Kadunud soki päev

Hommikul ärgates esimese asjana lülitasin raadio sisse ja sain teada, et täna tähistatakse rahvusvahelist kadunud soki päeva (esimest korda taolisest tähtpäevast kuulsin eelmine aasta). Pean tõdema, et ma ei ole veel  enda jaoks päris selgeks suutnud mõelda, et kas sel päeval tuleb tähistada:
a. kõikide sokkide kadunud paariliste kadunuks jäämist 
b.  või seda, kui leiad üles mõne soki kadunud paarilise
Üldiselt päeva edenedes ma ei korrutanud endale pidevalt seda, et täna on kadunud soki päev-täna on kadunud soki päev, et mul see ikka Jumala eest meeles püsiks...täna on kadunud soki päev-täna on kadunud soki päev.
Täna on hoopiski  see päev, mil Joosep sõitis ära Pärnumaale ja jättis mu Janetiga nädalavahetuseks kahekesi. Ma võin nüüd kõlada nagu väike arglik plikatirts, aga ma pean vastu seisma oma väga paljudele hirmudele: pimedus, veidrad hääled, vargad ja manjakid jmt, aga et sellega paremini võidelda, siis olen endale mõningasi külalisi planeerinud (tänane külaline on küll juba lahkunud), aga loll on see, kes pole plaane teinud ja homme juba uued külalised!
Veel tahan rääkida ühest naljakast vaheseigast... Enne minekut palusin Joosepit, et too tolmuimeja tolmukoti tühjendaks (jaah, meil on selline retrosüsteemiga uudse disainiga tolmuimeja) ja ühtlasi julesin paluda, et kas Ta ei tahaks hästi suti-suti seal tolmu-karva-liiva sees sorida, sest mu sinine tibumagnet on ju kuskil seal sodi sees...ega Ta väga valida ei saanud...sobras ja leidis hoopiski minu soki! Ehh, kas pole mitte naljakas kokkusattumine...täna on rahvusvaheline kadunud soki päev ja ma leian üles soki, millest mul polnud õrna aimugi, et see kadunud on, aga sinist tibu ei leidnud ikkagi.Mjäu!
Kui Joosep lõpuks bussile jooksis ja mina oma koristusmaaniaga lõpetasin:
tolmuvõtmine- chec
põrand pühitud- check
nõud pestud- check
tolmuimejaga võetud- check
pesu pestud- check
Siis lõpetuseks otsustasin külmkapimagnetid korda seada, kuna aeg-ajalt juhtub nii, et koerad oma saba liputamisega ajavad need täiesti segi ja tekitavad külmkapiuksel täieliku kaose. Sel hetkel avastasin, et mõlemad tibumagnetid on ju külmiku peal täiesti olemas. Ma ei tea kus see ulakas tibu ent minu eest varem peitis, aga igatahes seal Ta oli.
Enne lahkumist Joosep kallistas mind,asetas oma käed mulle põskedele, vaatas mulle otsa ja lausus:"Kui Sa midagi vajad või kui midagi juhtub, siis helista Macile!" Kuna Joosep ei käinud enne äraminekut Janetiga jalutamas (kuigi lubas), siis helistasingi Macile, et küsida, kas Ta mulle külla ei tahaks tulla ja mu koonu jalutama viia.Helistasin siis sõnakuuleliku naisena Macile, kes kõnele vastas järgmiselt:"Räägi hästi kiiresti!" No ma siis kohe uurisin, et miks kiiresti ja kus Ta asub ning selgus, et Mac sõidab nädalavahetuseks maakodusse. Jeah, nii palju siis sellest. Järgmiseks võtsin kasutusele plaani B ja helistasin ületee elavale juhtkoerakasutajale, uurimaks et ega Ta oma last mulle laenata ei tahaks...aga paraku-paraku Teda ma telefoni teel kätte ei saanud. Arvestades asjade kulgu, siis tegin otsuse, et lähen ISE (vaat nii terase tahtejõuga olen ja nii rumal ka)!
Nii ma siis viisingi Janeti ja kipsi jalutusele. Kui korteriuksest trepikotta astusin ja trepist ettevaatlikult allapoole liikusin, tundsin vihma lõhna ja kartsin juba kõige hullemat. Mu nina ei petnud mind, õues sadas tõepoolest vihma. Mõtlesin omakeski, et jess, mu kips ei kannata ju väga palju niiskust, ei tea kas vihm on piisavalt niiske, et mu kipsi lagundama hakata...
Polnud aega olukorra üle arutleda, sest koon tahtis nii väga parki, seisis juba käpad ristis ja nii ma õue vihma kätte astusin. Liipasin ja tatsusin reipalt pargi poole. Poole tee peal ma väsisin ära ja haige jalg hakkas kergelt tundma andma , aga enam polnud palju minna. Jõudsin pargi serva ja kõndisin mõned meetrid mööda pargiteed rohkem parki sisse ja lasin Janeti lahti. Ei hakanud seekord meie tuttava kiigeni minema, vaid lasin jalal rahulikult puhata. Seni kuni Janet rõõmupallina ringi jooksis ja omi asju toimetas, sai mu jalg taastuda ja tagasitee tundus juba isegi lühem. Igatahes sai käidud, olen elusalt-tervelt tagasi ja olen nii rõõmus, et peale kolme nädalast vegeteerimist kodus, sain lõpuks ometigi õue. Superluks! Janet oli ka nii tubli, ettevaatlik ja mõistev!
Nagu ma oma varasemates postitustes olen maininud, siis minu kips võetakse ära 12. mai, aga-aga sellega on üks suur aga...nimelt Emadepäev on ju 11. mai ja sellepärast tellisin oma armsale ja ägedale emale lilled siit
 ja kuna mu ema elab suhteliselt kaugel, siis on äärmiselt mugav saata lilled kulleriga.
Tellisin emale imeilusa kollase roosikimbu, millele lasin juurde panna kaardi koos luuletusega. Ma siiralt loodan, et emale meeldib see pisikene üllatus, see on vähim mis ma teha saan ja kui kannatan juba pikemaid vahemaid kõndida, siis sõidan esimese asjana Talle kindlasti ka külla.