Mõni aeg tagasi lubasin, et kirjutan ühest inimesest, kes on alustanud minu suhtes nõiajahti ja võtnud nõuks kõigile selgeks teha kui mõttetu ma olen. Vähemalt sellise mulje, kas siis teadlikult või mitte, on ta oma käitumisega mulle jätnud. Ma üldiselt ei ole inimeste otsuste ja tegude kritiseerija, las igaüks elab nii nagu ise oskab ja paremaks peab, aga kui see võtab vaikselt juba tagakiusamise mõõtmeid, siis tahaks minagi paar sõna sekka öelda. Ma ei luba end niisama tümitada.

Vaagisin seda niipidi ja siis jälle naapidi, et kuidas oleks kõige õigem sellest kõigest kirjutada. Kas kirjutan avalikult välja tolle inimese nime või mainin lihtsalt tema tegevusvaldkonna ära ning kellel huvi, siis need suudavad huvi korral juba ise natuke googeldada ja 1+1 kokku panna. Ei ole midagi kontimurdvat.

Oma looga pean ma minema aega, kus ma alles hakkasin oma nägemist kaotama (või noh, olin selleks ajaks ühest silmast pime ning teisega nägin väga uduselt). Ja just sel ajal, nüüdseks juba umbes kaheksa aastat tagasi, ristusid minu teed Pärnu Pimedate Ühingu esimehega. Loomulikult uue ja noore liikmena võeti mind väga soojalt ja avasüli vastu. Ükskõik, millal ma ka oma nina poleks ühingu uksest sisse pistnud, sain ma alati rõõmsa tervituse osaliseks. Teate ju küll seda tunnet, justkui sind oleks kogu aeg oodatud. Küll mulle öeldi, et olen tubli, vahva ja hakkaja. Ja eks see olegi vist mõistetav, sest nad püüavad ilmselt niimoodi inimesele toeks olla, et ta ei langeks masendusse, et ta ikka jätkuvalt käiks ühingus edasi ega jääks koju nelja seina vahele konutama. Ja küll ma siis käisin kõiksugu koolitustel ja väljasõitudel, mida ühing korraldas ja olin üleüldse selline tubli ja aktiivne liige.

Kui olin kaks aastat sedasi aktiivselt ühingus toimetanud, valiti mind lõpuks ka ühingu volinikuks, kus ma siis käisin koosolekutel ja langetasime teiste volinikega tähtsaid otsuseid. Lisaks määrati mind ka Eesti Pimedate Liidu poolt välja antava ajakirja toimetusse. Sinna kuulusid erinevatest ühingutest liikmed, kes vastutasid kindlate rubriikide eest. Mina vastutasin juhtkoerte teema eest ja vahel harva kirjutasin ka oma naljakatest juhtumistest. Kõik, kes sellesse ajakirja toimetusse kuulusid, ei ole ajakirjaniku haridusega. Võid olla, aga see ei ole tingimuseks, et sinna kuuluda. Sa võiksid lihtsalt osata natu natuke kirjutada ning kasuks tuleks pisukest kohusetunnet ja armastust kirjutamise vastu.
Pärnu esimees esitas siis ennast ja mind toimetuse uuteks liikmeteks ning me mõlemad osutusime valituks. Tänase seisuga olen ma seal toimetuses olnud juba neli aastat ning mulle või mu kirjatükkidele pole mitte ühtegi pretensiooni tulnud.

Minu blogi pikemaajalisemad lugejad on ilmselt kursis, et kirjutasin mõni aeg tagasi siin kõiksugu veidratest ja õigustühistest otsustest ja ussitamistest, mida ühes ühingus tehti. Toona jätsin ma teadlikult ühingu nime välja, et kus sellised asjad toimusid, aga kuna see olukord on ületanud minu jaoks kõiksugu mõistlikuse piirid ja ma tunnen, et ma olen selles olukorras nii üksi ja abitu, siis sellepärast olen ka otsustanud sellest nüüd avalikult kirjutada.

