Käsi püsti, kes arvas, et see kuu postitust ei tule — igati õigustatud arvamus, arvestades kui vähe ma kevadel ja suvel ...ja möödunud kuudel olen bloginud. Aga Ma olen ise väga rahul, et septembris suisa viie postitusega maha sain /patsutab ennast tunnustavalt õlale/. Aplaus ja lilled mulle!

Need, kellel on kopp ees minu haige olemisest, siis järgnevad paar-kolm lõiku võite südamerahus vahele jätta. Aga teie, kes te olete tõelised fännid ja kaasaelajad – teie kannatage lihtsalt ära.

Enne, kui ma anomaaliate juurde lähen, siis reaalselt ma ei tea mis toims. Ma olin vahepeal jälle haige. Seekord vist koroonas. Käisin Jõgeva kultuuri teemapäeval esinemas ja kui koju tagasi jõudsin, siis vahetasin käppelt riided, võtsin Tessa ja tõttasin agilitysse. Aa, ja enne trenni võtsin veel kaks paracetamoli hinge alla, sest kuidagi kahtlaselt külm oli ja põsed õhetasid nagu suvised ladvaõunad. Tegelt oli juba hommikul veits kahtlane olemine, mis päeva jooksul aina süvenes.

Kui trenn tehtud, siis koju jõudes kobisin ära  voodisse ja enam ma sealt kolm päeva ei tõusnud. Palusin ainult endale apteegist C-vitamiini, D-vitamiini ja küüslaugu tablette tuua. Aa, ja no probiootikume ka ja Thera Flud. Kogu arve kokku oli midagi 70 euri! Seitsekümmend!? Nagu MIDA?! Palun väga vabandust, aga praeguses majanduslikus olukorras on odavam ära surra kui haigevoodis hingitseda.

Aga olgu. Võtke teadmiseks, et nüüd olen ma terve nagu purikas. Peaaaegu. Ainult nina on veel natuke tatine, aga see kõik on kögens-mögens selle kõrval, mis enne oli. Ja nüüd on kõik. Mina rohkem ei kavatse haige olla ega ka haigeks jääda. Kui järgmine viirus mind sihtmärgiks võtab, siis ma lihtsalt teesklen surnut. Vot nii.

Aga aitab nüüd tervisejutust, sest elu tahab vahepeal ka muid üllatusi pakkuda.

Kui ma lõpuks jälle inimeseks sain, mõtlesin, et nüüd on rahu majas. Haha, naiivne mina. Kes on mind pikemalt jälginud ja lugenud, teavad, et mul on  kodus üks selline vahva tegelane nagu kääbusšnautser Tess (kes sai täna muide aasta ja kaheksa kuud vanaks, PALJU ÕNNE, Tiburull!). Juba minu viies habemik. Tema on mu esimene valge. Ma ei tea miks ma praegu seda kirjutan, sest koera värv ei ole antud loo puhul üldse oluline ega ka see, mitmes šnautser ta mul on. Oluline on hoopis see, et ma olen üks kord varem ka kirjutanud siin blogis temast ja sellest, kuidas ta  vaatas tühja toa nurka ja urises või kuidas ta keset ööd vaatas magamistoast pimedasse esikusse ja urises (ise samal ajal minu peal lamades) ja siis lõpuks sööstis vihaselt toast välja jne. Delfi lemmiklooma rubriigi toimetaja võttis isegi minuga ühendust ja küsis, kas nad võivad mu postitust refereerida. Lubasin, sest miks mitte.

Selle peale kirjutasid mitmed inimesed mulle postkasti ja soovitasid korteri ajalugu uurida, osad ütlesid, et koer võib ventilatsiooni kaudu midagi kuulda või tajuda, osa arvas, et seinte vahel ehk mõni näriline. Ja kuna ma kõigile ei jõudnud vastata, siis ütlen kohe ära – ma ajalugu pole majal uurinud, sest see pole mingi vana puumaja, kus oleks mitu põlvkonda inimesi elanud ja maha surenud. Meie kortermajal puudub ventilatsioon või mingisugused vaheseinad, sest maja on lage telliskivi, pole isegi mitte veel fassaadi soojustust pandud. Nii et kõik seesugune on välistatud.

