Ma olen juba kolm korda alustanud selle postituse kirjutamist, praegune on neljas katse. Ma suutsin vahepeal isegi postituse pealkirja ära unustada, mille ma pealkirja lahtrisse kirjutasin. Kirjas see mul on, aga mis täpsemalt, pole õrna aimugi. Eks enne avaldamist tsekin üle, kas läheb postituse sisuga kokku või mitte.

Tavaliselt olen ma sellise pika jutuga naine, kes tahab – ei, tegelikult ma ei taha – lihtsalt mul on selline loll komme kõik peensusteni lahti kirjeldada. Detailid on olulised. Küsi mult näiteks, kuidas mu kohtumine läks, ja siis ma räägin ilmast, valgusenurgast (pimeda jaoks teatavasti kriitilise tähtsusega detail) ja sellest, kuidas keegi uksest sisse tuli. Varsti teab lugeja, et tal oli seljas puuderroosa väike pintsakjakike, selle all kreemikas topp ja liibuvad retuuspüksid. Väga liibuvad. Need ulatusid napilt üle tagumiku ja olid kaunistatud rohkete kuldsete roosiõitega – aga see, mis ma tegelikult tulin teile siia pidulikult ütlema, on see, et mu vasak silm lõigatakse välja.  Jep, tõsijutt. Mitte kogu silm. Kui see peaks midagi leevendama või kedagi lohutama.

Vahepeal on lihtsalt niii palju juhtunud. No jah, kapten Ilmselge, kui oleme jõudnud sinnamaani, et kellegil meist hakatakse siin juba silma välja lõikama. Või mis juba, kakskümmend aastat on saadud rahus pime olla, aitab küll, muutuski juba veits üksluiseks.

Okei, ma ei ole tegelt nii chill nagu pealtnäha paistab, mul on olnud hetki, kus olen paaril korral murdunud, aga nendest hetkedest mõni teine kord. Ma ei hakka täna kõiki asju lahkama ja sündmuste keerdkäike lahti kirjeldama, kuidas me oleme jõudnud siia punkti, et juba selle aasta kevad-suvel seisab mul selline katsumus ees, küll aga püüan ma hoida positiivset joont.

Kui ma jaanuaris silmaarsti kabinetis istusin ja ta mulle esimest korda sellest protseduurist rääkis, siis seda kõike oli selles hetkes liiga palju, et seda korraga ära seedida. Palusin arstil vaid protseduuri nime paberile kirjutada. Kui koju jõudsin, ulatasin väriseva käega kollase post-it paberilehekese Joosepile ja ütlesin vaid ühe sõna – googelda.

Ta luges.

Vaatas vist pilte ka.

Siis tõusis ja tuli minu juurde.

Kallistas. Vaikselt. Nagu ma oleks katki läinud asi, mida tuleb hellalt ja ettevaatlikult hoida. "Mul on nii kahju, Kai," sosistas ta. Nii me seal elutoas teineteise embuses seisime, reaalsus aina enam sügavale hinge settimas.

Eks minulgi ole. Ma olen enam kui kindel, et tegu on ükskõiksusega, halvimal juhul raviveaga, mille tulemusel ma vahetasin ka silmaarsti. Me ei oleks praegu selles kohas kus me oleme, kui... ah, teate. Selles loos on nii palju "agasid", mida oleks pidanud teisiti tegema, nii et ma kirjutan sellest eraldi postituse.

Ma vist oleksin pidanud kuhugi teksti sisse istutama ka väikese spoiler alerti. Ühesõnaga, kes peensusi ei taha teada, siis SPOILER ALERT!

Protseduur, mis mind peagi ees ootab, kannab sellist nime nagu eviskeratsioon. See on silmaoperatsioon, mille käigus eemaldatakse võrkkest, klaaskeha (geeljas läbipaistev vedelik, mis täidab suurema osa silmast. Küll aga jääb silma väline kest alles, mis aitab hoida silma kuju. Silmalihased jäävad samuti alles. Hiljem paigaldatakse silmaõõnde implantaat ja kui silm on paranenud, siis tuleb kosmeetiline katteprotees, mis annab silmale loomuliku välimuse. Ilma katteproteesita oleks silm roosakas, kust kumab valget läbi... või oli see nüüd vastupidi.

Kuigi protseduur muudab silma sisemust, on see tavapärane meetod, kui silma ei saa muul viisil päästa või kui see põhjustab tugevat valu. Ja noh, minul valutab see silm sedasi, et igal vabal hetkel ma kössitan diivanil ja suren sisimas, pea torgatud kuhugi tekinutsaku sisse.

