Ma kavatsen kirjutada kõige kiirema blogipostituse üldse, sest see on oluline, et jõuaks just tänase kuupäevaga siia üles.
Miks on oluline?
Oluline on sellepärast, et ma käisin õues, õues, õues! Peale 14-päevast haigena kodusistumist ja enda ravimist, käisin ma nüüd üle pika aja väljas jalutamas. See oli nii mõnus ja eriti tore oli see, et Janet oli sama rõõmus kui mina. Jalutasime parki, kus ainult mina Temaga käin ning oi Tal oli palju nuuskimist ja ringi kepslemist. Täna oli ju võrratu ilm...päike paistis ja õhk oli mõnusalt kevadine, ainult linnulaul oli puudu (kusjuures veider on see, et ma kuulsin Kassitoomel partide prääksumist, aga ma ei tea, et pargi lähistel oleks mõnda veekogu ja lisaks hommikuti kuulen, magamistoas olles, kajakate kisa). Ma pean seda asja natuke uurima. Nii, aga kui Janet oma nuuskimised ära tegi, siis tegime mõned kuulekusharjutused (nagu kõrvale tulek,koha hoidmine, maha kukkunud eseme üles tõstmine ja kätte ulatamine) ning Janet sai kõigi nende ülesannetega suurepäraselt hakkama. Ma arvan, et Ta oli lihtsalt nii rõõmus, et mina üle pika aja Temaga parki jalutama läksin ja siis tahtis ka mind vastu rõõmustada. Ta sai sellega oivaliselt hakkama! Pärast harjutusi mängisime ja mürasime ja vahepeal läks Janet lausa nii pöördesse, et oleks mu äärepealt peagu ümber jooksnud, sest ma kükitasin ja Ta jooksis suurest rõõmust mulle otsa...olles ise umbes sellise olekuga:"Jess-jess, Sa oled ka siin.", aga see oli lõbus ja tore.
Üleüldse oli tore teisi inimesi näha, või no kuulda, kui täpne olla ja tähti närida...
Pargis kiikus üks vanapaar ja nautisid samuti kaunist kevadilma, kuskilt tungis ninna kuivand okste ja lehtede põletuslõhna, mis andis aimu, et aedades käivad usinad koristustalgud ja oli ka üks laps, kes üle tänava küsis:"Kas Ta ei näe vää?" Inimesed on võrratud!
Kui hakkasime kodupoole tagasi liikuma, siis Janet tegi oma kurikuulsat kõige aeglasemat kõndi üldse, sest ilmselgelt Ta ei saanud aru, et miks juba koju peame minema ja enne koduust pakkus häbelikult ka kõrvaltänavat, et äkki ikka tahad minna pikemale ringile...
Kui tuppa tagasi jõudsime, siis Joosep ütles, et Janetil silmad säravad ja et kohe näha koera hoiakust, et Ta on jälle õnnelik, sest perenaine on lõpuks terve.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2014
(139)
-
▼
märts
(15)
- Koonulood
- Janeti vallatused
- Küsimusi tööintervjuult
- Rõõmu kui palju
- Lõpuspurt ja Janeti uus vana sõber
- Väärt nõuanded esimeseks kohtinguks
- Kevadest, sõprusest ja huumorist
- Natuke kõigest
- Külmetus, Python ja käpad
- Joosepi moodi
- Kisub viltu
- Mul on väga halb olla ja mul on õigus natuke joriseda
- Muuseumipäev
- Teoreetiliselt ja reaalselt
- Plirts-plärts käes on märts
-
▼
märts
(15)
0 kommentaari:
Postita kommentaar