Ma suudan hetkega kõik ilusa ära rikkuda

Lõpuks ometi naases eile Joosep koju, keda ma suutsin selle nädalaga kohutavalt palju igatsema hakata. Lausa nii palju, et viimane päev ja öö muutsid mu emotsionaalselt ebastabiilseks. Kuna ma ei teadnud, mis kell Joosep täpselt koju jõuab, aga ma tahtsin teda korralikult vastu võtta ja tervitada (nagu need 60de koduperenaised, et kui mees koju tuleb, siis on kodu koristatud, toit ahjus, naisel soeng ja kodukaltsud ilusa kleidi vastu vahetatud, lastel tatised ninad pühitud ja korralikult esikusse rivistatud). Mul oli ka siis kodu koristatud, ise nägin ka enam-vähem hea välja ja toitu hakkasin ette valmistama peale keskpäeva. Ajastus polekski parem saanud olla, sest kui Joosep koduuksest sisse astus, siis mul oli kartulipuder valmis, peediküüslaugusalat valmis ja kaelakarbonaad ka kohe-kohe valmimas. Läksin siis Joosepit kallistama, aga no nagu ma alguses mainisin, siis minusse oli selle nädala jooksul seda igatsust ikka vääga palju kogunenud ja no mõelge, ma polnud saanud ju vahepeal teda üldse kõdistada, näppida, kiusata, musitada ja nüüd ta seisis seal täies hiilguses ja mina tundsin end hetkega nagu väike laps kommipoes. Ma tahtsin kohe 146 kallistust ja triljon musi saada, aga ma sain AINULT ühe NÄRUSE kallistuse, mis kestis AINULT NÄRUSED 10 sekundit ja AINULT ühe musi ning siis tervitas oma labraator Pythonit (jajaah, inimese parim sõber ja kes samuti igatses oma peremeest) ja no siis see minu emotsionaalne ebastabiilsus lõi välja ja ma hakkasin koheselt oma väikese ajuga mõtlema, et einoh, ma olen madalamal kohal kui koer (hästi loogiline, eksole :D ). Ma ise ei jõua ka ära imestada, et kust küll minu loogika pärineb, lihtsalt vaimustav.  Nii ma siis seal mossitasin ja olin enda peale veel selle peale ka tige, et tahtsin ju ideaalset tervitust oma mehele, mille olin korduvalt oma peas isegi läbi mänginud. Aga nüüd käkerdasin selle ise ära. Aga võib-olla sellepärast minu arvates kõik metsa poole kiskuski, kuna ma olin järjekordselt oma peas mingisuguse "mängukava" välja mõelnud, et mida mina teen , ütlen ja kuidas istun ja astun jne ja kuidas tema siis reageerib jne. Kuid ma ei saa ju eeldada, et kõik läheb minu plaanikohaselt, kui teine osapool pole isegi oma rollist teadlik, mida peaks n-ö minu tsenaariumi kohaselt etendama. No õnneks Joosep suutis ikka mu maha rahustada ja ma sain õhtu jooksul ikka mitu kallistust ja Joosep isegi talus Eurovisiooni ära, mis taustaks mängis :D Vahepeal sõitis mul muidugi katus taas ära ja see nägi välja umbes nii, et ma läksin istusin Joosepile sülle ja haarasin tal kaela tagant kinni ja siis raputasin häästi kõvasti ja ütlesin: "Sa oled koduuuus!"  Selline igati tervislik ja rahulik viis oma rõõmu väljendamiseks. Õhtu jooksul suutsin veel oma suurest ajameelsusest ja õnnejoovastusest kulmupidi vastu uksenurka joosta, sest läksin korra magamistuppa ja lükkasin selja tagant ukse pooleldi kinni ja loomulikult unustasin selle ära. Esiteks ei tohi mitte kunagi pimedaga koos elades uksi pool kinni või lahti jätta, sest siis juhtubki nii, et pime jookseb selle ukse endale näkku. Uksed peavad olema alati, kas täiesti lahti või täiesti kinni. Ja teiseks on see eilne kõige suurem lollus sellepärast, et ma ise tekitasin endale sellise ohtliku olukorra ja siis veel unustasin ära kah. Igatahes nüüd mul parem kulm veits paistes, aga õnneks mitte sinine ja seda arvatavasti tänu Joosepi kiirele reageerimisele, kes mulle koheselt tõi sügavkülmast külmutatud köögiviljapakendi. Ahjaa, enne tuli kallistas mind ja uuris, et kas ma sain nüüd uksega kokkupõrke tagajärel taas nägijaks :D
Igatahes Joosep on nüüd kodus ja ma olen nii rõõmus ja ma sain lõpuks ometi end välja puhata, sest nii veider kui see ka poleks, siis üksi magades ärkasin ma öösiti pidevalt ja korduvalt üles (pidasin psaikode ja kummituste valvet), aga Joosepi kaisus magan nagu nott.