Minu senise elu kõige ebaratsionaalsem otsus oli kahtlemata see kui ma vormistasin telefoni teel pooleaastase naisteajakirja tellimuse, jah pimedana, sest tellimusega kaasa sai ilusa sädeleva püksirihma, haha.

Ei, see ei ole reklaampostitus, ega ka koostöö. See on hoopis see  „mulle helistas telefonimüügitädi ja rääkis mu pehmeks“ postitus. Ma pean muidugi enda kiituseks ütlema, et võrreldes aastate taguse minaga, kes müügiinimeste kõnedele vastas kas a. mul pole vanemaid kodus või b. mul pole hetkel aega rääkida, helistage palun homme, ning siis panin numbrile bloki peale (ma tean, väga täiskasvanulik käitumine) või c. aa okei, see kõlab väga hästi, olgu ma tellin, olen ma palju edasi arenenud ega ütle igale pakutavale kaubale jaa. Ausalt. Mingi periood oli isegi nii, et kui mulle jälle helistati ja ma läksin teise tuppa kõnelema, siis Joosep reaalselt hõikas järele: „Kai, EI telli midagi!“
See oli max piinlik. Ma tavaliselt proovisin sel ajal köhatada või midagi.
Aga nüüd ma suudan nendele agaratele müügiinimestele „ei“ ka öelda, kuigi see on alati niiii raske, sest mu süda murdub ja mul hakkab neist nii kahju, sest ega nemad peavad ju ka kuidagi omale leiva lauale saama.

Aga tulles siis tagasi minu viimase ostu juurde, mille ma tõesõna tänu müügitädi osavale jutule soetasin – Dentle OnePlus hambahari.
Eks see kõne oli alguses nagu iga teine müügikõne. Esitavad posu küsimusi: kas kasutate tavalist või elektrilist hambaharja, kas ma olen elektriliste hambaharjade poehindadega kursis *jaajaa, olenolen, tegelt ei ole*, kas pesete 1, 2 või enam kordi hambaid päevas, kui tihti külastate hambaarsti jne. Kuna ma vastasin, et kasutan elektrilist, siis hakkas uurima, et kui kaua mu hambaharja aku vastu peab ja kui seni olin ma andnud selliseid vastuseid, mis ei muutnud nende toodet minu praegusest harjast paremaks, siis selle küsimuse vastusega said nad mu konksu otsa, sest ma ütlesin, et kaks nädalat.. vist. Mul tegelikult polnud õrna aimugi, aga seda oleks imelik olnud öelda. Nii ma tulistasin umbropsu puusalt midagi.
Ent selgus, et nende pakutava hambaharja akukestvus on tervelt 1 kuu, ja siis loetles mulle veel kõiksugu toredusi selle firma ja harja kohta ja ma olin jälle nagu aa, mhmh, no olgu, vormistame tellimuse ära.

Ja ma pean ütlema, et ma pole hetkekski seda ostu kahetsenud. Esiteks näeb see hambahari üüber fäänsi välja ja teiseks on sellel järgmised boonused (ma ei tea, võib-olla on teistel tootjatel ka, aga minu vanal harjal ei olnud, seega minu jaoks igal juhul win-win):

• saad valida, et mitut pööret hambahari minutis teeb, kas 6000, 8000 või 10000
• annab vibraga märku, kui pead järgmist sektorit suus pesema hakkama
• aku peab 1 kuu (reaalselt peab kauem!)
• iga kuu saadetakse uued otsikud ehk varuharjased
• kui hambaharjaga juhtub midagi (kukub, koer saab kätte ja närib puruks, kaotad ära vms), siis saadetakse tasuta uus hari, ilma, et peaksid hambaharja ekspertiisi saatma, et selgust saada miks või mis eelmisega juhtus
• eluaegne garantii!
• 3 värvivalikut: roosa, sinine ja must

Nagu öeldud, siis postitus ei ole koostöö ega midagi muud sellist. Ma lihtsalt heast südamest soovitan, või miks ka mitte võtta seda kui pisikest hoiatust. Millega teie oma hambaid pesete ja kas olete rahul?

Postitus sündis koostöös Linea Naturaga

Olen oma juukseid värvinud juba umbes 20 aastat. Uh, kui nüüd mõtlema hakata, siis päris jube, eks!? Aga õnneks mitte kuskil nurgataguses pimedas käoaugus, vaid alati salongis ja kasutanud olen professionaalseid kergvärve, ja viimased neli aastad rohelisest sarjast ammoniaagivaba värve.

