Siis kui aju jookseb lühisesse

Käisime Joosepiga, umbes kuu tagasi, Saku Suurhallis doktor Jordan Petersoni kuulamas ja hiljem saime ka VIP tsoonis temaga kohtuda. Aga kuna seal oli umbes 100 inimest, siis öeldi, et kiire tere, kätlemine ja pilt. Et ärge hakake pikalt heietama, kuidas ta on teid oma loengutega aidanud ja teie suhet paremaks muutnud jne. Lihtsalt kiire tere, kaks sõna, pilt ja tagasi kohale, muidu ei jõua nad järgmiseks nädalaks ka Islandile, haha.

Võtsime siis nagu pardipojad viksilt rivvi ja liikusime toolirea kaupa kätlema. Meie olime kolmas rida ja kui saabus meie rea kord, siis harjutasin peas maeiteajubamitmendatkorda, et kuidas ma inglise keeles ütlen tere ja et tore kohtuda jne. Et no kas „hello doctor Peterson, it’s nice to meet you„ või „Hi, my name is Kai, very nice to meet you“. Lõpuks otsustasin ikka hello peale jääda, et see on nõks viisakam ja lugupidavam, kuna tegu on ikkagist doktori ja ülikooli õppejõuga jne. Kuid samal ajal kui ma seda kõike mõtlesin ja väikeste sammudena edasi liikusime, kuulsin, kuidas ees olnud naine astus Jordanile ligi ja ütles „hei“, sedasi hästi tšillilt… ja ma jooksin kokku. Ma reaalselt jooksin kokku. Kogu mu plaan lendas vastu taevast, sest hakkasin uuesti kahtlema, et äkki peaks ka ikka sedasi lebolt peale minema, nagu kohtuks vana sõbraga vms… Kuid juba öeldigi „next“ ja juba ma seisingi Petersoni ees ja ta ütles „hei you two, it’s nice to meet you“ ja ma seisin seal nagu tummahammas, aju totaalses lühises. Suutsin ainult „äääö hääll…eee, I’m Kai“ mõmiseda ja veel midagi ebamäärast ja oligi kõik. Samal ajal kuulen, kuidas Joosep suhtleb temaga täiesti vabalt. Siis tehti meist pilt  ja oligi kõik. Läksime kohale ja ma mõtlesin, et mis asi see just hetk tagasi oli. Mul oli niii mark. Ausalt.

Väike selfi meist enne sisenemist Saku Suurhalli taustal

Kohtumine doktor Jordan Petersoniga. Ja muide Joosep oli üks nendest,kellel avanes võimalus VIP tsoonis oma küsimus doktorile esitada


Ja kusjuures sellepärast ei meeldi mulle ka helistamine, just võõrastele numbritele, sest ma jooksen kokku. Näiteks ma ajasin siin meie boileri asju, sest mu kannatus sai lihtsalt ühel kenal päeval otsa. Kirjutasin Cerbose esindajale ning kurtsin muret. Ütlesin, et mul oleks hädasti vaja koju sooja vett. Et meil on kahesüsteemne boiler ostetud, aga see seisab juba ligemale aasta esikus kasti sees ja mina, kelle kannatlikus on viimase piirini aetud, ootab seda boileri paigaldust nagu viimast hinge õnnistust. Ning kuna olen pime, siis ausalt öeldes olen tüdinenud, et minu pesemised sõltuvad teistest inimestest, kes oleksid valmis sooja vee saamiseks pliiti kütma. Kirjutasin veel, et saime ka paari töömehe kontaktid, kes olid väidetavalt väga hästi kursis boilerite hingeeluga, aga kui neile helistasime, siis peale lubaduse, et helistavad uuesti tagasi, ei ole me neilt midagi saanud. Ja et minu küsimus neile on, kas neil on tublit ja usaldusväärset töömeest, kes tuleks ja paneks lõppeks selle boileri paika? Ja neil oli.

Aga kui muidu toimus suhtlus meilitsi, siis korra pidin neile ka helistama, sest ma polnud saanud vastust, et millal nad saaksid hinnapakkumise tegemiseks tulla meie vannituba kaema. Ja siis oli sama asi. Ma otsisin meilist telefoninumbri välja, olin ainult ühe vajutuse kaugusel, et telefon hakkaks kutsuma, ent mina ikka veel harjutasin oma esimest lauset. Et kuidas ma ikka ütlen… kas „Tere, helistan seoses selle kahesüsteemse boileri asjus, meil oli kirjavahetus“ või „Tervist, olen Kai Kunder, helistan seoses boileri asjus, et millal saaksite tulla meie vannituba vaatama“. Viimase variandiga hakkasin mõtlema, et äkki ta ei saa aru, mis boilerist ma räägin, ega ma pole ainuke boileri paigaldust sooviv klient ju. Ning teine suur probleem oli mul selle algusega, et kas tere või tervist. Ja siis ma kogusin end seal, käed juba higised, aga samas ma olin endale eesmärgiks võtnud, et ma ajan need boileri asjad ise korda. Nii ja siis helistasin ja ütlesin ähmis olles „tervist, boiler! Tähendab.. tere, helistan boileri asjus“.

Oh jah, see läks nüüd  küll ju hästi.

Aga ei. Nüüd on asjad korras ja augustis tuleb tehnik ja paneb meile boileri paika, jee. Ma ei jõua ära oodata. Mul on siuke tunne, et kuna ma olen seda boilerit niiii kaua oodanud, siis ma vist kolin suurest õnnest mõneks ajaks vannituppa elama. Saan kogu aeg sooja vee all liguneda, haha. Vot nii rõõmus olengi.


