Kiirpostitus

Ma ei tea, mida kirjutada. See esimene lause tundub juba maru absurdne ja totakas, mida siia üldse alustuseks kirjutada. Kuid kuna üks putukas (loe: Linda) koguaeg räägib, et Tal pole mitte midagi koolis teha (sest tänapäeval ju noored vist koolis õppimisega ei tegelegi), siis mõtlesin, et teen üllatusliku kiirpostituse, kust Lindake saaks omale elutarkusi ammutada.
Niisiis, istun voodis ja "vahin" monitori, pea on tühi ja sõrmed takerduvad klahvide taha, sest kui mu aju keeldub väljastamast käsklusi sõrmedele, siis ei saagi kirjutamine sujuvalt kulgeda.
Ma otsustasin, et kirjutan järgmisest lõigust kogu teksti ilma tühikuteta, et Teil oleks natukenegi põnevam lugeda.
MakirjutasintänaLindasünnipäevablogipostituselesellisekommentaarijaarvasin,etseesaabolemapäriskeerulinelugemine,agamaolenvistomapimedusesäraunustanud,etsilmadonühedvõimsadasjandused,sestLindareaktsioontühikutepuudumiseleolitäiestinull.Selleasemel,ethakataräuskama,etKaiii,kustühikudonvõietmiksSaniikirjutasid,siislalisesTa,etkuinunnukommentaarseeonjamiumiu.Oii,kellonjubaülesüdaööjajärgminekuupäevkukkus.Mulleeimeeldiseekohesugugi.Oleksineelistanudjõuda22numbrisisse.Ah,aitabsellestjamast.

Käisime täna Janeti ja Joosepiga toidupoes ja eriliseks teeb asja see, et me ei käi just väga tihti koos shoppamas. Täna, peale seitset koosveedetud aastat, sain ma lõpuks teada,et miks küll eelistab minu teine pool üksi poes käimist. Nimelt ei meeldi Talle see, kui Janet käib poes riiulite vahel kaasas, sest siis tunneb Joosep vastutust jälgida koera, isegi siis, kui selleks pole mitte mingit põhjust. Nägijate probleem see nägemine.
Igatahes leppisime kokku, et ma olen nõus jätma Janeti kohta hoidma. Janet on vägagi hea kohahoidja ja kui ütlen, et hea kohahoidja, siis pean silmas loomulikult seda, et ei liigu kuskile ära ja ei lähe omapäi shoppama või niisama jalutama. Seega võin olla kindel, et mingil hetkel ei kostu üle poe megafonidest teade: "Tähelepanu-tähelepanu! Üks juhtkoer otsib oma peremeest ja jalutab poes üksi ringi!"
Nagu ühel juhtkoerakasutajal muistsel aal juhtus. Koer jäi ka kenasti kohta hoidma, aga ainult nii kauaks, kuni peremees silmapiirilt kadunud oli, siis otsustas juhtkoer minna ja oma aega sisustada millegi paremaga, mis rohkem mokka mööda.
Janet aga lamab, lamab, lamab ja lamab ning kui Tal oleks käekell või lausa stopper, siis ma kujutan seda nii elavalt ette, kuidas seda kannatamatult piidleks ja nii kui Tema etteantud aeg läbi saab, hakkab üle poe kostuma üksikuid hädahaugatusi, mis kõlaksid inimkeeli tõlgitult järgmiselt: "Mind on unustatud! Tulge mulle järgi! Ma ootan! Mulle ei meeldi oodata! Kas kuulete?! Ärge unustage mind...ma olen ikka veel siin üksi! Kaiiiiii!!!!"
Jep, nutikamad lugejad on vist juba aru saanud, et tänased hilisemad poekülastajad said kuulata ühe juhtkoera aariat...kui mitte tervet vaatust, siis osa sellest kindlasti. Meie kärutasime ostukäruga rõõmsalt poeriiulite vahel ringi, jõudsime piimaletini ja tuli esimene vaiksem haugatus. Ignoreerisime, kuid järgmise haugatuse peale saatsin Joosepi korda lööma. Ise ma ei saanud ju teadupärast minna, sest n-ö mu silmad olid ootesaalis lamamas ja neid oligi vaja minna rahustama. Joosep tuli tagasi, kuid vaid hetkeks, sest siis hakkas Janet nõudlikumalt haukuma ja nii ma andsin Joosepile uue korralduse, minna ja tuua see hädapätakas minu juurde. Oh seda rõõmu, kuid mina ignoreerisin Janetit, sest niigi oli halb variant see, et sai oma haukumise provokatsiooniga seda, mida oli endale eesmärgiks seadnud - tähelepanu.
See on nagu lapsega, et lapse jonnile ei tohi järgi anda, sest järjest raskemaks olukord muutub ja lõpuks ei vali laps enam kohta ka, et kus röökima pistab ja halvimal juhul end ka selili muda sisse viskab. Kuid kui lapsevanematele, kellel on poes röökiv laps põrandal, vaadatakse pigem kaastundlikult otsa, või tänatakse Jumalat, et nende laps selline pole, või mõeldakse, et vot sellepärast meie endale lapsi ei muretsegi, või mõeldakse, et mina kasvatan küll oma lapse teistmoodi üles ja väldiksin juba eos selliste piinlike hetkede tekkimist. Aga haukuvale koerale ja Tema peremehele vaadatakse pigem sellise pilguga "Issand, kui kasvatamatu ja halvasti käituv koer ja ise veel juhtkoer".
Lisaks julgen ma kahelda, et ma leiaksin sellise asutuse, kus ollakse nõus kannatama koera haukumist, et saaks seda mingilgi moel välja treenida ja kas see on üldse enam võimalik. Ma tegelikult olen ma suures osas selle olukorra ise põhjustanud, kuna ma kasutan võimaluse korral äärmiselt vähe nägija abi ja seega on Janet minuga igalpool kaasas, kõik võimalikes ja võimatutes kohtades. Sellise privileegiga on preili juhtkoer ära hellitatud. Kuid samas positiivse asjana võib vaadelda asja nii, et tänu mitmekülgsetele keskkondadele, on juhtkoer Janeti kogemustepagas üüratu ja oskab end tsiviliseeritult ülal pidada. Janet on lihtsalt hella hingega, sest kodus üksi olemist pole Ta kunagi seedinud, aga nüüd ei kannata üle 10 minuti üksi poes kohta ka hoida. Saba kinni, nokk lahti...nokk kinni, saba lahti!

CONVERSATION

2 kommentaari:

  1. Kai, see on väga armas, et Sa minule siiski mõtlesid ja hoolitsesid selle eest, et füüsika tund kiiremini läheks :p
    Ausalt, ma terve aja kuulasin ka õpetajat, aga kui Ta räägib kuskil 8-9 minutit vee tihedusest, siis ei jäänud ma mingist uuest infost ilma.

    VastaKustuta
  2. Pole tänu väärt! ;)

    PS. Võid teist korda ka postituse läbi lugeda, kuna ma suti-suti tuunisin ja täiendasin seda ;)

    VastaKustuta

Back
to top