Ma tean-ma tean, hingake kõik rahulikult sisse ja välja, väike südamemassaaž, lonks sooja kummeliteed... see olen tõesti mina, ma olen elus ja terve. Olen teid ja oma armsa blogikese täitsa unarusse jätnud ja see on ilmselt pikim blogipaus, mis mul siiani olnud on. Aga et teil oleks mingigi ülevaade vahepealsetest toimunud sündmustest, siis vuristan ühe hingetõmbega kiire kokkuvõtte ette.

 Peale viimast maikuu postitust läksin ma neerubiopsiale, mida tehakse kõigile siirdatutele peale kolme kuu möödumist. Biopsia läks kenasti, kuid enne kui ma üldse osakonda jõudsin, sain ma registratuuris, klaasi taga istuva tädi käest pehmelt öeldes õiendada, aga see on pikem lugu, üks väga värvikas lugu. Siis lippasin tantsupeolt läbi, samal ajal olid mul antibiotsid peal, sest mingi näkane bakter otsustas end mulle külge haakida, siis sai kuur läbi ja siis sain nädalakese olla, kui palavik tõusis taas kuhugi taevastesse kõrgustesse. Selgus, et seesama bakter oli uuesti tagasi ja tigedamana kui ei kunagi varem. Niitis mu päeva pealt sedasi jalust, et ma ei jaksanud omal jalal vetsugi minna. Mul oli konkreetselt surm silme ees, tõmba valge lina ümber ja hakka parem heaga surnuaia poole astuma (aga kuna ma ei jaksanud end liigutadagi, siis ma ei hakanud seekord minema). Kuid siis sain uue antibiotsi kuuri peale ja viiendal päeval hakkasin end taas inimese moodi tundma, halleluuja, päike paistis ja lilled õitsesid taas. Kuid mu õnn oli üürike, sest siis niitis koroona mu jalust maha. Ja nii ma veetsingi terve juulikuu kuni poole augustini kodus nelja seinavahel. 

 Ühesõnaga nagu te juba aru saate, siis üks häda ajas teist taga ja alles novembris sain ma kõikidest pahadest bakteritest lahti. Ma sisuliselt krõbistasin iga kuu antibiootikume kahe suu poolega. Mingi hetk tuli arsti poolt isegi see kaart lauale, et kui nüüd uuesti palavik tõuseb, siis pean haiglasse sisse minema, kuna mul oli seesugune "tore" bakter, mida ravitakse ainult haiglas, veenisisese antibiotsiga. Lühidalt öeldes, palju erinevaid baktereid ja nad eranditult kõik armastasid mind.
No vot, selline lühike kokkuvõtteke seitsmest kuust.

 Kuid nüüd ma kitkusin rüperaalilt kuivanud sambla pealt ära, puhusin talt tolmu ja hakkan nüüd vaikselt jälle kirjutama. Esmalt jagan siia ka üht väikest kirjakest, mille ma täpselt kümme päeva tagasi Facebooki blogilehel oma nägemisele kirjutasin, siis tahan kindlasti teha ka aasta kokkuvõtva postituse (uskuge mind sealt on mida lugeda) ja siis need kauaoodatud siirdamis postitused ehk minu haiglamemuaarid ootavad samuti kannatamatult oma järge. Aa, ja ma vist tahan sellest Orgu skandaalist ka natuke kirjutada.

Aga olgu, sõbrad, ma tagurdan nüüd virtuaalsest kirjapesast selg ees välja ja jätan teid kirja lugema.

 

***

Kallid silmad,

Ma pean teile kirjutama, kuigi ma tean, et te ei näe seda lugeda.
Istusin täna hommikul diivanil, mõnus pehme pleed sossult ümber ja päike siras otse silmaauku. Teil polnud sellest aga viga midagi, ei ühtki pisarat eredast valgusest, ei väiksematki kissitust, sest täpselt 17-aastat tagasi otsustas ühel kaunil päeval nägemine meiega hüvasti jätta. Väga inetu temast, ei mingit hoiatust ega midagi. Lihtsalt pakkis oma kodinad kokku ja läks. Keegi ei tea tänini päris täpselt, et kuhu ta oma aruga keset südatalve niimoodi läks või mida ta nüüdseks teeb. Kuid teate, mu kallid silmad, pole hullu, sest meil on tegelikult ilma selle va nägemiseta ka maru vahva.

Vaadake…

*hehe, tung, te ju ei näe muhvigi*

    …kui paljudesse jaburatesse ja naljakatesse seiklustesse oleme me nende aastate jooksul üheskoos sattunud. Mäletate, kuidas ma alles hiljaaegu, mitte väga ammu, tõstsin bussis oma käekoti võhivõõrale naisterahvale sülle ja otsisin südamerahus mitu minutit oma rahakotti või kuidas me, kuidas me sajaseitsmekümne kolmandat korda ehmatasime taas ühe vaese hinge pooltummaks, kui teda oma lambavillase käpikuga kobasime või too inimene, keda ma agarasti rohelist tuld oodates valge kepiga toksisin ja juttu puhusin, arvates naiivselt, et tegemist on mu sõbraga . Eks vahel harva kohtab ka neid, kes on peast natuke debiilikud. Kasvõi see mutike, kes nimetas teid mu kallikesi santideks või too „vahva“ tädi, kes sõimas mind nii kaua, kuni ma lõpuks nutma hakkasin või need krutskit täis jõnglased, kes lennutasid selja tagant lumepalliga mulle vastu pead. Aga need väikesed intsidendid on kogu selle toreduse ja headuse kõrval tühised.

Ma tahan lihtsalt öelda seda, et hoolimata kõigest olete te nägemiseta sama armsad, võib-olla isegi grammike armsamad. Ma ütlen käsi südamel, et mingites olukordades nägemine ongi veits ülehinnatud. Esiteks, ei pea te enam nägema mu võimatuid juukseid ja ma ei pea muretsema milline ma hommikul ärgates välja näen. Aus vastus oleks, et ei näegi. Ja ausalt öeldes on nägemise puudumine mind valgustanud –nagu sõna otseses mõttes, sest nüüd ma vaatan ja kuulan südamega. kas olete kunagi mõelnud, kuidas kõlab vihmapiiskade langemine puudele, lehtedele, lilleõite südamikesse ja kroonlehtedele või kuidas ümbritsevad loodushelid muutuvad ühtäkki salajuttude sosinateks, lõhnad intensiivistuvad sedavõrd, et see kõik hakkab mu peas üht imeilusat pilti maalima.
Jaaa, ma tean, imal klišee, korduvalt kuuldud jutt, kuid ausalt! Ma päriselt vaatan ja kuulatan loodust ning inimesi meie ümber südamega, kuulatan nende häält ja olemust, kas neis on hellust, soojust, hoolivust, kas hing on avali või õrnalt vaos hoitud, kas neis pulbitseb elujanu, uudishimu, kibedust, kadedust, kas südames kõneleb valu või kostub hääles rõõm, ükskõiksus või vaev ja  miks see kõik on nõnda nagu see on. See kõik on lihtsalt nii inimlik.

  Nii et, mu kallid armsad silmad, ärge nukrutsege, et olete ilma nägemiseta, ma armastan teid täpselt sellistena nagu te mul olete, pilguga või pilguta.

PS. Ning nägemisele ütleks omaltpoolt nii palju, et ükskõik kus sa hetkel ka ringi ei redutaks, siis tea, et oled alati tagasi oodatud. Meie ei ole pahased ega solvunud. Nii et kui sa ühel ilusal päeval hakkad südames kipitavat igatsust tundma, siis tea, et oled lahkelt tagasi oodatud! Võtame su avasüli kallistuste ja musidega vastu.

 

Kai
See puhta pime.         

Ma pole viimasel ajal üldse leidnud aega, et blogisse jõuda.Kuid nagu enamus teist teab, siis seekord oli mul päriselt ka vabandus mitte blogimiseks olemas. Noh, teate ju küll, käisin siin siirdamisel või nii. Kusjuures, haiglasse minnes tarisin ma arvuti ka kaasa, aga olgem ausad, see oli suht pointless, sest ma võtsin selle täpselt kaks korda kotist välja.. ja ilmselgelt mitte blogimiseks. Aga nüüd olen ma siin ja nagu ma suure suuga lubasin (vähemalt ma arvan, et ma kusagil midagi sellist olen teile lubanud), siis panen jõudumööda kogu siirdamisega seonduva info kirja: kuidas läks siirdamine ja opist taastumine, kuidas ma juba teisel päeval törts füsio peale oksendasin, miks ma kolm päeva järjest nutsin, miks olin oodatust kauem haiglas jne jne.

