Viisime eile sõbrad autoga koju ära ja kui kesköö paiku ise koju jõudsime, siis me kohe ei tormanud autost välja, vaid mõni hetk istusime mõlemad vaikuses. Ei, see polnud see vaikus enne või pärast tormi. Me aeg-ajalt, tulles pikemalt sõidult, istumegi niimoodi. Aga sedasi saab istuda ainult siis, kui saabume koju hilisõhtul või öösel, no siis, kui plats on puhas ja naabrilapsed on juba oma kodudesse ära pugenud. Vastasel juhul on meid pea alati ees ootamas tervitushüüe "Joosep ja Kaiiiii tulevaad!!!" ja kui auto saab pargitud, siis enne, kui jõuad silmagi pilgutada, tõmmatakse prauhti uks lahti ja küsimusi tuleb nagu kuulipildurist: kus käisite? Kas Janetile pai võib teha? Kas käisite linnas? Mis seal tegite? Kas läksid täna ära? Kai, kas Janetiga õue tuled? Kai, kas Sa tead, et oled kuulus!? Ühesõnaga vääga palju ülehelikiirusel pealetulevaid küsimusi, mis ajavad peale pikka väsitavat päeva mu aju tossama, aga nad on sellegipoolest maru kiftit tegelased :D

Kuid eile, kui auto ära parkisime ja müriseva mootori välja lülitasime, siis peale mõningast vaikuses istumist, pöörasin ja naaldusin Joosepi poole ja jäin musi ootama. Sain ka. Kuid siis küsis Joosep, et mis on ja ma sosistasin, et lihtsalt tekkis selline läheduse vajadus. Selle peale sosistas Joosep vastu (vahemärkus: ma ei tea miks me sosistasime, võib-olla sellepärast, et ei tahtnud seda salapärast vaikust rikkuda): "Kas tahad ma näitan Sulle Põhjanaela?"

Ronisime autost välja ja jalutasime keset muruväljakut ning Joosep võttis mu käe, suunas selle taeva poole ja hakkas sellega joonistama taevalaotust, näidates minu käega ära, kus paikneb Suur Vanker ja kus Põhjanael ja kust jookseb Linnutee. Mananud mulle killukese tähistaevast silme ette, vaatasime veel mõnikümmend sekundit vaikides üles taeva poole, samal ajal hoidis Joosep mind selja tagant oma soojas embuses. Kuid järgmisel hetkel keeras mu ümber, kahmas mu kaksiraksi sülle, tegi musi ja ütles: "Me tegime nüüd täpselt Linnutee all musi!" :)

Kogu see aeg, mil uudistasime taevast, mil Joosep kirjeldas mulle tähti, taevast ja kuidas nad omavahel paiknevad, kallistus, embuses olemine, musitamine Linnutee all ja käsikäes jalutamine nende samade tähtede all, oli üks erilisemaid hetki minu jaoks. Sellised lihtsad ja armsad hetked, mis on ainult meie kahe omad. Hetked, kus mitte kedagi teist pole kohal, need on nii väärtuslikud. Aitäh Sulle, Joosep! Aitäh, et Sa pole piiratud mõtlemisega, umbes, et ah, mis see pime selle tähistaevaga ikka peale hakkab! :D

Täna hommikul ärkasin ma enne äratust selle peale, et Joosep tatsus ärritunult vetsu ja kui vetsust naases, siis sain teada, et Janet on terve öö voodi all kolistanud ja voodiribisid nüginud ning nagu arvata võite, siis oma sellise tegevusega Joosepi ööund häirinud. Mina ei teadnud sellest midagi, sest ma magasin õndsalt oma iluund. Kuid ma olin häiritud Joosepi pahurdamisest, sest mulle ei meeldi see tunne, kui mind pannakse tundma süüd millegi eest, mis tegelikult pole üldse minu süü. Ma saan aru, et koer on minu oma ja selles suhtes nagu ma olen vastutav, aga no kammoon, me elame koos ja võid ju ise ka siis koera korrale kutsuda või keelata. Minuga pole mõtet pahandada, ega mina ei käinud öösel voodi all kolistamas ja sõrmedega madratsit surkimas.

Igatahes olin ma niivõrd häiritud Joosepi häiritusest ja pahurdamisest, et haarasin oma nodi ja kutsusin Janeti ka voodi alt välja ja kooserdasin teise tuppa. Uni oli mul ka muidugi läinud ja nii otsustasin, et olgu pealegi, ma hakkan end pool kaheksa hommikul kella 12 arstivisiidiks ette valmistuma.

Pesin pea puhtaks, scrollisin ajaviiteks Facebooki, lugesin paar blogipostitust läbi, mõõtsin veresuhkru ära, siis kammisin juuksed ära ja lõpuks läksin haarasin kapist külalistele mõeldud teki ja tõmbasin end diivanile kerra. Ärkasin mingi pool 11 ja siis hakkasin kärmelt edasi toimetama ja mööda minnes tegin Joosepile hommikukohvi ka, et natukesekenegi tema turris okkaid maha rahustada.

Enne koduuksest välja astumist haarasin veel analüüsipaberid ja saatekirja, viskasin koti õlale ja minek. Autos istusin ma tahaistmele, sest ma ei viitsinud juhiukse kaudu hakata ronima (meil endiselt kõrvaluks ei käi lahti).

