Silmakirjalikusest

Mul viimasel ajal tekib blogimisse eriti tihti neid viiepäevalisi pause sisse, aga see tuleneb sellest, kuna ma rapsin nagu orav rattas ringi ja ei saa üldse mahti vahepeal maha istudagi, et paar rida blogisse kirja panna. Hea, kui ma pärast pikka ja väsitavat päeva jaksan üldse veel külmikuni end loivata, ukse avada ja miskit põske pista ja oi jeerum, veel läbi ka mäluda.

Kuid tavaliselt enne, kui ma oma tonnised silmaluugid sulen, skrollin kärmelt oma blogrolli läbi ja viskan kiire pilgu teiste blogidesse. Ma loomulikult enam ei mäleta, et mis päeval see postitus ilmus, aga see oli Eveliisi sulest. Paljud arvavad ja ütlevad, et Eveliis on üks ütlemata kibestunud, õel ja kuri inimene, kes on kõigi ja kõige peale kade. Seda suisa õhkavat igast tema teisest postitusest välja. Mina aga tõstan käed üles ja tunnistan, et mina seda lõputud vingu ja kibedust ei oska küll kuskilt välja lugeda või otsida. Võib-olla on Joosepil tõesti õigus ja ma olen lihtsalt naiivne ja sinisilmne ja proovin pea alati uskuda inimestest ainult head. Kui keegi lööks mulle noa selga või annaks släppi, siis ma mõtlen ka, et ju tal oli halb päev või raske lapsepõlv.

Lihtsalt näitlustamaks, kui sinisilmne ja kaastundlik ma võin olla, siis isegi see inimene, kes koksab kellegi maha või vägistab või piinab või istub purjuspäi autorooli, siis mina ei torma kohe inimest maapõhja sajatama, et on alles tropp ja debiilik. Ma loodan, et keegi ei saa nüüd minust valesti aru. Ma ei õigusta mitte ühtegi eelpool nimetatud kuritegu, sest need inimesed, kes on midagi sellist korda saatnud ja läbi oma teo põhjustanud kellelegile lõputud valu, hingetrauma ja jätnud sügava jälje inimese ellu, ei ole mitte vähimatki õigustust sellisele käitumisele. Kuid tihtipeale ma avastan end mõtlemast, et mis selle inimesega ometigi juhtus, kes sellise kohutava või mõtlematu teoga hakkama sai. Ma mõtlen, et mitte keegi ei sünni ju siia ilma monstrumina või ükskõikse ja hoolimatu tõprana. Nad kõik on olnud armsad pehmete põskedega naerusuised beebid, kelle hing on siia ilma sündides olnud nii puhas ja siiras, mis ei oska vähimagi tahtmise juures kellelegi kurja ega halba soovida.

Ehh, ma isegi ei tea, miks ma praegu üldse kirjutasin siia sellest, mida üks või teine Eveliisist arvab ja et on täiesti võimalik, et mina olen silmaklappidega hobune, kes ei suuda laiemat pilti näha. Igatahes mulle jäi enda blogivabadel päevadel silma üks  Eveliisi postitus, õigemini üks lõik tema postitusest, mille suhtes tahtsin sõna võtta.

Eveliis kirjutas, et ta olevat kunagi kindlameelselt väitnud, et ta ei hakka kunagi tasuta kraami nimel reklaampostitusi tegema, kuid mõni aeg hiljem siiski tegi ja siis üks sõbranna lõpetas temaga mõneks ajaks suhtluse, kuna sõbranna pidas Eveliisi silmakirjalikuks.

Minu jaoks nii arusaamatu käitumine, sest kas mõned inimesed tõesti arvavad, et inimesed on mingisugused fossiilid, kes lõpetavad teatud eluetapis arengu ja eeldavad, et me oleme kahe, viie või 10ne aasta pärast sama maailmavaate ja väärtushinnangutega? Minu teada on inimestel endiselt säilinud võime areneda, vähemalt enamusel meist. See kas areng on positiivne või negatiivne ehk taandareng, no see pole minu otsustada ega öelda.

Meie maailmavaade  ja väärtushinnangud on igapäevases muutumises. Me loeme ja saame pidevalt kamalaga uusi mõtteteri ja teadmisi juurde, mõtleme asjad enda jaoks ümber. Võtame kasvõi praeguse postituse… Kui inimesed ei nõustu või näevad antud olukorda minust erinevalt, siis nad kirjutavad ja jätavad siia oma mõtted ja juba ainuüksi see võib panna mind asju teistmoodi nägema ja vaatama. Ja see oleks küll idiootsuse tipp, kui ma lihtsalt kiuste taoksin endale rinnale ja raiun, et ma ei muuda oma arusaami ja väärtushinnanguid,isegi siis mitte, kui saan mõistusega aru, et teise jut makes sense. Ma arvan, et ma oleksin retard, kui ma ei oleks võimeline muutuma.