Mis puutub aga peanaha hooldamisse ja juuste pesemisse, siis sellega nii roosilised lood pole. Eks ma üritan ikka parimat oma hapratele juustele pakkuda, aga teate elus tuleb igast asju ette ja mis siin pattu salata, olen juukseid pesnud kõikvõimalike möginatega, alates „oo, this is the best shampoo in the whole world“ ja lõpetades vedelseebi ja poeriiulilt suvalt haaratud 1,63 raha maksva Garnieriga. Pesevad nad kõik ühtmoodi kenasti juuksed puhtaks ning peale pesu tunned end kui jumalanna oma imeliselt hästi lõhnavate ja hästi hoidvate juustega, aga need tulemused ei kesta tavaliselt paraku eriti kaua.

Mul on hästi peene kiuga juuksed, kunagi üks tuttav ütles isegi mu juuste kohta „oo, millised beebiõrnad juuksed“. Kui ma ise katsun oma juukseid, siis ma ei ütleks, et mul on beebijuuksed, aga noh, mis ekspert mina kah olen. Peale pesu on nad ilusad volüümikad, nagu haldjajuuksed, siidiselt pehmed, aga juba kaks päeva hiljem hoiavad nad taas peadligi. Muidugi langeb ja murdub ka neid liiga palju. Rohkem kui mulle meeldiks.

Mõned aastat tagasi avanes mul võimalus proovida Linea Natura bambuse ekstraktiga šampooni ja juuksekreemi ning ma pean tunnistama, et ma olin väga üllatunud ja vaimustunud, kui mu juuste väljalangemine peatus. Peale kuuajalist kasutamist olid juuksed tihedamad ja elujõulisemad. Tahtsin isegi enne/pärast pildid teha, aga juhtus selline halenaljakas lugu, et „enne“ pildid tegin kenasti ära, ent ühel ilusal südaööl tundus mulle, et mu juukse otsad vajaksid hädasti natuke kärpimist. Aga kuna teadaolevalt öösel ei tööta ükski normaalne juuksur, siis tuli kasutusele võtta teine abinõu – köögikäärid ja Joosep. Ta küll alguses putkis vastu, arvates, et see pole just kõige targem mõte, aga noh, kui ma olen juba endale midagi pähe võtnud, siis on raske mind ümber veenda.

Tagantjärele tarkus on see, et naised, palun kuulake oma mehi! Ehk teisisõnu.. Joosepil oli õigus – see polnud hea mõte, üldse polnud! Sest ta lõikas pehmelt öeldes väääga viltu. Minu. Ilusad. Kaunid. Kiharad!
Aga mis viltu, see uuesti, eks!? Ja nii hakkasimegi minu õhutamisel parandama. Nagu juba aimata võite, siis see ei läinud ka väga hästi, sest „parandatud“ juus vajas omakorda parandamist…
Viimaks, kui pooled mu juuksed olid maha nüsitud, andsin ma alla. Ütlesin, et las jääda viltu. Ma lähen parem päris juuksuri juurde.

Sisuliselt me lõikasime mulle mõistust juurde. Kui võib niimoodi naljaga pooleks öelda.

Praegu on jah naljakas meenutada, aga tol momendil oli see minu jaoks väga kurb hetk, sest ma ei mäletanud, millal viimati olid mu juuksed niiii ilusad, säravad, pikad ja tihedad. Nad ei murdunud enam. Ja kui tavaliselt oli Karin see, kellel olid minust alati paksemad juuksed, siis ühtäkki silitas õde mu juukseid ja nentis, et mul on temast paksemad juuksed. Yay! Ma olin niii rõõmus!
Aga… kuna selle kangekaelsuse tõttu kaotasin ma oma kauaigatsetud juuksepikkuse, siis läks mul taas asi kuidagi lappesse ja nagu ikka.. jälle leidsin ma end juukseid pesemas mingi x asjaga, mis on full silikoone ja parabeene täis. Ausalt nagu… ma ise ka ei saa aru, kuidas ma vahepeal nii LOLL olen.!