Kui olime sõitnud mõnda aega, siis helistas mulle meie ühine sõbranna, kes uuris, et mis teen ja kui ütlesin, et sõidame Pärnusse, et mul ju see allergoloogi vastuvõtt, siis küsis vastu, et kas mul arstiaeg mitte järgmise nädala neljapäeval ei pidanud olema, 31. augustil? Mul tekkis korraks segadus, sest ma teadsin küll ,et 31. augustil oli mu aeg, aga ma jätsin meelde, et neljapäeval ja neljapäeval ja täna on ju neljapäev ja davai, arsti juurde. Kui mulle päriselt ka pärale jõudis, et mul täna polegi mingit arsti, siis karjatasin ehmatusega Joosepile: "Joosep, jää seisma!"
"Noh, mis nüüd lahti?"
"Mul pole täna arstiaega! Mul on järgmine nädal. Ma ajasin kuupäevad segamini!"

Tjah, selline hommikune pikaldane ettevalmistus ja sebimine. Ma mõtlen, et küll on ikka hea, et sõbrants helistas, sest vastasel juhul oleksin ma alles Pärnu haigla registratuurist teada saanud, et mul polegi täna mingit vastuvõttu.

Kuna linnaskäik jäi ära, siis selle asemel läksin koju ja kukkusin elamist kraamima. Ja oi kuidas ma kraamisin. Mitte et ma oleksin väga palju asju ära jõudnud teha. Ma tegelikult ainult pesin nõud, pühkisin põrandad karvast ja liivast puhtaks, korjasin laiali olevad riided kokku ja nühkisin okserandi laua alt põrandalt maha, mille ma koristamise käigust avastasin. Lihtsalt see, kuidas ma põrandaid koristasin, on omaette ooper. Väikese kühvli ja harjakesega nagu väike vaene sugulane, sest Joosepi tööpäeval ei saa tolmukaga imeda, kuna see segab tema keskendumist tööle. Kodukontori ja kodus töötamise rõõmud ma ütlen.

Ma olen siin vaikselt orgunnimas oma pimepeo juubeliüritust
ja praeguseks on kuupäev teada ja asukoht paigas ning et Delfi kajastab samuti antud üritust. Ma olin nagu ülirõõmus, kui sain teada, et võin Delfiga arvestada. Kuid siis hakkas üks rist ja viletsus pihta.

Praeguse seisuga saan ma rahva jagada kolmeks. On need, kellel on see päev kinni. Arusaadav, kui kinni, siis kinni. Ma ei hakka jalgu trampima ega jonnima. Siis on need inimesed, kes raudpoltkindlalt tulevad ja ei missiks antud pidu mitte mingi hinna eest ja siis on need inimesed, kes kaaluvad tõsiselt peole tulemata jätmist, sest kohal on... kaamerad. Nagu #pmidapestopastatmapeankuulma!? Te oleksite pidanud mu feissi nägema, kui mulle see teatavaks tehti. Mul reaalselt kerkis kulmukaar juuksepiirini. Ma ei tea, võib-olla olen ma empaatiavõimetu inimene, kes ei hinda teiste inimeste privaatsust ja soove, aga no päriselt, mida ma pean sellise teate peale tegema või ütlema? Miks üldse tulla mulle ütlema, et mina siis ei tule peole, kui seal on kaamera(d)? Et nagu mida ma nüüd tegema peaksin? canceldan selle filmimise ära ja saame kuskil vaikselt ja pimedas undercover kokku või?

Ma püüan mõista, et inimestel on õigus mitte jääda kaamera ette ja on inimesi, kes ei soovi, et neid pildistataks ja värki, aga palun, kui Sulle ei sobi, et peol on kaamerad, siis ära tule mulle seda nina peale viskama, et see ja too lahendus ei sobi ja blablablaa. Need, kes on kaameratest nii kohutavalt häiritud, siis palun ärge lihtsalt tulge, eks, sest nagu ma juba ütlesin, siis eraldi ma kutseid väljastama ei hakka, vaid tulevad need, kes tahavad ja keda ei häiri peo jäädvustamine. Loomulikult on inimesi, keda ma väga tahaks näha oma peol ja ma usun, et enamus neist saavadki kohale tuldud, aga ma tõesti ei saa aru, mis paanika osakond see lahti on läinud. Nagu mis sellest nii hullu on, kui reporter hüppab nurga tagant kaameraga välja ja küsib paar küsimust või filmib melu ja seltskonda, kus juhuslikult satud ka Sina olema. Keegi ei pane Sind tähelegi, sest vaataja jaoks on see lihtsalt suvaline mass inimesi koos.

Minu plaan pole ju kedagi kaameraga taga ajada ja kiusata, vaid sellel on sügavam point, miks tahtsin oma pimepeole meediakajastust taha.

Üks põhjus on sponsorlus, et jaksaks kõik need 20-30 inimest ära toita ja joota, kuid peamine ja kõige oluliseim põhjus on see sõnum, mida soovin edastada. Ma tunnen, et tahaksin inimestele näidata ja südamele panna, et hoolimata elutee konarustest ja vangerdustest, tuleb elust rõõmu tunda. Sa võid olla pime, võid kannatada muu saja häda käes, aga kõigest hoolimata on elu elamiseks, mitte nutmiseks ja halamiseks. Kui õpid märkama ja väärtustama oma elus väikeseid hetki, siis oskad rõõmu tunda ka kõige pisematest asjadest. Sõnum, kus ma tahan öelda, et elanii nagu oskad, suudad ja jaksad.

Mul on üks tuttav, kes haigestus ja mul on nii valus vaadata, mismoodi see inimene iga aasta leinab päeva, mil sai diagnoosi. Justkui elu oleks saanud läbi. Tema jaoks on see päev põhimõtteliselt aasta süngeim päev ja taaskord, võib-olla olen ma südametu ja empaatiavõimetu mölakas, kes ei mõista inimese kurbust, aga püha ristivägi, inimesel on jalad-käed küljes, saab liikuda, rääkida, ainuke erinevus tervest inimesest on see, et peab ravimeid tarvitama. Thats it. Elus on palju hullemas olukorras ja palju jubedama haigustega võitlevaid inimesi, kes suudavad tunda elust rõõmu. Ning kas olete märganud, et need kõige hullemas olukorras inimesed virisevad ja vinguvad kõige vähem?