Nii, aga alustame siis algusest…
Esmalt tahan rääkida sellest, kuidas ma üldse selle kauaoodatud kõne siirdamisele sain ja milline oli minu reaktsioon. Olles eelnevalt kuulnud kõiksugu lugusid sellest, kuidas inimesed on suhteliselt apaatselt reageerinud (mitte et neil oleks ükskõik), lihtsalt osad neist on ilmselt minisüdari või šoki saanud ja siis ongi super apaatsed olnud. Umbes et aa, siirdamisele jah, oookei, eks ma hakka siis vaikselt tulema. Või siis nagu üks tore proua, südamega asja juures olev koduperenaine, kes palus siirdamiskoordinaatoril natuke oodata, kuna tal olevat hetkel supitegu pooleli. Et ta keedab selle lõpuni ja siis tuleb.
Mina igatahes olin otsustanud, et mina ei kavatse mitte mingil juhul apaatseks jääda või hakata supikest lõpuni keetma. Mina kavatsen juhheitada, rõõmust püsti karata ja hõisata jeeejeeejeeee, ükskõik kus ma parasjagu siis ka ei oleks. Poes, bussis, trammis, tänaval, vahet ei ole, igal juhul rõkkan rõõmust ning teeme Joosepiga selfi, pöidlad püsti ja saadame kõikidele oma sõpradele.

25. veebruari õhtal sain siis selle jeejee-kõne ja milline oli siis see minu suurejooneline reaktsioon ja vastus koordinaatorile. Esiteks, ma olin (!) suht apaatne. Kuulasin koordinaatori jutu ära, et mis tal öelda on ja siis küsisin oma aasta küsimuse – kas pean kohe tulema? Ei, Kai, ei pea kohe tulema, aega on selle neeruga.Tule siis kui saad või kui lumi maas, aasta pärast või nii. Me viskame neeru selleks ajaks sügavasse. Ära üldse põe. Lihtsalt geniaalne. Paluks mulle nüüd aplausi ja lilli aasta idioodi tiitli puhul. Nii palju siis minu fank jeest ja kukerpallidest ja rõõmust lakke hüppamistest, et kogu maailm saaks ikka aru kui õnnelik ma olen.

Aga okei. Aasta idioodi tiitel käes, läksin ma tagasi messengeri koosolekule, sest kõne siirdamisele tuli just täpselt siis, kui mul oli EV105 kontsertetenduse järgne koosolek ning me andsime kirjeldustõlgiga oma tööandjale ülevaate Estonias toimunust. Kui koosolek hakkas lõppema, siis viimasena andsin tüdrukutele oma uudisest teada. Mäletan, kuidas nad olid nagu misasja? Sa tulid koosolekule tagasi, olles ise saanud vahepeal sellise uudise osaliseks ja siis istud jumala tuima näoga koosoleku lõpuni, meile mitte midagi ütlemata ja ma olin nagu jep, ma tahtsin selle kõige magusama kirsi kõige viimaseks jätta.

Peale koosolekut hakkasin ma loomulikult inimesi läbi helistama. Esimene kõne läks Joosepile, kes oli parasjagu linnas. Kui ma ütlesin talle, et ma sain just kõne siirdamisele, siis tema reaktsioon oli kuidagi nii tore ja armas. Ma kujutan ette, et just nii võivad reageerida väga paljud mehed, kelle naine on esmarase ja siis kui algab sünnitegevus, siis nad on kuidagi toredasti ähmi täis. Joosepil oli umbes sarnane reaktsioon, et oot, mis asja, nüüd kohe või, eee, äää, okei. Mida ma nüüd tegema pean, kas tulen kohe koju või palju mul aega on?
***
Järgmiseks helistasin emale, kes sellisel kellaajal on tegelikult juba voodis ja loeb raamatut ja hakkab vaikselt juba unne suikuma. Ema võttis kõne vastu ja küsis rahulikult, peaaegu et sosinal: „Jaa, Kai, räägi.“

Mina: „Ma lähen siirdamisele.“

Ema sama unise ja rahuliku häälega: „Mida?“ ja siis juba äkilisemalt (ilmselt kargas voodist istukile) „oot, misasja!? Siirdamisele!? Millal? Nüüd kohe või?“ (ei pea vist kaugelt otsima, kust on minu „terava pliiatsi“ stiilis küsimuste esitamise geen päritud,muaha).

Siis helistasin isale, kes reageeris väga isalikult, öeldes „ohoh, vägev!“, nagu oleks tema väike tütar just äsja millegi suurega hakkama saanud, ma ei tea, võitnud näiteks mudilaste maratoni. Veel helistasin siirdamis õele Elole, kes oli siiralt pisarateni liigutatud ja kuidagi nii südantliigutav oli kuulda, kuidas inimene mulle kaasa elas. Me olime just kümme päeva tagasi käinud haiglas analüüse andmas ning ühtlasi astusime ka Elo juurest läbi. Viisime talle kimbu roosasid tulpe, sest päev enne seda oli olnud sõbrapäev. Kui aga Elo esmaspäeval tööle tuli (siirdamine oli pühapäeval) olid tulbid lõpuks kõik oma kroonlehed maha langetanud. Kui Elo mulle seda lugu rääkis, siis ütles, et see oli kuidagi nii märgiline olnud, et meie kingitud lilled õitsesid täpselt nii kaua, kuniks mulle sobiv doonor leiti.
***
Ja loomulikult ei saanud ma jätta helistamata ka Kikule, kes ilmselt sõpradest tundis selle kaheaastase dialüüsravi vältel kõige enam huvi, kas ma sain uue neeru, küsides seda iga jumala kord kui helistasin või messengeri kirjutasin. Kuid Kikuga on selline lugu, et ta on veits nagu maal elav Milvi, kes on hommikust saati mööda peenravahesid roomanud, istutanud ja rohinud, loomi talitanud, heina vikatiga niitnud, keetnud-vaaritanud -küpsetanud ja siis õhtaks on nii läbi nagu tühi kartulikott, et poeb kohe peale aktuaalset kaamerat  koikusse ära. Lihtsalt selle erinevusega, et Kiku ei jaksa isegi aktuaalset kaamerat ära oodata, tema ronib juba kell viis õhtul oma tekikuhilaga  diivanile, vaatab sajandat korda Grey Anatoomiat või mediteerib end sõprade unenägudesse, et viia neid jalutama oma miljonivaatega korterisse või siis uurib planeetide, tähtede ja teiste taevakehade liikumisi, kiiruseid ja kes millal keda varjutab ja siis saadab põnevamaid fakte sõpradele messengeri (sry, ilmselt ajasin praegu suht pada, aga ma ei oska nii targalt kosmosest rääkida). Igatahes, fakt on see, et Kiku läheb suht varakult magama, umbes kell 21 magab juba õndsat und või kui ei maga, siis üritab magama jääda ja kui keegi peaks tema püha üritust häirima, siis võib ta väga kurjaks saada.
Etteruttavalt ütlen ära, et kell oli juba 21.. ja ma helistasin.

Kiku esimene lause mulle: „Parem oleks, et sa said neeru!“ (ma ütleks, et praegu seda siia kirjutades kõlab see veits nagu ähvardus, pluss ta oli suht tusane).

Mina: „Sain.“

Kiku juba palju rõõmsamalt: „Houly-mouly! Päriselt või?!“

Arvestades, millise „ülevoolavalt sõbraliku“ häälega ta mu kõne vastu võttis, siis kui suur tõenäosus on, et ma oleksin praegu elus ja kirjutaksin siin teile oma haiglamemuaare, kui oleksin öelnud eeem, ei, tegelikult helistasin ma niisama, et lihtsalt veits lobiseda ja küsida, mis teed.

Aga nii palju siis nendest perele ja sõpradele teatamistest. Kuna koordinaator ütles, et mul on kaks varianti, kas a. ma tulen ööseks haiglasse ja juba hommikul vara hakatakse mind opiks ettevalmistama või b. ma magan öö kodus ja pean hommikul hiljemalt kell 8 olema TÜ Kliinikumi erakorralises. Ma otsustasin viimase kasuks, sest esiteks, Joosepit polnud kodus ja teiseks, ma olin liiga elevil, et olla suuteline kokku panema oma viimaseid asju (hambahari ja -pasta, aluspesu, näokreemid, pesemisasjad, arvuti – mida me nüüd kõik teame, et ma kasutasin kogu aeg ja väga palju, khmm).
Öösel ei maganud ma muidugi sekunditki, muudkui ketrasin, kas kõik asjad on olemas, kas ja kui palju ravimeid ma peaks kaasa võtma, kas insuliini läheb ka peale siirdamist vaja, kas ma peaks kaasa võtma kolm või viis paari sokke ning muud säärased eluliselt olulised küsimused vajasid öösel vastuseid (mitte et ma olin haiglasse minemas, kus on lademetes tablette ja muid vajalikke ravimeid,tarvikuid, tuduriideid, juhuks, kui minusugune kuldaju peaks midagi olulist maha unustama… aga noh jah).

