Mõtlesin esiti, et ei jõuagi täna blogima, kuna olen rampväsinud. Juba eile sõitsime Tartusse, sest Joosep tegi vahelduse mõttes ühe tööpäeva kontoris ja koju ei hakanud me sellepärast sõitma, kuna täna oli juhtkoerte kasutajate üldkoosolek, kus ma lootsin, et valitaks uus juhatuse koosseis ja et lõpuks ometi saan ma vabaks. Paraku läks nii, et uut koosseisu ei valitud, kuna liikmed ei taha olla juhatuses ja vastutada. Need, kes on varasemalt olnud juhatuses, on kursis, kui stressirohke see kõik on. Olukorra teeb minu meelest irooniliseks just see, et liikmed ise (mitte küll kõik, aga väga paljud) oma rahulolematuse ja kriitikaga põhjustavadki tihtipeale juhatusele sellist karju appi tunnet, et miks seda ei tehta või miks nii tegite või millal see saab ükskord tehtud ja mulle üldse ükski üritus ei meeldi, sest kõik on valesti tehtud ja seda, teist ja kolmandat oleks võinud teha ikka nii ja naa pidi. Aga kui üritus on alles organiseerimisjärgus, siis tavaliselt inimesed istuvad kuskil vaikselt oma urus ja ei tee piiksugi, kuigi on tehtud üleskutse oma mõtteid ja tähelepanekuid jagama tulla vms. No ja eks siis ongi hirm ise nüüd juhatusse kandideerida, sest kui nad ise teavad, millised nad on, siis kes see loll ikka vabatahtlikult tahaks pasarahet enda kaela saada, eksole. Aga eks paistab, mis saab sellest asjast.

Veel pole küll pühapäev, aga kui juba vargsi möödunud nädalale tagasi piiluda, siis Ma oma optimisti pole kaotanud. Olen endiselt positiivne, rõõmsameelne ja sarkastiline. Viimastel päevadel eriti, sest see meililistist kopeeritud kiri...noo, ütleme nii, et see ei jäänud viimaseks. Mul on tekkinud heiterid, aga neid on vähe (võiks rohkem olla...ehee, nalii). Heitereid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda ja üks sõrm jääb ehk isegi üle ja nad olid seal väga usinad mulle iseloomustusi jagama. Ega nad vist poleks aktiviseerunud nii hullusti, aga kuna meililistis on õnneks ikka ka kaine mõistusega inimesi säilinud, kes suudavad argumenteeritult kirjutada, siis mulle jäi mulje, et see ajas neid närvi või veits turri, sest mis mõttes te aru ei saa, et see Kai on loll? Lisaks argumenteeritud postitused olid mind toetavad. Aga näiteks ma sain enda kohta väääga palju uut ja põnevat teada. Näiteks ei ole ma üldse naine ja ma pole inimene...täiskasvanud inimene ja ma ei oska elada nagu inimene, vaid olen laps. Lisaks olen ma kirjaoskamatu, mille üle pole isegi mõtet vaielda, sest see olevat suisa fakt ja loomulikult on minu väljendusviis labane ja ma olen üks õudne sapine ja kuri inimene :D Ma tahaksin praegu selle peale hingetul häälel küsida, nagu seal saates Maamees Otsib Naist "Issand, kas mu kodumaa on tõesti niii ilus vää!?"
Mnjah, mina igatahes sinna meililisti ei vastanud mitte kui halligi, sest kui see on ainus, mida see seltskond suudab toota, siis pole mõtet oma energiat kulutama hakatagi, sest vastused Sa saad ikka stiilis Sa oled loll. Mulle meeldis Joosepi lühike ja tabav kommentaar, kui luges neid listi kirju- idiootidega pole mõtet vaielda, sest muidu laskud Sa nende tasemele ja siis nad lajatavad Sulle oma kogemusega.
Kui põgusalt peatuda sellel hinnangul, kus mulle öeldi, et olen kirjaoskamatu, siis huvitav on see, et inimesed, kes sellist hinnangut annavad, ei hiilga just ise õigekirjaga ja meililisti tulnud kirjad kubisesid vigadest. Siin nii mõnigi tõi välja, et blogi oli kirjutatud "plogi" jne. Nohjah, oli kuidas oli. Ma ei taha hakata kritiseerima ja nende tasemele langema. Tahtsin lihtsalt öelda, et ise ei julgeks küll kellegile selliseid põhjapanevaid hinnanguid andma hakata, kui ma pole enda oskustes ja teadmistes 200 prossa kindel. Ja isegi, kui oleksin mõnes oma oskuses niivõrd kindel, siis ma ikkagi ei nimetaks teist inimest seetõttu oskamatuks, kui ta ei tee seda perfektselt. Võtan seda nüüd juba tõesti naljaga, kuigi esimese reaktsioonina rebis mul ikka pisara silmast välja, aga kuna eile Joosepi, Kiku ja Christeliga sai veidi sarkastilisi nalju tehtud, siis nüüd meeleolu hea. Naljad olid muidugist kõik minu kulul. Kasutasime seda sama "head" materjali oskuslikult ära (ega tänapäeval ei tohi midagi raisku lasta) ja pöörasimegi need inside naljadeks. Näiteks täna hommikul Joosep küsis ühe sõna kohta, et kas see on i või j tähega ja no ma siis ütlesin, aga siis lisasin ruttu järgi: "Aaa, aga samas, ma olen kirjaoskamatu, ära parem mind usalda..." Ja Kiku nõustus ja ütles, et tahtis just sama öelda :D
Ühesõnaga selline lühike ja kaootiline ülevaade sellest paarist päevast. Katsun homme vähe edumeelsem olla. Ma peaks pugema ära magama, sest ma näen välja nagu ringikõndiv laip. Olge tublid ja kõigile aitääh, kes on minu postituste alla nii vahvaid ja toredaid ja toetavaid ja inspireerivaid kommentaare postitanud. Kohe päriselt! :)
PS. Ahjaa, üks vahemärkus mul on siiski veel. Ma olen hea meelega laps, sest kui on valida, kas olla sitakeeraja või laps, siis ma olen iga kell laps, sest lapsed ei ole kurjad ega õelad ja ei ussita. Vabandust, et ma kasutasin antud postituses sellised ebasündsaid sõnu. Omg, ma tahaks vääga teada, mida need inimesed siis teevad, kui nad peaksid Mallu blogisse mõne eriti mahlaka postituse peale sattuma ja kui veel kuulevad, et Mallu on ajakirjanik ka :D Oh Issand, hoia prillid ja piip, blogiharitlased on liikvel :P