Ma saan aru, et elus ongi hetki, kus on täielik must kass peal ja tunne, et enam ei jaksa, ei suuda, ei taha ja et oled kõigil jalus. Mina olen ka nii tundnud. Neid hetki on meil kõigil ja neid tuleb veel ja jäävadki tulema, aga oluline on nendesse mitte takerduda, sest kui jääd kuskile sinna mülkasse toppama, siis vajudki aina sügavamale, kuni oled kurguauguni pasas.     ennast ei pea kogu aeg võrdlema teistega. See, et terve inimene või keegi teine jaksab Sinust paremini, pole mingine näitaja ega mõõdupuu, mille järgi elada. Igaüks elab omas tempos. Pole nii, et kui ma ei jaksa teha sama palju või sama hästi, siis ma parem üldse ei tee, sest kõik on nii mõttetu. Või kui mul pole nii palju pappi, et lubada endale sama luksuslikku reisi või elamist nagu multimiljonär, siis mu elu on mõttetu kõnts. Ei ole ju.

Ühesõnaga see ongi see sõnum, mida tahan läbi oma ürituse massidesse edastada ja seepärast ma tahangi, et sõbrad ja tuttavad, kes on minu jaoks igapäevaselt olemas, et nad aitaksid mul selle sõnumi edasi kanda, et see jõuaks inimesteni, kes on madalseisus või kes tunnevad, et on kaotanud motivatsiooni või  usu endasse.

Boohoo, ma muutusin vist veits emotsionaalseks. Igatahes tänud tähelepanu eest!

Ma pole varasemalt eriti eestimaiseid kreeme ja ilutooteid kasutanud, aga see viga sai nüüd lõpuks parandatud, sest mõni aeg tagasi avanes mul võimalus proovida TILK! bio Skincare tooteid ja pean ütlema, et olen enam kui rahul. See on Eesti oma bränd, kes on välja töödanud unikaalse kreemivalemi, mis koosneb bioaktiivsetest osadest, mis pärinevad otse loodusest. Sain võimaluse endale vabalt valida proovimiseks 2-3 nahahooldustooded.

Esiteks tahan ma kiita TILK! toodete kodulehte, mis on äärmiselt hästi läbimõeldud ja kuna tooteid on palju, siis vältimaks segadust ja ogarust, saab inimene enne ostu sooritamist määrata enda nahatüüpi. Seda tegin ka mina. Siin!
Lugesin läbi nii kuiva kui ka tundliku naha tundemärgid. Mõlemad sellepärast, kuna ma ise arvasin, et mul on nende kahe kombo, kuid testi tulemuse järgi kattusid mu naha sümptomid rohkem kuiva naha tundemärkidega. Ma lugesin ja ma lihtsalt noogutasin kaasa. Kui nahatüübi sain määratud, siis sealt sain edasi klikkida soovitatud toodetele ning lugeda täpsemalt koostisosade kohta jne.

Kuivale nahale soovitati Spoon Me öökreemi, mille ma ka võtsin ja Moisture Me näokreemi, mida ma ei võtnud, sest kui lugesin koostisosi, siis kõik oli ülisuper ja ahvatlev - kõik see kummeli bioaktiivsed osad, mis aitavad taastada naha loomuliku tasakaalu ja sära, jojoba õli ja kakaovõi sügavuti niisutav ja kuivuse eest kaitsev toime kõlasid imeliselt, kuid miskipärast tekkis mul tõrge, kui lugesin, et lõhnanootideks on värske segu lavendlist ja kummelist. Ma isegi ei tea miks, aga see lavendli ja kummeli combo oli tõesti põhjuseks, miks jätsin selle seekord võtmata. Kuigi praegu mõtlen, et olles praeguste toodetega super rahul, et äkki talvehooajaks, siis kui mu nahk vajab ekstraniisutust, võtan ja proovin ära.

Igatahes seekord osutus tänu mandliõli ja mesilasvaha sisaldusele valituks Protect Me päevakreem tundlikule nahale ja ütleme nii, et ma ei saaks rohkem rahul ollagi. Ma olen lausa nii rahul, et ma olen otsustanud hüljata oma senise Gatineau päevakreemi, mis on samas hinnaklassis ning plaanin edaspidi ainult TILK! Protect Me kreemi kasutada.

Kui ma esimest korda päevakreemi totsiku avasin ja seda nuusutasin, olin ma sekundiga lummatud, sest see mahe ja pehme lõhnaainetevaba aroom, mis sealt vastu pahvatas oli lihtsalt imeline. Eriti tahaks rõhutada sõna "mahe". See on väga tabav iseloomustus antud kreemile. Teine asi, mis mulle selle kreemi juures väga-väga meeldib, on selle kreemi struktuur. See oleks nagu kergelt vahtu löödud, kuna on imeliselt õhuline. Lisaks imendub suurepäraselt ja jätab õrna mesilasvahast kaitsekihi nahale, aga mitte sellise ebameeldiva, vaid mõnusalt pehme. Väga mõnus, kiidan palju.