Umbes kolm kuud kulges meie eluke siin männimetsa tukas enam-vähem rahulikult – mingeid veidraid anomaaliaid ei esinenud, kuni eilse hommikuni, mil leidis aset uus kummaline intsident.

Mul oli enne kukke ja koitu vaja sõita Tallinnasse ühele kohtumisele, mistõttu ajasin end tavapärasest varem üles ja kobisin pessu. Kui pesust tulin, sossu hommikumantel seljas, loivasin elutuppa diivanile istuma. Tess igal sammul mind truult saatmas. Pesemise ajal kükitas ta loomulikult vannitoa ukse taga, sest no mul ei ole vaja, et ta minuga koos duši alla roniks ja seebivett lakuks. Mulle täiesti piisab sellestki, et ta peale minu pesemist käib dušinurga üle. Nagu mingi väike koristajamutt, kes arvab, et minu vannituba vajab igahommikust hoolitsust ja puhastust. Või olen ma hoopis tema arvates kohutavalt räpane, et peale mind on puhastusteeninduse brigaadil vaja ilmtingimata peale lennata ja reostus viivitamatult likvideerida... ja peale mida tulla mind musitama, khm. "Habemik & Co" kõik ühes pakett.

Aga olgu, kes veel mäletab, siis tegelikult olin ma juba elutoas. Istusin diivanil, Tess minu kõrval. Õues oli vist veel pime ja ega ma toaski tuld põlema pannud. Tavaliselt panen, sest esiteks, tundub nende suhtes viisakas, kes näevad ja teiseks... noh, ma pime kardan pimedust. Jep, ma tean, kõlab nagu aasta anekdoot. Aga see on päriselt nii.

See öine pimedus on lihtsalt kuidagi teistmoodi – selline tihke ja niiske, nagu keegi hoiaks su toas hinge kinni. Iga praksatus ja sahin on natuke liiga vali, liiga valesti ja tavaliselt natuke ka liiga lähedal. 

Igatahes jah, tuld ma seekord põlema ei pannud. 

Niisiis, istusin rahulikult diivanil kui Tess hakkas järsku urisema. Ja sõbrad, see ei olnud mingi nunnu "tule mängi minuga" urin, ei-ei. See oli madal kurgupõhjast kostuv hoiatusurin. Alguses vaatas otse meie ette, seejärel hakkas aeglaselt pead vasakule keerama ja siis tagasi paremale, täpselt nagu keegi jalutaks meie ees. Ja EI, mitte kuskil kaugel eemal toa teises otsas, ega ma mingisuguses suursuguses kuninglikus palees ela, vaid Maksimaalselt meetri kaugusel meist! Sest rohkem lihtsalt pole ruumi meil elutoas.

Mida tegin mina?

Püüdsin hästi chilliks jääda ja ütlesin nii muuseas, sedasi lustlikult "kuule, no mis sa teed?". Ise samal ajal hullult hirmu alla surudes ja võimalike kummitusi, ringi ekslevaid vaime ignoreerides. Lootes, et kui kummitus(ed) näevad, et mul on niii savi nende kohalolust, siis neil hakkab retsilt igav ja nad otsustavad edasi naabrite juurde minna... Ent ta tegi seda veel kolmel korral. Liigutas pead vasakule ja siis paremale ja vastupidi ning samal ajal vaikselt urises muudkui edasi. Mul reaalselt ttahab nendel kordadel süda lihtsalt saapasäärde vajuda.

Uh, praegu seda postitust kirjutades, käis mul külmajudin üle ja korralik tibutagi tuli peale.

Ja see vaikus pärast... see on kõige hirmutavam. Kui sa ei näe, aga tead, et midagi on. Mitte silmadega, vaid õhust. Ja teate ma ütlen, et kui sa ei näe, mille peale koer uriseb, siis on väga hirmus — päriselt ka. Ma isegi arvan, et see on grammike hirmsam kui sa näed, aga ei näe mille peale. Sa nägijana saaksid vähemalt selles veenduda, et keegi psühhopaat pole vahepeal sinu koju sisse murdnud, seni kuni sina vannitoas roosilõhnalisi spaaprotseduure võtad. 