CONVERSATION

8 kommentaari:

  1. helistades ei ole vaja üle mõelda. räägi konkreetselt,tere soovin boileri paigaldust. ja edasi las räägib teenindaja, millist, millal. see doktor päris kindlalt ei mäleta sind pikalt, usun tema jaoks on see meet and greet tavaline nagu hambapesu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No seda on lihtsam öelda kui teha. Nii kaua kui end mäletan olen ma alati olnud pigem üle mõtleja. Aastatega on küll asi paremaks läinud, aga vahel tuleb endiselt kramp peale. Nagu ma peaks helistama maeitea kellele ja rääkima maeitea mida.
      Ja ma usun ka, et doktor ei mäleta mind ja mu ekstra kohmakat tervitust, aga sellel hetkel kui see toimus, siis oleks küll tahtnud läbi põrandalaudade vajuda. Tagantjärele meenutan ma neid asju muidugi huumori ja naeruga.

      Kustuta
  2. "Tervist, boiler!" - niiiiii hea :). Mina ka vihkan helistamist kogu hingest ... üldse ei saa aru inimestest, kes tööasjus helistavad: halloo, meilid on leiutatud, MIDA sa helistad asjas, mille ma pean sul niikuinii paluma meili kirjutada, et vajalik silme ees oleks. Saada siis kohe meil või kirjuta chatti.
    Ilma tugeva sisemise tõrketa suudan helistada ainult elukaaslasele, lapsele ja ühele sõbrannale, varem ka emale, aga tema on nüüd kahjuks surnud ... Kõigil teistel juhtudel võtan pikalt hoogu ja mõtlen peas laused valmis (et siis öelda midagi sarnast nagu boileritervitus :)).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, nii mina. Mul on ka ainult kindlad inimesed, kellele helistades ei teki krampi. Mul oli üks kord isegi nii, et pidin helistama , ma ei mäleta kellele ja mis asjus, aga kõne lõpuks ma võbisesin kontrollimatult üle kere. Ja kusjuures ma ei mõelnud, et oi, nüüd pean helistama ja rääkima, aga ikkagi kuidagi alateadvuses midagi registreeris ära, et pole päris tavaline olukord ja tekkisid ärevusvärinad. Aga seda on õnneks ainult ühe korra juhtunud. Suht ebameeldiv tunne oli. Tükk aega võttis aega, et maha rahuneda.
      Ma olen ikka nagu Muhv, kellele meeldib kirjutada... :)

      Kustuta
  3. Tead, Kaikene, et väga austan Sinu meest! Ütle edasi, et Sindist moor ütles nii

    VastaKustuta
  4. Tere, boiler, haha :D Ma ka samasugune, kui asi puudutab asjaajamisi, kõnesid, ametlikke asiseid vestlusi jms. Huvitav, et mitte iga kord ei ole see nii hull. Vahel on võimalik nagu üldse mitte üle mõtlema hakata, lihtsalt ja kiirelt ja lõdvalt vajalik kõne ära teha. Teinekord aga närveerin ja pabistan ja harjutan, mida öelda, kuidas öelda, isegi paberilie kirjutan üles, sätin helitausta.. Jah, ma väga ei suuda täisvaikuses taolisi kõnesid teha. Samas ei taha ma, et keegi inimene kuuleks või näeks mu helistamist pealt :D Vaikselt mängiva raadio, aknast kostuva tänavamüra jms taustal on kuidagi kindlam. Kui siis lõpuks helistatud saan, puperdab süda ja värisevad käed veel tükimat aega. Tegelikult üllatun, et päris paljudel on mingi sabin sees, kui on sellised kõned või asjad. Alles eile pidin broneerima lapsele aja eriarsti juurde. Mees oli parajasti lõunat söömas. Seekord ei jõudnud väga üle mõtlema hakata ja lihtsalt helistasin. Mdea.. kõik nagu läks ladusalt, sain aja pandud ja oligi tehtud. Ometi pärast helistamist kõik sees värises ja vappus. Nii ebamugav oli, rääkisin mehele ka. Ja siis üllatusingi, kui ta väitis, et tal on ka nii. Oleme kaua kaua koos olnud ja seda sain küll alles eile teada, et tema ka vahel helistades sotsiaalse ärevuse vms all kannatab.
    Täna pidin uuesti perearstile helistama. Kas ma julgesin? Ei. Selle asemel veensin ennast, et magasin helistamise aja maha. Arst pidi nagunii uuel nädalal ise mulle helistama. Miskipärast on nii lihtsam :D

    Piinlikke puterdamisi iidolitega on ka olnud. Vaevalt, et teised neid märkasid või mäletavad, aga omal on siiani paha meenutada. Oleks siis naljakaski, aga lihtsalt mark on :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm, väga huvitav. Ma pole nii veel proovinudki, et paneks taustaks muusikat mängima või teeks akna lahti, et kostuks linnulaulu vms. Mu esimene tegevus on kohe minna kuhugi eraldi, vaiksesse ruumi. Uks peab ka kindlalt kinni olema. Siis ma istun kuhugi, harjutan sada korda oma sissejuhatavat lauset, et miks ma üldse helistan ning alles siis võib-olla helistan. Ja on ette tulnud ka olukordi, kus ma peale pikka harjutamist avastan, et tegelikult võin ma homme ka ju helistada, haha.
      Aga jaa, ma järgmine kord proovin seda muusika asja, äkki aitab.

      Kustuta

Back
to top