Hommikul, enne kukke ja koitu vedasime mu haiglakodinad autosse (või noh, her abikaasa vedas, minul oli daamile kohaselt ainult ridikül ja näpu otsas sussikott). Autos käisime veel viimast korda nimekirja mu asjadest üle ja kui tundus, et kõik on olemas, vähemalt oluliseim, startisime Tartu poole. Kell 7 olime Kliinikumi parklas  ning enne, kui sisse läksime, istusime hetke niisama. Lihtsalt olime, sest me ei teadnud, mis meid täpselt ees ootab, kui kiiresti hakkavad asjad sees liikuma jne. Mingi hetk aga pigistas Joosep julgustavalt mu kätt ja ütles: „Olgu, kallike, aeg on minna.“

Sellest, mis edasi juhtus, kirjutan juba oma järgmises postituses. Millised protseduurid mind enne siirdamist ees ootasid, kuhu meid edasi suunati, mida kirurg käis enne oppi rääkimas jne jne, kõik see tuleb ja veel palju muudki. 

Ma ei tea,kust oma postitusega pihta hakata. Tahaks ju endast jätta viisaka ja südamliku tütre muljet, kes suudab alati eeskujulikuks jääda, mitte pahandada, mitte närvi minna, mitte toriseda jne jne, aga käsi südamel – ma ei suuda. Ma tahan nimelt  teile rääkida loo, mille saaks vabalt liigitada kategooriasse „emad-jäävad-emadeks“.
Ma ei tea, kuidas teistes peredes nende asjadega on, aga ma tahaksin niiväga loota, et ma pole ainuke tütar siin planeedil, kes ajab oma okkad laiali ja hakkab turtsuma nagu siil, kui ema püüab oma lapsekest ainult aidata. Ma vahel korrutan seda endale mantrana, ausõna, aga kulmu veab tahestahtmata kortsu, kui sind järjekordselt püütakse vati sisse toppida ja turvatrellid ümber keevitada.

Minu ema on alati olnud selline pisut kanaemalikult ülehoolitsev. Vahel mul on tunne, et ta pole kunagi lasknud mul päriselt lennata, sest hirm ja mure, mis kõik minuga võib juhtuda on liiga suur. Ma siiani näiteks mäletan seda korda kui tahtsin Tallinnasse AHHAA Teaduskeskusesse tööle kandideerida ja kui ma sellest emale rääkisin, siis selle asemel, et mind innustada ja julgustada, hakkas ta mulle nagu varrukast ette lugema põhjuseid, miks ma ei saa ja mis võib valesti minna ja et mõelgu ma ikka ennekõike oma tervisele jne jne.
Ja sellised tavalisemad, igapäevasemad asjad, mida ta teeb on näiteks see, et kui näeb, et mul pole kindaid käes, siis võite kindlad olla, et tal on alati paar varukindaid kotis, mida mulle siis pihku pista. Kui linnas käime, siis vaevalt jõuame bussis maha istuda, kui juba ta pakub mulle kohukesi, smuutit, müslibatooni. Ükskord, kui tulime poest ja teel koju hakkas lörtsi sadama, siis ema võttis oma peast bareti ja suskas selle mulle pähe. Mina putkisin samal ajal vastu, aga kuna mu mõlemad käed olid poekottidega hõivatud, siis oli sellest suht vähe tolku. Ja ma saan aru, et see tuleb emainstinktist, et vahet pole kui vana su laps on, ikka sa tahad teda hoida ja kaitsta, et ta jumala eest ei oleks näljas ja paljas.
Ning kui mul siin selle dialüüsiga on vahel tervis olnud nii halb, et ma pole jaksanud süüa teha, siis tema on meile pudrukest hommikuks keetnud ja kõiksugu maitsvaid roogasid valmistanud. Kui ma sellele mõtlen, siis võtab ikka südame alt soojaks küll, et mul on siin maailmas keegi, kellele ma saan alati toetuda. Alles nädala alguses, kui ema jälle oma aurava kartulipudrupoti ja kotletikestega meile tõttas, kallistasin teda ja ütlesin, et kui väga hea meel mul on, et ta olemas on ja et ma armastan teda.

AGA… Nende ülihoolitsevate emadega käib kaasas ka üks väike, tibatillukene, mikroskoopiline miinus. Nad nimelt, kas a. ei usu, kui laps väidab, et kõik on hästi, kõik on korras, mul pole midagi vaja või b. nad kuulevad küll, saavad suurepäraselt aru, kuid käituvad ikka risti vastupidi sellele, mida sa neile ütlesid või palusid.

Kui mul see peritoniit hakkas vaikselt endast märku andma, siis mõni õhtu pidin ma end masina küljest korra lahti ühendama, et käsitsi lisa lahust kõhtu lasta. Aga nende lahti ühendamistega on see keiss, et sa saad vaid ühe korra end lahti ühendada. See on sellisteks SOS olukordadeks. No kui peaksid näiteks tahtma öösel minna vetsu. Aga kuna mu neerud on peaaegu et lõpetanud oma töö, siis ma väga tihti ei käi vetsus. Kuid miskipärast tahtsin ma just siis vetsu, kui mul see peritoniidi jama hakkas tekkima. Võib-olla oli see tingitud sellest, et kuna kõhukelme kaudu ei saanud dialüüs korralikult toimida, siis hakkasid neerud ise uuesti rohkem vaeva nägema, et organismist liigset vedelikku välja tuua. Ma ei tea. See on puhtalt minu oletus.
Aga see tähendas muidugi seda, et hommikuti oli mul räme pissihäda. Ent kuna ravi lõpuni oli veel oma 2-4 tundi, siis ma lihtsalt hoidsin jalad ristis ja kannatasin, endal silmamunad peas kollased. Ma rumala peaga mingi hetk kurtsin emale oma olukorda. Ema muidugi hakkas kohe rääkima, et ma peaksin endale voodi alla mingi kausi panema või miskit. Ma laitsin selle mõtte kohe maha. Siis ta püüdis mulle rääkida, et on olemas kõiksugu siibreid. Ja ma olin nagu ei, mul ei ole vaja siibrit. Ma suudan hoida kinni küll ja see pole tegelikult üldse nii hull. Ja ma veel eraldi rõhutasin, Et mul EI OLE vaja, ma EI TAHA, ärgu ostku mitte midagi!

Nii, läks siis natuke aega mööda. Minu jaoks oli teema maas ja ammuilma unustatud, kui siis ühel kenal õhtul tuleb ema meie poole. Asetab koti minu kõrvale diivanile ja ütleb sedasi süüdlaslikult: „Kai, ära palun pahanda, aga ma ostsin sulle ühe asja… „. Ma olin juba häires. See ei kõlanud sugugi hästi. Ema krabistas veel ja siis ulatas mulle kandilise plastikust topsiku – siibri, ja mingisuguse, kuidas seda nüüd siis kirjeldada, lehtrikujulise abivahendi. Nimetame seda nii.

„Emaaa! Mul ei ole siibrit vaja! Ega ma mingi voodihaige pole. Ei ja veelkord ei, ma ei hakka seda kasutama. “, ütlesin ma ilmselgelt väga häiritult. Aga ema seletas, et no kui peaks vaja minema, et las ta siis olla voodi all. Sa isegi ei näe, et see seal on. No tõesti jah. Siis ta tahtis veel, et ma lubaksin talle pühalikult, et ma ei pane seda kuhugi teise tuppa, vaid ikka käe ulatusse.
Oii, ma olin nii kuri. Istusin diivanil kulm kortsus. Mingi hetk sekkus Joosep ka minu ja ema vestlusesse. Üritas sedasi hellalt ja pehmelt öelda, et Kaikene, ema tahab ju ainult head ja et ärgu ma nüüd kurjustagu jne. Nagu mis agenda teil siin minu vastu on? Mingi #teamsiiber siin kokku saanud või.
Ma saan aru, kui see oleks olnud mõni nunnu pissipott, väikese potikõrvaga ja nunnu pildiga. Nagu selline magamistoa aksessuaar või nii, aga EI. Selle asemel toodi mulle hoopis mingi plastikust unisex siiber.

Kui ma Kikule sellest rääkisin, siis ta ütles, et tal on nii palju küsimusi. Näiteks üks küsimus oli see, et kuhu ma selle kusese lehtri panen peale kasutust, kui ma ei pääse magamistoast liikuma? Ma vastasin talle, et mina ei tea. Panen endale padja alla.

Et siis jah, mul on siiber. Ma alguses päris jupp aega mõtlesin, kas üldse rääkida teile seda, sest noh, see oleks võinud ju jääda tegelikult sinna voodi alla, koos selle sama siibriga. Aga mis sest enam, nüüd te siis vähemalt teate, et mul kodus riidekapis on selline seksikas abivahend. Just nimelt, riidekapis. Teises toas.
Ja et keegi nüüd jumala eest ei arvaks, et ma kuidagi viltu vaatan siibri kasutamisele või halvustan neid inimesi, kes seda vajavad, ei, kindlasti mitte. Lihtsalt minul pole seda vaja. See oleks umbes sama hea kui ma ostaksin endale homnepäev lugemisprillid, kuigi pole isegi ohtu, et ma näeksin.

Aga kas kellegil oleks muidu siibrit vaja? Endale, emale, vanaemale, isale, vanaisale, lapsele, kellegile hooldatavale? Mul täiesti juhuslikult seisab siin üks tutikas siiber. Pole selle poole isegi mitte hinganud. Annaksin niisama heast südamest kellegile ära, kellel oleks seda tõesti vaja. Samas ma ei tea, võib-olla siibrid maksavad tänapäeval nii vähe raha, et neid polegi abipakkumisena vaja pakkuda. Samas vähemalt säästaks keskkonda kui jääb miinus üks siiber tootmata.