Spoon Me öökreemi kohta jagub mul samuti peaaegu ainult kiitvaid sõnu. Kui küsite, et miks ainult peaaegu, siis iva peitub selles, et inimesed on lõhna suhtes tohutult tundlikud. Mulle see mõrkjas taimne aroom meeldib, aga sõbranna arvates oli see apteegis müüdava ravisalvi või taimetee lõhnaga. Eks siin vist jagunevadki inimesed kahte leeri - mis ühele meeldib, ei pruugi teisele teps mitte meeldida. Igatahes saab kohe nuusutades aru, et tegu on loodusliku kraamiga, mitte säilitusaineid täis topitud jamaga. Tekstuurilt on Spoon Me öökreem sarnaselt päevakreemile samuti vahulise tekstuuriga, kuid tuntavalt palju täidlasema ja rikkalikuma konsistentsiga.

Kolmandaks tooteks TILK! e-poest valisin endale Scrub Me näokoorija ja ma tean, et ma kõlan juba nagu mingine katkine grammofon, aga ma olen ka selle tootega ülimalt rahul. Õigupoolest platseerub Scrub Me näokoorija nendest kolmest tootest pingereas teisele kohale, esimesele kohale platseerub kahtlemata  päevakreem Protect Me ning kolmandal öökreem Spoon Me.

Igapäevaselt ma näokoorijat ei kasutaks, sest minu teadmiste kohaselt puhastab see nahapoore ja aitab vabaneda surnud naharakkudest, aga ega neid surnud naharakke nii palju nüüd ka ei eraldu ja ladestu, et peaks end iga päev muudkui koorima... seega mina koorisin oma nahka 2x nädalas ja ülejäänud päevadel loputasin lihtsalt puhta veega.

/Scrub Me õrn näokoorija aitab naharakkudel uueneda ja niisutab nahka sügavuti. Saialill koorija rikkalikus koostises parandab naha tervist, leevendades võimalikku ärritust. Põldosi bioaktiivsed koostisosad puhastavad nahka jääkainetest ja pooridesse kogunenud mustusest ning kastoor-ja kookosõli pehmendavad ja niisutavad nahka. Mandariinilõhnaline koorija sobib kõigile nahatüüpidele. Kõik kreemi koostisosad on looduslikku päritolu ja vegan. Kreemis kasutame Saaremaalt korjatud taimede õlisid./

No mis ma oskan öelda. Ma tean, et selles tooteinfos on kirjas"mandariinilõhnaline", aga teate, mina ei tea, kas minu nina ja lõhnasektor on ajutiselt rikkis, aga ükskõik kuidas ma seda ka ei nuusutaks, siis minu jaoks lõhnab see nagu mahe kummel. Ma isegi ei teadnud, et see peaks mandariini järgi lõhnama. Ma olen kõik need kolm nädalat endamisi ohanud, et "kui mõnus kummeli lõhn... " ning siis pea lõhnapilves ja topsik pihus vannituppa siirdunud. nii et ma ei oska seda kommenteerida. Tean ainult seda, et koorija ise on ülihea, jällegi mõnusalt õhulise struktuuriga, maheda lõhnaga ja parajalt teraline ning taaskord tõstan käed üles, sest pean kinnitama kodukalt kopeeritud infot - see kõik toimib tõesti nii nagu kirjutatakse!

Kui olin kõigest alles nädalake neid tooteid kasutanud, siis Joosep märkas erinevust ja ütles mulle, et mu näonahk on palju ilusam ja klaarim ning just täna, kus ma olen umbes kuu neid tooteid igapäevaselt tarbinud, jäi Joosep mind uuesti vaatama ja ütles, et mu nahk on nii ilus ja ühtlane. Nii et mis saaks olla veel parem kui hommikul ärgata klaari, ilusa ja puhanud jumega ja saada veel mehe käest ka kamaluga komplimente!? :)

Ühesõnaga ma olen siin nüüd kiitnud ja ülistanud TILK! bio Skincare tooteid ja ausalt - iga silp on tõde ja ma tõesti ei saaks rohkem rahul olla. Ma olen täiesti maha müüdud ja lõpuks ometi olen ma peale pikki aastaid leidnud endale oma lemmiktooted, millele kavatsen jääda truuks. Ainus häda ja probleem on selles, et ma tahan nüüd proovida KÕIKI nende valikus olevaid käekreeme,  näokreeme, huulepalsameid ja Joosepile osta meeste kreemi. Ma lihtsalt nagu ei kujutaks enam oma hommikuid ja õhtuid ette, kui ma ei saaks enam neid kreeme ´kasutada. See on justkui üheks päeva osaks saanud, ilma milleta ei saa enam oma hommikuid alustada ja õhtuid lõpetada.


PS. Peaaegu oleksin unustanud... tahtsin ju eraldi välja tuua TILK! bio Skincare toodete pakendid, mis on minu arvates lihtsad, kuid samas stiilsed ja elegantsed. Ning karbis on kaasas ka kadakapuidust tilgakujuline spaatel, mis on vist mõeldud selleks, et sa oma öäkaste sõrmedega kreemitotsiku sees ei solberdaks. Nii püsib kreem kauem värskena. Pluss on muidugi ka see, et siis ei saa küünealused kreemiseks. Mina proovisin seda kasutada, aga kuna ma ei tunneta sellega kogust, siis loobusin selle jublaka kasutamisest ja kasutan vanakoolimeetotil oma enese sõrmi edasi.

Ehh, kui ma Joosepile seda tilgakujulist spaatlit näitasin, siis Joosep ütles: "Sellega saab ju kitra mängida!"

PSS. Minge kindlasti ja uurige ka TILK! bio Skincare kodukat ja hakake neid ka Facebookis jälgima, sest neil toimub seal aeg-ajalt ägedaid loosimisi ja kampaaniaid. Alles hiljuti pisteti esimestele kiirematele tellijatele pakki kaasa Kuma Design liblikas, nii et tasub pilk peal hoida! Oleks isegi endale seda Kuma liblikat tahtnud... 

