Ärge tundke end kuidagi kehvasti

Tahaksin kirjutada komplimentidest ja tunnustusest, aga mul on sellest tiba imelik siia kirjutada, kuna sellisel juhul peaksin veidi laskuma sinna, kus ma avaldan teile, kui palju ja tihti ma kuulen ja saan kiitusi võõrastelt inimestelt ja seega tundubki see mulle veidi mingi nurga pealt natuke nagu enesele pai tegemine. Kuid tegelikult pole siin oluline see, et kui palju keegi mind kiidab ja ohkab, et küll mina olen ikka tubli ja vapper ja vaimustav ja veelkord tubli, siis tahan hoopis peatuda hetkel sellel, et ka teised inimesed on tublid. Jah, lugu on nüüd nii, et ei möödu mitte ainsatki nädalat, kus täiesti võhivõõrad inimesed internetis, bussipeatuses, kaubanduskeskuses, tänaval, vorstileti taga jne kohtades astuvad ligi ja tunnustavad mind, et ma saan pimedana nii hästi hakkama ja milline eeskuju ma ikka oma positiivsusega olen jne. Kõik on väga armas ja tore ja ega ma ei eitagi, et taoline tähelepanu ja hea sõna muudab päeva kohe rõõmsamaks ja teeb hingele pai, aga siis miskipärast väga sageli lisavad inimesed lõppu, et neil on lausa häbi oma virisemiste ja vingumiste pärast, et nad peaksid üldse oma eluga palju rohkem rahul olema, sest on n-ö terved ehk nägijad. Okei, ma saan pointist aru küll, et mida inimesed selle all mõtlevad, aga ausalt, mina küll ei arva, et peaksite kuidagi oma paha tuju, virisemist või ma ei tea mida häbenema ja mõtlema, et oi, võrreldes Kaiga pole minu elul häda midagi. Ega suurel enamusel arvatavasti midagi väga katastroofilist polegi häda, aga teate mis? Ega minu elul pole ka viga midagi ;) Ma arvan, et see, kas inimene näeb või ei näe, kõnnib või ei kõnni, kuuleb või ei kuule jne ja et kuidas igaüks oma olukorras eluga hakkama saab, ei tähenda, et inimene ei võiks suti vahel mõrudaid mõtteid mõelda või viriseda, et miks see lumekoristusmasin iga hommik mulle maja ette lumekuhja lükkab või et miks see inimene mul ees kooserdab ja kogu kõnnitee enda alla võtab või miks jälle nii palju vihma sajab või miks ma ei suuda seda kooki üks kord eluski normaalselt küpsetada ilma, et see põhja ei kõrbeks vms.Kõik sellised olukorrad on igapäevased ja kuulge, inimestel on emotsioonid ja vahel lihtsalt on nii, et ei suuda neid vaos hoida ja kui lipsabki virin ja jorin üle huulte, siis sellepärast või nende kordade pärast ei peaks end küll keegi hingepõhjani ära neenma või enda peale kuri olema. See virisemine on paraku inimestel loomuses ja ausalt, ega mina ka koguaeg päike põues ja naeratus näol ringi silka...oii, kaugeltki mitte ja kui keegi mõtleb, et aga ta on ju pime ja tal võiks ju olla natuke rohkem olla õigust toriseda, siis tegelikult on mul nägijatega sama suur õigus või mitte õigus viriseda. Seega ma arvan, et ärge tundke end halvasti, kui mõtlete sellele, et mina kaotasin nägemise, aga vot kus lops, suudan ikka naerusuine olla ja elu nautida. Pealegi võõrastele ju kõige esmane kuvand ongi see, et küll see inimene on üks lõpmata positiivne ja naerusuine, aga see on ju kõigest inimeste kuvand, mis jäetakse endast n-ö esmakohtumisel, aga kui õpite inimest rohkem tundma, siis selgub, et oi näe, ta ka ikka vahel vingub. Kes vähem, kes rohkem, kes avalikumalt, kes privaatsemalt ja kodus teki all, aga kõik me viriseme ja vingume ning seda väga erinevate asjade pärast. Kui mind ajab võib-olla närvi see, kui ma just panin pestud puhta kleidi selga ja minu vallatust täis juhtkoer hüppab rõõmust poriste käppadega mulle peale, siis ausalt öeldes tõmbab selline asi meele mõrudaks küll ja hakkan ohkima, sest minu jaoks on välimus üks olulisemaid asju minu juures, kuid samas teine inimene võib selle peale öelda, et noh mis siin ikka, juhtub ikka ja kleidi saab ju pessu panna ja kapist uue kleidi võtta- pole probleemi. Aga vot näe, minu jaoks siiski on see olukord, mis varjutab veidi minu päikest, kuigi tean, et samal ajal on maailmas palju tõsisemate probleemide ja muredega inimesi, kui minu tühipaljas kleit, mis sai natuke poriseks, jube õudne lugu küll, eksole. Novot, ja selliste asjade pärast, kus inimeste vaated elule, eesmärgid ja kõik see on erinev, siis ma arvan, et keegi ei peaks end halvasti või piinlikust tundma. Go for it, mind küll ei sega, kui te virisete. Pigem näidake ausalt oma tunded välja ja see on palju siiram ja vahetum suhtlus, kui koguaeg mingi pushitud rahulolu ja rõõm.
Jah tõsi, sellel virisemisel ja virisemisel on aga minu meelest ka vahe sees, et kui Sa virised asjade üle, mida Sa tegelikult saaksid ise muuta, aga Sa ei viitsi või ei taha, aga viriseda viitsid, siis vot neid inimesi ma tõesti eriti ei mõista. Selline asi mulle ei istu. Või see, kui midagi juhtub ja inimene viriseb, aga jääbki virisema ja soiguma, et oioi, küll on ikka halvasti ja miski paremaks ei lähegi ja kui praegu on kõik hästi, siis raudselt homme on jälle kõik halvasti. Vot see ajab küll närvi. Naljaga võib sellist hala teha, aga kui inimene päriselt sedasi joriseb, siis mina sellist jorinat kuulata ei viitsi. Nii et, kui tahate miskit mulle või kellegile teisele hästi öelda, siis ärge selle arvelt end küll maha tehke, sest ka teil on väga palju häid omadusi, mis võib-olla on näiteks ehk minu suur puudus! ;)