Jaa-jaa, ma tean, et meil on uus aasta, uus mina, uued lubadused, uued jänesed ja kedagi ei huvita enam see vana. Aga mind huvitab. Ja kuna ma olin aasta lõpus haiglas, siis sõbrad, teeme nii, et ma tõmban alles nüüd oma 2022. aastale pidulikult joone alla. Ja eks ma postituse lõpus siis otsustan, millisesse karpi ma oma aastakese pakin. Kas selleks on pappkarp või metallkarbike või hoopis pommikindel seif ning kas ümber läheb värvikirev ja lõbusates toonides krõbisev pakkepaber või lihtsamat sorti kartong, mis on hoolikalt tagasihoidliku paelaga pealt kinni seotud.

Kui ma vaatan möödunud aastale tagasi, siis mu  sisemuses on hea tunne. Midagi nagu hinges ei kriibi. See on ilmselt hea märk. Ent kui ma peaksin 2022. aastast tooma välja midagi, mis mulle kohe nipsust meenub, siis nendeks asjadeks oleksid:

• Ligi nädal aega ei saanud ma sõba silmale ning seda sõna otseses mõttes. Ma proovisin peaaegu et kõike. Ei tukastanud päeval, ei joonud kohvi, Joosep hoidis mind kaisus ja silitas peakest jne jne, kuid ma ei uinunud. Tavaliselt on kõik see eelnev mind aidanud, kuid seekord mitte. Panin isegi juutuubist sleep meditation muusikat, mis lubas mind udupehmel roosal unepilvel unne suigutada vähem kui kolme minutiga, aga ka see EI aidanud.
  Kes see üldse paneb nn uneteraapia muusikapalale mingisuguse lollaka ajatempli? Sellega tekitab see minus tunde nagu nüüd ma olen kohustatud uinuma nende ettekirjutatud minutite jooksul ja kui ma seda ei suuda, siis ma olen feilinud.
  Lõpuks, peale pisukest veenmist, kirjutas perearst mulle unetabletid välja, mida ma siis kolm ööd kasutasin. Eks selle unega on siiani nii ja naa. Näiteks praegu seda postitust kirjutades olen ma maganud täna öösel kõigest kaks tundi. Eile magasin kolm. Abiks seegi.
• Janeti tervisega seotud hädad, mis panid mind korralikult muretsema ja südant valutama, et kauaks teda enam üldse meiega on. Esmalt kadusid tagakäpad alt ära, siis tuli lampi mingi eriti ränk soolepõletik ning nüüd viimane põnts oli insult. Kuid siiani oleme kõigest toibunud ja Janet ise suhtub kõigesse väga rahulikult, Kui mitte öelda rõõmsalt. Muudkui liputab saba, silmad peas säravad ja õues nuusutab ühte oksa, siis teist ja siis seda lumehunnikut ja siis toda kollast laiku jne. Ühesõnaga poobik tunneb endiselt elust rõõmu ja ümbritseva vastu suurt huvi.
• Aasta lõpus stafülokoki bakter ja peritoniit, tänu millele ma sain haiglatuusiku ja kolmenädalase antibiotsilaksu. Aga haiglad mind ei heiduta. Ma tavaliselt haiglasse minnes tarin mitu kotti oma kola kaasa, et mul oleks seal võimalikult hubane ja mõnus olla. Näiteks oma nunnud tuduriided vean kaasa, pehme beebiroosa hommikumantli vean kaasa ja loomulikult ka oma jänkusussid. Nii on palju toredam.

Nii et, mis sellest, et olin haiglas. Mis sellest, et võtsin kaalus juurde. Mis sellest, et mul olid unehäired. Mis sellest, et ma ei jaksanud sotsiaalne olla, kodu koristada, trenni teha. Mis sellest kõigest. Kõige oluliseim selle kõige juures on see, et ma olin hoitud ja armastatud ning et ma ei punnitanud surm silme ees asju teha. Ja just seepärast oligi mu 2022. aasta parem kui eelmine. Seda just vaimses mõttes. Ma ei rabelenud enam hing paelaga kaelas. Kui ma tundsin, et ma ei jaksa suhelda, siis ma ei suhelnudki. Kui ei jaksanud koristada, siis ma ei koristanudki. Ning teate mis? Ma ei heitunud sellest, sest ega see pudi põrandal, tolmurullid ja koerakarvad endale ööga jalgu alla ei võta ning ma võin vabalt homme ka oma märja lapiga selle sodi kokku lükata. Jap, just nii, homme kannatab ka seda kõike teha.
Ja mitte, et ma oleksin kogu aeg sellesse nii yololt suhtunud, ei, sugugi mitte. Ma alguses ikka korralikult põdesin ja nahutasin end mõtteis nende tegemata asjade ja kohustuste pärast, kuid siis sain aru, et vaimne tervis on palju olulisem ja nii ma lõingi kõigele käega. Tegin ainult neid asju, mis mind tõeliselt rõõmustasid ja ei põhjustanud stressi.

Aga teate nalja? See kogu eelnev tekst oli alles sissejuhatus *vaatan häbelikult punastades maha*. Kui tahate, siis võite minna ja teha endale vahepeal ühe rahustava kurgikompressi silmadele. Kes aga silmadest ja kurkidest suurt ei hooli, siis siin on 2022. aasta küsimused / vastused.

Oleme Janetiga ilusal suvepäeval teeäärsel rohelisel heinal. Janet lamab ja vaatab keel vestil päikese poole, silmad veidi vidukil. Mina kükitan tema kõrval, veidi tagapool ja  toetan vasakut kätt koera peale. Seljas on mul põlvedeni ulatuv teksasinine kleit, mille poolpikad käised on kergelt puhvis. Minu tumedad pikad juuksed on kammitud paremale õlale. Vaatan otse kaamerasse, näol õrn naeratus.
 

1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?

Ma käisin elus esimest korda balletti vaatamas. Hetkel ma ei hakka sellest pikemalt muljetama, kuna sellest tuleb nagunii eraldi postitus. Käsi südamel luban, etSellest tuleb tõesti üks väga tore ja huvitav lugemine.

 

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Nagu ma eelmiselgi aastal ütlesin, siis mina ei anna uusaasta lubadusi. Ma pigem panen hommikuti mingid eesmärgid paika, päeva edenedes teen nii palju ära kui jaksan ja siis iga tehtud teo eest patsutan end tunnustavalt õlale. Võib-olla see erinevus on, et kuna käesolev aasta on #liikumisaasta, siis katsuks ikka iga päev stepperi otsa ronida.

 

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ojaaa. 2022 oli täielik beebibuum. Minupoolses suguvõsas sündis kaks beebit, Kunderite klann sai samuti ühe pereliikme võrra rikkamaks ning aasta lõpus sai üks mu väga kallis sõbranna emaks. See oli veel sellepärast eriline, et ta oli juba väga pikalt igatsenud ja unistanud lapsest ja nüüd see pisike ilmaime oma udupehme juuksetukaga ongi tal käes.

 

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei.

 

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022?

No alustuseks uus neer oleks päris hea. Ja kui seda pole palju palutud, siis suureks, väga suureks abiks oleks mulle ka robottolmuimeja SCHBOT S8.

 

6. Mis riike külastasid?

Ei käinud reisimas.

 

7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks?

24. detsember. Sest olin haiglas, aga Joosep sai mu raviarstilt eriloa mind külastada ja tuli koos Janetiga mulle jõululaupäeval haiglasse külla. See oli nii kift, kuidas osakond äkitselt elavnes, sest keegi meesterahvas, suur kingikarp kaenlas ja kollane labrador rihma otsas, jalutavad läbi osakonna minu juurde.

8. Mis oli eelmise aasta suurim kordaminek?

Tööalaselt oli päris mitu kordaminekut, aga ma isegi ei valiks seda suurimat. Ma pigem rõõmustan iga väikese kordamineku üle. Eriti arvestades mu heitliku tervist, siis iga mööda saadetud päev, mis läks korda oli minu jaoks suur võit.

 

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

*puristan huulte vahelt õhku välja* Mina ei tea. Võib-olla see, kui ma valmistasin kellegile pettumust. Ma võtan selliseid asju väga hinge, kui keegi minu tehtud või tegemata asjade pärast saab haiget.

 

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Oh jah, olin. Suvel suutsin kodus olles oma suure varba niimoodi ära lüüa, et pidime sellega lausa EMOsse sõitma, sest jalg tegi liigutades kuni põlveni valu. Kartsime, et luu on katki, kuid ei olnud. Ja nüüd, kus paistetus on ammuilma läinud on mu suur varvas pisut nagu viltu ja mingi kummaline muhuke on ka varba peal. Ning aasta lõpus sain endale peritoniidi ehk kõhukelmepõletiku.

