Emakaväline rasedus

Kuulsin täna õudu ja õõva tekitavat lugu emakavälisest rasedusest ja sellest, kuidas naistearst ei suutnud seda pea kahekuulist emakavälist rasedust tuvastada ning mille tulemusel oleksime meie äärepealt väga kalli ja olulise inimese kaotanud. Ma ei hakka anonüümsuse mõttes avalikustama, et kes see inimene mulle on, kellega taoline hirmuäratav lugu juhtus ja kes pidi kogu selle protsessi läbi tegema, rääkimata veel perekonnast, kes tundis samuti meeletut hirmu.
Lugu ise ei ole mingisugune küla pealt üles korjatud klatš, vaid just täna suhtlesin tolle inimesega telefoni teel, seega ei kehti siin see ütelus "naised saunas rääkisid". Lugu nimelt järgmine...
Tollel naisterahval tekkisid aga ühel hetkel rasedussümptomid ja tunne oli ka selline imelik, kuid samas kõhkles, kuna võttis rasestumisvastaseid pille. Aga, et kahtlustele kinnitust saada või need ümber kummutada, siis läks ja ostis kindluse mõttes rasedustesti, mis kinnitas kahtlusi- test oli positiivne. Naine pani koheselt aja naistearstile. Naistearst vaatas patsiendi läbi ja teatas, et kõik on korras ja et rasedust ei ole ning lisas, et vahest võivad rasestumisvastased pillid valerasedust näidata. Päris rahule ta selle vastusega ei jäänud, sest enesetunne ei peta ju, aga kuna naistearst ütles, et osad pillid võivad seda põhjustada, siis lasi igaks juhuks endale teised pillid välja kirjutada. Kui järjekordne nädal oli möödas, aga tunne oli ikka nagu rasedal, siis läks apteeki uue testi järele, mis endiselt veel näitas kahte triipu ehk rasedust. Naisterahvas pani uuesti aja kirja günekoloogile ja ikka üks ja see sama jutt- teil ei ole rasedust.Ühel päeval tundis naine aga tugevat valu alakõhus ja see oli nii meeletu, et võttis momentaalselt üle kere higiseks ja ütles, et ei suutnud end isegi liigutada, vaid lebas liikumatult vannitoapõrandal. Mingi aja möödudes suutis end vanni vinnata ja istus sooja duši all, mis õnneks tõi leevendust ehk et valu andis mõneks ajaks järgi, aga mitte kauaks. Mida aeg edasi, seda kaootilisemalt need alakõhuvalud tulid ja läksid. Täpselt ei tea millal, aga mingist hetkest liikus valu üles ja kiirgas ka rinnakusse ning veel mõni aeg hiljem ei tundnud enam üldse valu, vaid tundis lihtsalt, et ei jaksa enam hingata...nagu oleks keegi talle betoonbloki peale tõstnud ja et pilt hakkab eest kiskuma. Kui alguses kahtlustas, et asi on võimalikus raseduses või kõhuprobleemis, siis nüüd enam polnud ka selles kindel. Lõpuks, kui valu oli nii meeletu ja hingamine vaevaline, et isegi enam rääkida õieti ei suutnud, kutsuti kiirabi. Noh kiirabi kontrollis esmalt, et kas on kõhugaasid ja tegid valuvaigistava süsti. Õnneks oli kiirabil nii palju oidu tunnistamaks, et nemad ei oska ega saa siin midagi teha ja viisid naise EMOsse, kuna valuvaigistav süst ei toonud loodetud tulemust.  EMOs pandi ta sinna pikali koos tilgutiga, kus need kõik esmased haiged pannakse, kes on pääsenud EMO ooteruumist edasi. Igaks juhuks rääkis naine eelneva loo ka ära, et mis nende rasedustestidega on olnud ja et käis naistearstil, aga midagi ei näidanud ja et kasutab pille jne. Selle jutu peale viidi ta üles naistenõuandla osakonda vms ja osakonnajuhataja isiklikult vaatas ta üle. Kui oli paar minutit vaadanud, lausus, et peame koheselt opereerima, muidu Sind varsti enam meiega ei ole.
Mis siis selgus?
Selgus, et tegu oli kahekuulise emakavälise rasedusega. Arst selgitas, et esimene valu, mida naine kodus olles tundis, oli see valu, kui lõhkes munasari ja organism sai kliinilise šoki. Lõhkenud munasarjast hakkas aegamööda kõhuõõnesse verd voolama ja selle paari päevaga, mil see kammajaa kestis, oli kõhuõõnsusesse voolanud poolteist liitrit verd. Arst lisas, et tavaliselt on see väga vähese aja küsimus, kui munasarja lõhkemise tagajärel on minek. Too naine pääses seekord kolme lõikehaavaga kõhul, ühe eemaldatud munasarjaga ja suure ehmatusega. Too naistearst, kes kinnitas, et rasedust pole ja saatis emakavälise rasedusega naise kahel korral tagasi koju, ootab arvatavasti põhjalik selgitustöö, kuna osakonnajuhataja tahtis teada, kes oli arst, kes teda läbivaatas ja koju tagasi saatis. Naistenõuandla või osakonna juhataja lisas veel, et mitte ükski rasestumisvastanepill ei näita valerasedust, selleks peab olema mingi muu põhjus. Ja kui on emakaväline rasedus, siis selle aja peale oleks pidanud naistearst kohe nägema, et asjalood on valesti, kuna munasarjad olid selleks ajaks täiesti eri suurused (ühe munasarja läbimõõt oli 1 cm ja teisel 3 cm, viimane ka siis lõhkes). Arst veel pani südamele, et kui ikka sellist enneolematut valu tunnete, siis kindlasti tuleb sellele tähelepanu pöörata ja kohe tulla EMOsse.
Miks ma selle siia kirja panin?
Sellepärast, et võib-olla aitab see kellegil hoiduda sellisest läbielamisest või kui kellegil on sarnane olukord, kus ka väidetakse, et ei ole rasedus, ei ole rasedus, siis selle loo põhjal oskaks ehk järgmine naine ise küsida või arsti tähelepanu juhtida teatud asjadele. Kuigi no minu arvates ei ole see patsiendi asi midagi juhtida, et kuule kontrollige mul seda ka ja tehke need analüüsid jne, selleks ju ongi aastaid õpitud arstiks, et  arst võiks ja peaks nii pädev ikka olema, et sellist eluohtliku olukorda vältida / ära hoida. Keda Sa siis veel usaldad, kui mitte arsti...?!
Täpsemalt ja rohkem emakavälise raseduse kohta saate lugeda siit
.

