Janeti vallatused
Kuna uue nädala algusesse lubab vihma ja lörtsi, siis kasutasin Täna veel võimalust ja käisin Kassitoomel kiikumas, Janet samal ajal uudistas ja tuuseldas ringi ning mina lasin oma palgeid kevadpäikesel õrnalt kõditada. Oli ütlemata mõnus ja teraapiline.
Kassitoomel on sellised hästi vahvad ja mugavad kiiged, kus saab kahekesi kõrvuti istuda ja selga toetada. Igatahes panin Janeti rakmed ja jalutusrihma enda kõrvale ning kindad ka sinna lähistele. Mingi hetk tuleb Janet ja paneb mu kinda põlve peale, mille peale ma olin ütlemata üllatunud, sest mõtlesin, et kas ma tõesti pillasin ennist kinda maha...igatahes ma kiitsin Janetit ja andsin maiustuse. Puhastasin kinda üksikust puu- ja lehepurust ning kui hakkasin kinnast teise kinda juurde panema, siis oli ka too teine kinnas kadunud. Sel samal hetkel, kui avastasin, et teine kinnas ka kadunud, siis kuulsin selja tagant juba Janeti rahulolevat mõminat ja Ta suundus minu juurde, pani ka selle kinda mu põlve peale ja oli justkui sellise olemisega, et:"Näe leidsin Sinu teise kinda. Palun preemiat. Aitäh!"
Andsin siis maiustuse ja ütlesin:"No tubli tüdruk, aga ise ei tohi minu asju võtta. Mine jookse ringi.". Seekord olin ma targem ja jätsin oma esimese, Janeti poolt toodud, kinda sülle. Kui sain kinda kätte, siis puhastasin ka selle ära ning kui sain kindad puhtaks, siis hakkasin uuesti neid rakmete juurde panema, kui Janet krabas mu käest mõlemad kindad ja pistis jooksu...ma jõudsin vaid öelda:"Eeeii....". Ja mina arvasin, et läks sõnakuulekalt ringi jooksma, aga eii, Ta noolis terve see aeg minu kindaid.
Janet siis tegi ringi ära ja tuli tagasi ühe kindaga ja jälle pani kinda põlvele ja jäi mind vaatama sellise näoga, et:"Anna preemiat.", kui vahetus oli tehtud (kinnas mulle, maiustus Talle), siis käskisin Janetil minna ja otsida ka teine kinnas üles ja ega see Talle probleemi ei valmistanud, kepsles kergel sammul kiige taha olevale muruplatsile ning jooksis silmad särades ja kõrvad lotendades tagasi minu juurde ning ulatas mulle kinda ja otseloomulikult vaatas Ta mulle oma märgade silmadega otsa:"Aga maiustus?!"
Ma üritasin seda kõike filmida ka, aga miskipärast just siis ei hakanud kaamera tööle. See on see Murphy seadus.
Kassitoomel on sellised hästi vahvad ja mugavad kiiged, kus saab kahekesi kõrvuti istuda ja selga toetada. Igatahes panin Janeti rakmed ja jalutusrihma enda kõrvale ning kindad ka sinna lähistele. Mingi hetk tuleb Janet ja paneb mu kinda põlve peale, mille peale ma olin ütlemata üllatunud, sest mõtlesin, et kas ma tõesti pillasin ennist kinda maha...igatahes ma kiitsin Janetit ja andsin maiustuse. Puhastasin kinda üksikust puu- ja lehepurust ning kui hakkasin kinnast teise kinda juurde panema, siis oli ka too teine kinnas kadunud. Sel samal hetkel, kui avastasin, et teine kinnas ka kadunud, siis kuulsin selja tagant juba Janeti rahulolevat mõminat ja Ta suundus minu juurde, pani ka selle kinda mu põlve peale ja oli justkui sellise olemisega, et:"Näe leidsin Sinu teise kinda. Palun preemiat. Aitäh!"
Andsin siis maiustuse ja ütlesin:"No tubli tüdruk, aga ise ei tohi minu asju võtta. Mine jookse ringi.". Seekord olin ma targem ja jätsin oma esimese, Janeti poolt toodud, kinda sülle. Kui sain kinda kätte, siis puhastasin ka selle ära ning kui sain kindad puhtaks, siis hakkasin uuesti neid rakmete juurde panema, kui Janet krabas mu käest mõlemad kindad ja pistis jooksu...ma jõudsin vaid öelda:"Eeeii....". Ja mina arvasin, et läks sõnakuulekalt ringi jooksma, aga eii, Ta noolis terve see aeg minu kindaid.
Janet siis tegi ringi ära ja tuli tagasi ühe kindaga ja jälle pani kinda põlvele ja jäi mind vaatama sellise näoga, et:"Anna preemiat.", kui vahetus oli tehtud (kinnas mulle, maiustus Talle), siis käskisin Janetil minna ja otsida ka teine kinnas üles ja ega see Talle probleemi ei valmistanud, kepsles kergel sammul kiige taha olevale muruplatsile ning jooksis silmad särades ja kõrvad lotendades tagasi minu juurde ning ulatas mulle kinda ja otseloomulikult vaatas Ta mulle oma märgade silmadega otsa:"Aga maiustus?!"
Ma üritasin seda kõike filmida ka, aga miskipärast just siis ei hakanud kaamera tööle. See on see Murphy seadus.