 

11. Eelmise aasta parim ost?

Boiler. Ma oleks äärepealt esimese asjana kirjutanud Annikese klõpsuga ridikül, sest see on niiii ilus, tore ja äge, hingelt ikkagi tõeline naine. Ent mõistus sai seekord südamest võitu.

 

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kas ma olen väga igav, kui vastan ka see aasta Joosep? Ilma liialdamata, ma vist rippusin iga jumala päev ta kaela ümber ja ütlesin kuivägapalju ma teda armastan ning et kui tänulik ja õnnelik ma olen, et ta on mul olemas ja et ta on nii armas-tubli-tore-nunnu jne.

 

13. Kelle käitumine ajas südame pahaks?

Vist mitte kellegi. Mulle vähemalt ei meenu küll, et ma oleksin tahtnud millegi peale oksendada.

 

14. Kuhu läks enamik su raha?

Boileri paigaldusele, Tallinnas eriarsti kontrollis käimisele ja toidule ja elektrile. Täiesti pekkis, mida need elektriarved teevad. Meil oli näiteks augusti elektriarve 170 eurot. Veel mõned aastad tagasi olid suvekuu arved 15-30 euri.

 

15. Mis sind eelmisel aastal tõeliselt elevusse ajas?

Appi! Ma ei mäletaaa. Oodake, ma küsin Joosepi käest. Joosep ütles, et Jordan Petersoniga kohtumine, kui ta mu arvutilaua kokku pani, kui ta mind haiglasse vaatama tuli.
Tähendab, mitte Jordan ei pannud mu lauda kokku ega tulnud mind haiglasse vaatama  .

 

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?

Mul avanes võimalus koostööd teha sellise bändiga nagu Lexsoul Dancemachine, kelle musavideodele me tegime Sigritiga kirjeldustõlked pimedate jaoks. Üks minu suur lemmik on Domingo ja selle ma teile siia vaatamiseks üles ka riputan. Aga palun vaadake esimesel korral silmad kinni ning siis seejärel vaadake teist korda alles silmad lahti.

17. Võrreldes varasema aastaga oled sa:

I õnnelikum või kurvem? Õnnelikum. Jeeee! *lilled, õhupallid ja fanfaarid* see on tähistamist ja hõiskamist väärt küll, sest aasta enne olin ma kurvem. Ma ei hakka vist enam siin üle kordama, et miks õnnelikum. Postituse sissejuhatavas tekstis sai seda juba poole mokaga mainitud.

 

II kõhnem või paksem? No ikka paksem. See kaalutõus on tingitud sellest, et dialüüsilahused sisaldavad glükoosi, mistõttu mu keha arvab, et ma mugin öö otsa komme näost sisse. Aga noh, nüüd algas #liikumisaasta ja tahaks väga loota, et juba järgmisel aastal saan siia kirjutada „kõhnem“.

 

III vaesem või rikkam?Vaesem. Kui selle sõja ja energiakriisi tõttu poleks elekter ja toidukorv nii kalliks läinud, siis ilmselt oleks rikkam, aga noh, poleks on paha poiss.

 

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Jalutanud, bloginud ja lugenud. Hehee, ma vastasin eelmise aasta kokkuvõttes täpselt seda sama.

 

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Diivanil vegeteerinud ja juutuubis istunud. Aga ma saan aru, et see pole hetkel väga minu teha. Kui keha ütleb „ai niid mai rest“, siis nii lihtsalt on. No ja see juutuub... Inimene peab külitades ju midagi tegema. Ma olen sõltuvuses ühest storytelleri kanalist. Ma võin tema jutustatud lugusid tunde ja tunde kuulata.

 

20. Kas sa armusid aastal 2022?

Eee.. ei.. Või siis tegelikult jaa. Ma olen kõrvuni oma nunnusse kasukasse armunud, mis on maailma pehmeim ja mõnusaim. Ja värvilistesse kevadsaabastesse. Ja roosasse kevadmantlisse, mis alles valmib Annely Mohnja usinate käekeste all.

21. Kui palju üheöösuhteid?

0

22. Mis oli su lemmik sari?

Meil endiselt pole telekat, pole Netflixi jne. Jeebus küll, ma tunnen end nagu mingi kivialune fossiil. Me tegelikult peaaegu oleksime ema vana teleka endale saanud, aga kuna see läks vahepeal õeperele, siis nemad andsid selle kellegile kolmandale ja nemad omakorda ühele perele. Või kuidagi nii see lugu oli. Igatahes meil ei ole telekat.
Ma mingi aeg sikutasin endale Telia TV rakenduse, et sealt kõiksugu huvitavaid sarju vaadata, ent Telia pole siiani suutnud end pimedate jaoks ligipääsetavaks muuta. Aga ega nende asjadega ei tohigi kiirustada. Esimesed kümme aastat tuleb esmalt rahulikult mõelda, et mis ja kuidas ja siis veel tsipake mõelda. Oot, mis see küsimus oligi? Aa, kas ma mingit uut sarja vaatasin. See pole küll sari, aga juutuubist vaatasin erinevaid dokke ookeanis elavate kalade ja süvavetes elutsevate isendite kohta. Vot see oli küll põnev.

 

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei. Jumal küll.

 

24. Parim raamat, mida lugesid?

Piinlik tunnistada, aga ma kogu selle virr-varri keskel suutsin ainult ühe raamatu läbi lugeda ja selleks oli Remarki „Armasta oma ligimest“. Oli täitsa okei. Tema teised raamatud on mulle pisut rohkem meeldinud. Just need romantilised olustiku ja ruumi kirjeldused on olnud ääretult lummavad. Selleni tuleb muidugi jõuda, enne tuleb rohkelt kuulata kõiksugu sõjaga kaasnevaid koledusi, ebaõiglust ja ülekohut.

 

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Ma ei tea, kas seda just avastuseks saab nimetada, kuid elamuseks kindlasti. Mul avanes nimelt võimalus käia Viini filharmoonikute Straussi orkestrit kuulamas.
Kaks piinlikku seika juhtus ka selle kontserti jooksul. Hakkasin nimelt korra üksi plaksutama, sest vääga piiikk paus oli ja mulle tundus, et kõik ootavad seda esimest plaksutust, et siis massiga kaasa minna. No ma siis tegin otsa lahti, aga miskipärast ei tahtnud ülejäänud mass minu plaksutamisega kaasa tulla (khmmkhmmm). Teine piinlik moment oli see kui rahvas tõusis aplodeerimiseks püsti, sest nõuti lisalugu. Lisalugu tuli, rahvas taas istus, välja arvatud – MINA!!! Nii ma siis seisin seal uhkes üksinduses keset suurt saali, kuniks ema lõpuks märkas mulle kah öelda, et kõik teised istuvad. No ma ka siis istusin, mõneminutilise viivitusega. Endal põsed piinlikkusest õhetamas. 

26. Mida sa tahtsid ja said?

Joosepiga rohkem koosolemise aega

27. Mis oli selle aasta parim film?

Kas see peab olema 2022 aasta väljalase? Kui jah, siis ma ei tea. Kui ei pea, siis ma haiglas olles vaatasin kirjeldustõlkega „Sipsiku“ filmi ära ja no mu süda lihtsalt sulas. Silmad olid sellest kaltsunuku südamlikkusest, siirusest, vaprusest ja toredusest pidevalt märjad. Ja ma tean, et siin oli kunagi ilge vaidlus teemal, kas Sipsik on tüdruk või poiss ja kas Ott Sepp oli ikka õige andmaks armastatud Sipsikule oma hääle. No minu vastus sellele on jaaa-jaaa-jaaaa. Ott suudab olla nii lustlikult lapsemeelne, et raske oleks kedagi teist mustajuukselise kaltsunuku sisse kujutada.
Kuid mul jäi üks küsimus õhku: kas tegemist oli pooleldi anima- ja pooleldi mängufilmiga? See jäi minu jaoks pisut segaseks.

 28. Mida sa tegid oma sünnipäeval? Kui vanaks said?

Sain vanemaks. 37.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Sobiv doonorneer ja pankreas. Aga fingers crossed, et see aasta need tuleks. Kui ma küsisin oma raviarsti kliiniliselt assistendilt, et millal ma neeru saan, siis ta vastas, et nad otsivad mulle kullaprooviga neeru. Aww, kas pole nunnu. Mitte et nad seda päriselt saaks kuidagi teha või mõjutada, see on puhas juhus, millal ja kellele kõige sobivam organ tuleb, aga heldima pani selline vastus mind ikkagi.

 

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Värviline, rõõmsameelne, detailidega mängimine ja  riietusele aksendi andmine, maitsekas, naiselik, armas. Moesuunda ma ei oska küll nimetada. Kandsin neid riideid, milles tundsin end kaunina.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Joosepi jaburad naljad. Ning ma endiselt ei väsi kordamast, et minus pesitsev siiras lapsemeelsus on samuti üheks väga oluliseks teguriks.

 

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem meeldis?

Ilmselt Sipsiku tõttu Ott Sepp.

