Ja nii see 40 tuli

Lõpetasin just kõikide õnnesoovide lugemise ja sõin kõik sünnipäevakommid ära. Nüüd kõht valutab. Polnud vist kõige targem otsus. Selge tõestus, et vanusega ei tule mõistus tingimata kaasa – aga noh, vähemalt kommid olid head.

Kuigi mu viimased postitused on olnud pigem laatsareti hõngulised ja vahel ehk andnud isegi seda tunnet, et kohe-kohe tõmban surilina ümber ja hakkan vaikselt sussi sahistades surnuaia poole astuma, siis hoidke oma hobeseid – ma ei ole mingi papist tüdruk ja väikesed eluturbulentsid mind nii kergesti maha ei murra. Eriti kui mul on seljataga selline tohutult armas sõprade armee ja pere, kes teevad kõik selleks, et ma tunneks end hoituna ja armastatuna.

Minu, igati lugupeetud juubilari, hommik algas täpselt nii, nagu ühele tulevasele pensionäride eliidile kohane. Vajutasin tuimalt äratuse kinni ning magasin magusat õndsat õiglase und edasi. Esimene märk sellest, et olin end kapsaks maganud ja sootuks unustanud, et mul üldse sünnipäev on. Ühtäkki raputas Joosep mind õlast ja ütles, et su ema on ukse taga. Tõmbasin endale paksu hommikumantli selga ja läksin ust avama, endal veel padi näos. Ilukirjanduslikus mõttes tahaks siia veel lisada, et juuksed olid ka igatpidi sassis ja turris, aga noh, see oleks lausvale. Mul on hetkel peas punupatsid, mis on umbes sama mugavad ärgates nagu kulmud – nad lihtsalt on seal, ükskõik kuidas sa hommikul ärkad.

Igatahes. Ema oli ukse taga, käes suur kimp valgeid roose, elektriline heleroosade roosidega tekk ja soojad pannakad. No kas pole armas? Emad on lihtsalt da best. Hiljem veel ütles, et kui olin siin siruli maas ja värisesin üle kere kõrge palaviku tõttu, siis tal oli suur kiusatus kingitus varem üle anda, aga siis mõtles, et ahh, ei… “las kannatab, las külmetab edasi,” lõpetasin ma naerdes ema lause.

Kiku helistas ka – ja kui see naine helistab, siis maailmas ei eksisteeri mitte ühtegi head vabandust, miks ei peaks saama telefonile vastata. Kiku ei helista niisama. Tal peab tähtede seis olema õige, kõik tervise näitajad peavad olema tema poolt ja kenasti üksteisega koostööd tegema ja maeitea mis kõik veel, lihtsalt selleks, et ta saaks helistada. Temale omaselt unustas ta seegi kord korraks ära, et ma ei näe. Ta on nimelt just praegu kolimas kuhugi Kadrioru lähistele, kuulsate inimeste sekka, mille peale mina ütlesin, et "oh, ma tulen külla ja ära tule mind aitama, las ma koperdan oma valge kepiga mööda tänavaid ringi ja otsin õiget maja, võib-olla koperdan siis mõne tuntud inimese otsa kah". Selle peale teatas Kiku, et tal aknad kahjuks hoovi poole ja et ma ei näeks isegi toas olles aknast kuulsusi mööda kõndimas... Kolm sekundit hiljem hakkas ta naerma ja nentis, et ta päriselt ka ei teinud praegu nalja, ta reaalselt unustas hetkeks ära, et ma pime olen.

Ei midagi uut siin ilma pääl, happens all the time.

Enne kõne lõppu uuris veel, kas ta mäletab õigesti (tema puhul igati õigustatud küsimus, arvestades fakti, et ta just sekund tagasi unustas mu pimeduse ära), kas ma sain 40. "Jep, " ütlesin ma. "Piinlik," vastas tema.

Teise sõbranjega sai nalja viluks arutatud ja nenditud, et vanasti, siis kui meie veel noored olime ja diskodel jalga keerutasime, siis jagati sünnipäevalastele klubidesse tasuta sissepääse. Tule ise ja võta oma viis ilusat sõbrannat ka kaasa, kõigile pidulistele esimene jook tasuta. Nüüd aga ootas mind hommikul postkastis apteegi sooduskupong, millega ma saan oma ostult 5 euri alla, aga sedagi ainult tavatoodetele ja kui olen eelnevalt 20 euri eest kaupa ostukorvi ladunud. Kardan, et minu poolt jääb küll see "suurepärane" kupong kasutamata, sest mida muud ma vanainimene ikka apteegist ostan kui mitte retseptikaid ja soodusega tooteid, millele see viis euri ei laiene. Aga nali naljaks, tegelikult võiks kupong olla näiteks -10 eurot või vali endale üks meelepärane toode ja saad oma vanuse protsendi soodukat. Vot see oleks midagi, mille peale mu kõrvad hakkaksid võib-olla natukenegi liikuma.