Aga jah,  järgmine nädal kui arst helistab, siis hakatakse vajalike pabereid kokku panema ja siis umbes kahe nädala pärast toimub lõikus. Ma ei tea, mis saab, ja teadmatus ongi see, mis mind kõige enam hirmutab. Ja kuna see otseselt puudutab ka esteetilist poolt – midagi, mis on kõigile nähtav, siis ütlen päris ausalt: see tekitab teatavat ebakindlust. Ma ei tea, mis tunne see on, kui silmas on implantaat. Mis tunne see on, kui su oma silma katab paari millimeetri paksune katteprotees. Kas mul võib tekkida äratõukereaktsioon. Ma ei saa tulemust oma silmadega üle kaeda ja veenduda, et jep, näen suht püss välja. See kõik nõuab ikka kamaluga usaldust.

Eks siin  mängib rolli ka see, et meie, naised, kes me oleme nn peeglite ohvrid, tahame alati veenduda, et kõik oleks viimse kui karvani paigas. Mina küll tahan. Kodus võin ma aasta tuustik olla, aga nii kui uksest välja tsivilisatsiooni astun, tahaks kena välja näha. Ei, mitte teiste pärast, eelkõige ikka iseenda pärast.

Sest olgem ausad – keegi meist ei taha välja näha nagu meid oleks just sekund tagasi tolmusest, kopitavast kartulikotist välja raputatud. Me vähemalt püüame mitte sellised välja näha. Pigem selline... roosa pehme pilveke, mis lõhnab taevalikult hästi ja millel on kõik omal kohal. Ka need osad ihuliikmetest, mis pole ehk jumalast ja loodusest meile antud.

Ja siis kipuvadki  kõiksugu muremõtted vägisi pähe ronima, et okei... kuidas me nüüd selle implantaadi ja proteesi olukorra esteetiliselt ära lahendame? Sest, kes pole siiani veel aru saanud, siis minu jaoks on hea välja nägemine sama oluline kui tervis, sisemine rahulolu jne jne.

Aga te teate mind – ma pole mingi papist tüdruk.

Ma kardan, jah.    

 Aga ma lähen sellest ikkagisirge seljaga läbi. Ja muudan ka selle oma tugevuseks.                            

 Ma kuulen pidevalt siit-sealt, et pole vahet, mida kirjutad, lihtsalt kirjuta. Oluline, et muudkui toodaksid sisu, see algoritmile väga meeldib, nii jõuad rohkemate silmapaarideni ja nii edasi. Aga vot mina pole veel suutnud end nii kaugele sundida, et mul oleks täitsa savi, millest või kuidas ma kirjutan. See poleks mina. Võib-olla ühel ilusal päeval jõuan ma sellisesse kohta iseendaga, et kirjutan ja ütlen mida tahan ja teiste arvamusest on sügavalt savi.

Teate ju küll neid vanainimesi, kes on muldvanad, nagu reaalselt mega vanad ja neil ei saaks rohkem suva olla, mida keegi nende sõnavõttudest arvab, nad isegi ei vaeva oma peakest selliste asjadega. Nemad on sõda näinud, nälga tundnud, vaesust ja viletsust omal nahal kogenud, paksust ja vedelast sirge seljaga läbi tulnud. Neid ei huvita mingi tühine tühistamis kultuur või see, et mingi sõna on sobimatu. Nende sõnavaras eksisteerivad endiselt sõnad, mis nii mõnegi paneks õhku ahmima, et midaaaa?!? Sa just ütlesiiid!!?

Nagu näiteks mina. Ma olen viimase poole aasta jooksul sattunud üks ühele olukorda, kus vana, väga vana inimene, tahtis heast südamest mulle midagi kirjeldada ja kasutas avalikus kohas n-tähega sõna. Ja ei, selleks ei olnud nunnarüüs naine ega ka Nangiaara. Ta kasutas seda sõna tumedanahalise inimese kohta täpselt sama loomulikult nagu ta oleks oma kallilt lapselapselt küsinud, kas too tahab mannaputru.

Ma isegi ei tea, mida sellistel hetkedel, sellises olukorras öelda või kuidas reageerida, sest need tulevad alati kuidagi väga ootamatult.