Okei, kas teate ka, kui mitmendat korda ma antud postitust alustan? Ega vist. No umbes 57 korda olen algusread ära kustutanud, kuna mulle tundub, et ma ei oska või ei suuda neid õigeid sõnu leida, kirjeldamaks neid emotsioone ja miljoneid mõtteid, mis on mul viimased nädal aega peas kedranud.

Tean, et paljud minu lugejad imetlevad minu elurõõmu, positiivsust ja seda kurikuulsat musta huumorit, mida ma ikka ja jälle oma pimeduse üle viskan ning mis on minu jaoks toiminud icebreakerina, aga järgnev postitus tuleb täiesti emotsiooni pealt - rabe ja toores, täpselt nii nagu ma end praegu tunnen. Kuid ärge laske end ära ehmatada minu emotsionaalsusest ja paanikast, justkui see oleks nüüd #seetundlikteema, mida minuga suheldes tuleks vältida - kindlasti mitte! Ma olen endiselt seda meelt, et suhtun ka edaspidi oma pimedusse yololt ja kompleksivabalt, sest mulle meeldiks mõelda, et sõna "pime inimene" pole ainus mind iseloomustav sõnapaar.

Kui korraks minna tagasi sellesse aega, mil ma kaotasin oma nägemise (kes pole veel minu looga kursis, siis saate lugeda siit, kuidas ma jäin pimedaks vol. 1 ja kuidas ma jäin pimedaks vol. 2
), siis ma endiselt tunnen, et minu jaoks polnud pimedaks jäämine maailma lõpp, musta auku langemine või midagi muud sellist. Jah, mul on omad momendid, kus ma tunnen kurbust, pettumust ja aeg-ajalt isegi frustratsiooni, sest ma olen siiski inimene, mitte robot. Õnneks ma ei tunne neid tundeid siis, kui ma ise milleski feilin või satun piinlikusse olukorda, aga aeg-ajalt viskab küll rihma maha, kui olen andnud endast parima ja siis tuleb keegi ninatark ja kukub näägutama, et miks sedasi tegid, teistmoodi oleks saanud palju paremini jne. Nagu halloo, tee siis palun ise, kui minu tehtu ei sobi või jaga siis näpunäiteid, kuidas järgmine kord teha paremini, eksole. Vinguda oskab meist igaüks.

Ookei, ma tunnen, mismoodi antud post juba praegu vaikselt metsa poole kisub, sest ma ei suuda isegi ühes teemas püsida...

Ma ütlen ausalt - viimased nädalad on olnud minu jaoks paras rollercoaster. Ma käisin nimelt kuu alguses silmakirurgi vastuvõtul. Ega ma muidu poleks sinna roninudki, aga no see töövõime uus hindamissüsteem nõuab seda, et arst kinnitaks, et ma pole vahepeal ikka veel mingi imeväe läbi nägijaks hakanud. No nüüd võite täiesti kindlad olla, et EI OLE, sest teate mis mulle öeldi? No eks pealkirjast võisite juba aimata. Kirurg vaatas mu silmi ja tõdes, et minu vasaku silma võrkkesta verevarustus on tänu retinopaatiale halb, väga halb. Lausa nii halb, et enamus veresooni on valged, mis näitabki verevarustuse puudumist. Ma ausalt öeldes polnud valmis selliseks uudiseks ja ma tunnistan ausalt - ma kardan!

Loomulikult oli mu esimene küsimus oftalmoloogile, et mida see mu silma jaoks tähendab ja vastuseks sain, et mitte midagi ja pole tarvis muretseda. Esialgu rahustas saadud vastus mu maha, kuid alles hiljem hakkasin mõtlema ja mul tekkis kerge deja vu tunne, sest täpselt 10-aastat tagasi, täpselt selles samas kabinetis, ütles teinegi silmaarst mulle seda sama "Pole tarvis muretseda!" ja dadaa - kolm kuud hiljem lõpetasin ma pimedana. Nii et, kes saab kinnitada, et seekord ei lähe samamoodi ja seda mitte muretsemise juttu rääkige palun mu vanaemale, eksole.

Ma mõistan, et ega arst ei tohigi patsienti oma oletuste ja juttudega enneaegselt paanikasse ajada, aga teatav avameelsus ei teeks paha, sest praegune teadmatus on põhjustanud vastupidise olukorra ja tekitanud minus mustmiljon küsimust: kas see tähendab, et kui mu silm otsustab lõplikult kraanid kinni keerata, kas mu silm hakkab kärbuma? Kui hakkab kärbuma, kas see tähendab silma välja lõikamist? Kui silmad on paarisorgan, siis kui palju see mõjutab teist silma ja kui suur on võimalus, et mõlemad silmad lõigatakse välja? Kui mu silmad lõigatakse välja, kas ma mahutun selle protsendi hulka, kellel organism võtab omaks proteessilmad? Jeebus küll, kui elurõvedalt see kõlab! Kui mul on piisavalt pappi (mida mul kahjuks ei ole), siis kas ma saan endale valida meelepärase silmaiirisega klaassilmad? Näiteks rohelised, helesinised või hoopis rohekad-lillakad või mitu komplekti, no iga outfiti jaoks erivärvi? Kui öeldakse, et silmad on inimese hingepeegel, siis kas koos minu originaalsilmadega lõigatakse välja minu hingepeegel? Tean, et kõik need tunded ja küsimused, mida ma oma peas ketran, need on teadmatuse vili ja teadmatus on hirmu kasvulava, aga no päriselt. See on nüüd küll mingi level miljon ja pimedaks jäämine kahvatub kõige selle kõrval.