Ma ei tea öelda, et kelle haigele varbale olen ma eneseteadmata astunud, et selline minu õõnestamine ja tõrjumine on lahti läinud. Ent ma tean seda, et kõik tööd, ettevõtmised ja projektid, milles olen osaline olnud ja mida olen aastaid vedanud, pole halvasti tehtud ja olen seda kõike teinud suure südamega. Vähemalt minuni pole negatiivset tagasisidet tulnud, kui siis vaid soovitusi järgmisteks kordadeks, aga see on igati okei, sest nii toimubki ju areng. Vähemalt mina arvan nii.

Igatahes. Kui ma kirjutasin sellest tagaselja juhatusest välja kupatamisest, siis see oli minu jaoks nii suur šok ja ma ei mõistnud kohe, et mis toimub? Miks on vaja minust nii alatuid võtteid kasutades lahti saada? Minu pärimiste peale, et mis on põhjus minu umbusaldamiseks, siis sain vastuseks, et olen liiga aktiivne. Jah, lugesite õigesti. Ma olen liiga aktiivne.
Kohe kui volinike koosolekul hääletus läbi sai, lausus too endine esimees, et ma võin edaspidi lihtliikmena kõiki neid tegevusi jätkata, mida juhatuses olles tegin. Nagu möh!? Selle peale ei oskagi nagu mitte midagi muud öelda või kuidagi teisiti reageerida. Sest nende sõnul oli nende hirm see, et kui olen nii aktiivne, siis pole mul juhatuse tööks aega ja nüüd, kus ma enam pole juhatuses, et siis olen järsku kohe vähem aktiivsem või mis see loogika siin on? Ma ei saa päris hästi aru.
Kui palusin lahkelt luba enda aktiivsuse üle ise otsustada, siis oldi väga resoluutne, et ei, oled aktiivne ja kõik. Hakka või ise ka uskuma, et seltskond volinike teavadki paremini, kas ja kui aktiivne ma olen.

Ma alguses kohe ei pannud pilti kokku, aga nüüd küll...

2015 aasta alguses valiti ühingule uus esimees. kes valiti antud ametipostile üsna tema tahte vastu. Aga peale pikka veenmist oli ta, läbi suure häda, viimaks nõus.Kuigi ta ütles kohe, et ta EI taha olla esimees, et ta ei oska ja et ta ei ole juhi natuuriga jne. Mul hakkas inimesest vahepeal juba lausa kahju. Ega kui inimene tunneb, et see pole talle, siis ei tohiks niimoodi peale suruda. Aga vana esimees, kes oli aastaid ühingu tööd juhtinud, ütles, et küll hakkama saad ja et tema aitab ja et tema tahab nüüd olla lihtsalt lihtliige ning mitte kuuluda enam juhtorganitesse.  Aga selle poole aasta jooksul, mil pukis oli uus juht, oli selgelt näha, et ta ei suuda selle stressiga toime tulla ja peagi sooviski tagasi astuda. Aga siin tekkis vanal esimehel vist hirm, et kui uus esimees tagasi astub, siis järgmine potentsiaalne esimehe kandidaat juhatusest olen mina, aga et seda jumala eest ei juhtuks, tuli mind koos esimehe tagasiastumisega ruttu juhatusest välja hääletada.
Ma ei väida, et see sajaprotsendiliselt nii oli, aga nii mulle need asjad paistavad küll.

*Olgu siis siinkohal  ära mainitud, et ma pole ealeski soovi avaldanud saada Pärnu Pimedate Ühingu esimeheks. Mul pole seda soovi kunagi olnud ja pole tänase päevani. Minu südameteemaks on juhtkoerad, on alati olnud.

