist, tundsin jalge all asfaldi. Juhhei! Sellega saabus ühtlasi juba ka väike kergendus, sest asfald tähendab tsivilisatsiooni :D

Kuid see kergendus oli üürike ja kadus sekunditega. Janet äkitselt seisatas ja ma katsusin siis ettevaatlikult varbaga eesolevat teed ja sain aru, et seal on mingi väike tühine astmeke alla, mis tundus täiesti ohutu olevat. Seega andsin Janetile käsu edasi liikuda, kuid Janet oli skeptiline. Selle asemel, et olla tark juhtkoerakasutaja ja lasta koeral ees minna, või kui koer keeldub edasi liikumast, siis võiksin ju ometigi aru saada, et sel on mingi konkreetne põhjus. Aga EI, pole vaja. Las pime ise läheb ees, kui ta nii väga tahab, või kui ta on nii suitsiidne.

Ma siis entusiastlikult, nagu peaaegu alati, tegingi esimese sammu ja oleksin äärepealt nägupidi kruusahunnikus lõpetanud, sest minu ees laius kopa poolt kaevatud kraav. Õnneks sain õigel hetkel käe Janeti seljale toetada ja suurem kukkumine jäi ära.
Minu esimene lause muidugi oli sel hetkel Janetile: "Mis Sul viga on? Miks Sa mu ehitusalale tõid?!" Khm, mitte aga see, et ma oleksin iseendal natukesekenegi süüd näinud, eksole. Ikka koer on süüdi, onju.Saa ükskord ometigi aru, Kai, et Sa EI näe. 10-aastaga võiks ju see teadmine kinnistuda, või mis.

Kui muidu olen enesekindel ja pea iga olukord tundub lahendatav, siis vot seal tabas mind totaalne ebakindlus ja ärevus. Sest ükskõik mis suunas ma ei liikunud, siis vastu tuli kraav ja kruus. Ma ei saanud aru, kuhu poole jääb kodu, kuhu bussijaam, kuhu pood...
See on sarnane tunne sellele, kui teile seotaks silme ette sall, keerutatakse teid mitu ringi ümber oma enese telje ja siis öeldakse, et no head teed minna, otsi nüüd oma õige teeots üles!

Kuna tegu oli üpriski varajase ajaga, siis ega liiklust ka väga polnud, mille järgi hakata end positsioneerima. Ja need kaks autot, mis sel ajal juhtusid sõitma, sõitsid just siis,kui mina alles seal väikesel teerajakesel tuterdasin vapralt ehitusala poole.

Kuid lõpuks siiski kõrgemad jõud halastasid mu peale ja taevaisa saatis ühe auto ja see aitas väga paljugi kaasa olukorra lahendamisele, sest ma sain lõpuks teada, kuhu poole jääb ristmik. pilt minu peas loksus rohkem paika. Nüüd oli ainult küsimus, et kuidas selle ristmikuni saada, kui igal pool on suured ehitusmasinad, kraavid ja kruus.

Jändasin ja ukerdasin mis ma ukerdasin, aga lõpuks sain sealt ehitusalalt välja ja liikusin vist bussika suunas. No ma ei teadnud, sest ma polnud enam milleski kindel. Nüüd saan muidugi öelda, et jah, see oli tõesti nii. Aga no bussist jäin ma maha, sest ma jõudsin peale suurt seiklemist bussijaama 27 minutit täistund läbi. Kuigi noh peaks nentima, et peale sellist ukerdamist on kaks mintsa hiljaks jääda päris hea tulemus.

Helistasin treenerile ja raporteerisin juhtunust ning kuigi ta pakkus, et võib mulle autoga Nõmme järgi tulla, siis ma loobusin sellest variandist. Ma lihtsalt tundsin, et ma pole vaimselt enam selleks võimeline, sest tagasiteel koju eksisime veelkord ära. mõtisklesin selle olukorra enda jaoks lahti nii, et ju see oli mingisugune märk sellest, et ma ei peakski uuesti Lätti minema ja hakkama seda võistlusrada üle vaatama.