Siiani olen ma erinevalt neid olukordi püüdnud lahendada. Küll ma olen kivinäo endale ette mananud ja kaks sammu eemale astunud, umbes et – vabandust, aga mina seda armast vanaprouat ei tunne. Ta ausõna ei ole minu vanaema! Siis olen püüdnud vanatädi vaikselt vaigistada, haaranud käekotist padja ja surunud selle talle hellalt näkku ja sisistanud läbi hammaste, et jää vait, sa viid meid mõlemit tuleriidale!.

Okei, nali. Ei midagi sellist, ega ma mingi südametu pole.

Tegelikult olen tädikese üle õla visanud ja ruttu jeehat tõmmanud.

Ma isegi ei tea, miks ma sellest praegu kirjutama hakkasin, sest tegelikult tulin ma oma sõltuvusest rääkima. Lihtsalt enne uinumist võivad mõttekäigud vahel veidrad olla.

Kui mu postituse esimene pool mõjus kuidagi provokatiivselt, siis palun vabandust! See polnud mu eesmärk teid enne uinumist ärritada.

Ma lihtsalt jagasin oma viimase aja kogemusi vanainimestega, kus põlvkonna erinevuste tõttu, olen leidnud end pisut veidratest ja kohmetutest olukordadest. Neil oleks nagu kasutusel vanatrükk, meil aga uuema aja sõnaraamatu väljalase.

Aaa, aga kui nüüd sõltuvuse juurde tulla. Kes mind blogi Facebooki lehel jälgivad, siis nemad teavad, et mul on mobiilimängude sõltuvus. Okei, videost, mille Joosep minust salaja filmis, ei tule see otsesõnu välja, aga uskuge mind, sõbrakesed – Ma. Olen. Sõltuvuses.

Enne kui ma midagi tegema hakkan, siis võtan telefoni ja tsekkan, kas mul on võimalik strateegiamängus panna oma tegelane uut ülesannet täitma, sest mul on vaja mängus edenemiseks kulda koguda, tarkust ja jõudu kasvatada, et erinevaid linnasid avada. Näiteks mitu päeva järjest otsisin ma lambaid, sest minu tegelane saadeti farmeri poolt leidma põhjust, miks pole juba kuid farmis vihma sadanud. Läksin nagu vaene talupoeg, kaasas ainult kott kartuleid ja seljas räbaldunud ürp. Kui olin karjastel aidanud lambaid otsida, siis sain korralikud püksid, kindad ja jalanõud jalga. Nüüdseks on mul juba mõõk, kiiver, amulett ja nendel on omakorda kalliskivid peal, mis omakorda kasvatab intelligentsust ja jõudu. 

Nüüd ma olen mängus juba nii kaugele jõudnud, et olen ostnud endale laeva, mul on papagoi, eesel, hobune, laevameeskond, eesotsas kapteniga. Mul on erinevad maa -ja merekaardid jne. Ühesõnaga väga sõltuvust tekitav mäng. Olen džunglis juba otsapidi ära käinud, kohtunud hõimupealikuga, istunud šamaani hütis, olen kuulujutte kuulanud, mis annavad vihjeid järgmisteks ülesanneteks ja nüüd seilan juba otsapidi merd.

Ja kui nüüd päris aus olla, siis ma mängin kahte mängu korraga, kuid ma ei hakka teisest pikemalt kirjutama. Ütleme lihtsalt nii, et see on ajas rändamise mäng ning natuke annab mulle Harry Potteri vaibi. Seal on ka erinevad spellid (vabandust, mul ei tule praegu eestikeelne sõna meelde). Ja kui strateegia ära väsitab, siis sõidan rallit. BlindDrive on selle mängu nimi ja seda saavad ka nägijad mängida. Tegelikult saate te kõiki neid mänge mängida. Neil on lihtsalt pimedate jaoks tehtud ka voiceoveri tugi, mis on nii tore. Räägib üks sõltlane siin.

Enne, kui ma nutimängud avastasin, kuulasin ma juutuubist loodus dokumentaale. Minu suured lemmikud olid haid ja vaalad. Endiselt on. Ma olen nii palju teada saanud haidest. Tean erinevate liikide omapärasid, mismoodi toimib nende omavaheline hierarhia, kes kus jahti peab, kes ründavad ja miks jne. Ja kas teie teadsite, et on üks hailiik, kes ei suple mitte ainult ookeanides, vaid aeg-ajalt tuleb ilma kaema jõgedesse ja on suuteline suhteliselt madalas vees ujuma ja seeläbi ka saaki kaldast püüdma. Pole temal vahet, kas vesi on soolane või mage. Ja sellel hail on kõikidest haidest kõige tugevam hammustusjõud, rebib lihaseid luudelt lahti, purustab ühe hammustusega inimese jalaluu ja kui saab jala või käe kätte, siis ujub minema. Kuid mitte alati. Kui ta on väga pahas tujus, siis ta on nagu jonniv laps, kes sai küll ühe mänguasja, kuid siis otsustab ümber, et ta siiski ei taha seda. Tahab hoopis teist.