Ma isegi ei tea, kas see on miski, mida ainult Tessa tajub-tunnetab-näeb või kujutan mina seda kõike endale ette, mõtlen n-ö suuremaks? Andke teada, mis teie sellest kõigest arvate ja kuidas te reageeriksite sellises olukorras? ? Kas teie koer on kunagi tühja seina peale urisenud? Kasside kohta ei julge ma isegi mitte küsida... need tüübid jõllitavad ju pidevalt hobikorras tühjusesse. samas kasside puhul saab end sellega maha rahustada, et nad ongi loomult jahimehed ja kõik, mis liigub ja liigutab, see neile huvi pakub ja tähelepanu püüab.

Nonii, ja kell ongi märkamatult üle südaöö tiksunud, nii et paras aeg teile ilusaid unenägusid soovida! Mina igatahes lähen poen Joosepile kaissu, sest tegelikult istun ma praegugi kottpimedas elutoas, Tess mu jalge ees lamamas.

Teie aga jätke igaks juhuks tuled põlema...

Lõpetasin just kõikide õnnesoovide lugemise ja sõin kõik sünnipäevakommid ära. Nüüd kõht valutab. Polnud vist kõige targem otsus. Selge tõestus, et vanusega ei tule mõistus tingimata kaasa – aga noh, vähemalt kommid olid head.

Kuigi mu viimased postitused on olnud pigem laatsareti hõngulised ja vahel ehk andnud isegi seda tunnet, et kohe-kohe tõmban surilina ümber ja hakkan vaikselt sussi sahistades surnuaia poole astuma, siis hoidke oma hobeseid – ma ei ole mingi papist tüdruk ja väikesed eluturbulentsid mind nii kergesti maha ei murra. Eriti kui mul on seljataga selline tohutult armas sõprade armee ja pere, kes teevad kõik selleks, et ma tunneks end hoituna ja armastatuna.

Minu, igati lugupeetud juubilari, hommik algas täpselt nii, nagu ühele tulevasele pensionäride eliidile kohane. Vajutasin tuimalt äratuse kinni ning magasin magusat õndsat õiglase und edasi. Esimene märk sellest, et olin end kapsaks maganud ja sootuks unustanud, et mul üldse sünnipäev on. Ühtäkki raputas Joosep mind õlast ja ütles, et su ema on ukse taga. Tõmbasin endale paksu hommikumantli selga ja läksin ust avama, endal veel padi näos. Ilukirjanduslikus mõttes tahaks siia veel lisada, et juuksed olid ka igatpidi sassis ja turris, aga noh, see oleks lausvale. Mul on hetkel peas punupatsid, mis on umbes sama mugavad ärgates nagu kulmud – nad lihtsalt on seal, ükskõik kuidas sa hommikul ärkad.

Igatahes. Ema oli ukse taga, käes suur kimp valgeid roose, elektriline heleroosade roosidega tekk ja soojad pannakad. No kas pole armas? Emad on lihtsalt da best. Hiljem veel ütles, et kui olin siin siruli maas ja värisesin üle kere kõrge palaviku tõttu, siis tal oli suur kiusatus kingitus varem üle anda, aga siis mõtles, et ahh, ei… “las kannatab, las külmetab edasi,” lõpetasin ma naerdes ema lause.

Kiku helistas ka – ja kui see naine helistab, siis maailmas ei eksisteeri mitte ühtegi head vabandust, miks ei peaks saama telefonile vastata. Kiku ei helista niisama. Tal peab tähtede seis olema õige, kõik tervise näitajad peavad olema tema poolt ja kenasti üksteisega koostööd tegema ja maeitea mis kõik veel, lihtsalt selleks, et ta saaks helistada. Temale omaselt unustas ta seegi kord korraks ära, et ma ei näe. Ta on nimelt just praegu kolimas kuhugi Kadrioru lähistele, kuulsate inimeste sekka, mille peale mina ütlesin, et "oh, ma tulen külla ja ära tule mind aitama, las ma koperdan oma valge kepiga mööda tänavaid ringi ja otsin õiget maja, võib-olla koperdan siis mõne tuntud inimese otsa kah". Selle peale teatas Kiku, et tal aknad kahjuks hoovi poole ja et ma ei näeks isegi toas olles aknast kuulsusi mööda kõndimas... Kolm sekundit hiljem hakkas ta naerma ja nentis, et ta päriselt ka ei teinud praegu nalja, ta reaalselt unustas hetkeks ära, et ma pime olen.