Kui koju jõudsin, siis vahetasin riided ja pugesin voodisse tagasi, Joosepi sooja kaissu, mille peale ta uuris uniselt: "Juba käidud või?"
"Mhm"
"Mis juhtus?"
"Eksisin ära..."
Rohkem Joosepil küsimusi polnud ja nii me uinusime uuesti. Pärast veel ütlesin Joosepile, et kui kodust välja astusin, siis oli kell 7:02 ja uksest sisse astudes oli 7:57. Nii et põhimõtteliselt tunni ajaga käisin Läti tripil ära- tehku järgi! :D

Aga ega selline närvipinge hästi mulle ei mõju, sest kui ma oma vererõhku mõõtsin, siis aparaat näitas 183/134. Ma hakkasin kohe oma vererõhualandajat otsima, aga ei suutnud seda leida. Tundsin kuidas see mind ärritas, sest ma ei talunud mõtet sellest, et mu rõhk on nii kõrge ja võimalik, et mul polegi ravimit. Kuid siis tuli Joosep mulle appi ja otsis mu ravimi üles ja sel hetkel kui mulle terve karbi tablasid ulatas, siis ma hüppasin talle suurest rõõmust kaela ja kilkasin, et ma olen nii õnnelik nende tablettide üle, et ma võtaks kohe terve karbi neid sisse :D

Nüüd tagant järgi mõtlen ja kahetsen, et oleks võinud ikka selle laivi teha. Oleksite sellist actionit näinud, et hoia ja keela. Pluss, pärast oleks Joosep saanud videost  järgi vaadata, et kus ma kõik ära ei käinud.

• Võiks olla kandiline, aga ümarate nurkadega, sest ma ei soovi rohkem end vastu lauanurki siniseplekiliseks joosta.
• Täispuidust, mitte mingi spoonitud saepurupask ja eelistatult kask. Mänd on suht välistatud, kuna sellele tekivad imelihtsasti kõik võimalikud ja võimatud täkked, ühesõnaga vääga raskesti hooldatav ja sellisel juhul peaksin ma ikka puruloll olema, kui ma võtaksin endale ühe raskesti hooldatava laua asemel teise samasuguse.
• Praegune laud on kuskil 100x80x90 (ise oma täpse silmamõõduga mõõtsin :D), aga ma sooviksin uut lauda suts laiemat ja kõrgemat, sest nüüdseks oleme aru saanud, et praegusele lauale ei mahu mitte essugi ära, eriti kui tegu on tähtpäevadega. No ja kõrgus on lihtsalt puht minu ohutuse mõttes, kuna praegune laud ulatub täpselt mulle hargivahele... Olen piisavalt sinna sisse jooksnud, rohkem nagu ei tahaks.

Algselt planeeritud marsruut (korrektne)

Eile õhtul vurasin taas Kilingi-Nõmmest Tartusse ja nagu viimasel ajal tavapäraseks on saanud, siis lisaks vasaku käe otsas olnud juhtkoerale, olin ma taaskord ülekoormatud kodust kaasa pandud kompsudega (loe: läpakas, triiki täis seljakott ja kilekott koos hää ja parema koduaia kraamiga).

Bussi sisenedes maandusin kohe esimesele pingireale, no et oleks ikka hea esiaknast välja vahtida ja imelist Eestimaa loodust nautida (ma ei ole vahepeal nägijaks saanud, lihtsalt sarcasm is my 2nd language).

Viljandisse või tegelikult ükskõik, millisesse linna sisse sõites on alati tunda, et oleme suuremasse asulasse jõudnud, sest need augud on lihtsalt meeletud. Kuid bussijuhtidel on vist juba kõikide linnade suuremad augud pähe õpitud, aga vot maandteeremontidega on keerulisem lugu. Enne Tartut, Puhja kandis, saime ka natuke järjekorras seista, kuna umbes paari kilomeetrine asfaldriba oli üles kakutud. Järjekorras oodates pistsin käe kilekotti ja otsisin endale ajaviiteks Kiku jaoks korjatud hapuoblikaid.Krõmpsutasin siis isukalt oblikaid ja mõtlesin endamisi, et küll bussijuhtidel on ikka närvesööv amet.