No vot, ja nüüd küsite, et mis sellel vanal esimehel siis nii väga minu vastu hakkas? Alguses oli ju kõik nii ilus ja tore. Ma olin tubli, vahva ja armas.
Ma ei pretendeeri tõele, aga arvan, et asi sai alguse sellest kui mina ja veel üks liige kritiseerisime ühte tema otsust, mille ta omavoliliselt tühistas, kuigi see oli volinike koosoleku poolt vastu võetud, aga juhatus lihtsalt otsustas liikmete soovi ja hääletustulemusi ignoreerida. Ja no siit ilmselt läkski see lumepall veerema. Mõni aeg hiljem avaldasin mina ja veel üks lauluansambli liige, et me võiksime natuke teistsugusemaid, noortepärasemaid, laule laulda, ent see vastulause, mille osaks me saime, oli tuntavalt külm ja ükskõikne. Oli selge, et me polnud enam vana esimehe favoriidid. Ja peale neid jutuajamisi, mis olid silmnähtavalt vanale esimehele vastukarva, hakkaski üks tõrjumine pihta.

Samuti julgesime soovida digidokumente, sest noh, me pimedad, ilmselgelt ei saa paberkandjal olevaid dokumente ise lugeda. Jah, okei, ma võin endale kellegi otsida, kes mulle kõik mitusada rida ette loeks, aga kas pimedate ühingu üks eesmärke polegi siis seista pimedate ja vaegnägijate parema, kvaliteetsema ja iseseisvama elu eest? Et vabandage väga, aga kus see iseseisvus siin on, ma ei näe.
Et kui sa ei suuda ise oma liikmetele ligipääsetavust tagada, siis arvan, et sul pole ka ühinguna õigust minna ja nõuda asutustelt seda va ligipääsetavust.
Ning kui too teine pime, mu vandeseltslasest kaaslane, astus hiljuti ühingust välja, siis minagi olen seda kohe-kohe tegemas. Avaldus on mul valmis ja allkirjastatud. Tõin seal punkthaaval välja ka, miks ma lahkun. Võib-olla paneb see neid natuke asjade üle järele mõtlema. Kivid, mis ma nende kapsaaeda viskasin olid: juhatus ei edasta pimedale loetavas formaadis dokumente, põhikirja saadab pildiformaadis (sama hästi võiks mulle looduspilte saata). Teiseks põhjuseks panin selle sama 2015 aastal õigustühiste otsuste tegemise ja kuna protokolle mulle ei saadeta, siis pole mul õrna aimugi, et mida nad protokolli kirja panid ja mis kuupäevadega. Kuigi väga tahaks teada, sest arutati ikkagist minuga seotud küsimust.

Ja kusjuures, juhatus oleks pidanud mulle 14 päeva enne teatama, et päevakorras on minuga seotud küsimus, aga nad ei teinud seda. Ma sain kaks ja pool päeva enne sellest teada, telefoni teel poole mokaga mainiti. Ja volinike koosolekust, kus mind juhatusest välja hääletati, sellest teavitati mind 4 tööpäeva ette. Ja hiljem sain teada, et ühele teisele juhatuse liikmele valetati, et juhatusest lahkumine olevat üldse minu enda soov. Aga kuna mulle ei antud juhatuse koosolekul võimalust isegi mitte osaleda, siis ei saanud ma enda eest ka seista.
Vot selline ussitamine käib ning see ajab mul ausalt öeldes südame pahaks ja ma ei soovi enam sellises "õnnelikus ja väikeses" ühinguperes olla.

Püüdsin siis vaikselt oma eluga edasi minna, kuigi tundsin end nagu läbimärg kassipoeg, kes on pesumasina trummlist välja pääsenud, köhib ja läkastab, lakub oma haavu ja märga kasukat, kui siis hakkasid uued jamad pihta.
Kirjutasin pimedate ajakirja artikleid ikka edasi ja hakkasin kogemusnõustajaks pürgima, mille koolitused mul on hetkel käimas, aga nüüd on vana esimees võtnud nõuks, et ma ei sobi ajakirja toimetusse. Ja miks ma siis ei sobi…
Nüüd ütlen teile midagi, mis võib teile suure üllatusena tulla, aga vot mul pole.. keskharidust. Nimetage siis mind kuidas tahate. Jah, see pole asi, mille üle uhke olla, aga võttes arvesse minu praegust elu, tervist ja olukorda, siis mul ei ole võimalik hetkel seda pooleli olevat haridusteed ka jätkata. Aga ma ei arva, et olen sellepärast kuidagi kehvem inimene. Meil kõigil on oma lugu ja oma minevik, kust me tuleme ja minul on minu. Ma arvan, et me kõik väärime siin elus teist võimalust, mõni ka kolmandat ja neljandat. Kui ma ei ela vastavalt sinu nõuetele, siis see ei tee minust kohe halvemat inimest.

