Ma olen nüüd vist lõplikult talveunest üles ärganud ja alustanud tõsise kevadise virgutusvõimlemisega...peaasi, et liiga suure rahmeldamisega selga ära ei nikasta. Lihtsalt viimased kaks päeva olen ma eriti tubli ja asjalik olnud. Eile näiteks tegin meeletus koguses Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingu juhatuse tegemisi - suhtlesin uute vabatahtlikega, teen ettevalmistusi Abiloomade seminari ettekandeks, korrastan liikmete andmebaasi, vaikselt uurin maad juhtkoerte ja nende kasutajate suvelaagri pidamiseks, andsime stardi uuele projektile ja lisaks mitmetele väiksematele jooksvatele tegemistele, organiseerin ma tänavust rahvusvahelist juhtkoerte päeva. Igatahes kõige sellega ma tegelesin eile, aga mitte ainult, sest kuna mul on imekombel veel mees alles, siis on soovituslik aegajalt mehele ka tähelepanu pöörata, et meespool väga pahuraks ei muutuks. Seega koristasin meie pesa ja tegin ka süüa.
Tänase päeva olen ma enamus ajast kodust väljas veetnud. Hommikul sõitsin MTÜ Iseseisvasse-ellu, kus mul oli üks kohtumine ja kuna see on ühtlasi ka Maci ja teraapiakoer Ellie töökoht, siis Dzännu oli eriliselt rõõmus. Kui ma seal kohtumisel istusin ja rääkisin inimesega juttu, ise tundes end suhteliselt hästi, siis sama tegi ka Janet. Hüppas mööda tuba ringi nagu kutsikas ja mängis iseenda ja Ellie tagant piistu pandud mänguasjaga - mille Ta seanssi lõpuks veidi ümber oli tuuninud (loe: katki pures).
Peale seda liikusin tagasi koju, kus ma sain olla umbes pool tundi ja siis jooksin järgmisele kohtumisele Rabarberi restorani. Põhjus miks ma mainin ära ka kohtumispaiga, on seepärast, et väljast tundub see söögikoht väike ja mitte midagi ütlev (vähemalt mulle kui pimedale), kuid sisse minnes on see kordades suurem ja väga hubane kohake, kus pakutakse jällegi väga maitsvat ja küllaltki soodsat toitu. Näiteks kuna sattusime just päevapakkumiste ajale, siis mina võtsin päevasupi, milleks oli aedvilja püreesupp, kuhu soovi korral sai ka ise puistata saiakuubikuid, kõrvale leib / sai, klaas vett ja buffelauast sai ka toorsalatit lisaks tõsta ning kui ühest kausist supist jäi väheks, siis hind sisaldab kahte kausitäit suppi. Päevapakkumises oli ka teinegi supp valikus ja korralik praad. Minu supi hind oli siis 3€. Ma kahtlustan, et praad on kallim, kuid ei usu, et üle viieka küsitakse.
Igatahes kohtumine oli edukas ja kõik minu organiseeritavad üritused tunduvad hetkel kenasti kulgevat.

Tänane päeva üllatusauhind läheb SEB pangale, kes mulle helistas.
SEB: "Tere! Kas ma räägin Kai K****iga?"
Mina: "Tere! Jah, Kai kuuleb." (vahemärkusenaütlen, et Mac hiljem lisas: "Sa võiksid öelda, et kuulen, aga ei näe...")
SEB: "Helistame Teile SEB pangast ja anname Teile teada, et Teie pangakaart on üles leitud."
Mina eriti üllatunud häälel: "Mul on pangakaart kadunud??? Ma ei teadnudki!"
Igatahes teller ütles, et kaart leiti bussist ja kui üritasin mõelda, et kus, millal, kellega, kuidas sai see juhtuda, siis kõige tõenäolisem variant oli laupäevane päev, kui ma sõitsin täistunnikaga Tallinnast Tartusse ja kuna pangakaart oli lukuga jaki sahtlis üle lugemisel märkasin, et kirjutasin nii, et lugejale võiks jääda mulje nagu mul oleks sahtlitega jakk, siis reaalsuses see päris nii ei ole...tegu on ikka tavapäraste ja igavate taskutega), et, siis arvatavasti nutifoni võtmisel libises ka kaart välja. Õnneks lõpp hea, kõik hea ja raha alles, kaart alles ja tore, et heatahtlikke inimesi on veel maailmas olemas.
Mul on uus ja eriti nunnu võtmehoidja, aga pildi lisan homme, siis on Teil põhjust siia uuesti ära eksimiseks.
Reedel lähen külastan linnavalitsuse kõrgeid ametnikke, laupäeval hakkan meisterdama Sadamasilla solistile Marek Sadamale bansidest käepaela ja pühapäeval lähen ma toormahla ja smoothi koolitusele. Eks ma annan jooksvalt siis oma sündmustest ja tegemistest teada.