Ning vaalade all ei pidanud ma silmas tegelikult vaalasid. Või no pidasin ka, aga eriti meeldib mulle kuulata mõõkvaalade elu kohta ja teadupärast pole mõõkvaalad teps mitte vaalad, vaid suurimad delfiinid. Mõõkvaalad ehk inglise keeles orca, killerwale ehk meie inimestele tuttav tegelane filmist „Päästke Willy“.

Oh, see Willy lugu on veel eriti draagiline. Muide teda nähti ujumas Põhja-Jäämeres, isegi Islandi ranniku lähistel silmati teda. Oh, ma isegi ei taha sellele mõelda.

Keiko aka Willy suri ära. Tema surnukeha leiti kalda lähedalt. Arvatakse, et ta otsis kuni oma elupäevade lõpuni inimestega kontakti ning sestap ei leidnud ta kunagi endale oma orcade pere. Paljud arvavad, et suri igatsuse ja südamevalu ehk üksinduse kätte. Kusjuures, mina kipun sama arvama. Möhh. Nii kur.

Vaene pisike.

Mõõkvaalade perekond on väga huvitav, see kuidas suhtlevad ja õpetavad poegasid, kes on grupis ehk perekonna matriarh, miks on neil selline silmatorkav must-valge välimus ja kas teadsite, et teadlased pole siiani suutnud nende omavahelisele suhtlusele nn tõlget luua. Et mida tähendavad need erinevad klõpsud, huilged, lainetavad viled, kriiksud jt. Igal perekonnal on oma keel ning erinevad perekonnad ei suhtle omavahel. Või noh suhtlevad, kuid ei saa üksteisest päris lõpuni aru. See on endiselt väga segane.

Nüüd olen saanud end tühjaks kirjutada ja saan rahuliku südamega magama minna, sest homme hommikul lähen Star FM-i hommikuprogrammi. Kes otse kuulata tahab, siis 8:36 oleme eetris.

Seniks aga – olge mõnusad ja naeratage rohkem!

PS. Ja sorry, niii pika, lappes postituse eest!! Tundub, et see ilus päev jõudis lõpuks ka minu õuele, kus kirjutasin nii nagu jumal juhatas ja pegasus lendas. Musid-kallid!              

Ma hakkasin postitusele pealkirja kirjutama, kui sain aru, et see pole antud hetkel üldse oluline.
Oluline on hoopis see, et ma tulin just Tessaga jalutamast ja ei, ma ei eksinud seekord kellegi õunapuuaeda ära. Ma ei eksinud üldse kuhugi ära, aga juhtus midagi, mis pani mind päriselt värisema ja kõhus keerama.

Olin meie kodust umbes saja meetri kaugusele jõudnud ning liikusin vaikselt edasi. Katsusin valge kepiga vaheldumisi muru servakest ja siis asfalti, kui ootamatult kuulsin eest kostuvat köhatust. Sellest samast suunast, kuhu mina liikusin. Seisatasin ja kuulatasin, kas kuulen veel midagi. Kuid tänav oli haudvaikne. Selline paradoksaalne vastuolu – ühelt poolt rahustav, teisalt kõhedust tekitav.
Mõtlesin, et äkki Joosep läks ka oma koeraga õueringile ja kuidagi tema köhatus kandus öövaikuses sisehoovist ja mitu maja edasi kõrvaltänavasse. Seisin ja kuulatasin, kuid rohkem ei midagi. Aga mingi hirm puges põue ja alateadvus käskis helistada Joosepile, sest paar kuud tagasi oli mul intsident, kus kuulsin selja tagant samme. Mäletan, et tahtsin teha tavapärasest veel pikema jalutusringi, kuid pöörasin poole pealt otsa ümber, kuna vastik tunne oli kallal, nagu keegi jälgiks mind pimedusest. See oli selline tugev tunne, mis aina süvenes.