Ma usun, et hoolimata oma kesisest haridusest on mul teisi tugevaid külgi ja häid omadusi, mida ei saa paberiga osta või koolipinki nühkides omandada. Üheks selleks on inimlikkus. Ja mulle on vanemad õpetanud, et kui sa midagi siin elus teed, siis tee seda suure pühendumisega.
Poolik haridustee on mind muutnud teatud kohtade pealt ebakindlaks, ent Joosepiga tutvudes, ütles ta mulle, et ärgu ma muretsegu selle hariduse pärast ülemäära palju. Kui inimesed õpivad mind päriselt tundma, siis nad hindavad seda enam kui mingisugust paberit. Ja kui alguses ma kahtlesin tema öeldus, siis väikesed edusammud siin elus andsid kinnitust, et nii vist on jah. Näiteks, kui ma kandideerisin AHHAA Teaduskeskusesse tööle, siis ma ei varjanud oma haridustaset. Muidugi poleks ma igale tööpostile sobinud, aga kuna antud töö puhul oli oluline inimestega suhtlemine ja kasuks tuli võõrkeele oskus, siis mind palgati. Ja ma osutusin nii heaks, et mind taheti saata teaduskeskust esindama lausa Hong Kongi. Ma küll loobusin sellest võimalusest, kartes, et mu tervis ei pea nii pikale lennureisile vastu, aga iseenesest juba see teadmine, et mind usaldati sellist ülesannet täitma, on väga kõnekas.
Olen MTÜd juhtinud ja pidanud läbirääkimisi erinevate koostööpartneritega ja minu moto on alati olnud see, et tuleb leida ühine keel, olla avatud kompromissideks, mitte aga õiendada ja vaielda.
Nüüd aga see esimees saatis mulle nädalapäevad tagasi kirja, kus ütles, et nemad juhatusega rohkem minu kandidatuuri kuulumaks ajakirja toimetusse ei toeta, kuna ma pole jätkanud oma haridusteed. Okei siis.

Minu arvates on see väga rumal põhjus, aga mida mina ka tean. Ma olen kõigest väike mutter suures süsteemis. Pealegi, mitte kuskil pole öeldud, et pimedate liidu ajakirja toimetusse kuulumiseks peab sul olema vot see ja see haridus. Minu arvates on kõikse oluliseim ikka kirjutamis- ja väljendamisoskus.
Üks pime ütles selle kohta hästi: minu meelest võiksid sa olla kasvõi kirjaoskamatu, aga kui suudad oma mõtted kasvõi diktofonile lugeda ja leiad kellegi, kes need sinu eest üles kirjutab, oled sa juba täieõiguslik toimetuse kaasliige.

Igatahes on sellel vanal esimehel palju mõjuvõimu, nii palju, et kui ma peaksin tahtma kuhugi kogemusnõustajaks minna või avada mingi aeg oma nõustamiskabineti, siis teeb  ta ilmselt kõik selleks, et minusugune hariduseta mats ei saaks võimalustki kuskil töötada. Ja kahjuks on inimestel kombeks uskuda kõike negatiivset, mõtlemata, et ehk on lool ka teine tahk. ja nii ei pruugita mulle isegi mitte võimalustki anda, et ma saaksin näidata oma tugevaid ja häid külgi. Lihtsalt nii kurvaks ja jõuetuks teeb kogu see olukord.
Kui mingi asutus või ettevõte leiab, et ma pole sobiv, hinnates ISE minu oskusi, teadmisi ja olemust vestluse ja katseaja põhjal, siis okei, ma lepin sellega. Aga ma ei leia, et see on okei kui ma kellegi nõuetele ja kriteeriumitele ei vasta, et siis hakkab igal pool mulle kaikaid kodaratesse loopima.