 Haha, hakkasin mõtlema, et huvitav, kas see ongi see legendaarne vanainimese kopika veeretamine, mis vaikselt ligi hiilib… või on see hoopistükkis elukogemusega õpitud ostutarkus, sest seda peab küll tunnistama, et nendel vanaemadel on ikka õite hea nina kõiksugu soodukatele. Samas, praegu ma mõtlen endamisi muiates, et huvitav, kas minu sisemuses on siiski vaikselt pead tõstmas see mutt, kes umbes kolmekümne aasta pärast jookseb mööda osturallisid käruga ringi ja tõukab kõik teised penskarid oma turukotiga nokki, et viimane parim diil omale krabada.

Oh, kas keegi ei tahaks mulle probiootikumide koostööpartneriks Hakata? Arvestades kui palju ma antibiootikume krõbistan, kuluksid need mulle igati marjaks ära. Ja igast muud kraami võib samuti paki sisse poetada, nagu näiteks kollageen, C-vitamiini, juustevitamiini, hüaluroonhappega tooteid ja midagi põlve-ja puusaliigestele peale määrimiseks ja sisse söömiseks. Viimastega veel muret pole, aga aegsasti tuleks ikkagi Hakata ennetama ja varusid koguma.

 Aga aitab tõbise heietustest. Ei tahaks kuidagi ühtede õnnitlusi teistest rohkem esile tõsta, sest kõik olid omamoodi armsad, aga mõnda lugesin ikka päris mitu korda. Näiteks Krista kirjutas:
Kallis Kai! Sinu supervõimeks on võluv olemus, mis vallutab ruume ja südameid; tahe kõike ilusamana näha, võime märgata pooltoone, siiras tundlikkus ning muidugi see kõlav ja nakatav naer. // Lõppu lisas, et ta ei tea, kuidas ma seda teen, aga tehku ma samamoodi edasi ja soovis sünnipäevaks jätkuvat õnne ja ohtralt torti (ma tajun siin vandenõud, raudselt tahab mind keskealist prouat nüüd paksuks sööta). 

Aga kui korraks tõsiselt rääkida, siis lugesin ja lugesin ja iga sõna puudutas. Ja kui nüüd järele mõtlema hakata, siis tõepoolest, ma otsin pea igast asjast, esemest (olgu nendeks kasvõi vanaema tuttidega sussid) ja inimesest midagi ilusat. Kas siis lapsemeelse järjekindluse või naiivsusega, otsustage ise. Ja Krista otsib seda vahel eraldi minu jaoks. Mõnikord ta ohkab ja ütleb, et "Kai, no ei ole seda ilu siin, mida sa tahad". Ja mina ikka vastu – peab olema! Ja siis ta vaatab ühtpidi ja teistpidi ja lõpuks ikkagi leiab.

Eks võiks veel pikalt kirjutada, aga tõmban otsad kokku. Lõpetuseks tahan öelda, et tegelikult ongi nii, et vahet pole mis see number passis on, minus elavad sõbralikult koos nii täiskasvanu kui ka lustlik laps. Kui täiskasvanu minus kipub vahel liiga tõsiseks ja murelikuks muutuma, seistes silmitsi kõigi nende katsumuste ja raskustega, mis paratamatult eluga kaasas käivad, siis sisemine laps minus ei lase asjadel liiga tõsiseks minna – tema teeb elu teerullist endale karusselli, lutsutab värvilist suhkrukommi ja naerab vahel võib-olla natuke liiga valjusti. Tema ütleb mulle, et küll homne muretseb ise enda pärast, täna on aga täna ja see on täiesti piisav. Ja võib-olla just selles kahe tegelase tasakaalus – kaines täiskasvanus ja rõõmsas lapselikus kerguses – peitubki kõige parem viis elu elada. Isegi, kui see sisemine laps mul täna jälle kommidest kõhu valutama ajas, siis olgu nii – pigem valutagu kõht kui süda.

PS. Üritasin esimest korda elus ise postituse juurde pilti lisada, mis sai minust selle kuu alguses Draama festivalil tehtud, aga no ei. Hädasti oleks üht silmapaari vaja, aga kuna Joosep tegeleb hetkel oma ülikooli asjadega, siis ma ei tihka teda segada. Seega peab natuke ootama, nii umbes kolm ja pool aastat, kuni ülikool läbi saab...
Okei, nali, loodetavasti saab ikka varem.