PS. Kuna mul on veel ootel Nelijärve suusamaratoni lugu ja lugejate tungival soovil jätkulugu sellest, et mis sai ööklubis edasi, kui olime lõpuks peale kõiki ponnistusi diskotama pääsenud., Pean need lood lihtsalt lähiajal kirja panema. Olge kannatlikud! :D Kusjuures selle ütlusega "Kes kannatab, see kaua elab"...ma ei mõista nagu selle lause pointi või loogikat....miks ma peaks tahtma kaua elada, kui pean kannatama või kas pikem eluiga on väärt kõiki meie kannatusi?

Pühapäeval oli siis 8. märts, sajandi soojarekord ja ühtlasi ka naistepäev. Mina veetsin pool päeva Maci pool ja kuna nädalavahetusel käisin ka pealinnas, siis tõin Macile sealt naistepäevaks väikse kingituse...tegelikult polnud see kingitus ostetud mõeldes lähenevale naistepäevale, vaid pigem kui heale ja toredale sõbrale. Ostsin siis Macile sinise majakese, mille aknal istub kiisu, pesunööril kuivavad trussikud ja muud kraami ning katus käib maja küljest ära, kust saab endale meeletus koguses märkmepabereid võtta ja vajalikke asju üles märkida. Kui nägin seda märkmik-majakest, siis teadsin koheselt, et see on just see, mida Mac vajab, sest ei ole lihtne elada sellise mäluga nagu Temal on....vabandust, selle mäluga, mida Tal EI ole! :D
See müstiline koht, kust ma selle vahva majakese sain, on siis Maci poolt reklaamitud ja ülistatud Tigeri pood. Mulle ka nüüdsest see pood väga-väga meeldib.

Kui nüüd naistepäeva juurde tagasi minna, siis kuskil peale nelja hakkasin Maci poolt koju liikuma, sest Joosep oli kannatamatult korduvalt helistanud ja uurinud, et no millal ma ometigi koju jõuan. Meeleolu oli mul väga hea ja kui astusin trepikoja trepist üles, siis kattis mu nägu lai naeratus. Astusin korteri välisuksest sisse ja ütlesin reipalt: "Tsauu!", kuid korteris oli haudvaikus. Esiti mõtlesin, et Joosep läks Pythoniga jalutama, sest isegi Pythonit polnud teisest toast kuulda. Janeti olin rakmetest ja jalutusrihmast vabastanud juba trepikojas ja nii ma siis seisin hetke korteri koridoris ja pidasin endamisi aru, kui äkitselt ja vägagi ootamatult kiskus Joosep minult rakmed käest, viskas need kus see ja teine ja kahmas mu oma tugevasse embusesse, soovis imeilusat naistepäeva ja ulatas mulle 10 kollast tulpi, suflee kommid ja kodujuustukoogi, mille nimi oli "Armastusega". See oli niiii ootamatu ja tõsiselt armas ning kui tavaliselt ma mõtlen igasugu võimalikke üllatusvariante läbi, et kuidas keegi (loe: Joosep ja sõbrad) võiks mind üllatada, siis seetõttu on mind üpris raske millegi ootamatuga tabada, kuid Joosep sai seekord sellega suurepäraselt hakkama. Kui arvasin, et üllatused on lõppenud, siis eksisin...Joosep ei lasknud mul jakki seljast võtta, vaid ütles, et nüüd lähme restorani einestama, kuid Janeti jätame koju. Kes mind ja Janetit teavad, siis teavad ka seda, et mina üldiselt Janetit endast maha ei jäta ja seda mitmel põhjusel:
a. ma tunneksin end poolikuna;
b. ma igatseksin oma popsikut meeletult;
c. Dzännu ei kannata üksi kodus olemist ja haugub, ulub...tegelikult pole vist asi ainult üksi olemises, vaid minust eemalolek mõjub traumeerivalt, sest isegi siis kui Joosepi või Maciga on, siis niutsub...aww, pisike popsu, ma tunnen samamoodi;