 

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Aasta lõpus selgus, et kolm Eestis tegutsevat bussifirmat pöördusid kunagi mingi aeg Euroopa Kohtu poole, sest nad pole nõus, et riik ei toteeri 0 pileteid. Kohus leidis, et tõesti-tõesti, ettevõte ei pea neid kulusid kinni maksma ja nii algatati ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu. See puudutab nii eelkooliealiste lastega peresid kui ka puudega inimesi. Nördimust valmistas eelkõige see, et plaanitavast muudatusest ei teavitatud ega kutsutud kordagi arutama. Kõik tehti jõupositsioonil olles ära, väites, et see eelnõu ja seadusemuudatus ei muuda puudega inimeste eludes midagi, sest me sõitvat erinevate linnade vahet nagunii ainult meelelahutuslikel eesmärkidel. Pekki küll, kust nad teada said!!?$%#?? 

  

34.Keda igatsesid?

Mitte kedagi vist. Haiglas olles Joosepit ja Janetit. See on ilmselt siililegi selge. Ent muidu mitte kedagi.

35. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas.

Teiste meeleheaks ei tasu oma hinge ja südant lõhki rebida. Igal ühel on siin elus oma rada, mida mööda minna. Omad tõekspidamised, eesmärgid jne.  Kui hakata pendeldama erinevate inimeste tõekspidamiste ja soovide vahet, siis võib juhtuda, et kaldud oma rajalt kõrvale ja kaotad elus sihi. Jätka julgelt oma rada, kes peavad tulema, need tulevad nagunii.

Oh, juba läbi või? No mis siis ikka, pakime selle 2022. Aasta siis pidulikult fanfaaride saatel kokku. Ma arvan, et panen ta kenasti ühte kõige tavalisemasse karpi ja peale kleebin mõned värvilised rosetid, meenutamaks neid mõningasi toredaid hetki.

Ma ei tea, kas seda saab päris kurtmiseks nimetada, kui ma vahel harva räägin nendest hetkedest, mil mul on füüsiliselt ja vaimselt väga raske. See on ju kuidagi elu loomulik osa, et me ei saa kogu aeg laineharjal päiksepaistel surfata, mingi aeg tuleb ikka mõõn ja siis jälle tõus. Nii see eluke on kord siin planeedil juba sedasi seatud.
Väga paljud on minu käest küsinud, et kuidas ma kõigi nende katsumuste juures ikka nii rõõmsameelseks olen suutnud jääda, et nemad minu asemel oleks juba ammu kurjad ja kibestunud. Noh, ma ei tea… Esiteks tahaks ma küsida, et mis kasu sellest enesehaletsusest ja kibedusest on? Kellele see head teeb? Pealegi kibedus muudab inimesed õelateks. Teiseks, eks meil kõigil esine elus ebakindluse hetki, tunneme end saamatutena (ükskõik, mis see ka ei oleks) ja siis vajadki hetkeks seda hetke, kus tõmbadki end diivanile pleedi sisse nagu kiisupoeg kerra ja lihtsalt oled. Oled, ilma, et keegi saaks sinuga kontakti. Vähemalt mina vajan küll selliseid omaette olemise hetki. Kuid niimoodi kogu elu läbi purjetada – kibeduses või kuskil diivani nurgas mossitades ja end haletsedes, mkm.

Kuid mis puutub südame puistamisse, siis ma pean tunnistama, et ma pole selles väga hea. Okei, rasketel hetkedel poen ma Joosepile kaissu (üleüldse olen ma väga suur kaisutaja ja kallistaja) ning temale räägin ma küll nii, et vaene hing ei jaksa vahel mind ära kuulatagi, aga teistele, näkää.
Mingi hetk tekkis mul aga tunne, et inimesed on kujundanud minust arvamuse nagu ma ei oleks kunagi kurb, vihane, ärritunud, totaalses kassi ahastuses ning mu pisarakanalid on üleüldse kokku kuivanud. Ehk et teisisõnu öeldes, ükskõik, mida elu mulle ette ka ei veeretaks, mina lähen sellest ikka sirge seljaga, naeratus näol ja lillepärg peas tantsiskledes läbi. Ja enamasti lähengi. Mitte, et ma tahaks end nüüd kuidagi Ema Teresa seisusesse tõsta, kuid minuga on pisut teistsugused lood. Ma lihtsalt tunnen, et kuidagi kohatu on viriseda, kui ma tean, et kusagil on keegi, kellel on veel raskem. Ma saan aru, et aeg-ajalt tulebki kurta ja end nii-öelda tühjaks laadida, aga tihtipeale mulle kangesti assotseerub see pensionäride kokkutulekuga, kus teineteise võidu kaagutatakse lugusid seeriast „kellel on kõige rohkem haigusi, kõige väiksem pension, kõige suuremad ravikulud, kõige suuremad elektriarved“. Aga mis seal ikka, eks ma siis võta need oma kolm minutit ja olen see hädaldav penskar.

Mul eelmise aasta teine pool oli emotsionaalselt raskem. Ma kusagilt lugesin, et see tuleneb neerupuudulikkusest. Et kuna neerud reguleerivad meie organismis väga paljusid asju, siis pandi  pereliikmetele ja sõpradele südamele, et kui neeruhaige tunneb, et ei jaksa, tahab üksi olla ja ta isegi ei selgita oma ära kadumist, siis see on okei. Laske tal olla. Kuidagi nii oli see sõnastatud. Ja siis kui mul oli see madal periood elus, siis inimesed nägid mind ikka kui rõõmsameelset Kaid. Nende silmis olin mina ikka tubli ja vapper jne. Mind tegi see pahuraks, sest ma ei tundnud end tubli ja vaprana. Ma tundsin end kui viimane malts, sest ma ei jaksanud mitte kui midagi teha. Üks vahe olid mu hommikud nii rasked, et kui ma end voodist üles istukile ajasin, siis ma veel mitu head minutit lihtsalt istusin ja kogusin järgmiseks sammuks jõudu. Ma kogusin püsti tõusmiseks jõudu. Jõudu, et minna kööki kohvi keetma, sest ainuüksi mõte sellest, et ma pean end liigutama väsitas mind. Kui ma lõpuks end tahtejõuga kööki vedasin, siis köögi tööpinna ees seistes tundsin rammestust. Mul polnud jõudu ei kätes, ei jalgades, pea tundus raske. Kogu keha oleks nagu tina täis olnud. Ja ma lihtsalt vajusin köögikapi ette kössi ja nutsin. Nutsin, sest ma ei tahtnud olla nii mannetu.

Kodusest olukorrast ei hakka ma isegi mitte rääkima. Pesu võis vahel nädalaid resti peal kuivada, koerakarvad lendlemas ja liiv põrandatel jne. Ei olnud harvad ka need korrad, kus tellisime kohalikust kohvikust valmis toitu koju. Kogu see olukord muserdas mind. Eks Joosep ka muidugi aitas ja tegi, aga tal oli ka teisi kohustusi. Ma kujutan ette, et tal võis mingi periood olla isegi raskem kui minul, sest kõik kohustused lasusid tema õlul. Mina lihtsalt magasin ja kui ei maganud, siis liikusin nagu vaim mööda elamist ringi.

Nojah, ma jälle ei tea, kuhu ma selle kõigega jõuda tahtsin. Mingi hääleke mu peas just ütles mulle, et ou kuule, Kai, tõmba pidurit, see läks juba liiga suureks halamiseks… Samas süda ütleb jaa, räägi kõik südamelt ära.

Aa, ma tahtsin öelda, et kuna mina ei tundnud end tublina, siis inimeste sellised õlale patsutused ja kiitvad / tunnustavad sõnad panid mind tundma nagu ma oleks maskiga nende ees. Maskiga, mille nad on mulle ise tahtmatult pähe pannud.. või olen ma selle ise kuidagi enda käitumisega endale pähe asetanud. Maitea.

Nii ma otsustasin, et kui järgmisel korral keegi küsib, et kuidas läheb, siis ma enam ei vasta lühidalt ja lakooniliselt "tasapisi, saan hakkama", vaid avan end pisut rohkem ning räägin haiguse telgitagustest. Kuidas see ütelus oligi – küsi ja sulle antakse.
Ma ei pidanud oma küsijat kaua ootama. Tuli üks uus inimene meie seltskonda ja meil jutt jooksis ja kuna ta õppis meditsiini, siis rääkisime ka minu pimedaks jäämisest, diabeedist ja neerupuudulikkusest jne. Ma esimest korda rääkisin inimesele, kuidas neeruhaige end mingitel päevadel päriselt tunneb ja et kui raske see on, kui su keha peab igapäevaselt hakkama saama meeletus koguses jääkainetega, jättes disclaimerina mainimata, et selle kõige juures olen ma tegelikult rõõmus. Ja ma ei tahagi sellist disclaimerit iga oma vestluse ette öelda. See oleks jabur. Ja ma ei teagi, kas ma siis tõesti kurtsin ja halasin niii kohutavalt palju või jätsin ma mulje nagu ma ei oskaks oma elust toredaid asju leida, sest mu kuulaja küsis, et kas mu elus on ehk midagi, mille eest olla ka tänulik. Ma sain sekundiga aru, et mind on valesti mõistetud. Tundsin nagu mulle oleks vaikimisi mingi silt külge kleebitud – raskelt haige, järelikult ka hingelt raske ja depressiivne. Ma olin nii löödud. Ma tõmbusin uuesti endasse ja tundsin, et ma ei taha enam mitte kunagi mitte midagi kellegile jagada.

