Täielik karma

Uhh, alustan seda postitust teist korda, kuna ma täna lihtsalt ei suuda sõnu ritta seada, nii et nendest sõnadest moodustuks lause ja et lause oleks arusaadav. Kas saite aru?
Igatahes reedel toimus väääga palju asju. Näiteks Ave käis Tartus ja tõi hästi palju vahvaid riideid. Ave on minu meelest selline inimene, kes tohutult tihti uuendab oma garderoobi, sest kui vaadata neid riidekoguseid, mida laiali jagab. Ma ei oska lihtsalt muud oletada, sest kui mina nii palju riideid jagaks laiali ja annaks ära, siis ma oleksin lihtsalt konkreetselt paljas...aga ma ei anna ja õnneks hoolitseb Ave ka natukene selle eest, et ma püsiks riides.
Kuna Ave garderoobis leidub üli armsaid ja ägedaid riideesemeid, siis meil Maciga on peaaegu alati olnud väike kisma, et kes mille endale saab ja kuna Ave Tartusse jõudes suundub esimesena (pikemalt mõtlemata) alati Maci poole, sest seal pole ju Pythonit (Ave nimelt kardab meeletult koeri ja eriti Joosepi naasklit, aga Maci koonlane Ellie, polegi koer ja sellepärast polegi vaja Teda karta), siis on alati Mac esimene, kes riidekoti läbi tuulab ja parimad palad endale napsab...brrff!
Eelmine kord oli sedasi ja üle-eelmine kord oli sedasi ja üleüle-eelmine kord oli sedasi ja kuna ma hakkasin viimane kord selle vastu protestima, siis tegin Avega kokkuleppe, et järgmine kord olen mina esimene, kes saab valida ja Ave oli nõus...ma ei mäleta kas Mac oli nõus, aga see polegi oluline ju, sest kui riiete omanik on nõus, siis on diil! Aga kui riiete omanikul esineb vanuse tõttu tugevaid mäluhäireid ja Mac vaatab lihtsalt omasuurte vesiste silmadega mulle otsa ja volksutab oma lehmaripsmeid, tehes nägu "Ma ei tea millest Te räägite...", siis tulemus on see, et mina EIII saa esimesena valida...
Jõudsin mina Maci poole ja mida minu vaesed pimedad silmad pidid nägema?! Mac oli endale meelepärased riided välja valinud ja siis veel keelas Avel mulle näidata, et mille Ta minu eest ära napsas...kus on õiglus?
Kuna mina olen rahvuselt eestlane-venelane-tatarlane, ehk et kokkuvõttes üks üsna kirju loomake, siis tundsin kuidas minu veri, säärase ebaõigluse peale, vemmeldama hakkas, mille peale Mac ütles"Hea küll...selle võid endale saada" ja ulatas mulle mingi riideeseme, millest ma ei saanudki kohe aru, et kas tegu on pluusi või joogapükstega, aga tegelikult oli nunnu must boolero.
Aga seda teist riideeset Ta mulle ikka ei näidanud. Järeldasin, et eks see peab siis ikka väga minu teemas asi olema, kui nii kiivalt varjab ning tõde selguski üsna pea...Mac napsas minu eest ära imeilusa musta seeliku, mis on mitmekihiline...alumine kiht on siidine ja pealmised kihid on sellised pitsi-satsilised, ühesõnaga mega numpsik.
Jaah, Macil oli õigus! Ma poleks tohtinud saada seda seelikut katsuda, sest kuna olen taolist seelikut kuskil poolteist aastat otsinud, siis mu meeleolu läks veelgi rohkem miinustesse, kui üldse olla saab...nii umbes -1 000 000.
Kuna ma ikka hullult mossitasin ja vingusin, halasin ja tegin tohutult palju etteheiteid ja seljataha viskeid, siis Mac lõpuks murdus ja andis seeliku mulle. Aitäh! :))
Aga teate mis? Ma ei ole sugugi rõõmus, kuigi tegelikult reaalselt ja kokkuleppe päraselt kuulub seelik mulle, siis kogu selle kamarajura pärast enne seelikut...Anna andeks, Mac! Mjäu! :/
Igatahes minupoolne edaspidine kompromiss oleks see, et järgmine kord saad Sina esimesena valida ja üle-järgmine kord valin jälle mina esimesena jne. Kas sobib ja kui Sa ütled, et ei sobi, siis ma hakkan nutma!??
Sellised olid siis üleeilsed sündmused, aga ega eilne parem ei olnud...