Aga kuidas siis lahendada antud olukord nii, et kõik jääksid olukorraga rahule - Dzännu, meie ja naabrid?! Eelmisel suvel tegime väikese katse...panime...EI, ei pannud pirukasse muna nagu Bläk Rokit oma laulus laulis, vaid panime Janeti koos Pythoniga magamistuppa kinni, andsime närimiskondi, jätsime teleka mängima ja enne kui korterist lahkusime, lülitasime ka veekeedukannu sisse, et veekannukahin summutaks välisukse klõpsatuse ära. Kõik toimis ja kavaldasime Dzännu tookord täiega üle. Seepärast julgesime ka seekord selle kavala nipi kasutusele võtta.

Restoraniks valisime praktselt ületee asuva Zenzeni restorani ja nagu nimest võib aimata, siis on tegu hiina köögiga, kus köögis askeldab päris pesuehtne väike kollane hiinlane. Alguses tundus väljast vaadates, et restoran on täiesti täis ja et me ei pääsegi löögile, kuid lähemal uurimisel selgus, et täpselt üks laud kahele on veel vaba -  just nagu meie jaoks loodud ja hoitud. Menüü on seal väga mitmekesine ja rikkalik ning kui Joosep mulle luges järjest erinevaid toite ette, siis tekkis minus aina suurem segadus ja otsustusvõimetus, kuid lõplikuks valikuks osutus riis köögiviljade ja küüslauguga ning kõrvale säriseval pannil kana koos krevettidega. Kui see sõnaotseses mõttes särisev pann toodi lauda, siis kõik restoranis viibivad inimesed pöörasid pilgud meie poole, et uudistada, mis imepärast toitu me tellisime :) Ma ütlen ainult ühe sõna selle toidu iseloomustamiseks: oivaline!
Igati meeleolukas ja tore oli minu naistepäev ja ma olen nii rõõmus ja tänulik selle erilise päeva eest. Aitäh, armas Joosu! :)

PS, Kui restoranist kodu poole liikusime ja olime juba peaaegu sebra juurde jõudmas...kostus üle tänava "Auuuuuh!" Jap, see oli Dzännu, kes seekord hammustas siis meie nipi läbi ja avastas, et on üksi koju jäetud (ilmselgelt pole Python pirtsaka labradoripreili jaoks piisav seltsiline, kaaslane, lohutaja vms).

