Pommuudis

Nagu te kursis olete, siis käisin eile natuke verd laskmas ehk analüüse andmas. Tänaseks pidid vastused saabuma, aga tegelikult juhtus hoopis nii, et vastused saabusid juba eile õhtul. Tean seda sellepärast, kuna mu perearst isiklikult helistas mulle, et mulle päeva kõige kohutavamat uudist teatavaks teha. Arst oli ise üpris mureliku ja kohkunud häälega. Mina suutsin samuti hetkeks juba kõige hullemat mõelda (no et mul on 4 astme ajukasvaja ja ma olen põhimõtteliselt suremas). Kuna Joosep ka kuulis, et arst helistab analüüside pärast, siis arvas ka esiti, et midagi hullu on avastatud ja tuli istus emotsionaalseks toeks minu kõrvale. Arst siis veidi kogus end ja teatas mulle ka oma suurt avastust- mu kreateniin on 260 ehk et mul on neerupuudulikus. Vabandage minu sarkastilisust, aga vau! Päriselt...vau! Peale info teatavaks tegemist, jäi arst teisele poole toru ootele, et noh, mis ma nüüd selle uudise peale kostan või milline on minu reaktsioon. aga mina ei osanud kuidagi reageerida, sest halooo, ma olen täiesti teadlik oma neerupuudulikusest ja seda suisa enam kui 10 aastat juba. Aaa, reageerida oskasin ma selles mõttes küll, et mul langes kivi südamelt, et mul pole ajukasvajat või muud vähilist. Ma ei tea kohe. Ma saan aru, et perearst on meil siin suhteliselt uus. Paar aastat vist ja ilmselgelt ei jõua end kõikide patsientide haiguslugudega kurssi viia (eriti veel, kui on mind reaalselt paar korda ainult näinud), aga ma siiski eeldaks, et enne kui mulle helistab, siis uurib veidi minu eelnevat haiguslugu.
Igatahes, kuna kreateniini osas andsin rahustava selgituse, siis jättis selle asja sinnapaika. Aga järgmiseks võttis ette kaaliumi, mis on samuti kõrge. Noh, sellest olin ma ka teadlik, sest see samuti seotud neerupuudulikusega. Üldiselt kõik, mis on referensist väljas, on seotud enamjaolt minu neerudega. Lõpuks siis ütles, et aga ma olevat kurtnud õele, et mul on kollakas jume. Ma siis seletasin, et kui haige olin, siis tõepoolest olin näost kollane, aga samas hemoglobiin on ka madala võitu (109), pluss purgi täis pintslisse pistetud C-vitamiinid, et ju need tegid siis oma töö, sest maksanäitajad olid kõik korras. B ja D vitamiininäidud samuti ja kõikvõimalikud vähiproovid olid negatiivsed. Olles selgitanud arstile oma analüüside tulemuste põhjuseid ja tagamaid, siis uuris, et aga kas mul kaebusi on? Kas jalad või käed krambitavad? No mul tõesti peale selle näo kollaka jume, mis mul külmetusviiruse ajal oli, muid kaebusi ei ole, aga arst ütles, et ta siiski ei tahaks mind sedasi jätta ja saadaks mu Pärnu EMOsse. EMOsse?! Ma ei mõista, et mis asja mul sinna EMOsse veel on? Ma olen ikka kogu aeg aru saanud, et EMO on erakorralistele patsientidele. No näiteks, kui ma jätaksin kõik kümme sõrme korraga sahtli vahele ja selle tulemusel murraksin jalaluu, et siis ma jooksen oma katkise luuga erakorralisse ja nõuaksin, et pangu mind igaks juhuks üleni kipsi. Aga mitte kroonilise diabeedi, aastate pikkuse neerupuudulikuse või külmetusviiruse ajal põetud näokollasuse tõttu. Minu erialaarst on Tartus ja miks ma peaks minema Pärnu EMO valvearsti niigi vähest aega kulutama? Lihtsalt selleks, et ta saaks üle kinnitada juba ammu teada info. Jaah, tõepoolest, Teil on neerupuudulikus. Jaaah, Teil on endiselt I-tüübi diabeet.  Kõik analüüsid on verest võetud, mida üldse võtta annab. EMOs saaksid nad minult veel ainult uriiniproovi nõuda ja kanüüli kaudu jällegi igaks juhuks NaCl sisse siristada, aga mis edasi? Ma arvan, et EMO on nüüd küll viimane koht, kuhu mind oleks tarvis saata. Täpsemate asjaolude selgitamiseks või täiendavate uuringute tegemiseks tuleks patsient pigem saata koos saatelehega ikka haiglasse. Ja seda ka mitte mingisugusesse suvalisse, vaid ikka TÜ kliinikumi. Aga noh, mis ma siin ikka imestan. Sama perearst on mulle aastaid tagasi diagnoosiks pannud ka: kirjaoskamatu. Ma ei viitsi seda lugu siin uuesti hakata nämmutama, aga lühidalt oli lugu järgmine. Ravim, mida ma aastaid olin tarvitanud ja tänase päevani tarvitan, hakkas otsa lõppema ja tavaliselt digiretsepti pikendamiseks helistan arsti kabinetti. No ja tookord täpselt sama lugu. Lugesin enne helistamist korra veel ravimipakendil oleva punktkirja märgistusega ravimi nime üle, et kindlalt ütleksin õige nime. Helistasin siis ja rääkisin oma loo ära ja arst ütles, et ta ei tea, mis ravimit ma mõtlen. Ütlesin siis uuesti nime ja selgitasin juurde, et mille jaoks antud ravimit tarvitatakse jne. Oma kolm või neli korda selgitasin ja püüdsin end arusaadavaks teha, kui äkki arst teatab võidurõõmsalt täpselt selle sama raviminime, mida ma olin talle juba mitu minutit üritanud selgeks teha, rõhutades, et mul jäi üks täht ütlemata. Ma siis vabandasin ja ütlesin, et ma pime ja ju lugesin siis valesti, mille peale ütleski, et nojah, kirjaoskamatu olete ka siis :D
Aga kui korra veel tulla analüüsivastuste juurde tagasi, siis tõesti ainus asi, mis mulle veidi muret tekitas, oli kilpnäärme analüüs, mis näitas, et ma peaksin vist lähiajal hakkama türoksiini võtma. Ma ei saanud muidugi päris täpselt aru, et kas mul on nüüd oht üle- või alatalitusele, aga igatahes minu kilpnäärmeproov oli 4,5, aga võib olla kuni 4. Jällegi...kui ma ikka kõigest õigesti aru sain. Kolesterool oli ka suts kõrge ja vot see oli minu jaoks päeva suurim üllatus, kuna ma jälgin ikka erilise hoolega, mida suhu pistan.

CONVERSATION

4 kommentaari:

  1. Selline kilpnäärmeproovi tulemus peaks pigem näitama alatalitlust minu meelest.

    VastaKustuta
  2. Ma jõudsin ka täna varahommikul sellise mõtteni :) Aga see loogika liikus mul kuidagi sedasi, et õe sõnul on mu kilpnäärmeproov suts üle normi ehk et mul on türoksiini puudus ja see peaks siis loogiliselt võttes tähendama alatalitust. Ega vist ilma asjata ei öelda, et hommik on õhtust targem :D

    VastaKustuta
  3. aga palju siis 3 kuu HBA1C oli?

    VastaKustuta
  4. Eee, ma loodan, et pead silmas veresuhkru kolme kuu keskmist, sest ma ei mäleta enam, mis need lühendid tähendasid. :D Igatahes see oli 7,1, enne seda oli 6,5.

    VastaKustuta

Back
to top