Kui Joosep telefonile vastas, sain taustahelist kohe aru, et ta on toas. Ütlesin, et kuulsin kellegi köhatust ja kus tänaval ma olen, ning siis samal ajal kuulen, kuidas keegi (olgu ette ruttavalt ära öeldud, et see keegi oli meesterahvas) liigub pikkade sammudega minu suunas. Mu süda hakkas rinnus pekslema, sest ma ei teadnud, kes ta on ja kas ta on lihtsalt niisama keegi öine jalutaja nagu mina. Ja kui ta niisama jalutab, siis miks ta seisis ja köhatas, nagu oleks ta mind juba eemalt jälginud?

Igatahes, seisin, telefon kõrva ääres, ja ütlesin Joosepile, et inimene liigub minu suunas. „Joosep, ma kardan! Palun tule ruttu,“ oli mu viimane lause, mida mäletan talle ütlevat. Tess seisis minu kõrval ning jälgis rahulikult lähenevat meest. Kui meesterahvas oli meist mööda liikunud, siis Tess möhatas vaikselt – see tema viis öelda, et „jah, ma nägin teda ka, aga kõik on vist korras“.

Kuid siis juhtus midagi ootamatut...

Kui meesterahvas oli meist mööda liikunud, sammude hääle järgi umbes viis meetrit, keeras tundmatu mees end äkitselt ümber ja liikus minu suunas. Tess läks mega närvi ja hakkas agressiivselt haukuma. Ütlesin telefoni, et ta keeras minu poole, ja kuulsin, kuidas Joosep lihtsalt jooksis. Libistasin telefoni taskusse, et olla valmis milleks iganes, süda veelgi enam pekslemas.

Meesterahvas peatus mõni meeter meist eemal ja ütles, et teda häirib, et ma koeraga siin jalutan. Et ta saab aru, et ma ei näe, aga et „Tegelt ka!“. Tema hääles oli jõulisus ja konkreetsus ning see "tegelt ka" kõlas nagu hoiatus. Ma ei tea, kas esimene või teine. Teine selles mõttes, et kui tegemist oli sama mehega, kes mind kaks kuud tagasi oma sammudega hirmutas, siis...

Kui Joosep meieni jõudis, vaatas too mees veel mitu korda selja taha. Joosep näitas talle selle peale taskulambiga valgust. Ma olin nii hirmunud, et hoidsin kramplikult Joosepi käest kinni ja ütlesin, et ära tee mitte midagi, palun. Joosep kodus olles ütles, et see ei ole okei, sedasi keset ööd pimedale naisterahvale ligineda. Et selleks on oma aeg ja koht, rääkimata suhtlemisviisist.

Aga nüüd ongi nii, et ma ei tea, mis edasi saab. Ma nii väga naudin öiseid jalutuskäike Tessaga. Need on olnud minu väike vabadushetk – mina, mu mõtted ja Tess. Aga nüüd... nüüd on see kõik kuidagi rikutud. Turvatunne on kadunud. Ja see on nii kurb, sest mu iseseisvus on niigi piiratud.

Korra käis peast läbi, et äkki peaks kohaliku FB-grupi seinale kirjutama. Et palun härra pimedusest, ärge enam mind niimoodi ehmatage… Aga mis see annaks? Kas see muudaks midagi peale selle, et keegi kuskil võtaks jälle sõna teemal „koeraomanikud ja nende koristamata sitt“? Kui meesterahva mureks olidki kakajunnid, siis ausalt, ma ei ole see inimene, kes laseb oma koeral teiste aedu ja aiataguseid väetada. Mul on alati kotid kaasas. Kõik teeäärsed hunnikud ei ole pimeda inimese koera tehtud, päriselt ka.

Ma ei taha kedagi süüdistada. Ma ei taha õigustada. Ma tahan lihtsalt, et inimesed oleksid inimesed.
Et kui sa näed kedagi, kes liigub oma valge kepi ja koeraga, siis ära hirmuta. Ära tee nalja. Ära arvusta.
Sest võib-olla see inimene läheb pärast koju ja mõtleb pikalt, kas ta julgeb homme uuesti õue minna.
Täna mina vist ei julge.
Aga ehk homme, väikese lootusega, et maailm on jälle natuke lahkem. Kuid kas on…

Ma olen alati olnud see preili sinisilm, kes hõljub oma roosas mullis ja räägib, et kõigile tuleks elus anda teine võimalus, vahel isegi kolmas, neljas – ta ei ole ju halb inimene. Ent lugedes uudiseid ja vaadates, mis viimasel ajal meie alevikes ja linnades toimub, siis pead kahjuks vägisi oma mullist välja ronima, roosad prillid eest võtma ning päris ohtudele mõtlema, hullemal juhul nendega silmitsi seisma.