Varsti on suur kevad käes ja ma pole ikka veel suutnud blogida sellest, et kuidas ma Nelijärvel suusatamas käisin ja milline vaimustus mul suusatamisest tekkis ja et isegi puuga kohtumine ja ninast, peast ja näost vere lahmamine ei võtnud minult suusatuhinat ära. Mul on miskipärast tunne, et seda suusalugu ei saa Te praegu ka lugeda, sest mul on vaja kirjutada oma suurest vaimustusest ja eduloost...ma viisin eile prügi välja...iseseisvalt...nagu kaitseväes tavatsetakse öelda. Võib-olla pole see mingisugune eriline saavutus kellegi teise jaoks, aga minu jaoks küll, sest kui nägija suudab nina krimpsudades delikaatselt kahe sõrmega prügikastiluugi avada, kaugelt suure kaare ja graatsilise viskega prügikoti prügikasti heita, siis nägemispuudega inimestel see asi nii libedalt ei käi, sest teadupärast me kombime asju...jaajah...prügikast ei ole erand, sest vaja on leida see krdi luuk ju...või no õigemini...ärgem tormakem asjadest ennatlikult ette, sest enne kui luuki hakkame otsima, on vaja see batsillivabriku peahoone üles leida.
Aga  siin loo juures on üks pisikene aga...kuidas Sa otsid seda prügikasti, kui juhtkoer on õpetatud viima takistustest mööda (loe: nii ümmargustest, kandilistest, nii luukide ja aukudega ja reklaamidega, ilma reklaamideta, maapinnal kui ka posti otsas olevatest prügikastidest) ja loomulikult preili Karma otsustas ka mind külastada. Nimelt 2-päeva tagasi ma just kõrvaltänavas koperdasin ühele prügikastile otsa, või no prügikasti väljaulatuvale sangale  ja otseloomulikult sai Janet selle eest noomituse ning kui juhtkoera tähelepanu korra juhtida mingisugusele ebameeldivusele, siis võid suhteliselt kindel olla, et järgmine kord on eriti ettevaatlik selles kohas.
Võtsin siis kolm prügikotti parema käe otsa, Janetile panin rakmed peale ja läksime prügikasti jahile ja seda öösel pool üks. Küsite, et miks nii hilja? Ma vastan suurima rõõmuga. Pimedas on vähem pealtnägijaid ja siis on mugavam kohmitseda ja ringi tuiata ja no tuiamist meil jätkus. 
Tuiasime mööda hoovi ringi, küll ühte nurka ja siis teise nurka, kuid mina mõistmatu perenaine ei olnud ikka rahul ja nõudsin: "Otsi mulle prügikast! Kus on prügikast!? No otsi see prügikast üles!!!"
Sellise skisofreenilise ja hullumeelse jutu peale otsustas Janet, et viib mu peatänavale tagasi, sest kes ikka sellisest perenaisest aru saab, kes ühel päeval nõuab, et prügikastist tuleb kaarega mööda kõndida ja teisel päeval nõuab prügikasti juurde minemist. Kuid kui sain end tänu peatänavale uuesti ära positsioneerida, kamandasin ma taaskord Janeti tahahoovi.
Janet proovis mulle uuesti pakkuda erinevaid kohti, kuid nähes minu järjepidevust ja jonnakust prügikasti osas, peatus äkki ja oli veidi nõutu olekuga...mina samal ajal tajusin, et minu läheduses pole vaba platsi ja hakkasin selle käega vehkima, mille otsas mul oli kolm prügikotti. Järsku tundsin isegi mingisugust haisu, kuid ma ei saanud päris hästi aru, et kas minu käes olevad prügikotid haisevad või on see tõesti prügikast...kuni selle hetkeni, kui käis "pomps!"...halleluuja! Tõepoolest ma sain prügikotiga mingi asja pihta ja lähemal uurimisel selgus, et tegu pole isegi õnneks naabrite autoga :D
Ma olin nii sillas ja kukkusin Janetit kohe ülistama: "Dzännukene, Sa oled nii tubli...minu tibutupsu! Kõige parem juhtkoer maamunal!" Tegin siis peale väikest ninnnu-nunnutamist prügikasti luugi ettevaatlikult lahti, surusin oma prügikotid kasti, üks kukkus vahepeal kastist välja, korjasin selle uuesti üles ja surusin kogu jõust selle tagasi, siis sulgesin luugi ja naeratasin õndsalt. Võtsin oma juhtkoera, kes kannatlikult ja liikumatult ootas kuni ma tohkendasin seal, patsutasin Dzännut tunnustavalt ja sammusime uhkelt trepikoja poole, endal südames elevus, et saime hakkama ja see võttis aega kõigest 15 minutit :D