Okei, ma pean vist minema ja tegema endale ühe rahustava kummelitee, sest muidu mu pea plahvatab nende mõtete all. Igatahes teadke, et kui lähima paari aasta jooksul peaks asi selleni jõudma, siis ma ei garanteeri, et ma olen sama tšill ja teen kohe järgmisel päeval peale oppi Facebooki laivi ja demon kõigile oma uhkeid silmakoopaid ja leelotan, et kõik on väga OK ja läheks iga kell uuesti sellisele opile. Hahaa, ma ei tea miks, aga ma hakkasin praegu mõtlema oma pimedusega seotud äpardustele ja kui ma peaksin ühel ilusal päeval saama klaassilma(d), siis on ju oht, et ma kaotan need ära või kui hakkan seda proteesi puhastama ja see libiseb mu käest põrandale, siis Janet arvab, et tegu on palliga ja jookseb rõõmsalt "minu silm" hambus mööda elamist ringi. Okei, nüüd läks küll veits lappama.

PS. Kui silmakirurg visiidi lõpus nentis kurvalt, et kahjuks ei saa mind nägemise osas aidata, siis ma täiesti siiralt vastasin: "Aa ei, ma olen praegusega väga rahul!" :D Antud lause võttis isegi tohtri muhelema :D

PSS. Eem, ma lugesin praegu oma posti läbi ja no anna kannatust. Ma ise olen tegelikult päriselt ka mures oma silmade pärast ja kardan, et mu mitte toimivad silmamunad lõigatakse peagi välja, aga ikka ma suudan kirjutada oma hirmust ja paanikast läbi musta huumori. Mis mul viga on või kas mul üldse ongi midagi viga? Kas see on mingi psühholoogiline kaitseefekt või ma olengi selline või mis asja? Ühesõnaga selline ma olen - võtke või jätke! :)

Ma olen viimased kaks kuud eeskujulikult eriarstide uksi kulutanud ja järgmisel nädalal olen juba kolmandat korda minemas nefroloogile, kuna me siin natuke timmime mu rauavaegusaneemiat. uuel nädalal peaks selguma, kas retseptipõhised rauapreparaadid koos C-vitamiiniga on olnud minu jaoks piisavad või hakkan saama rauasüste. Ja et kõike seda teada saada, pidin ma paar päeva tagasi uued uriini- ja vereanalüüsid andma.

Meil siin väikelinnas saab ka teatud hommikutel käia proove andmas, mis siis saadetakse edasi Pärnusse. No mingid lihtsamad tehakse kohapeal ka ära, aga sellised põhjalikumad saadetakse ikka edasi Pärnu haigla laborisse.

Igatahes panin kolmapäevaõhtul endale äratuse veidi varasemaks, et jõuaksin hommikul rahulikult harjutada purki pissimist ja siis selle väärtusliku kraamiga jalutada perearstikeskusesse. Kõik läkski suurepäraselt. Ma mõtlen purki pissimine. Isegi mööda ei lasknud. Kui vetsus oma asjad ära toimetasin ja purgikesele kaanekese peale surusin, siis mõtlesin, et ei hakka kilekotikese otsimise peale aega raiskama, kuna totsiku kaas tundus olevat selline tihe ja korralik. Nii asetasingi topsikese kotikesse, viskasin analüüsi paberid ka kotti ja asusime Janetiga teele.

Jõudsin nibin-nabin poole kümneks perearstikeskusesse, kuid kohe löögile ei pääsenud, kuna üks vanapapi oli juba sees. Jäin siis ooteruumi istuma ja kookisin oma topsikese kotist koos paberitega välja, mille asetasin kõrvalistmele. Mingi hetk võtsin purgikese ikka oma kätte, sest mul hakkas natukesekene imelik seal niimoodi rõõmsalt oma uriinipurgikesega kõrvuti istuda. Kuna tundus, et läheb veel aega, siis pistsin käe kotti, otsisin endale taskurätikut ja kui hakkasin nina nuuskama, siis tundsin, et mu käed haisevad kuse järgi. Mõtlesin, et mida pastat? Ma ju loputasin peale protseduuri käed korralikult seebi ja veega puhtaks ja kodus oli ju kõik timm. Järgmiseks tõstsin oma uriinitopsikese endale nina alla ja kukkusin seda hoolikalt nuusutama. Ma kujutan ette, mis ilmega mind kõrvalt vaadati (no kui üldse vaadati, sest mul puudub ülevaade sellest, kas ja kui palju inimesi oli seal samal ajal koos minuga). Igatahes tops ise oli kuiv, aga pikemal juurdlemisel panin paika järgmise teooria: kotis olles immitses sutike kaane vahelt uriini läbi,  koti sisekangas imes selle rõõmsalt endasse, jättes purgikese kuivaks ja kui ma oma käe kotti pistsin, siis see ka põhjus, miks mu käsi haises nagu tõhk. Egas midagi. Pidin seal edasi istuma ja lõhnama nagu viimane kusik.

Kui olin ligi pool tunnikest palavusest läbi vettinuna istunud ja oodanud kannatlikult oma aega, halastas lõpuks taevaisa mu peale ja ma sain löögile. Aga ma ei jõudnud kabinettigi, sest kui olin kaks sammu ära teinud ja õde mu käes olevat uriinitopsikest koospaberitega silmas, küsis, et ega ma ometigi analüüside pärast ei tulnud. Ma kogelesin, et tulin küll ja siis sain teada, et pool tundi tagasi viidi analüüsid minema, et täna enam ei saa analüüse võtta ega anda. Seisin siis hetke seal, kusetops ühes käes ja paberid teises käes ja mõtlesin, et vägev. Ma niigi pool teed hüpitasin ja utsitasin Janetit mäest üles rühkima, sest palavus ja vanadus pole just parim combo 10 aastasele labraatorile. Ise olin ma ka nagu ma olin - higine, kusene, hingeldav.