Ent tänaseks päevaks olen ma 100% mõistnud ja täiesti veendunud, et Linea Natura tooted on need, mida mu juuksed vajavad ja tahavad. Ilmselt pidin ma ikka korra uuesti nii-öelda põhjas ära käima, et seda mõista. Ja siin ma nüüd siis olen, et öelda paramparamparaa, ma tellisin endale Linea šampooni ära ja selle peale kirjutas mulle Lineast Geithi, kes ütles, et nad saadaksid hea meelega mu lugejatele ka ühe komplekti juuksehooldusvahendeid: oliivõli bioekstraktiga šampooni, juuksemaski ja juuksekasvu parandavad ampullid. Kas pole tore!?

*oliivõli bioekstraktiga šampoon, mis on oma koostiselt rikkalik vitamiinide ja mineraalainete poolest, puhastab juukseid õrnalt neid kahjustamata. On oma toimelt pehmendav, kaitsev ja antioksüdantne jättes juuksed väga pehmeks. Sobib rabedatele ja kahjustatud juustele.

Selleks, et loosimises osaleda, jäta oma kommentaar alla kommentaariumisse ja räägi kaasa, mis on Sinu juuksehooldusnipid. Et oma võiduvõimalust kahekordistada, siis mine tsekka ka Puhta Pime Facebooki lehele. Võitja kuulutan välja nädala pärast!

*kindlasti lugege ka Linea veebilehelt, kuidas sobivad tooted oma juustele leida ning millega mida kombineerida, millega ei soovitata igapäevaselt oma juukseid pesta jne. Ja kui ikka oled hädas, siis kirjuta neile, nad vastavad väga asjalikult ja sõbralikult.
*Linea Natura tooted on värvainete, silikoonide, parabeenide ja sulfaadide vabad!

Eile oli väga tore ja mõnus päev. Käisime nimelt Ingeliina ja poobikuga Lavi järve ääres jalutamas ja kauneid hetki püüdmas. Ega ma seekord pikka juttu ei teegi, lisan siia mõned toredamad hetked.

Tahaks vaadata kaugele kui vaid silm seletaks…

Vaadake kui ilusti veteran juhtkoer poseerida oskab

        Hoolimata tervisemuredest oli minu 2020 hea ja meeldejääv. Mul on tegelikult kogu seda järgnevat tagasivaadet natuke isegi paha kirjutada, sest teades, millises olukorras väga paljud pered praegu Eestis ja mujal maailmas on COVID19 pandeemia tõttu, siis tundub pisut isegi kohatu hakata sillerdama oma möödunud aasta toredatest hetkedest. Aga teisalt.. võib-olla mõjub see värske sõõmuna siia keerulisse aega.

2020. aasta             tähtsündmus oli otseloomulikult meie kauaoodatud ja hoolikalt planeeritud pulm, mis hoolimata koroonaviirusest sai siiski peetud, küll mõningaste tagasilöökide ja ilma osade sõpradeta, aga siiski tänase päeva seisuga oleme õnnelikult abielus ja väga tänulikud kõikidele, kes olid sel perioodil meile toeks, olemas ning aitasid     igakülgselt kaasa meie tähtsa päeva kordaminemisele. Mul on pulmade ettevalmistumisest ja korraldamisest postitused mustandites täitsa olemas ja ootel, aga ma pole veel jõudnud neid üle lugeda ja vormistust korrastada, et neid avalikkusele lugeda anda. Aga seniks, kuni peate veel natuke kannatlikust varuma ja ootama, väike maius teile siia.

Meil on selle kohapealt ka muretu, et auto meil liisinguga pole, muud tehnikat pole samuti järelmaksu peale. Meil on ainult korterilaen, pluss siis kommud, elekter, toit ja telefoniarved. Et selles suhtes me oleme mõlemad hästi realistlikud majandajad. Mina küll ostaks mingeid väikseid asju järelmaksuga, ent Joosep on üpris radikaal, mis puudutab tuleviku arvelt elamisse.