Kuna viimasel ajal ei satu ma just eriti tihti blogima, kuigi asju, millest oleks vaja kirjutada ja mis ootavad kannatlikult oma järge, et leiaksid oma tee blogisse, peavad veel siiski kahjuks ootama. Mul on lihtsalt vaja kihku-kähku postitada blogimisvõistluse kuuteema ja minule mitte tavapäraselt, olen ma selle viimasele minutile jätnud.
Oleks ma enne teadnud, et kuuteemaks tuleb tehnika, siis oleksin kiivalt tallel hoidnud postitust oma kõrvaklappidest ja sellest, kui imeline tehniline taip mul on. Kuid õnneks tuhnides oma mälusoppides, leidsin ma veel ühe juhtumi, mis peaks hästi antud teemasse sobituma.
Üldiselt tehnika mulle meeldib, meeldivad igasugu innovaatilised uuendused ja lahendused - eriti kui need on pimedasõbralikud. Ma ei karda elektroonikat, kui see pole just kellegi teise uus, uhke ja moodne läppar, nutiseade, mälupulk vms.
Minu juhtumi võiks vabalt liigitada tehniliste anomaaliate kategooriasse...vähemalt ma ise arvan nii, sest ma ei oska sellele mingit loogilist seletust leida. Nimelt mu läpaka aku on juba mõnda aega suht läbi ja arvuti seletab tüütu järjepidevusega, et soovitab mul kaaluda aku väljavahetamist, aga kuna pool tunnikest juhtmevabalt veel peab vastu ja juhtme otsas istumine pole mulle veel probleemseks muutunud, siis olen kiireloomulist asja edasi lükanud. Tavaliselt või normaal juhtumi korral annab läpakas aku tühjenemisest teada 10 minutit enne pildi tasku viskamist ja lisaks jõuab läpakas veel paar korda enne ära suremist nõuda veidi särtsu ning alles siis, kui läppari käsku ei võeta kuulda, pakib pillid kotti ja jääb vaikseks. Minu läppar aga natuke rohkem kui pool aastat, jõuab mulle ainult korraks karjuda:"Pane laadimaaa...." ja "sureb" põhimõtteliselt selle sama lause lõpus ära.
Mnjah, see juhtus ka ükskord ülekande ajal ja ma isegi ei tea miks ma ei pannud eelnevalt arvutit laadima...ju ma oletasin, et teen siuh-säuh ülekande ära ja rohkem arvutit ei kasuta. Kuid just sel korral, üle pika aja, otsustas mind külastada minu hea sõber Murphy :D
Läppar hakkas siis järjekordselt tuttavat hädakisa tegema ja teate, kui olete seda rohkem kui pool aastat kuulnud, siis selle ajaga olen ma suutnud lihvida endale lihasmällu peaaegu perfektsed kiirliigutused, et oma läpakale juhe sabaks taha pista, kuid mitte tookord...arvuti leidis, et mina olin liiga aeglane ja pakis järjekordselt oma suures tujukuses end kokku ja vaikis. Ma jõudsin vaid nukralt ja ahastunul häälel öelda: "Eiiiiii!"
Vajutasin korraks on / off nuppu, kuid sisimas teadsin, et see on täiesti mõtetu, kuna olen varemgi seda proovinud, kuid oh imet! Läpakas hakkas piiksuma...piip-piip-piip. Väga korrektselt ja täpsete intervallidega...see tekitas mulle tunnet nagu ma oleksin valet nuppu näppinud ja nüüd karistuseks otsustas läpakas kohe-kohe õhku lennata. Istusin siis nõutult diivanil, läpakas süles ja kuulasin neid piikse ning mõtlesin, et mida ma peaks tegema, kui järsku vaatasin, et kas mu pooleliolev ülekanne veel on kuskil olemas ja voilaa...kõik pooleli olevad toimetused olid alles ja arvuti lasi mul rõõmsalt ülekande ära teha ja programmid korralikult sulgeda ning lõpetas isegi piiksumise.
Ma ei tea siiani, et miks hakkas uuesti tööle? Kust võttis lisaenergiat? Kas see on üldse kuidagi võimalik ja miks pole varem nii käitunud? Miks pole sellist asja kordunud?
Tehnika on vist nagu tujudega naine, kord ei meeldi nii ja siis naa ja muudkui nuputa, et millega oleks rahul :D