Linnadesse sisse sõites muutuvad teed üüber auklikeks, tänavad on bussiga manööverdamiseks liigagi kitsad, talvel ja varakevadel on teed lume-lörtsi-soola-jää massist libedad. Sügisel on asfalt taas märg ja seetõttu ka libe. Tunduks nagu suvi oleks bussijuhtidele kõige mõnusam aeg, kuid... Kohe, kui maandteed saavad kuivaks, hakatakse pikemalt aega kulutamata vana asfalti üles kakkuma ja auke paikama. Kui hea õnne läbi leiab suvisel maandteel mõne remondi- ja auguvaba sõidutee jupikese, kus oleks täitsa mõnus ja rahulik reisijaid sõidutada, ilma, et buss koguaeg krigiseks ja logiseks , siis on garanteeritud, et sel hetkel kallab taevast paduvihma või sirab  päike bussijuhile otse silmaauku...mmmõnus!

Või siis aastaringne probleem on ka purjutanud, pahurad ja õigustnõudvad reisijad, pissipausi nõudvad, imelikult lõhnavad või haisevad reisijad. Viimastele peab veel üritama selgeks teha, et kui Sa haised nagu oleksid nädalaid endale püksi sirtsutanud, koormate viisi higistanud ja tiba vägijoogiga liialdanud, et pidades silmas teiste reisijate heaolu ja huve, siis ei saa Sind bussi lubada. Selle peale muidugi kodanik ei vasta aa okei, pole hullu, yolo, vaid siis saab bussijuht rämeda verbaalse sõimu osaks, et milline südametu lurjus ta on.

Mnjah, vahepeal pistsin veel päris mitu oblikat suhu ja muudkui mõtlesin ning mõistsin, et mul just tõusis austus veelgi rohkem nende bussijuhtide vastu, kes alati reipal ja rõõmsal häälel tervitavad igat reisijat, on abivalmid ja sõbralikud.

Kahjuks pole aga kõik bussijuhid sellised rõõmsameelsed ja vastutulelikud, vaid esineb arvestav hulk ka pahuraid, tigedaid ja õiendavaid bussijuhte. Kuigi kirjutasin eespool nende rasketest tööülesannetest, siis minu arvates ei õigusta mitte miski seda, kui korralik ja viisakas reisija palub näiteks Pauluses peatust, siis bussijuht vastab tülpinul häälel: "Jaajaah, saate-saate oma peatuse", mis kõlab nagu, et jätke mu koormatud hing ükskord ometigi rahule, ärge tülitage mind oma nõmedate küsimustega ja veel parem, ärge üldse sõitke bussiga.

Kui mina lähen bussi, siis minu jaoks on äärmiselt oluline, et bussijuht minu tervitusele reageeriks, sest see on ainus märguanne mulle, et bussijuht on ikka olemas. Mul oleks nagu imelik edasi kõneleda, kui ma pole kindel, et ma õhuga ei suhtle. Ükskord oli eriti akward olukord. Läksin mina bussi, tervitasin, kuid vastust ei tulnud, mille peale ma pöördusin bussis olnud reisijate poole, et teada saada, kus bussijuht on. Selgus, et bussijuht oli täitsa sealsamas, ma mõtlesin, et okei, ma siis küsin oma 0-pileti ära. Hetk hiljem kuulsin kuidas mulle aparaadist pilet välja suristati, rebiti ja sirutasin käe välja, et bussijuht saaks selle mulle pihku pista, aga mitte midagi ei juhtunud. Kusjuures, ma mainisin juhile, et olen pime ja et ulataks pileti mulle otse kätte. Kuid sain aru, et bussijuht ei suvatsegi piletit mulle ise ulatada ehk vastu kätt panna ja seega üritasin siis ise kobamisi bussijuhi kätt riivata. Õnneks see ka mul õnnestus. Läksin veidi hämmeldunult, kuid rõõmsa ja õnnelikuna istuma, sest sain ikkagist pileti kätte. Kuid, kui tuli järgmine reisija, siis ohoo, mis ma kuulsin...bussijuht täitsa oskas sulaselges eesti keeles kõneleda. Seda lausa viisakalt ja sõbralikult, kuid ilmselgelt mitte minuga. Aga noh never mind, pimedatega polegi tarvis suhelda, sest ega vähe sellest, et pimedad ei näe, ega nad siis ei kuule ka ju. Neid juhtumisi on nii palju erinevaid, et pimedad võiksid lausa raamatu välja anda pealkirjaga "Juhtumisi bussis".