Ei midagi uut siin ilma pääl, happens all the time.

Enne kõne lõppu uuris veel, kas ta mäletab õigesti (tema puhul igati õigustatud küsimus, arvestades fakti, et ta just sekund tagasi unustas mu pimeduse ära), kas ma sain 40. "Jep, " ütlesin ma. "Piinlik," vastas tema.

Teise sõbranjega sai nalja viluks arutatud ja nenditud, et vanasti, siis kui meie veel noored olime ja diskodel jalga keerutasime, siis jagati sünnipäevalastele klubidesse tasuta sissepääse. Tule ise ja võta oma viis ilusat sõbrannat ka kaasa, kõigile pidulistele esimene jook tasuta. Nüüd aga ootas mind hommikul postkastis apteegi sooduskupong, millega ma saan oma ostult 5 euri alla, aga sedagi ainult tavatoodetele ja kui olen eelnevalt 20 euri eest kaupa ostukorvi ladunud. Kardan, et minu poolt jääb küll see "suurepärane" kupong kasutamata, sest mida muud ma vanainimene ikka apteegist ostan kui mitte retseptikaid ja soodusega tooteid, millele see viis euri ei laiene. Aga nali naljaks, tegelikult võiks kupong olla näiteks -10 eurot või vali endale üks meelepärane toode ja saad oma vanuse protsendi soodukat. Vot see oleks midagi, mille peale mu kõrvad hakkaksid võib-olla natukenegi liikuma.

 Haha, hakkasin mõtlema, et huvitav, kas see ongi see legendaarne vanainimese kopika veeretamine, mis vaikselt ligi hiilib… või on see hoopistükkis elukogemusega õpitud ostutarkus, sest seda peab küll tunnistama, et nendel vanaemadel on ikka õite hea nina kõiksugu soodukatele. Samas, praegu ma mõtlen endamisi muiates, et huvitav, kas minu sisemuses on siiski vaikselt pead tõstmas see mutt, kes umbes kolmekümne aasta pärast jookseb mööda osturallisid käruga ringi ja tõukab kõik teised penskarid oma turukotiga nokki, et viimane parim diil omale krabada.

Oh, kas keegi ei tahaks mulle probiootikumide koostööpartneriks Hakata? Arvestades kui palju ma antibiootikume krõbistan, kuluksid need mulle igati marjaks ära. Ja igast muud kraami võib samuti paki sisse poetada, nagu näiteks kollageen, C-vitamiini, juustevitamiini, hüaluroonhappega tooteid ja midagi põlve-ja puusaliigestele peale määrimiseks ja sisse söömiseks. Viimastega veel muret pole, aga aegsasti tuleks ikkagi Hakata ennetama ja varusid koguma.

 Aga aitab tõbise heietustest. Ei tahaks kuidagi ühtede õnnitlusi teistest rohkem esile tõsta, sest kõik olid omamoodi armsad, aga mõnda lugesin ikka päris mitu korda. Näiteks Krista kirjutas:
Kallis Kai! Sinu supervõimeks on võluv olemus, mis vallutab ruume ja südameid; tahe kõike ilusamana näha, võime märgata pooltoone, siiras tundlikkus ning muidugi see kõlav ja nakatav naer. // Lõppu lisas, et ta ei tea, kuidas ma seda teen, aga tehku ma samamoodi edasi ja soovis sünnipäevaks jätkuvat õnne ja ohtralt torti (ma tajun siin vandenõud, raudselt tahab mind keskealist prouat nüüd paksuks sööta). 