Meil on ka hoius, kuhu me igakuiselt kanname kindla protsendi tuludest. Me nimetame seda oma kodu fondiks, sest me hoiame silmad lahti, et endale sobiv krunt osta, et sinna väike majake ehitada. Kui küsite, et kui väike on väike, siis teeme sellise, millel ei pea olema ehitusluba. Joosep on aastaid hobikorras tegelenud joonestamisega ja nii joonestas meile ka meie tulevase kodu. Kõik on kenasti olemas – isegi minu soovitud suur terass ja vann. Selle viimase saamiseks pidin ma küll natuke kutsika silmi tegema, aga lõpuks oli nõus, sest mina va baltikumi külmavares rääkisin, kui mõnus oleks kuumas vannis lõõgastuda ja niisama liguneda. Aga olgu, kodu teemadel saan tulevikus veel palju kirjutada ja pajatada, siis kui päris möll lahti läheb. Enne tuleks muidugi kuskilt see sobiv maalapike leida.

Pole mõnda aega siia sattunud ja eks vahepeal ole palju toimunud, muutunud. Kui ma oleksin umbes kaks kuud tagasi kirjutanud, siis     poleks siin midagi heiatada olnud, olukord muutus ootamatult kiiresti halvaks ja sain erakorralise saatelehe haiglasse, peale mida olengi usinasti haigemaja ja kodu vahet pendeldanud. Kui viimasel nefroloogi visiidil oli mu kreatiniin 470 (norm väärtus 49-90), siis jaanuari keskpaigaks oli see näit kerkinud 675 peale ja noh, sellise näiduga ei oodata ega vaadata enam, et kas ja millal inimene haiglasse peab minema, vaid see on juba selline number, kust alustatakse neeruasendusraviga ehk dialüüsiga.

*Tähendab, see number on inimeseti varieeruv. Täisjõus mehele poleks selline näit veel pruukinud mingit mõju avaldada, ent minusugusele minile on see ilmselgelt liig mis liig.
    
Enesetunne oli nagu oli, kesine, enamuse ööpäevast ma magasin ja väsisin kiiresti. Ma olin nagu robottolmuimeja, kes tohkendas natuke ringi ja siis järgmine hetk avastas, et oioi, aku saab kohe tühjaks, vaja kähku minna laadima. Nii veetsin ma iga oma viimase kui vaba hetke õndsat und magades ja kosudes. Eriti murelikuks muutus Joosep siis, kui ma mingi hetk magasin kolm ööpäeva jutti, käies vahepeal ainult vetsus ja haugates midagi kiiret hamba alla. Ja mul ei tekkinud ülemagamise tunnet. Und lihtsalt jagus. Ma tundsin pidevat kurnatust. Aga see uni oli vajalik, sest selle unega pani mu organism end sisuliselt stand by peale. Ei soovita kellegile, ent sellegipoolest väga huvitav kogemus.

Eile täitus just üks kuu sellest kui mul algas dialüüsravi. Ettevalmistused tehti selleks muidugi juba varem ära, siis kui 27. jaanuaril kaheks nädalaks LTK nefroloogiasse läksin, aga sellest ettevalmistusprotsessist, millise dialüüsi kasuks otsustasin ja miks, tuleb eraldi postitus, koos piltidega. Aga olge hoiatatud, need pildid ei pruugi sobida nõrganärvilistele.

Enesetunne on selle lühikese ajaga kõvasti paranenud, jaksu on rohkem ja hommikul ärgates tunnen end suhteliselt energiliselt. See on minu jaoks veel siiani natuke harjumatu, kuna aastaid olin harjunud tegutsema sellise pooltühja akuga, ent nüüd on hoopis teine tera. Iga päev ärkan hommikul rõõmsatujulisena üles, iga päev uhan tolmukaga mööda elamist ringi, pesen pesu, kokkan, suhtlen sõpradega, kudrutan koeraga,teen tööd ja mul jääb pisukest energiat ülegi. Üks päev pidasin isegi plaani aknapesu ette võtta, ent siis sai mõistusehääl minust võitu. Seevastu koristasin ja sorteerisin esikukapid ära, mis olid oma aega oodanud juba jumal teab kui kaua. Nüüd on veel üks magamistoa kummut ja suur riidekapp läbi vaadata, sorteerida ja pakendada, sest need riided, mida ma enam ei kanna, annetan ma puuetega inimestele, kes elavad vaesuses. Esimene sats läks juba kolmapäeval teele. Sinna sai päris arvestatav kogus jopesid, parkasid, jakke, pükse, pusasid, saapaid, ketse jne.