Ja kui nüüd keegi ütleb, et „Kai, aga mõtle kodus, ära mine pimedas hilja jalutama“, siis teate – ma käin just nimme võimalikult hilja, siis kui maailm on unne suikumas, sest muidu ma ei saaks omi mõtteid mõelda. Pimedana päise päeva ajal ringi liikudes ei tee sisekaemust, ei kuula südant, ei mõtle järgmiste päevade tegemisi – ei. Sest pimedana pean ma kaasliiklejaid kuulatama. Kas tuleb auto, kust suunast, kas võtab hoo maha, kas kuskilt on lähenemas tõuks, jalgrattur või rulaatoriga memmeke, mopeedauto, elektriauto, võib-olla keegi teine koeraga jalutaja ning veel sada muud asja. Ja kuulamine pole ainuke asi, mida pean liiklemisel jälgima. Ma pean samal ajal veel jalgadega maapinda tunnetama – igat väikest konarust, tõususid ja languseid, teekatte materjale, muru, kivikesi. See pole niisama lihtne.

Viimane kord, kui ma omi mõtteid mõtlesin, siis eksisin ära. Ja ei, mitte tänaval, vaid bussis. Saate aru – ma sattusin bussis segadusse. Ma ei saanud aru, et olen bussijaama jõudnud ja peaksin maha koos teiste reisijatega minema. Selle asemel istusin ma liikumatult kindlalt oma koha peal, turvavöö kinni. Ma polnud isegi mitte seda nägu, et ma hakkaks kuhugi liikuma. See lugu lõppes õnneks toredalt, võiks isegi öelda naljakalt, sest tagantjärele on see väga humoorikas lugu. Kuid see näitab nii selgelt seda, et piisab vaid hetkest, kui kaod oma mõtetesse ära – ja juba oledki eksinud või segaduses oma asukohast.

Okei, ma läksin jälle hoogu oma kirjutamisega. Lihtsalt tahtsin selle hinge pealt maha saada.
Eks ma pean nüüd mõtlema, kuidas edasi. Pipragaas taskusse ja ikka jalutama…?

Igatahes. Kui minuga peaks midagi juhtuma, siis teadke – siin on minu ütlused, arhiveeritud kirjalik ütlus. Mul oli täna öösel kella ühe paiku jalutades hirm ja tundsin end ohustatult. Ei midagi kriminaalset, ent kui võõras meesterahvas vaikuses köhatab ja siis järsku hakkab minu suunas kiirel sammul liikuma, mõjub see halvavalt. Tagantjärele mõtlen, et oleksin võinud ehk vastu küsida, mis teda täpsemalt häirib, kas ma saan midagi teha, et ta poleks häiritud, aga kuna seisin seal liikumatult nagu soolasammas, palvetades, et Joosep jõuaks õigeaegselt minuni, siis ei tulnud sel hetkel mul mitte ühtegi vastust ega küsimust pähe.

Ja see on ka vastus küsimusele, miks ma, pime, kardan pimedust.
Vot selliste asjade pärast kardangi! Inimesi kardan. Pimeduses ringi luusivaid ja kahtlaselt liikuvaid inimesi kardan, kes mind eemalt jälgivad. Mina ei saa end kaitsta – või noh, saan, aga võib-olla liiga hilja, sest ma ei näe ohtu lähenemas.

Kas ma mitte kümme minutit tagasi, kaks lõiku tagasi, ei öelnud, et ma sattusin oma kribamisega hoogu… ja siin ma nüüd olen – annan sõrmedele tuld, tippides palavikuliselt oma laiali olevaid mõtteid, nagu lambad keset heinamaad.
Kõik. Finito. Side lõpp praeguseks.

Lõpetuseks:
Ma ei taha, et inimesed jääksid mind vaikides jälgima. Ma ei ole haruldus ega imetlusobjekt, vaid tavaline inimene, kes tahab lihtsalt oma koeraga jalutada.
Kui tahad kasulik olla – tule ütle tere. Küsi, kas ma vajan abi. Või lihtsalt naerata ja liigu edasi.
See ongi kõige inimlikum viis näha mind – inimesena, mitte nähtusena.