See vana esimees ilmselt arvas, et kui ta käib ja kuulutab mööda Eestit kõigile, et Kail pole keskharidust, et siis kõik kukuvad selle uudise peale pikali. Aga vot võta näpust, ta ilmselt ei tulnud selle pealegi, et minus on nii palju julgust, et võiksin sellega ise avalikkuse ette tulla.
Ning ennetades küsimusi, siis jah, mul on kogu keskkooli osa puudu. Jah, ma olen mõelnud haridustee jätkamisele (näiteks koduõpetaja näol), aga hetkel on minu elus teised prioriteedid ja kellegi tagakiusamise pärast ma nüüd küll ei jookse saba jalge vahel kuskile pabereid hankima. Lihtsalt sellepärast, et ma ei mahutu kellegi debiilsetesse ühiskonna raamidesse.

Mnjah, selline lugu siis selle minu haridusega. Ja ei, minu haridustee katkemise põhjus ei ole mitte kuidagi seotud sellega, et oh, pubekana hormoonid möllasid ja tundus, et pidutseda, juua ja poistega mehkeldada oleks toredam, ei, minu lugu on palju valusam ja märksa keerulisem, aga noh,las see praegu jääda. Eks hukka mõista on alati lihtsam ning mõista raskem.

Eile oli selline mõnus päevake. Üldse on kuidagi viimased päevad hästi toredad ja rõõmsad olnud ning kui isegi vahepeal tekib mingisugune väike sisemine pinge, kus ma tava olukorras võib-olla joriseks mõttetult, siis enam mitte. Olen enda selle kõik-peab-olema-perfektne-muidu-suren mõtteviisi kallal viimasel ajal palju mõttetööd teinud ja sisendanudki endale, et mu elus ei pea kõik ideaalne olema ja kõik plaanitud tegevused ei pea perfektselt õnnestuma. Näiteks eile õhtul avastasin, et no kurja, põrandad on veits liivased ja kuna suvisel ajal kõnnin ma toas enamasti paljajalu, siis on seda liiva maruhästi tunda ja tava olukorras oleks mu õhtupoolik mingi mõttetu liiva pärast rikutud olnud, sest lihtsalt vastik on. Tolmukaga ei saa ka enam undama hakata, sest naabrid tahavad ka elada. No ja siis oligi moment, kus ma selle liiva peale kulmu kortsutasin ja ohkasin rahulolematult ja võib-olla isegi murdosasekundiks ka etteheitvalt (kuigi ma ei tea, kellele ma seda ette üritasin heita), kuid siis sisendasin endale, et kuule Kai, homme on ka päev ja siis saad kasvõi kohe hommikul esimese asjana, kui oma silmaluugid pärani ajad, oma tolmuka välja tarida ja kasvõi hommikust õhtuni seda liiva imeda.  No paraku päris nii kaugele ma pole veel oma sisemise minaga jõudnud, et oleksin totaalselt laadna kõiksugu häirivate asjade suhtes, aga eile oli selline esimene sammuke selles suunas. Ma kindlasti ei kavatse hakata räpakolliks või lohakaks, aga lihtsalt olen hakanud tõesti mõtlema, et see ei too mitte kellegile kasu ega tee head, kui ma tõmblen-torisen-mossitan-jorisen-porisen selliste olmeprobleemide kallal, mis tegelikult pole jäädavad ja on kergesti likvideeritavad ja parandatavad. Ma saaksin aru, kui ma kukuksin undama, kui mul elamine maha põleks. Vot see oleks katastroof ja tõeline häving, mida enam nii lihtsasti kühvli ja harjaga kokku ei pühi ega taasta uuesti.