Egas midagi. Helistasin Joosepile ja andsin teada, et mul oleks tarvis Pärnusse saada ja et ma tulen koju ja siis võiksime minna, kuna ma tahaks lähiajal süüa, aga vereanalüüs tuleb tühja kõhuga anda.

Hakkasime siis poobikuga tagasi kodu poole vantsima, kui äkki poolel teel tundsin, et mu hargivahe ja aluspüksid on kuidagi kahtlaselt märjad. Ühes olin ma kindel - nii palju ma nüüd ka kuumal suvepäeval ei higista ega vaevle kusepidamatuse all, et aluspüksid sellise lurtsuga läbi liguneksid. Ega ei pea välja nuputamiseks olema mingi eriline ajuhiiglane, et JAH, mul hakkasid keset jalutust päevad. Jah, just siis, kui Janet venis nagu tatt ja mul oli tarvis veel rahvarohkest kohast läbi jalutada.

Mingi hetk helistas Joosep mulle tagasi ja uuris, et miks ma nii heitunud häälega olen, et viib mu linna ja et ma ei pea ju muretsema ja siis ma vuristasin ühe ropsuga nii nagu torust tuli: "Janet uimerdab, mul on kohutavalt palav, ma olen väsinud, õhk on otsas, haisen kuse järgi ja pole just eriti tore, kui mulle tehakse peale pooletunnist ootamist teatavaks, et ma pean sellisena veel kuskile linna hakkama ronima ja tead mis? Et kõigest sellest vähe poleks, hakkasid mul keset linna päevad ja mu aluspüksid on verest läbi vettinud. Ma arvan, et mul on õigus olla tibake heitunud häälega!"

Appi, ma viimasel ajal jõuan aina harvem siia, aga no mis teha - elu vajab ka elamist. Eriti veel, kui Joosepil oli vahepeal mitmenädalane puhkus ja siis me püüdsime võimalikult palju ühiselt koos aega veeta ja kõiksugu vahvaid tegemisi ette võtta. Ei pea vist mainimagi, et mina olin selliste kulminatsioonidega enam kui rahul.

Joosep tegi otsuse, et võtab oma puhkusest terve ööpäeva ja pühendab selle eranditult ainult mulle ja meie suhtele, täites iga mu väiksemagi soovi. Minu esimeseks sooviks oli minna loodusesse matkama ja telkima. Võib-olla ka sellepärast, et eelmisel suvel jäi see tegemata ja ma olin üpriski nördinud. Hah, aga matkama me lõpuks ei jõudnudki, sest viimasel hetkel muutsin meelt, aga selle eest hüppasime autosse ja trippisime sinna, kuhu hing parasjagu ihkas ja mis tundus meelepärane. Nii alustasimegi oma seiklust Seljametsa karjäärist, kus ainult Joosep käis ujumas. Vesi olevat super soe, aga kuna seal oli rahvast nagu murdu, siis otsustasin jääda kaldale, sest mulle ei meeldi võõraste pilkude ees oma pekkidega lehvitada. Selle asemel kuulatasin ma niisama ajaviiteks inimeste jutusuminat (loe: stalkisin rahvast). Kusjuures mulle tundus, et peale minu oli seal veel üks pime, kuna kui Joosep vette läks, siis too väidetav pime uuris oma kaaslaselt, et kas keegi läks veel ujuma. Ma eeldan, et tegu oli pimedaga, sest no ma ei tea ühtegi teist põhjust, miks peaks nägija midagi sellist küsima... saaks ju ise vaadata vms. Igatahes antud olukord tekitas minus parajalt elevust, sest järgmiseks hakkas mind huvitama, et kes see selline on.

Pärast karjääri võtsime suuna Rae ranna poole, sest mina polnud veel endiselt ujuda saanud. Varasemalt olin ma Rae rannas käinud ainult kahel korral - lapsena ja poolpimedana, kuid Joosep polnud seal veel kunagi käinud ja seega ma üritasin siis pimesi teed juhatada. Etteruttavalt öeldes edukalt, kuna jõudsime pärale.


Rae rannas oli nii mõnus, sest rahvast oli vähe ja keegi ei lesinud oma rätiku ja kompsudega minu privaattsoonis. Kuskil kõrkjates mängis seltskond bongosid, grillisid ja tantsisid. See lõi sellise mõnusa suvise meeleolu. Kui oma rätiku ja kotid maha panime, siis jätsin Janeti kohta hoidma ja ise läksime Joosepiga veetemperatuuri uurima. Jalutasime põlvini vette ja kes on Pärnu ranna üldise olemusega kursis, siis need teavad, et peale vett tuleb taas madalik ja nii sattusimegi liivaribale, mis oli kaetud kõigest sentimeetrise veekihiga. Enne seda läbisime veeriba, mis ulatus põlvini.

Janet jälgis meid pinksalt kaldalt ja siis otsustasime, et kutsume poobiku ka saarekesele ja ega ei pidanudki kahte korda kutsuma - Janet kargas püsti ja hakkas rõõmsalt meie poole silkama, kuid kui vesi tõusis kõhuni, jäi kahtlustavalt seisma ja hakkas ühelt käpalt teisele tammuma. Meie labradoriproua suhtumine veesse on järgmine: vesi on senikaua tore ja hea, kuni mu käpad ulatuvad põhja. Nii seisiski Janet jäärapäiselt paigal ja mõõtis kahtlustavalt silma ja varbaotsaga veesügavust ning meie teiselpool vett ergutasime ja julgustasime poobikut veetakistust ületama. Lõpuks võttis Janet kogu oma julguse kokku, tõstis ninaotsa taeva poole ja tippis kikivarvukil üle vee.