CONVERSATION

7 kommentaari:

  1. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  2. Mind aga paneb imestama, et kui sarnaseid olukordi ikka ja jälle esineb, et kuidas ei teki arstidel n-ö teadmistepagasit, mida tasuks kindlasti kontrollida vms. Eriti kui sümptomid on sarnased jne.
    Mul hea meel, et Sinu emakasisene rasedus suudeti säilitada. Mitmenda kuu pealt Sul avastati emakaväline rasedus?

    VastaKustuta
  3. Kas lõhkes ja eemaldati munasari või ikka munajuha, kus rasedus oli? Loogiliselt peaks munasaei siis alles ikka jääma.

    VastaKustuta
  4. Munasari eemaldati, kuna rasedus oli munasarjas. See oli see üli haruldane juhus.

    VastaKustuta
  5. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  6. Minul on see kohutav kogemus alles käsil :(
    Mul hakkasid rinnad kasvama ja kõht oli kuidagi imelikult punnis. Päevad nagu kestsid,kuid viimased olid rohkem sellised määrimise moodi. Olid aeg-ajalt sellised gaaside moodi valud(mina nii vähemalt mõtlesin) ja ei pööranud sellele tähelepanu. Tegin 30 juuli rasedustesti, mis sekundiga näitas kahte triipu. Mul abikaasa oli pea kuu kodunt eemal olnud ja teadsin,et see rasedus ei saa väike olla. Sain järgmiseks päevaks arsti aja,kui olin kõik oma juttu ära rääkinud. Arstil siis selgus,et mul on emakaväline rasedus ehk täpsemalt nurgarasedus,mis on väga erakordne ja suurema riskiga(rasedus oli kuskil 7+ nädalat). Minu olukorras oli vaid kaks võimalust kas lahtine kõhulõikus,mille käigus lõigatakse välja parem munajuha koos tükikese emakaga või siis mitte-kirurgiline ravi ehk süst(metotreksaad). Kui arstile läksin oli mul hormooni tase pea 6000 ja eilse seisuga juba 47,kuid see raseduskolle on mul siiani emakanurgas. Kõhuvalud on väiksemaks jäänud,peale süsti olin nädal pikali maas. Kuna see raseduskolle asetseb väga erakordses kohas siis risk on suur,et emakas võib koos munajuhaga lõhkeda ja olen iga nädal UH-s käinud ja verd andnud. Kohe kui peaks tekkima hullem kõhuvalu või verejooks pean erakorralisse minema. Praeguseks ootan ja loodan,ega muud teha ei saa. Arst täna küll mainis,et vb ma siiski lõikusest ei pääse,kuna see raseduskolle pole üldse väiksemaks läinud.

    VastaKustuta
  7. Ei ole arstidel teadmisi juurde tulnud veel praegugi..
    Ja aasta meil juba 2018. Oli ka mul emakaväline.
    Käisin naistekas ja öeldi et kõik on korras( läksin probleemiga et alakõhu valud ja määrimine juba kuu aega,lisaks ka kuumahood ja pilt eest) saadeti koju . Kirjutati veel verd kinni pidavaid tablette..peale nende võtmist olid valud veel hullemad..isegi pissil käies hoidsin kõhtu ja nutsin...kahe nädala pärast viisin end emosse ja kohe noa alla..võeti munajuha sest oli liiteid täis ja päästa polnud midagi. Opi arst veel kiitis takka,et vapper naine nii palju kannatanud ( op oli väga pikalt läinud ja moodustis juba 5x7cm suur) a no mis üle jääb muud kui hambad risti ja kannatada kui spetsialist ütleb,et kõik on hästi. 😖

    VastaKustuta

Back
to top