Ma võtan koguaeg hoogu, kuid siis lükkan jälle otsust edasi ja edasi, kuid hetkel tunnen, et pole mõtet enam seda otsust edasi lükata ja seega ma uurin, et kas kellegil on tuttavat või informatsiooni selle kohta, kes otsiks kõigi mugavustega korterisse kaasüürilist (loe: otsin üürituba). Õigemini on meid kaks, kes otsivad (loe: mina ja nunnukas labradoripreili Janet). Tore oleks, kui elamine oleks heas korras ja üür koos kommunaalidega taskukohane, sest mul oleks vaja natuke süüa ka endale ja Janetile kuu jooksul osta :)
Igatahes, kui anyone knows somebody, siis võib julgesti minuga ühendust võtta või minu kontakte jagada. Aitääh! :)

Homme lõunal põrutamegi tartukatega Nelijärvele chillima ja loodetavasti tuleb meeleolukas nädalavahetus, kuigi julen sügavalt kahelda, sest no vaadake seltskonda: Mac, Liis, Maarja, Eda, Kerttu ja Kristjan, pluss Tallinna rahvas. Tartus on lumi küll sulanud, kuid Nelijärvel pidi lumi täitsa olemas olema, kuid ma ei tea, mida uisutajad plaanivad teha, sest selliste sulailmadega julgeks ma nüüd veel vähem ronida järvejääle.
Täna käisime Dzännuga lastele juhtkoertest rääkimas ja seal oli tõsiselt vahva ning seda just sellepärast, et lapsed nii suure huviga kuulasid ja küsisid küsimusi. Soovijad said proovida silmad kinni juhtkoeraga kõndimist ka. Janet otsis ilusti ukse välja ja tõi lapsed tagasi minu juurde. Pärast anti meile tänutäheks ka väike maiustus üle - mulle kommikarp ja Janetile kanafileemaiustused, mida Janet kohe kohapeal ka maitsta sai.
Mul on siiralt hea meel, et asfald on välja sulanud, nüüd ootan kannatamatult päikest, mis kuivataks asfaldi ära ja siis ongi kevad käes. Kuigi siin sünoptikud lubavad märtsis veel lund ja suuri miinuskraade, siis ma loodan kogu hingest, et see tsüklon läheb Eestist mööda...võiks ju minna.

Kae nalja, ma eksisin ka nüüd oma blogisse lõpuks ära...tegelikult tulin teadlikult...või kui päris aus olla, siis sunniviisiliselt, sest mõned on hakanud mulle piiksuma ja halama "Kes nüüd laisk blogard on?", "Sa pole 19 päeva bloginud...wtf?!", "Millal Sa blogida suvatsed?" jmt. Mul pole väga mingit head vabandust ka, et miks pole bloginud, peale selle, et mul on meeletult kiire olnud ja still is. ..kuid kellel meist ei oleks elu kiire? :D

