Tuntud blogija surmast

Istusin jupp aega vaikides tühja blogiakna ees mõeldes, et kust alustada ja mida öelda või kas üldse öelda. Mul on juba mitu päeva peas üks mõte keerelnud, mis tahab välja ütlemist, kuid olen endaga pidanud siin sisemist võitlust, kas suruda oma mõtted ja tunded alla või siis need avalikustada. Kui päris täpne olla, siis need mõtted on mind vaevanud alates möödunud nädala reedest, mis teadupärast oli üpriski must päev meie ajaloos. Nimelt lahkus meie seast armastatud ooperidirigent Eri Klas, kuid mitte ainult. Sel päeval lahkus meie seast ka tuntud blogija Kadri Luik, kes oli blogi Julgus mõelda, julgus öelda autor. Kirjutasin kunagi varem ka Kadrist oma blogis, sest ma tutvusin Kadriga teismeeas diabeetikute lastelaagris. Jah, meil oli neljane tüdrukutetuba ja olenemata sellest, et me kõik olime eranditult väga erinevad isiksused, siis sellegipoolest oli meil üks asi ühine- suhkruhaigus. Kadrit meenutades meenub koheselt tema suhtumine ellu, mis ausalt öeldes meil teistel diabeetikutel suu ammuli ajas. Ta teadis juba teismelisena, et temast saab tuntud ajakirjanik / kirjanik ja võtku mis võtab, aga temast saab kuulus ja tuntud inimene ja mingisugune suhkruhaigus teda sel teel küll ei peata.

Kui lapsdiabeetikud kokku saavad, siis ikka räägitakse oma kolmekuu keskmistest ja muidu veresuhkrutest ja kui kellegil oli vahest hommikuti veresuhkur üle 10 või isegi suisa 15 kanti, siis Kadri teatas muretul häälel, et tal on pidevalt ja koguaeg sellised suhkrud. Tol ajal me tüdrukutega muud väga teha ei osanud, kui lihtsalt suu ammuli kuulata ja ei jõudnud ära imestada, et kuidas ometigi saab üks inimene nii hooletult ja ükskõikselt oma haigusesse / tervisesse suhtuda. Aastad möödusid ja suhtlust kui sellist oli vähem, võiks öelda isegi, et pea olematu. Kuid kui peale mitmeid aastaid uuesti Kadriga suhtlema sattusin, siis oli tõeliselt vahva kuulda ja lugeda, et tema unistus ongi täitunud- ta on tuntud blogija ja kirjanik, kuid alles mõni aeg hiljem sain ma aru, et millise hinna on ta selle eest maksnud. Ulatuslik veresoonte ummistus, mis viis Kadri 2010 ajuinsuldiga haiglavoodisse ja mõned aastad hiljem lisandus ka südameinfarkt. Need olid selged märgid Kadrile, et tuleb puhata, tuleb anda puhkust oma organismile ja mõelda endale. Mäletan Kadri FB seinapostitust, mille kirjutas haiglas olles peale südameinfarkti, kus kirjutas, et arstid imestavad, et ta on üldse veel elavate seas ja et talle pandi hingele, et võtaks aega enesele ja hakkaks hoolikamalt oma tervist jälgima.

Alguses nagu isegi vist hakkaski usinasti toitumist jälgima ja suhtlesime privas, kus ma andsin talle ka seoses neerupuudulikusega nõu, et mida süüa ja mida pigem vältida. Kuid jälgides Kadri FB seina, siis märkasin, et ikka jätkas oma elu elamist ja nautimist vanal moel. Ühelt poolt oli see lihtsalt nii uskumatu, sest mulle ei mahtunud pähe, et miks inimene niimoodi mängib oma tervisega ja teisalt mõtlesin, et täiskasvanud inimene, ise teab mis teeb.

Kadril oli tohutult palju jälgijaid ja olgugi, et kõikide tema sõnavõttudega ma alati ei nõustunud, siis tema sõnum inimestele oli lihtne: tehke head, märgake, hoolige, armastage. Kõik on tõeliselt head soovid ja väga paljud nimetasid Kadrit ka valgusetoojaks. Ma isiklikult ühele inimesele nii ülistavat nimetust ei annaks, kuid kuidas keegi ja mida kellegile vaja oli. Kadri kirjutised olid tõesti inspireerivad, positiivsed ja ärgitasid tõesti rohkem head tegema. Kuid kogu selle hea sõnumi juures, mida levitas, kummitab mind just see soovitus, et hooligem üksteisest rohkem. Ma mõtlen ja mõtlen ja ma ei suuda kuidagi seda tükikest puzzlesse asetada nii, et see moodustaks ühtlase ja tervikliku pildi. Kas enne, kui hakata kõigist teistest suure hurraaga hoolima, ei peaks enne endast hoolima või vähemalt samaaegselt ka enda eest hoolima ja hoolitsema? Ma lihtsalt lugesin Kadri FB lehel Julgus mõelda, julgus öelda järelhüüde ja need olid kohati ikka nii kurvad, inimesed on leinas ja neil on valus. Nad on kaotanud oma mentori, oma teejuhi või selle inimese, kes andis oma kirjutistega neile uuesti sihi kätte, kui see kippus kaduma, kuid nüüd see inimene on meie seast lahkunud. Olukorra teebki kurvaks just see asjaolu, et ei ole keegi meilt Kadrit julmalt ära võtnud, mitte keegi ei ole selles süüdi- ei saatus, ei Jumal, ei teised inimesed, nagu mõned tema jälgijad arvasid (kopeerin siia ühe järelhüüde "Ta jagas ja aitas teisi,kahjuks pyydis aidata ka neid ,kes polnud seda väärt ja talle haiget tegid ,selliste pärast see juhtuski ,ma kardan...Puhka rahus !"). 

Kordan veelkord, mitte keegi teine pole meilt Kadrit ära võtnud...peale Kadri ise, kes lihtsalt ei hoolinud endast ja oma tervisest. Ja siin tekibki minul see tugev ja vastumeelne vastuolu, kui inimene soovitab, et hoolige teineteisest, siis miks võttis aeglaselt endalt oma hoolimatusega elu? Miks ei mõelnud nendel hetkedel siis neile inimestele, kes jäävad maha teda taga nutma? Kadri ema ja vanaema...milline kohutav ja korvamatu valu ja lein, mitte ükski lapsevanem ei peaks oma last matma.

Ma ei soovi nii mõelda, ma ei soovi nii tunda, kuid kahjuks nii ma tunnen ja mõtlen. Ma loodan siiralt, et suudan mingi aeg enese jaoks selle sasipuntra lahti harutada. See tundub ikka veel minu jaoks nii sürrialistlik, et Kadrit pole enam meiega. Koguaeg tiksub kuklas, ma ei teagi mis asi...soov ehk, et ühel päeval tuleb netti teade, et see kõik oli mingisugune nõme performance ja tegelikult on ta täitsa elus ja tervise juures.