Aga kui korraks tõsiselt rääkida, siis lugesin ja lugesin ja iga sõna puudutas. Ja kui nüüd järele mõtlema hakata, siis tõepoolest, ma otsin pea igast asjast, esemest (olgu nendeks kasvõi vanaema tuttidega sussid) ja inimesest midagi ilusat. Kas siis lapsemeelse järjekindluse või naiivsusega, otsustage ise. Ja Krista otsib seda vahel eraldi minu jaoks. Mõnikord ta ohkab ja ütleb, et "Kai, no ei ole seda ilu siin, mida sa tahad". Ja mina ikka vastu – peab olema! Ja siis ta vaatab ühtpidi ja teistpidi ja lõpuks ikkagi leiab.

Eks võiks veel pikalt kirjutada, aga tõmban otsad kokku. Lõpetuseks tahan öelda, et tegelikult ongi nii, et vahet pole mis see number passis on, minus elavad sõbralikult koos nii täiskasvanu kui ka lustlik laps. Kui täiskasvanu minus kipub vahel liiga tõsiseks ja murelikuks muutuma, seistes silmitsi kõigi nende katsumuste ja raskustega, mis paratamatult eluga kaasas käivad, siis sisemine laps minus ei lase asjadel liiga tõsiseks minna – tema teeb elu teerullist endale karusselli, lutsutab värvilist suhkrukommi ja naerab vahel võib-olla natuke liiga valjusti. Tema ütleb mulle, et küll homne muretseb ise enda pärast, täna on aga täna ja see on täiesti piisav. Ja võib-olla just selles kahe tegelase tasakaalus – kaines täiskasvanus ja rõõmsas lapselikus kerguses – peitubki kõige parem viis elu elada. Isegi, kui see sisemine laps mul täna jälle kommidest kõhu valutama ajas, siis olgu nii – pigem valutagu kõht kui süda.

PS. Üritasin esimest korda elus ise postituse juurde pilti lisada, mis sai minust selle kuu alguses Draama festivalil tehtud, aga no ei. Hädasti oleks üht silmapaari vaja, aga kuna Joosep tegeleb hetkel oma ülikooli asjadega, siis ma ei tihka teda segada. Seega peab natuke ootama, nii umbes kolm ja pool aastat, kuni ülikool läbi saab...
Okei, nali, loodetavasti saab ikka varem.

See vanarahva tarkus peab sajaga paika, sest ainult jumal ise teab, milliseid kannatusi olen ma pidanud terve selle nädala kannatama. Oih, juba kaks tegelikult. Aju on esimesest nädalast ilmselt enamuse ära kustutanud, kuna funktsioneerisin suuresti ainult tahtejõu abil. Ei, päriselt ka. Aga enne kui hakkan ohjeldamatult oma südant puistama, tahan öelda, et olen kõik teie armsad kommentaarid nii blogis kui Facebooki kommentaarides läbi lugenud. Ma väga hindan, et elate kaasa, ent mul lihtsalt polnud jõudu ega jaksu neile reageerida, veel vähem vastata.

Spoiler alert!
Kui sa oled see inimene, kellele juba pelgalt silmatilkadest lugemine tekitab judinaid ja paneb silma ebamugavusest tõmblema, siis nüüd on õige aeg postituse aken X-ist kinni panna. Edasi tuleb ainult "silma horror story" (tegelikult väga pehmes ja leebes kastmes, lihtsalt ma ei tea kui tundlik keegi on). Mina igatahes olen hoiatanud ja ma ei taha pärast näha, et sa oled värisevate kätega mulle unfollow pannud! Mine parem kooki sööma või YouTube’ist kiisusid vaatama.

Niisiis, 10.09 käisin ma laseris. Mulle endale kõlas see alguses nagu midagi moodsat ja pehmet – et no parem kui nuga ju? Reaalsuses tähendab see seda, et arstid põmst põletavad laseriga (loe: kahjustavad) mu silmas ära väikese osa sellest piirkonnast, mis toodab silmasisest vedelikku. Teooria on lihtne: vähem vedelikku = madalam silmarõhk. Praktikas aga… no see ei ole nii romantiline.

Arst selgitas, et igaüks saab sama annuse laseri “põletust”, ükskõik kas su silm on nagu peenike pähklikoor või nagu suur õun (pole vist kõige parem võrdlus, aga ma ei oska hetkel paremat leida) – kõik saavad ühe ja sama. Hiljem siis selgub, kas ja kui palju mõjus. Noh, nagu loterii – kas rõhk langeb ja kui langeb, siis kui palju ta langeb.