Eniveis, ma isegi ei tea kas ma olen veel blogimisvõistluses sees ja ma ei tea isegi kust ja millega praegust postitust alustada. Igatahes eile varahommikul (loe: ärkasin 5:15) ja sõitsin Pärnusse, et täita oma kohustusi, mida olen endale suures entusiasmihoos krabanud ja naasesin veel suuremate kohustustega, sest inimloom on selline huvitav nähtus, kes arvab, et saab kõigega hakkama.
Eile peale koosolekut ei hakanud ma kohe Tartu Vaimu juurde tagasi ruttama, vaid otsustasin üheks ööks sõita koju ema juurde, et veidi akusid laadida ja krussis närve sirgendada. Õhtul tulid ka õde ja õetütar Eliis, kes viskasid 99% ulatuses mu vanad riided minema ja tõid brand new garderoobi asemele. "Nägemist!" kogu mu turvatunne, sest ma hoidsin kiivalt alles riideid, mis pärinevad minu nägijaajast (loe: kiviajast).
Mõistusega saan aru, et riided luituvad, kuluvad ja muutuvad inetuks, kuid emotsionaalselt oli nii raske nendest lahti lasta. Õnneks oskavad õde ja Ellu nii hästi kirjeldada ja seletada värve, tegumoode jmt, et suutsid mulle päris kifti fantoom pildi uutest riietest manada ning nüüd polegi hingepuzzles auku, vaid uus värviküllane pildikild.  Järgmisel nädalal tulevad ka Tartusse ja siis teevad sama ka siinsete riietega.
Mul on nüüd igasugu uusi firmariideid ja muidu ma nagu ei rõhutakski seda, aga kui õde mulle järgmise pluusi, püksid, kleidi, seeliku, pusa või koti ulatas, siis rõhutas: "See on Caporoli särk...häästii ilus!" (ega mulle, madala kognitiivsete võimetega olevusele, tulebki seda pidevalt korrutada ja ma isegi ei tea kas kirjutasin selle n-ö tuntudbrandi nime ikka õigesti :D). Mul on siis ONeali, Mustangi, Caporoli, Tommy Hilfigeri ja mis kõik veel riided :)
Kuid kõige suuremat elevust tekitas minus punane õlakott, millega on kaasas ka peenike punane püksirihm, mille pannal on kuldne ja mille küljes ripub ripats (loe: südamekujuline taba ja võti) ja käevõru ka...mulle väga meeldivad komplektid ja siis sain oma rohelise seeliku juurde rohelise õlakoti, millel on külje peal lipsuke ning siis ühe hipiliku, hästi-hästi siki-sakilise ja kirju õlakoti, mis on selline suvine. Oeh, aitab kah...mul hakkab muidu imelik, aga katsun siis tasapisi blogiga jälle järje peale saada ja veelkord vabandused nii pika pausi eest! :D

Käime ühe teise juhtkoerakasutajaga, üle nädala, iga reede kooriproovis. Kuna elame üksteisest põhimõtteliselt üle tee, siis ühel päeval võttis minust võimust mingisugune võistlustuhin ja hakkasin seletama, et võiks võidu koju kõndida. Gerli alguses naeris ja mõtles vist, et ma teen järjekordset totakat nalja, kuid kinnitasin, et mõtlen päris tõsiselt seda võistlust. Soov võidu teha tekkis sellest, et mina tahtsin alati minna ühe peatuse võrra varem maha ja Gerli alati järgmises, kuid olin üpris veendunud, et seni kuni buss sõidab järgmisesse peatusesse, mis asub Riia tänaval, suudan ma mööda kõrvalist tänavat, kondimootori abil kõndida ise peaaegu Riia tänavani ja olen kodule palju lähemal. Kuid Gerli peaks kuskil mõnisada meetrit mäest üles tagasi vantsima, et jõuaks samasse punkti kuhu mina.

Reedel lõime siis Gerliga käed ja astusin lootusrikkana Lootuse bussipeatuses maha, keerasin paremale ja käskisin Janetil otsida parempoolse sebra...mida Ta aga EI teinud, sest otse minnes jõuab ju Ellie ja Maci poole. Pean-pean-pean sinna jõudma, sebra pole olemas, pean-pean-pean jõudma Ellie ja Maci poole. Proovisin heaga, proovisin konkreetse tooniga ja proovisin kurjema häälega ja meelitustega, aga sebra oleks justkui vahepeal jalad alla võtnud ja minema jalutanud.

Mina juhtkoera provokatsioonile, põikpäisusele ja jonnile järgi ei anna ning kamandasin Janeti sõidutee randile ja läksime suvalisest kohast üle. Jõudnud ühest Tartu kõige tihedama liiklusega sõiduteest õnneliku ja elusana üle, keerasime vasakule ja hakkasime tempot arendama. Ise mõtlesin samal ajal , et kui palju aega läks raisku ühe sebra otsimisele ja et pean selle tempo hoidmisega tasa tegema. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja teadsin, et peaks tulema tänav, kust pean keerama paremale, aga mida EI tulnud oli tänav...