Eile käis meil külas Joosepi kasuisa ja no mõtlesime, et lähme kuskile välja sööma. Mina pakkusin, et võiks Kreppi minna, kuna seal ka taimetoitlastele häid toite (Joosepi kasuisa siis nimelt herbivoor). Kuna üks seltskonna liige on peaaegu liikumisvõimetu (loe: mina), siis loogiliselt võttes läksime autoga, aga et autoga Kreppi saada, siis oli vaja auto kuskile lähedusse parkida. Tiirutasime siis autoga päris mitu ringi ümber kesklinna, aga tasuta parkimisplatsi ei leidnud. Kuna Joosepi kasuisa oli juba üsna närvis, sest ei leidnud tasuta parkimist ja lisaks ärritas Teda see, et kõik Tal sabas sõidavad. Mina mõtlesin samal ajal, et milleks Ta üldse otsib tasuta parklat. Jah, ma saan aru, et ehk sellepärast, et mitte maksta, aga küsimus ei olnud antud juhul rahas ja hiljem selguski, et Ta lihtsalt ei tea mismoodi need tasulised parklad toimivad. Jessas! Küsigu minu käest, aga eii...nii ma siis istusin autos ja kuulasin, mida Joosepi kasuisa arvab Tartust ja see polnud just ülistuslaul. Kuna see aasta kinkis Mac mulle Tartu sümboolikaga külmikumagneti, ise lisades"Igal õigel tartlasel on mingi väike asjake Tartu sümboolikaga", siis mina sel hetkel, kui kuulsin seda sõimu ja närvitsemist, et Tartu linnatänavad on vastikud ja nõmedad ning ei vasta loogikale, siis kerkis minus esile Tartu patriootlikus. Ma ei hakanud vastu sõimama ega midagi säärast, aga hiljem ütlesin, et Tal on vale arusaam Tartust ja et see on umbes sama nagu inimestegagi, et esmamulje võib olla vägagi petlik (siin on kohe hea näitena tuua...mina esimesed kuud olin üprisveendunud, et Mac on psühhost sarirappija...). Kusjuures, kui ma ise veel Tartus ei elanud, siis ma mõtlesin ka, et küll Tartus on ikka jubedad ämblikuvõrgu taolised tänavad, aga enam mitte. Ma teadvustan endale, et  need on olemas, aga samamoodi teadvustan ma seda, et see ongi Tartu üks osa.
Kokkuvõttes me Kreppi ei jõudnudki, vaid mehed otsustasid, et lähme Aardla Peetri Pizzasse. Nojah, kõik algas otsast peale ja selleks ajaks, kui olime jõudnud pizzasse, oli minu söögiisu ja meeleolu kadunud. Vaat ei oska öelda, et kus täpselt ma nad ära kaotasin, aga fakt oli see, et kadunud nad olid...
Peetri Pizza maine on minu silmis ikka väga alla käinud...kahjuks! Pizzad on täitsa maitsvad, aga teenindus annab kõvasti soovida. Eilne teenindaja küll elementaarseid viisakusi ei tunne ja tähelepanuga ka just ei hiilanud. Joosep küsis suure apelsinimahla, aga anti väike...tellisime pannipizza, aga saime õhukese ja kui teenindaja ei kuulnud, mida Joosep küsis, siis teenindaja küsis tülpinud häälel"Misasja?" ja üldiselt, kui ahjupastat ei ole, siis miks see on endiselt menüüs???
Lisaks eilse päeva lõpetuseks helistas mulle ema ja andis teada, et Tema krevetid surid ära. Kuna krevetid olid alles väiksed, siis Ta ei tahtnud neid kohe akvaariumisse, suurte kalade juurde, pista. Ema hoidis neid purgis, kus neil oli olemas taimestik ja toit. See sama krevetimüüja ütles, et krevette võib vabalt kasvatada klaasanumas, ilma mingisuguse veefiltrita. No nüüd teame, et ega ikka ei või küll! :(
Ma olen ennast, koostöös karmaga, isoleerinud ühiskonnast, istun turvaliselt nelja seina vahel ja ma ei ole nagu omast arust midagi paha teinud, aga miskipärast on karma mu kallal ja närib mind. Omast arust olen ma küll väga tore ja ei ohusta hetkel mitte mingil moel ühiskonda, kuid võta näpust...võib-olla see polegi karma...võib-olla on see lihtsalt halbade asjade kokkusattumus. Mis iganes see ei ole või mis iganes Sa ei ole, siis võta teadmiseks, et Sa EI meeldi mulle!

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top