Taastumine on olnud väga, väga vaevaline. Esimesed päevad peale protseduuri olid sellised, et enne kui jõudsin silmad avada ja voodist püsti tõusta, purskusid pisarad juba mööda mu põski alla. Ja ei, ma ei nutnud sellepärast, et vaatasin, kui nunnult Joosep kõrval magusalt magab või sellepärast, et ma oleksin suuremat sorti piripiiga – vaid sellepärast, et valu oli nii kõikehõlmav. Kui proovisin silmi avada, siis pisarad lihtsalt voolasid lakkamatult ühtse joana. Seda kõike põhjustas veelgi suurem ja teravam kriipimistunne, mis peale laserit  intentsiivistus. Ja et sellest kõigest veel vähe oleks, siis kogu kupatusele lisandusid veel päevad ja... bakter. Juhhei. Sellise nimega nagu Klebsiella pneumonia. Tavalistel inimestele ei tee ta suurt midagi, aga kuna ta on meie mikroflooras nii ehk naa juba olemas, siis soodsatel tingimustel hakkab ta levima ja tekitab põletiku. No ja ma oma madala immuunsusega olin soodne pinnas ja nii ma endale bakteriaalse põiepõletiku saingi. Boonuseks veel see, et mul viskas palaviku 38 peale.

Praeguseks on see enam-vähem möödas, aga vahepeal oli nii, et mul oli silm paistes, sinine, palavik, bakter, päevad… ausalt, see oli nagu festival, kuhu sissepääs on tasuta, aga keegi ei taha tulla.

Keegi teist kirjutas mulle ka, et ma hoiaks end, et praegu palju viiruseid liikvel. Noh, ja järgmisel päeval olingi ma nagu naksti siruli. Aga ikkagist pean nentima, et silm oli see kõige suurem murelaps, sest koju mulle mingisugust taastumisjärgset paberit ei antud, kus oleks kirjas, mis sümptomid on okeid ja mis puhul tuleks koheselt pöörduda silmakliinikusse. Mul tekkisid näiteks viiendal päeval tugevad valusööstud silmakoopas. Kas see on normaalne, käib taastumise juurde? Pole õrna aimugi.

Enne, kui mind koju saadeti, soovitati tugeva valu korral ibukat võtta, kuid mina ei tohi, kuna see kahjustab siirikut. Ma kolmel esimesel päeval 1 tableti päevas siiski võtsin, sest noh, ilma polnud lihtsalt võimalik eksisteerida. Kui hakkasid valusööstud, siis läksin apteeki ja sealt ostsin Dolmenit, aga sedagi soovitas apteeker alles siis võtta kui olen surivoodil. No okei, mitte päris nii sõna-sõnalt, aga peaaegu.

Eile ma näiteks juba rõõmustasin, et oh, peaaegu nagu inimese tunne juba. Õrnalt on veel tunda kriipimist, kuid pole võrreldavgi sellega, mis alguses oli. Ja siis halleluuja, täna hommikul ärkasin taas mega kriipimistunne silmas tagasi ja valupisar silmis.

Esimesed kaheksa päeva käisin paistes näo ja sinise silmaga ringi. Paistetus on nüüdseks nähtavalt vähenenud, ent silmaalune on endiselt veel kergelt sinakas-kollane. Ütleme nii, et mu käest pole ealeski varem nii palju (või üldse mitte) küsitud, kas ma sain mehelt kolakat. Nagu päriselt, inimesed küsivad otse ja kes ei küsi, ma tajun, kuidas mind kaastundlikult vaadatakse.

Õnneks oli Joosep mu kõrval kõige armsam hoolitseja üldse – tegi pai, tõi kõik vajaliku ja kallistas. Ja no ma olen tõbisena selline hellik, et kui tahad mind lohutada, siis kallistused ja õrnad silitused, eriti peale, ongi parim ravim.