Kas praegused veganid, kes kunagi olid paadunud lihasööjad, kes vitsutasid kahe suu poolega liha sisse ja raiusid enesekindlalt järgmist steigiviilu noaga nüsides, et nemad ei lähe kunagi taimsele toidule üle, kas nemad on ka kõik silmakirjalikud, . Mina küll ei julgeks seda silmakirjalikkuseks nimetada. Kui meie teadmised kasvavad sellest, mis toimub hiiglaslikes loomafarmides, millised kohutavad elutingimused on sealsetel loomadel ja lindudel ja millist piinarikast elu elavad, siis see pole ju silmakirjalikkus. Mina ei ole taimetoitlane, aga meie oleme Joosepiga oma maailmavaatega jõudnud sinnamaale, et me ei osta enam neid tooteid, mille kohta me teame kindlalt, et nendel loomadel seal ja seal farmides on piinarikkad elutingimused. Me ei soovi sellist asja toetada.
Näiteks ükspäev tuli Joosep poest koju ja ütles, et tal on nii hea meel, et poes on nüüd vaba kasvatuse kanamune saadaval ja lisas, et kindlasti ei osta me enam Läti import kanafileed, kuna sealsed kanad elavad kohutavates tingimustes. Varem me selliseid asju ei jälginud.

Või kui inimene on kunagi öelnud, et tema on linnapreili, tahab elada linnas ja shopata ja ta mitte kunagi ei koliks kuskile maale ahjuküttega majja elama, sest see on nii mõttetu ja nüri.Kuid aastaid hiljem võib seesama paadunud linnavurle potikutes mööda porgandipeenravagusid ringi mütata ja nokitseda oma ahjuküttega tarekese eest. Kas siis see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes enne oli ateist ja nüüd kristlane, kas see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes ütles, et ta ei osta mitte kunagi parim enne kuupäeva minetanud toidukraami ja nüüd, kus elu on teinud omad keerdkäigud ja uue palgapäevani elamiseks peab inimene vaatama allahinnatud söögikraami, kas see teeb temast silmakirjaliku inimese? Kas inimene, kes kunagi kindlameelselt väitis, et ta ei lase mitte kunagi oma last vaktsineerida ja siis kui ühel päeval seisab valiku ees, kas vaktsiin või lapse püsivad ja rängad tervisekahjustused, siis kas see lapsevanem on silmakirjateener ja pillutakse kividega teiste vaktsiinivastaste pooltverbaalselt surnuks, kui langetab otsuse vaktsiini kasuks. Kas inimene, kes on ühel eluetapil läinud kellegagi riidu ja löönud rusikaga lauale väites, et mitte kunagi enam ma selle inimesega ei suhtle, ei andesta, et kui ühel päeval mõtleb enda jaoks asjaolud selgemaks, hakkab nägema tüli teisi tahke ja on valmis sõjakirve matma, kas see inimene on silmakirjalik? Kas inimene, kes väitis, et tema jaoks on talv üks jäledamaid ja rõvedamaid aastaaegu, kuid aastate möödudes leiab teda koos lapsega rõõmsalt kelgumäel talve nautimas ja lustimas, kas see teeb temast silmakirjalikuse etaloni? Kas inimene, kes vandus käsi pühakirjal, et tema ei hakka never oma last tibukeseks, nunnukeseks või tupsukeseks kutsuma, kuna igal inimesel on oma nimi, millega neid kutsuda ja ega laps pole mingi kanapoeg, kes ei vääriks oma nime ja siis näe – saab emaks ja iseenesest hakkab oma last kullakeseks ja maailma armsamaiks linnupojaks ja tibukeseks ristima, sest sõnadest jääb lihtsalt väheks väljendamaks oma armastust selle pisikese ilmakodaniku vastu. Kas see inimene on silmakirjalik? Minu arvates ei ole. Isegi siis ei ole, kui need olukorrad vastupidiseks pöörata.

Minu arvates on inimene lihtsalt aja jooksul hakanud asju teistmoodi nägema, mõtlema ja lihtsalt oma väärtushinnangud ümberkalkuleerinud. Minu jaoks on silmakirjalik inimene hoopis see, kes täna räägib ühest inimesest sellist saasta kokku, taob verbaalselt mutta ja siis järgmisel päeval, hoopis teises seltskonnas, seletab naerusuiselt nagu õige mees muiste, et kui tore, tubli ja hea inimene too on, kes eile oleks võinud tema sõnade kohaselt kasvõi maha kärvata. Vot see on silmakirjalik inimene, kes kannab enda ees mingisugust „headuse“ ja „õigsuse“ maski, kuid maski taga on üks õnnetu ussitav inimene. Teine võimalus on muidugi, et tegu on skisofreenilise inimesega ja kui tegu on tõesti haigusega, siis pole sinna miskit parata. Ega inimene pole tahtlikult ju haige. Kuid mõtlevad ja arenevad inimesed, kes koguvad mõttekillukesi ja analüüsivad erinevaid olukordi ning sellest tulenevalt suudavad andestada, näha olukorra erinevaid tahke, muutuda ja öelda otse ja ausalt selle välja, ilma susserdamata ja üritamata iga hinna eest jätta endast muljet, kes nad tegelikult ei ole, siis need ei ole minu silmis silmakirjalikud inimesed.

Sai vist natuke segane jutt, aga loodan, et enam-vähem saate aru, mis mu kogu loo point on. Kuidas teie näete kogu seda silmakirjalikuse värki? Kas mul jääb midagi märkamata, millele ei osanud tähelepanu pöörata või mõelda?