Mul on viimase aastaga tekkinud tungiv vajadus elimineerida kõik üleliigsed asjad meie elamisest ehk et, mida vähem asju, seda parem ja see tunne aina süveneb. Mis vähegi kasutult seisab – vudivek, minema! Pole vaja neid asju siia tolmu koguma ja ruumi tarbetult võtma. Loodan enne siirdamisele minemist sellega enam-vähem ühele poole saada. Oleks tegelt tahtnud enne dialüüsi algust magamistoale värskenduskuuri ka ära teha, aga paraku see jäi tegemata ja praegu ei ole see ka võimalik, kuna kogu dialüüsindussektor on meil magamistoas ja kuna ühe päevaga ei tapeedi, pese aknaid, riputa uusi kardinaid ja fotoseina üles, siis peab see jääma sellesse aega kui ma juba siirdamiselt tagasi kodus olen. Kuigi mega tore oleks kui keegi, khm, ei tea küll kes? #joosep, võtaks selle asja siis ette kui ma haiglas olen. Mõelda vaid kui tore see oleks.. jõuan mina peale pikki nädalaid haiglast koju, seinas minu valitud tuttuus vesihall tapeet, ilusad uued pitskardinad, uus laelamp, suures valges puitraamis pulmapilt, voodi ja öökapid paigas, minu kapikese peal suur kimp heleroosasid, valgeid tulpe *ohkan heldinult*. Jaa, seda ma sooviksin!

Hetkel ma rohkem ei kribagi, sest kuiv pesu ootab voltimist ja kappi panemist, põrand imemist ja Joosep jalutamist, muhaha. See tähendab, et viimaks                     leidis härra abikaasa oma tihedast graafikust meie jaoks kvaliteetaega ja me lähme randa jalutama, õhtul vaatame teineteise kaisus veel mõnd head filmi ka.

Tõele au andes, siis ma ei arvanud, et ühele postitusele järgneb kohe teine samateemaline postitus, aga paraku on asjalood sedapsi, et olin siin vahepeal uuesti haiglas. Ma esialgu tükk aega mõtlesin, kas ja kui palju ma tahan antud teemat avalikult jagada, ent siis jõudsin selgusele, et kuna see puudutab väga otseselt meie edasist elu, siis otsustasin kogu teekonda kajastada ka siin – virtuaalselt, kogu oma ilus, valus kui ka võlus.

See pole mingine uudis, et olen tublisti üle 10. aasta elanud diabeetilise neerupuudulikkusega ja vähe ma ei kuulnud algusaastatel igal nefroloogi visiidil, et pane vaim valmis, varsti hakkad dialüüsis käima. Selline jutt väsitas kohutavalt, just emotsionaalselt. Nii ma otsustasin vahetada arsti. Parim otsus ever!
Elasin siiani siis rahulikult oma elukest, käisin regulaarselt kontrollis, sest teadsin, et ühel päeval saabub ikka see päev, kus ma vajan doonorneeru. Kui selle aasta septembris oli mu kreatiniin 354 ehk sisuliselt pool maad dialüüsini (kusjuures viimane lõpp läheb kiiremini), siis teadsin, et aasta-kahe pärast ilmselt hakkab kogu see pull pihta, kuid võta näpust. Oktoobris põetud kastriit ehk maopõletik kiirendas natuke asjaolusid. Kõiksugu põletikud on neerudele väga kurnav protsess ja nii said ka minu neerud põntsu. See tähendab seda, et paari kuuga minu kreatiniin tõusis üle neljasaja.

Loomulikult ei vaadata ainult kreatiniinitaset, vaid palju laiemat pilti, sest neerupuudulikkusega inimestel kipuvad muud näidud samuti lappesse minema, nagu näiteks kaalium, fosfor, kaltsium jne. Kui mu nefroloog, dr. Madis Ilmoja (minu suurepärane arst) kutsus mind haiglasse – statsi, et mu üldine tervislik olukord ära kaardistada, kuna me sammume tasapisi dialüüsile lähemale, siis mulle tehti kõikvõimalikud uuringud: jalgade veresoonte ja arterite uuring, röntgen, mitmesugused vereanalüüsid, neerude ultraheli, EKG, südameultraheli ja, vererõhu monitooring jne.