Nii, aga olgu. Ma tegelikult suhteliselt väss. Tõmbasin täna kogu elamise tolmukaga üle, põletasin paberipahna, lappisin kuiva pesu kokku ja panin uue masinatäie käima ja veel kõiksugu koduseid toimetusi tehtud. Ja nüüd olen viimased tund aega istunud niisama diivanil, blogikest kirjutanud ja ootan kuni kell saab südaöö ja siis olen valmis kõik õhupallid, musid-kallid, lillesülemid ja õnnesoovid vastu võtma, sest kohe-kohe algab mu SÜNNIPÄEV! Võiks isegi saladuskatte all öelda, et juubel. Ah jaa, ja kõik kingipakid paluks saata pakiautomaati, suuremate saadetiste korral palun kulleriga otse koju ukse taha. Ma ikkagi praegu veel silmahaige ja raskeid pakke tarida ei tohi.

Täna oli mul aeg protseduuriks, mis pidi aitama mu silmarõhku alla tuua. Ma ei kartnud ega muretsenud ülemäära palju. aga praegu, pärast kõike tundub, et oleksin pidanud. See oli valus – niii ekstreemselt rõve ja valus, et tahaksin lihtsalt end kokku kerida, teki üle pea tõmmata ja nutta nagu habras lilleke.
Te teate, et ma pole muidu selline suuremat sorti kurtja ja hädaldaja, aga praegu  ma tunnen end küll nagu üks suur hunnik õnnetust.Ma lihtsalt... ma ei oskagi seda ebamugavustunnet ja valu kirjeldada, mida ma täna taluma pidin. 

Ma olen kindlasti taaskord erand, aga minu kogemus on selline, et  see oli mega valus ja ebamugav. Kui tavaliselt piisab inimestele ühest valuvaigistavast süstist, siis minule tehti kaks pikatoimelist ja üks lühitoimeline süst, pluss mitmed valuvaigistavad tilgad, sest mu silm ei muutunud tuimaks. Lõpuks tehti laserpõletused niimoodi ära, et ma vahepeal ikka tundsin. Arst loomulikult enam sellesse piirkonda ei teinud kui selgus, et ma tunnen valu, aga et välja selgitada, kus ma valu tunnen, siis ma pidin seda valu ikka kogema. Ja ütleme nii, et ei ole just mõnus tunne, kui sulle 360 kraadist laserkiirt silma lastakse. 

 Protseduuri ajal  mu parem silm nuttis ja vasak, ma ei tea, võib-olla pisardas ka, kuid ma ei tundnud enam seda. Igatahes, ma sain nii palju valuvaigistit, et kui ma lõpuks end opilaualt püsti ajasin, käis mul pea ringi ja süda iiveldas. Ja pool nägu ja silm olid täpselt sedasi nagu keegi oleks mulle paadiaeruga vastu vahtimist mitu korda virutanud. Arst ütles, et nii mitme süsti peale on mul hetkel ka silma limaskest turses, et kui keegi ütleb selle kohta midagi, et siis teaksin et see näeb välja umbes selline nagu keegi oleks mu limaskesta alla õhku süstinud.

Ma ei tea, miks see protseduur on ambulatoorne. Mind oleks võinud vabalt opilaualt ratastooliga kärutada palatisse, oleksin saanud seal rahus vaikselt surra, sest tagasiteel koju iga väikseimgi konarus, pidurdus, kohalt minek jne, see kõik käis mul kerest läbi. Ja kui ma peale laserit tagasi kolmandale korrusele jõudsin, kus mind mu saatja ootas, siis ma oleksin tahtnud lihtsalt nutta nagu väike laps, kelle emme on kuhugi ära kadunud. Vot nii valus oli ja nii ekstreemselt rõve kogemus oli see laserravi. 

Ma kindlasti ei taha väita, et kõigil on see selline. Lihtsalt minu silmade olukord ja anatoomia on natuke teistsugune ja mu silma sarvkest oli juba  pikaajalisest kõrgest rõhust turses ja silm ülimalt tundlik (no katsuge ise kaks kuud elada nii nagu teil oleks ripsmekarv pidevalt silmas ja hõõruda ei tohi, sest siis läheb paistetus hullemaks). Aga lihtsalt minu kogemus oli, ma ei tea mis see õige sõna oleks, eem... väga hellaks tegev, ekstreemselt valus ja ebamugav. Alustades süstist ja lõpetades laseriga.