Ma arvan, et üks 10 aastat tagasi poleks ma suutnud isegi sellise mõtte peale tulla, et mis oleks, kui prooviks võtta asju veidi lõdvema rihmaga. Mkm, minu jaoks oli alati laual ainult kaks varianti ja ei mingit vahepealset ning seda just konkreetsete asjade saavutamistes ja tegemistes. Ma tahaks nüüd oma suurest mõttetöö tulemustest ja rõõmust ja õnnest kõigile soovitada võtta asju laadnamalt, aga samas olen kursis, et ega see päris sõrmenipsutuse peale ei käi kah. Aga siiski tahan öelda, et alustage kasvõi väikestest asjadest ja ärge seadke endale liigkõrgeid ülesandeid. Arvan, et pole tarvis koostada endale kilomeetri pikkuseid do-do nimekirju ja eriti hull, kui sinna veel tähtajalise tärnini ka ära märgite. Loomulikult ei soovita ma siin nüüd lihtsalt jalad seinale visata, lakke sülitada ja oodata kuniks tahtmine ja viitsimine peale tuleb, aga mis ma öelda tahan on see, et eesmärke võib seada, aga ärge liigselt kinnistuge neisse...go with the flow...kui täna ei jõudnud või ei saanud, siis tee homme.
Ehh, ma pole näiteks juba vist oma kolm nädalat jõusaali jõudnud, aga ega ma ei paanitse selle pärast ega mõtle nüüd, et kõik on läbi ja nüüd kogu rassimine on tühja jooksnud ja enam pole mõtet ka toitumist jälgida. Mkm, toitun endiselt tervislikult ja hetkel jõusaalis mitte käimine kindlasti ei välista kohe teisi tervislikke tegevusi. Selle asemel läksime me eile Riinaga kiirkõndi tegema ja mitte nii julmalt, et surm silme ette tuleks, vaid kui pool marsruuti läbitud oli, siis otsustasime korraks ekspromt rajalt kõrvale heinamaale astuda ja hoopis karukellasid korjata :D
Ja enne, kui läksin jalutama, siis plaanisin teha väikese uinaku. Kui olin end mõnusasti diivanile pleedi sisse kerra tõmmanud, siis Joosep otsustas mulle duubijussist unelaulu lasta. Ja lasi ka...alguses lasi natuke seda kõige kuulsamat laste unelaulu "mina ei taha veel magama jääda, tänav ei maga ju ka...". Ja kui olin saanud sekund mõelda, et oii, kui armas, siis vahetas äkitselt rahuliku ja armsa unelaulu Dubrex - Killing Time loo vastu. See on lugu, kus kuskil 10 sekundi peal hakkab selline hääl, nagu Joosepi kasuisa teritaks garaažis raudlatti ja kui raudlati teritamine lõppes, siis järgnes The Prodigy Diesel Power. Suslik selline! Aga nagu Joosep ise armastab mulle öelda- kes kiusab, see armastab :D