Helistasin Macile: "Tsau! Kuule kas saad vaadata, et kus ma asun?"
"Okei, ma vaatan ja helistan kohe tagasi", lausus Mac oma iseloomulikul sõbralikul häälel.
 Meil on selline äp nagu Find My Friend, mis on seadistatud sedasi, et Mac näeks, kus ma liigun ja asun. Kui Mac tagasi helistas, küsis Ta veidi kahtlasel hääletoonil (Ta vist ei osanud arvata, et ma kuskil seal asun): "Kas see on võimalik, et Sa asud Võru tänava ja Kastani nurga lähistel?!?"
Ehk siis ma olin õige tänava mööda lasknud ja jõudnud otsapidi juba ühe tänavavahe pikkuse edasi liikuda järgmise tänavanurgani. Hakkasin siis kiiruga tagasi marssima, kuigi ma juba kergelt aimasin, et olen võistluse ammuilma kaotanud. Mac tuli mulle õige tänava nurga juurde vastu, saatis natuke ja samal ajal seletas ümbritsevast ning ma vastasin: "Mul käib praegu võistlus!"
"Aaa...no siis Sa oled küll edumeelne...", muigas Mac.
Ma ei anna alla, kui see lumi ja jää ära sulavad, vesi ära imbub ja aurustub, siis tulevad uued võistlused! That's for sure! :D

Lisaks plaanime ühe seltskonnaga veebruari lõpus minna veetma Nelijärve puhkekeskusesse talisportlikku nädalavahetust. Plaanis on päeval uisutamine, suusatamine, kelgutamine, snowtubing. Õhtul saun, lauamängud ja lihtsalt seltskondlik olemine. Vältimaks kohapeal otsustamatust, otsustasin ma kodus, et ma proovin suusatamist, sest:
1. ma olen pimedana juba uisutamise ära proovinud...luud / kondid jäid terveks. Aga mul oli koguaeg hirm, et ma sõidan inimestele otsa...seega peaksin ma endale broneerima terve uisuväljaku, aga kuna see tahab palju raha ja raha mul ei ole, siis not gonna happend :D
2. Nelijärvel tuleb uisutada päris järvel ja arvestades seda, et tänavu pole erilisi miinuseid olnud, siis ainult loll(id) lähevad veekogule.
3. nägijana mulle väga meeldis suusatada...see küll ei tähenda, et ma oleksin seda osanud teha, aga meeldis ikkagi :D
Mõtlesin, et informeerin ka Joosepit oma ägedast plaanist ja ütlesin vaimustunult: "Ma plaanin Nelijärvel esimest korda pimedana suusatama minna!"
Mnjah, Joosep tahab, et ma paneksin kiivri pähe :D
Ütles, et ükskõik milles kiirus tekib, et siis pean kiivri pähe panema. Mul on tunne nagu Ta arvaks, et ma olen tõeline suusaäss ja olen minemas suusasprindile, et vallutada kõik lumised künkad, nõlvad, orud, ja mäed :D Hea kui ma üldse liigutudki saan :D
Ma kujutan seda juba nii elavalt ette, sest kui mõelda, siis tekib ju peaaegu kõigis nendes välitegevustes minginegi kiirus. Kujutage ette...seltskond on mäel ja üks tüüp silkab seal ohutuse mõttes ringi kiivriga. Ma kahtlustan, et ma kõnnin talvel kiiremini kui suusatan ning sellise loogika järgi peaks mul igapäevaselt kiiver peas olema.

Lõpetuseks lisan siia ühe laululingi, mille sain Marialt ja kui ma tavaliselt ei vaimustu väga kergelt uutest lauludest, siis vot see laul tekitas minus sellise tunde, et tahaksin keset kesapõldu käed laiali end keerutada, lasta päikesel ja tuulel end paitada ning laulda seda laulu valjult kaasa.