Küll oli aga personal ja arst ise väga armsad ja hoolivad. Nende kohta pole ühtegi paha sõna öelda. Kui mind ette valmistati, siis sain endale, nagu ikka tavaliselt, toredad sussid, pidžaamapluusi (kuna mu enda kapuutsiga pusa osutus liiga paksuks) ja mütsikese pähe,  kuhu vahele pidin ma kõik oma tagumikuni ulatuvad punupatsid ära peitma. Arst veel enne protseduuri vaatas mu silma, rääkis veel üle, et miks ja kuidas laser toimib jne. Sisuliselt nad kahjustasid seda osa silmast, mis toodab silmavedelikku.  Ja kui ma seal opiruumis lesisin ja kui selgus, et mulle on ravimit vaja juurde süstida, siis arst nii vahvasti lippas sokkide väel kõrvalruumi. Mulle vähemalt kostus tema kerge lendlev jooks sedasi nagu ta oleks omas kodus, kuskil maal vanaema juures lipanud ühest toast teise. See ettekujutlus tõi mulle korraks naeratuse näole ja mingisuguse koduse rahu hinge. 

Kui tõrvatilgast rääkida, siis võib-olla pisike tilk tõrva oli üks õde, kes oli kuidagi tõrges või  natuke selline kuri. Küsis, kas ma mingeid ravimeid võtan millegi vastu. Ütlesin, et võtan jah ja hakkasin neid ette loetlema kui siis kolmanda ravimi juures peatusin ja küsisin, kas pean ütlema ka milligrammid. Ja siis õde nähvas, et "ei ole vaja milligramme, ma küsisin, et mille vastu te ravimeid võtate". No palun väga vabandust, preili tigedik. Minul siirdatud organitega patsiendile on viimased kaks pool aastat räägitud, et ma pean enam-vähem une pealt teadma oma ravimeid ja seda, palju ma midagi võtan.

Aga jah, praegu on mul selline habras olemine. Pool tunnikest tagasi eemaldasin silmalt ka marlilapikese, panin põletikuvastast tilka. Seda pean ma viis nädalat jutti panema, esimesel nädalal viis  korda päevas, teisel neli korda päevas, kolmandal kolm jne. Kui tunnen silmas kraapimist, mida ma siiani endiselt tunnen, siis pean panema niisutavat tilka ja muidugi ka silmarõhku alandavat tilka ja vajadusel suukaudselt veel valuvaigisteid juurde võtma, kui selleks vajadus on.

Oh jah, ma vaatan, et kell on taaskord juba üle südaöö tiksunud, nii et kui teie seda postitust loete, siis see kõik leidis aset eile. Ma kobin ära voodisse, ehk õnnestub mul natuke magada. Arst ütles, et mingeid piiranguid pole, võin kõike teha, aga ma ise tunnen küll, et vajan paar rahulikumat päeva taastumiseks. Ja veelkord, igaks juhuks kordan üle - kirjade järgi on tavaliselt see protseduur valutu, kokku võtab aega umbes 3-5 minutit, koos ettevalmistustega ligi tunnike. Inimesed jalutavad ise omal jalal silmakliinikust minema... Lihtsalt mina oma eripäradega olin taaskord mustrist väljas. Aga nüüd see tehtud ja loodame, et rohkem pole vaja minna, väljaarvatud kontrolli, kust loodan kuulda vaid häid uudiseid.

***Täiendus: öö on selja taga ja valuvaigistava süstide mõju on nüüdseks täielikult kadunud ja mul on kohutavalt valus. Ärkasin väga tugeva kriipiva valu peale ja kui end püsti ajasin, siis lihtsalt suured pisarad hakkasid vasakust silmast kontrollimatult voolama. Panin kõik ettenähtud tilgad, võtsin ibuka sisse ja nüüd ma istun siin diivanil sedasi sossult ja valutan nägu, süda samuti kohutavalt paha. Ma ei mäleta, millal mul viimati niii halb olla oli. Peale siirdamist ilmselt, siis kui mul tekkis organi äratõuge. Oh jumal aita! Mul on tõsiselt halb olla. Ah jaa, lisaks kõigele sain nohu ka veel takkatippu. See kirss oligi kogu kompotist veel puudu.