PS. Kiku sai ka ikka mõned oblikad :D

Joosep töötab programmeerijana ja minu meelest on programmeerijatel hästi lahe huumorimeel...vähemalt kõigil neil, kellega olen kohtunud või keda tean / tunnen. Igatahes kontor, kus Joosep töötab, on suhteliselt tüüpilise Ameerika stiilis kontori moodi, kus ühes suures ruumis istub mitu programmeerijat oma laua taga ja kõik kirjutavad oma koodi ning kuskil seal ruumis istub ka ülemus. Antud juhul oli ülemus siis  nendega ühes ruumis...kuni tänase päevani. Tundub, et ülemus soovib nüüd rohkem privaatsust ja no olgem ausad, kui Sa oled juba suurfirma boss, siis on Sul täiesti õigus omada päris oma kabinetti ja saada natuke rohkem privaatsust. Tundub, et ka töötajad on selle üle väga rõõmsad, sest tervitasid bossi uut kabinetti järgmiselt (tsiteerin Joosepit):
„Ülemusele ehitati kontorisse paar seina juurde ja nüüd sai ta siis oma kabineti aga ülemust täna kontoris pole ja juhtumisi just nüüd sai see jurta talle valmis. Ja siis keegi kleepis ülemuse ukse peale A4 paberi, millel on koristajamuti pilt koos harjade ja moppidega ja all on vene keeles „koristaja“ kirjas."

Läksin mina ju enne suure hurraaga linna. Pidin minema bussiga, aga kuna bussi väljumiseni oli 2 minutit, siis kahtlustasin, et vist väga hästi ei jõua. Otsustasin joosta kõrvaltänavasse, et võita kaks lisapeatust...polnud eriti tolku, sest jäin ka sealt sellest bussist maha. Läksin siis jalgsi ja otsustasin minna mööda Riia tänavat alla...väga halb otsus, väga halb...
Kuulsin juba kaugelt, et igavesti suur mürgeldamine käib ees, aga no ma olen nii loll ja ei karda midagi ning isegi kui kardan, siis oma jalgadele ma vastu ei vaidle ja lähen jalgadega kaasa. Mingi aja pärast tundsin natuke killustiku jalge all, siis tundsin mudasemat pinda ja äkki tegi Janet vasakpöörde, mis oli loomulikult minu vaimusilmas vale. Kamandasin Janetit otsesuunda jätkama...koer seisab nõutult, taarub siis vasakule ja paremale ning seisatab...mina jäärapäiselt nõuan, et läheks otse. Võib-olla polnudki see minu jäärapäisus, vaid hoopiski minu idiootsus, sest ma ei saanud aru, kui minu tark juhtkoer üritas mulle selgeks teha, et siit EI SAA otse minna. Mu juhtmed jooksevad ümber Eesti, vee alt läbi, üle põldude ja läbi metsade ja oh seda õnne...mulle jõudis siis ka lõpuks kohale, et otse tõepoolest ei pääse läbi (tegelikult ma helistasin korraks ka Macile, kuna Tema oli viimane inimene minu tutvusringkonnast, kes toda teed hommikul väisas ja Mac kinnitas ka üle, et ei saa otse minna). Minu mõistus tuli liiga hilja koju ja tundub, et nendel teetöölistel puudus see sootuks. Lisaks oma mürisevatele ehitusautodele, otsustasid nad, et paras aeg oleks võtta välja relakas ja hakata sellega niitma. Ma tänan, et minult lisaks ka kõrvakuulmise ära võtsite ja ma ei pääsenud sealt minema. Ma ei kuulnud enam kas autosid tuleb või ei tule, kas on ohutu ületada sõiduteed või mitte...ja inimesed!!! Kas Teil on väga raske tulla natuke appi? Ma oleks hea meelega ise tulnud Teilt abi küsima, aga no kui ei näe ja ei kuule, siis on hästi natukene raskendatud see olukord, aga ma tajusin Teid kõiki, kes Te minust tuimalt ja kiirustades möödusite. Ma olin niiii kuri, et kui mõni tunkedes ja porine teetööline oleks mu silme alla sattunud, siis ma oleksin teinud Tema tunkedest Talle lõhikutega traksiseeliku...aga kui läbi optimisti pilgu olukorda vaadata, siis panka ma jõudsin ikkagi...võib-olla küll natukene planeeritust sopasemana, kuid siiski jõudsin.