Lõpuks ometi naases eile Joosep koju, keda ma suutsin selle nädalaga kohutavalt palju igatsema hakata. Lausa nii palju, et viimane päev ja öö muutsid mu emotsionaalselt ebastabiilseks. Kuna ma ei teadnud, mis kell Joosep täpselt koju jõuab, aga ma tahtsin teda korralikult vastu võtta ja tervitada (nagu need 60de koduperenaised, et kui mees koju tuleb, siis on kodu koristatud, toit ahjus, naisel soeng ja kodukaltsud ilusa kleidi vastu vahetatud, lastel tatised ninad pühitud ja korralikult esikusse rivistatud). Mul oli ka siis kodu koristatud, ise nägin ka enam-vähem hea välja ja toitu hakkasin ette valmistama peale keskpäeva. Ajastus polekski parem saanud olla, sest kui Joosep koduuksest sisse astus, siis mul oli kartulipuder valmis, peediküüslaugusalat valmis ja kaelakarbonaad ka kohe-kohe valmimas. Läksin siis Joosepit kallistama, aga no nagu ma alguses mainisin, siis minusse oli selle nädala jooksul seda igatsust ikka vääga palju kogunenud ja no mõelge, ma polnud saanud ju vahepeal teda üldse kõdistada, näppida, kiusata, musitada ja nüüd ta seisis seal täies hiilguses ja mina tundsin end hetkega nagu väike laps kommipoes. Ma tahtsin kohe 146 kallistust ja triljon musi saada, aga ma sain AINULT ühe NÄRUSE kallistuse, mis kestis AINULT NÄRUSED 10 sekundit ja AINULT ühe musi ning siis tervitas oma labraator Pythonit (jajaah, inimese parim sõber ja kes samuti igatses oma peremeest) ja no siis see minu emotsionaalne ebastabiilsus lõi välja ja ma hakkasin koheselt oma väikese ajuga mõtlema, et einoh, ma olen madalamal kohal kui koer (hästi loogiline, eksole :D ). Ma ise ei jõua ka ära imestada, et kust küll minu loogika pärineb, lihtsalt vaimustav.  Nii ma siis seal mossitasin ja olin enda peale veel selle peale ka tige, et tahtsin ju ideaalset tervitust oma mehele, mille olin korduvalt oma peas isegi läbi mänginud. Aga nüüd käkerdasin selle ise ära. Aga võib-olla sellepärast minu arvates kõik metsa poole kiskuski, kuna ma olin järjekordselt oma peas mingisuguse "mängukava" välja mõelnud, et mida mina teen , ütlen ja kuidas istun ja astun jne ja kuidas tema siis reageerib jne. Kuid ma ei saa ju eeldada, et kõik läheb minu plaanikohaselt, kui teine osapool pole isegi oma rollist teadlik, mida peaks n-ö minu tsenaariumi kohaselt etendama. No õnneks Joosep suutis ikka mu maha rahustada ja ma sain õhtu jooksul ikka mitu kallistust ja Joosep isegi talus Eurovisiooni ära, mis taustaks mängis :D Vahepeal sõitis mul muidugi katus taas ära ja see nägi välja umbes nii, et ma läksin istusin Joosepile sülle ja haarasin tal kaela tagant kinni ja siis raputasin häästi kõvasti ja ütlesin: "Sa oled koduuuus!"  Selline igati tervislik ja rahulik viis oma rõõmu väljendamiseks. Õhtu jooksul suutsin veel oma suurest ajameelsusest ja õnnejoovastusest kulmupidi vastu uksenurka joosta, sest läksin korra magamistuppa ja lükkasin selja tagant ukse pooleldi kinni ja loomulikult unustasin selle ära. Esiteks ei tohi mitte kunagi pimedaga koos elades uksi pool kinni või lahti jätta, sest siis juhtubki nii, et pime jookseb selle ukse endale näkku. Uksed peavad olema alati, kas täiesti lahti või täiesti kinni. Ja teiseks on see eilne kõige suurem lollus sellepärast, et ma ise tekitasin endale sellise ohtliku olukorra ja siis veel unustasin ära kah. Igatahes nüüd mul parem kulm veits paistes, aga õnneks mitte sinine ja seda arvatavasti tänu Joosepi kiirele reageerimisele, kes mulle koheselt tõi sügavkülmast külmutatud köögiviljapakendi. Ahjaa, enne tuli kallistas mind ja uuris, et kas ma sain nüüd uksega kokkupõrke tagajärel taas nägijaks :D
Igatahes Joosep on nüüd kodus ja ma olen nii rõõmus ja ma sain lõpuks ometi end välja puhata, sest nii veider kui see ka poleks, siis üksi magades ärkasin ma öösiti pidevalt ja korduvalt üles (pidasin psaikode ja kummituste valvet), aga Joosepi kaisus magan nagu nott.