Ja mis nad siis avastasid…
Ultrahelis selgus, et mu neerud on hakanud kärbuma. See tähendab seda, et kui ma oleksin terve, siis mu neerude suurus oleks 10-11 cm, aga minul on üks neer 9 koma midagi ja teine neer 8 koma midagi. Mis on tunnistus sellest, et mu neerufunktsioon on langenud ja langeb ajas veelgi enam. Südame ultraheliga oli selline lugu, et mul avastati südame alumise lihase kahjustus. Kardioloog, dr. Kasper, ei saanud päris selget pilti, kas mul on infarkt olnud või mul on oht selleks, aga midagi on seal nihu. Seepärast tehti mulle järgmisel päeval, peale südame UH, uuesti ka EKG, veendumaks, et see polnud mingi ühekordne anomaalia. Paraku ei olnud. Mulle oleks tegelikult vaja teha kontrastainega uuring, aga seda nad hetkel teha ei saa, sest kontrastaine mõjuks minu neerudele antud olukorras nii laastavalt, et ma sisuliselt kukuksin mõne nädalaga dialüüsi. Kuid selge on see, et mind ootab ees südame sondeerimine. Kuid hetkel otsustati, et kõik see saab toimuma alles siis, kui hakkan dialüüsis käima, sest siis aitab masin mürgid organismist välja loputada või filtreerida või mis see korrektne meditsiiniline termin siin nüüd olekski?

Esimese hooga tõmbas kõhedaks kogu see pealetulev info, natuke oli vaja aega, et kõike seda seedida, aduda olukorra reaalsust, just emotsionaalselt. Ent tänase seisuga olen ma küll ebalev, kuid optimistlik. Ebalev sellepärast, et ma pole päris kindel, mismoodi kõik reaalis välja hakkab nägema, sest mul seisab ees päris mitu operatsiooni – dialüüsi ettevalmistus op, südame sondeerimine, siirdamine ja võimalik, et üks op tuleb veel seoses ühe tsüstiga, mis mul avastati juhuslikult siis, kui ma gastriidi tõttu käisin kompuutris.

Paramparamparaa, ja nüüd minu kõige lemmikuma osani!!! Nefroloog ütles, et nad tahavad mulle siirdada doonorneeru koos pankreasega ehk kõhunäärmega, mis sisuliselt tähendaks seda, et ma saaksin mitmeks aastaks diabeedist vabaks! Awesome, kas pole!? Mina muidugi uurisin ka rasestumise ja lapse kandmise kohta. Tänapäeval lubatakse doonorneeruga last saada ja arst ei öelnud, et olen puhta segi läinud, vastupidi, rääkisime kõik kenasti omavahel läbi ja kui uurisin, kas siis on ka võimalik last saada  kui pankreas siirdatakse, siis ütles, et väga huvitav küsimus, et mitte ükski teine patsient pole talle varem sellist küsimust esitanud ja et ta ei näe põhjust miks ei peaks saama. Ent peale pisukest mõtlemist lisas, et ainsaks takistuseks võib saada see, et kuna uus kõhunääre siirdatakse peensoole külge, siis loote kasvades võib see hakata siirikule survet avaldama. Kuid muud põhjust last mitte saada ta küll ei näe. Lisas veel, et ta kindlasti uurib selle oma kolleegilt, kes neid siirdamisi teeb    , järele.

Ise mõtlen, et kui juhtub ime ja kõhunäärme siirdamisega pole lapse saamisega takistusi, siis ma saaksin ju sisuliselt ilma diabeeti põdemata lapse ära kanda. Laps tuleks muidugi keisriga, sest doonorneeruga ei tohi ise sünnitada ja samuti ei saaks beebi rinnapiima, vaid RPAd, aga see kõik oleks lapse saamise kõrval titimiti. Aga ärme hakka enneaegu lootusi üles kruvima, sest enne tuleb kirurgi vastus ära oodata ja enne pean ma südamesondeerimisel ära käima, dialüüsi saama, neeru ootama, neeruga elama ja ravimidoosid paika saama ja veel natuke elama ja kui kõik on parlanksis, siis tuleb vaadata, mida mu emakas ja munasarjad kogu sellest värgist arvavad jne. Aga ikkagi on tore, et kuskil tunneli lõpus paistab pisike valguskiir.
Kas ma olen õnnelik? Jaaa. Kas ma olen lootusrikas? Jaaa. Kas ma kardan natuke? Oojaaa. Aga ma tean, et ma saan hakkama!