Olen seda kogu aeg pisut peljanud. Ehk et, kui ma räägin päris emotsioonidest, pean silmas just neid raskeid, siis inimesed tõlgendavad seda nii nagu ma oleks masendunud või kohe-kohe end aknast alla heitmas, aga EI!!! Mul on vahel lihtsalt vaja ainult kahte minutit, et natuke kurta, öelda ära, mis mul südamel ja siis olen jälle rõõmus. Mu meeleolud on nagu Eesti ilm. Üks hetk paistab päike, teisel hetkel liigub pilv üle ja kolmandal hetkel võib isegi äikest näha ja kuulda. Kuid laiaslaastus olen ma rõõmsameelne ja ma ei jää kuskile ühte emotsiooni kinni. Ma tahan elada, ma tahan tunda ja kogeda. Tahan tunda seda värskust, vabadust ja värve, mida elu pakub. Tahan metsas mütata, mere vahustes lainetes möllata, liivarannas losse ehitada, mustikaid noppida, tunda lapselikku rõõmu lihtsatest asjadest. Ma tahan olla teistele rõõmuks ja positiivseks eeskujuks. Näitamaks, et isegi kui vahel on raske, siis ei tasu pead norgu lasta. See kõik on mööduv. Ja isegi kui ei ole, siis tuleb halvimast leida üles see parim. Seda päikest enda südames tuleb osata hoida, siis kiirgad sa ka teistele soojust ja headust.

No vot, selline diip postitus siis seekord. Loodan, et saite siit enda jaoks midagi noppida ja tallele panna. Mulle endale teksti üle lugedes tundub see jälle hirrrmus segane. Aga eks ma natuke olegi selline uhuu, mitte päris normaalne.
Kuna ma tõin võrdluse meeleolude ja Eesti ilma vahele, siis huvi pärast küsiksin, et milline ilmastikuolustik teid kõige paremini kirjeldab?

 

Okei, ma olen nüüd lõplikult oma viimasegi mõistuse minetanud. Küsite miks? Ma kohe räägin teile miks.
Käisin mina kolmapäeval katsikul. Ilm oli ilus. See tähendab tuulevaikne, lumi oli ära sulanud ja kõik teed olid kuivad ja tihased siristasid ja sädistasid põõsastes. „Ainult päike on veel puudu,“ mõtlesin ma endamisi kui jalutasime emaga Kaubamajaka poole. Kui kaubanduskeskusest väljusime, hoidsin ma käes üht suurt ja väga värvilist tulbikimpu. Ma ei tea, kas see kevadine hetk lõi mulle pähe või mis, aga alates sellest päevast peale olen ma lakkamatult palehigis koristanud. Käisime katsikul ära ning peale seda ma muudkui koristan nagu sõge inimene. Esmalt kobasin kõik kapipealsed läbi, laua pealt sorteerisin asjad ära, viskasin üleliigse pahna minema, tühjad pappkastid läksid ahju, siis pühkisin tolmu, siis jooksvalt tegelesin nõudega ja siis pesin mitu masinatäit pesu ära ja siis panin kuivama ja siis kappidesse ja nii mitu korda järjest, siis vahetasin voodipesu ära, siis küürisin harjaga diivani puhtaks, siis tõmbasin tolmukaga põrandad üle ja seejärel mopiga ja siis möödaminnes tegin veel boršisupi ka valmis. Midagi tegin veel, aga no kes see enam mäletab kolmepäeva taguseid sündmuseid.

Mingi hetk kui olin meie söögilaua puhtaks ja lagedaks saanud, siis tekkis mul kange tahtmine sellele pastellkollane laudlina peale laotada ja suur kimp värvilisi tulpe lauale asetada, aga see plaan jäi mul teostamata, sest esiteks a. mul pole tulpe ja b. mu linane laudlina on kapis, niimoodi kenasti kokku volditud ja see tähendab seda, et sellel on voltimisjäljed sees ja ma ei saa ju ometigi kortsus lina lauale panna. Ja mul ei ole triikrauda ega triikimislauda, et seda probleemi lahendada. Ning nii ma mõistsin, et mul on neid hädasti vaja.
Tegin siis kraamimisse väikese pausi sisse ja läksin googeldama. Kuna mulle väga meeldivad Tefali asjad, siis esimesena googeldasingi Tefali triikrauda. Leidsin sobiva. Hind oli sobiv. Tundus, et nupud on samuti pimedasõbralikud ehk mehaanilised, mitte puutetundlikud. 180 kraadi aurusüsteem, voolujooneline jne. Jaa, seda ma tahan. Aur tundub kasulik ja tore funktsioon. Voolujoonelisus meeldib ka. Tundub nagu mugav. Nii, järgmiseks oli vaja lauda, mille peal triikimist teostada ning see oli koht kus mu väike pea plahvatas. Kõigepealt pidin ma tooli pealt maha kukkuma nende hindade peale. Esimene laud, mis ma välja listitud loetelust vaatasin maksis 145 eurot. Saate aru jah!? Sada.Nelikümmend.Viis eurot! Ma olin nagu mida pekki!? Ma ei hakanud isegi lahti klikkama, et mis selle laua nii kalliks teeb. Ma liikusin kohe järgmise juurde. Aga ega järgmine parem polnud. See maksis kõigest 131 eurot. Lõpuks leidsin ma ka 41 eurot maksva laua ja isegi mingisuguse 6 eurose nikatsi. Aga seda viimast ma ei julgeks osta. See ilmselt kukuks ainuüksi triikrauda nähes kokku.

Lõpuks jäin ma pidama sellisel brändil nagu Vileda, sest mul on Vileda pesurest ja no see on super. Pealegi oli selle laua nime järel eraldi värvus välja toodud – roosa / valge. Kas ma tahan endale roosa-valgega triikimislauda? Muidugi ma tahan. Nii, väga hea. Klõpsasin laua lahti ja hakkasin tootega tutvuma ja ma olin jälle nagu misasja? Triikimislaual on pikendusjuhe, eraldi pistikupesa ja siis veel mingi funktsioon, millest ma ei saanud ööd ega mütsi aru. Ma lugesin ja hakkasin mõtlema, et oot-oot, aga kui mu triikimislaual on juhe, kas mul on siis juhtmevaba triikrauda vaja? Kas selliseid on üldse olemas ja kas ta saab siis oma voolu otse lauast või mis asja? Ja kuna minu välja valitud Tefali triikraua tooteinfo juures polnud seda infot, et see oleks juhtmevaba ja kuna pilti mu silmad ka ei seleta, siis ma olen totaly mind blown. Kes oleks osanud arvata, et 15+ aastat pime olemine mõjub sedasi, et ma ei saa enam elementaarsetest triikimisasjadest aru. Help needed. Ma tahan hirmsasti triikida. Palun aidake vaest inimest. Ma ei saa aru, milline raud ja milline laud omavahel sobituvad. Nad peavad ju ikkagi sõbraks saama ja omavahel suutma koos töötada.

Mis siis veel uudist…
Aa, mul on nüüd kodus trenašöör – stepper. Jalutamist see muidugi ei asenda, aga abiks ikka. Ma alguses arvasin, et ma olen nii kõva mutt, et panen selle üksi pimedana kokku, kuid siis selgus tõsiasi, et ma ei jaksa seda üksi kastist väljagi tõsta. Joosep halastas mu peale või noh, esmalt ta naeris väheke mu üle ja siis tuli appi. Kui stepper oli koos, siis tegin nii moe pärast soojenduseks juba mõned sammudki. Tundus päris lihtne. Südaööl surmväsinuna voodisse heites panin trenniplaani paika. Ütlesin Joosepile entusiastlikult, et esimene nädal stepin ma iga päev 10 minutit, teisel nädalal 20 minutit ja siis juba pool tundi iga päev ja nii see prink pepu majja toodi. Joosep arvas, et ma võtan liiga suuri ampse ning soovitas igal uuel nädalal ühe minuti juurde lisada. Saate aru jah?! 1. MINUT!
„Kuule ole nüüd, 1 minut on naljanumber. Ega ma mingi lödipüks pole,“ vastasin ma enesekindlalt *naeran laginal*. Järgmisel päeval ronisin siis stepperi peale, panin telefonist juutuubi taustaks mängima, et siis möödub aeg kiiremini või nii, ja kukkusin tammuma. Ma säästan teid ja ei hakka teile siia pateetliku ilukirjanduslikku lugu oma hingeldamisest ja suremisest kirjutama. Ma olin heal juhul 2 minutit steppinud kui ma juba surin. Mul oli reaalselt hing paelaga kaelas. Ühesõnaga minu suurejooneline plaan iga päev 10 minutit jutti steppida kukkus kolinal läbi. Nüüd tundub see Joosepi ühe minuti plaan päris adekvaatne.