Kui Janet lõpuks meieni jõudis, siis avastasime, et heleroosa jalutusrihm, mis jäi kaelarihma külge, lohises rõõmsalt järgi ja oli"mõnusasti" läbi ligunenud ja eriti liivane, aga no see kõik oli köömes kõige selle kõrval, kui õnnelik ja rõõmus Janet oli. Patsutasime poobikut tunnustavalt rinnakule ja siis hakkas möll pihta. Janet tuuritas mööda saarekest ringi, hüppas esik'äppadega vette ja kutsus mind mängima, uudistas liivalosse ja ma ise ajasin ka teda taga. Kahju oli ainult sellest, et jätsime kaamera kaldale, sest see oleks olnud nii äge hetk, mida jäädvustada, kuna see püüdlikus, eneseületus ja siiras rõõm oma saavutuse üle oli nii hindamatu. Kuid Joosep ütles, et vähemalt on see meil oma mälestustes olemas.

Pärast vees möllamist läksime kaldale ja kuna möllamise käigus sai selgeks, et vesi on ujumiskõlblik, siis koorisime end lahti ja läksime ujuma. Joosep küll esialgu arvas, et ta ei hakka merre tulema, et jääb kaldale, kuid lõpuks otsustas siiski ümber. Nii möllasime vees ka oma pool tunnikest. Joosep sukeldus vee alla, võttis mu jalgadest kinni ja siis suure hooga tuli pinnale ja viskas mu õhku ja nii mitu korda järjest. Siis panime käed sõrmsoengusse ja kolme pealt kükitasime vee alla ja tegime vee all musi :D Esimene läks veits mööda, aga teisel korral leidsime üksteist üles. Siis tegime niisama veesõda ja Joosep ajas mind vees taga jne. Ühesõnaga meil oli üüber fun! :)

Pärast ujumist suundusime sööma ja kuna viimasel ajal on hakanud Hessi paprikakastmega jalabenotortilla Steffi krevetisalatile konkurentsi pakkuma, siis läksimegi Hessi drive-inni, kus ma võtsin endale kaks tortillat. See on lihtsalt nii kohutavalt maitsev! Pärast söömist uuris Joosep, et mida järgmiseks tahaksin teha, aga teate, mul oli selline tunne nagu oleksin plikatirtsuna kommi- või lelupoodi sattunud ning mulle on antud vaba voli valida mida iganes hing ihkab, aga kuna valik on suur ja lai, siis see põhjustab otsustusvõimetust. Täpselt nii juhtus ka minuga. Mul oli pea ühtäkki ideedest täiesti lage. Saate aru!? Ma oleksin võinud ükskõik mida küsida, aga minu peakeses vihises ainult tuul.

Seega tegi Joosep järgmiseks ettepanekuks minna rannapromenaadile jalutama ja kuna minu jaoks tundus see üliromantiline, siis nii me suundusimegi õhtuhämaruses (või siis tegelikult juba pimeduses) keskranda. Jalutasime käsikäes terve promenaadi pikkuse edasi-tagasi läbi ja promenaadi lõpus purskkaevu kõrval hoidsime üksteise ümbert kinni, tegime musi ja kuulatasime merekohinat. No nii palju, kui see läbi inimeste poolt tekitatud kahina ja sahina läbi kostus.

Promenaadi lõpus müüs üks pruunlane pärlitest meisterdatud ehteid ja mina soovisin ka endale miskit soetada ja nii ostsimegi mulle kaks käevõru. Ühe sellise Aafrika toonides - sellise hästi värvilise ja väiksemate kivikestega ning teise roosade-valgete kividega, natuke massiivsema käevõru. Kumbki käevõru maksis 5€. Enne, kui läksime eheteleti äärde, siis sosistasin Joosepile, et tema rääkigu, sest mina ei taha suhelda. Ei, mitte sellepärast, et tegu oli mustanahalisega, vaid ma pelgan, et kui tegu on sellise agressiivsema müümistehnika harrastajaga, kes hakkab mulle liialt aktiivselt asju pähe määrima, siis ma ei oska sellistega väga hästi toime tulla ja nii on lihtsam, kui ma ütlen Joosepile, et ma ei soovi midagi ja siis tema on see, kes oma konkreetsusega edastab mu vastuse :D

Kuid minu üllatuseks oli too mustanahaline müüja nii sõbralik, lahke, südamlik ja abivalmis. Joosep küsis, kas ma võin ehteid katsuda, kuna ma ei näe ja kui mõnda ehet jäin pikemalt uudistama, siis lahkelt võttis selle lukustusest lahti ja sain selle oma kätte jne. Ja kui ostsime need käevõrud, siis see mustanahaline tänas meid nii siiralt. Nii siiralt nagu oleks tahtnud oma häälega öelda, et kui oluline see tema jaoks oli, et saab nüüd meie raha eest osta oma naisele ja 10 lapsele süüa. Ma ei tea. Võib-olla see pole nii, aga ma pole ammu nii siirast tänulikkust kohanud. Inimene tänas naeratades ja mitte ainult füüsiliselt, vaid naeratas kogu hingega. Isegi mina pime tajusin seda.

Pärast sellist pikka päeva tundsin ma väsimust ja kuskile telkima ma ei soovinud enam minna. Mõtlesin vaid oma pehmest ja soojast voodist ja sellest, kuidas ükski sääsepinin mul kõrvus ei piniseks. Nii ütlesingi Joosepile, et lähme parem koju ja kui koju jõudsime, siis tegime snäkki ja vaatasime filme ja olime üksteise kaisus.