Aga okei, ma tõmban joone alla. Tuli veits selline lobapostitus. Aga ärge siis unustage ühele hullule koristusmanjakile siin triikimisrauda ja lauda soovitamast. Ja paluks mitte soovitada mingit hinge hinnaga asja, ma nüüd nii palju ka seda triikimist ei armasta.

Mõtlesin, et tulen kirjutan mõned read. Muidu hakkate ehk veel arvama, et olen siia Kilingi-Nõmme mändide ja hangede vahele peris ära koolend.

Et teid kiiresti asjadega kurssi viia, siis minul läheb endistviisi. See tähendab, et endiselt olen pime, neerud endiselt ei toimi, uut pole kah saanud, Janet elab ning on oma ea kohta vägagi kepsakas (kui need kaks seika välja arvata, kus ma juba nutsin ja tahtsin lasta ta magama panna, aga Joosep ütles, et ootame veel natuke ja no mis ma oskan kosta – tal oli õigus), uut juhtkoera pole ikka veel ja ei tea millal tuleb jne jne. No nagu ma ütlesin – kõik on vanaviisi. Aa ei, vahepeal olin Tallinnas haiglas, nefroloogias. Mul nimelt tekkis peritoniit ehk kõhukelmepõletik. Ma ei tea kui palju see teid huvitab, aga pikk jutt lühidalt.
Mul on siis kodus dialüüsmasin, mis teeb mulle öösel üllatus-üllatus, dialüüsi. Enne magama minemist ühendan end masina külge, jättes praegu kogu selle lahustekottide ja kassettide ja väljavoolukottide ühendamise-paigaldamise-seadistamise julmalt vahele. Lihtsalt teadke, et masin kaalub-mõõdab-soojendab ja siis laseb spetsiaalselt minule määratud koguse lahust lihase ja kõhukelme vahele. Siis see kaks tundi loksub seal ja siis kaks tundi hiljem masin pumpab selle lahuse uuesti välja ja laseb uue puhta lahuse uuesti sisse. Ja nii teeb see masin seda öö jooksul 4-5 tsüklit. Olenevalt siis inimesest ja talle määratud raviplaanist.

Aga vot minuga juhtus selline lugu, et kui ma ühel ilusal õhtul end taas masina külge ühendasin, siis see liiter lahust, mida masin mulle päevaks kõhtu jätab, siis see liiter lahust oli lampi kuhugi ära haihtunud. No okei, mitte päris liiter, aga selline 700 milliliitrit oli jalad alla võtnud ja minema jalutanud. Ma esimese hooga mõtlesin, et äkki mu kõhukelme andis otsad ja rebenes kusagilt ning nüüd immitseb seda lahust mulle kuhugi kuhu ei peaks. Ja kuna lahus ei püsinud seal kus ta pidi, siis hakkasin iga päevaga aina enam paiste minema. Ja paistetus on selles suhtes ohtlik, et muidu esimeste asjadena lähevad silmad, käed-jalad paiste, ent see ei pruugi alati nii minna. Ohtlikuks läheb asi siis, kui vesi läheb näiteks kopsu ja / või südamesse jne. Mul õnneks asi nii hulluks ei läinud. Arstid said ennem kiiresti jaole.

Ja muidu poleks isegi nagu väga hullugi, aga selleks ajaks kui nad ravivad seda peritoniiti, siis mind võeti jälle aktiivsest doonororgani järjekorrast maha, sest organism peab siirdamise ajaks olema põletikuvaba. Ma väga-väga loodan, et sellesse vahemikku ei satu just mulle sobiv doonorneer. Järjekorda tagasi saan loodetavasti selle kuu lõpus.

Aga haiglas olles oli mul tegelikult üpris lõbus. Mul oli naabriks nimelt üks vanaproua, kes ei tahtnud teps mitte uskuda, et ma kohe üldse ei näe. Näiteks ühel päeval toodi talle tilguti, aga mina ei pannud seda väikest asjaolu tähele (noh teate küll, toimetasin oma asjadega) kui äkki memmeke pöördus minu poole ja ütles: „Kuule vaata, kas seal pudelis on veel palju järgi?“.
Ma olin nagu mõh? Mis pudelis? Ja kus seal? Kuna ma ei saanud aru, millest ta rääkis ja ma ei raatsinud ega viitsinud hakata rääkima oma silmade elulugu, kuna ta kuulis väga kehvasti, siis vastasin lihtsalt, et „ma ei tea, ma ei näe“, mille peale tädike vastas otse südamest ja nagu väike laps ilma valehäbita: „Nii pime oled!“.
Haha, jah, pime mis pime. Võiks isegi öelda, et minust on lausa raske pimedam olla.

Järgmistel päevadel küsis ta, kas seal pudelis on seep. Ma jälle ei teadnud, et kus seal ja millisest pudelist jutt käib. Seal palatis oli rohkem kui üks pudel jne. Siis ta küsis kogu aeg, kas ta võib laetule ära kustutada, et tal juba sellest laelambist silmapõletik tekkinud, siravat otse silmaauku. Ma jälle vastasin naerusuiselt, et jaajaa, et kustutagu aga heaga ära, et ma nagunii ei näe, isegi mitte valgust. Paneb siis klõpsti tule kinni ja siis küsib, kas nii on okei. Eem, jah, nii on okei. Sama päeva õhtul ja järgmisel päeval kordus sama vestlus. Kas ma tohin need tuled maha lasta, siravad otse silma, mul juba silmapõletik jne jne. Ja ma pime inimene jälle lahkelt lubasin.

Ja nüüd ma ei teagi, kas tädike ei kuulnud mind või ta lihtsalt ei uskunud enam mu pimeduse juttu, kuna nägi, kuidas ma telefoni kasutasin ja olgem ausad, palatis liikusin ma samuti üsna kobedalt ringi, tegin ise endale dialüüsi, ise sõin, ise panin end riide jne jne. Jaajaa, rääkigu ma veel, et olen pime. Raudselt arvas, et ma olen tegelikult üks väike vastik õel inimene, kes ei viitsi, ei taha vaest vanainimest aidata. Ja nii jätkas vanaproua oma järjekindlusega minu käest abi küsimist. Üks päev küsis isegi oma telefoniga abi. Ma muidugi jällegist keeldusin viisakalt ja ütlesin, et „ma kahjuks ei saa aidata, ma ei näe“ (väga populaarne lause viimasel ajal minu suust), aga selle peale vastas proua, et ei-ei, et see on kõige lihtlabasem, sellega saan ma kindlasti hakkama, haha.

No vot, ja siis meil uputas siin. Lausa nii, et vesi hakkas ukse alt palatisse voolama. Ma ärkasin siin üks hommik üles ja kuulen, et keegi peseb põrandaid. Mulle tundus, et see ähkimine ja puhkimine tuleb vetsust. Kuna kahe palati peale on üks vets, siis mõtlesin, et naaberpalati proual juhtus õnnetus ja nüüd kraamib enda järelt.
Otsustasin siis peale kümmet minutit kuulamist, et lähen kutsun õige hooldaja. Kebisin siis voodist välja, torkasin oma pehmed jänkusussid jalga ja kooserdasin palatiukse juurde. Kui ma aga ukse avasin, siis selgus, et hoopis hooldaja oli see, kes palatiukse taga ohkis ja ähkis. Tagumik upakil veel ütles mulle, et oioi, ärgu ma praegu tulgu, et meil siin  uputab ja et võib-olla on juba palatissegi vesi tulnud. Ja oligi. Ma tõstsin jalgu ja sain alles siis aru, et ma seisan veeloigus.
Läksin siis tagasi voodisse ja kui olin seal mõned minutid südamerahus pikutanud, siis ühtäkki meenus mulle ehmatusega, et mul ju elektrivoodi ja et huvitav, kas ma peaks selle igaks juhuks seinast välja tõmbama, haha.

No vot. Sellised juhtumised siis minul. Neid oli tegelikult veel, aga hetkel valisin kõige värvikamad hetked ja pigem sellised hetked, mis olid just konkreetselt minuga seotud, mitte teiste patsientidega.
Kuidas teie möödunud aasta viimased kuud möödusid ja kuidas vahepeal läinud on? Kurtke, jagage rõõmu ja rääkige niisama kaasa. Kui siin muidugi enam eksisteerib mõnd hingelist üldse.

PS. Kaks päeva tagasi elutoas diivanil istudes tundsin sooja päikest oma palgel ja akna all põõsas laulis üks väike linnuke kevadiselt. Ma saan aru, et meil seisab ees veel mitu head talvekuud, kus lumehanged ulatuvad kohati kurguauguni, aga see väike linnuke tõi kuidagi lootust ja rõõmu ja minul puges küll põue väga kevadiselt soe tunne. Pärast rääkisin Joosepile ka sellest ja lõpetasin oma lause sõnadega „…ja varsti ongi kevad käes!“, mille peale tema teatas: „Sa oled optimist!“