Kevadest, sõprusest ja huumorist

Ma just lugesin päevad kokku, et kui pikalt ma olen nüüd haige olnud ja kokku tuli lausa 10-päeva. Ma ei mäletagi, et millal ma viimati nii pikalt külmetunud olin. Mul on tegelikult selle kohta oma pisikene teooria. Nimelt ma arvan, et ma ei saa nii ruttu terveks, kuna elan elektriküttega korteris ja ma mitte ei süüdista siin ainult elektrikütet, vaid üleüldse keskküttesüsteemiga elamuid, sest kui ma Kilingi-Nõmmes olen (seal meil siis ahiküttega majakene männimetsa ääres), siis seal on hoopis teine õhk ja õhuniiskus, mis minu meelest vägagi märgatavalt aitab kaasa nohust ja köhast paranemisele.
Ma tean, et kordan end, aga ma pean ka selles postituses ära märkima, et kui ära mandununa ma end tunnen ja see on vajalik sellepärast, et kui pärast oma postitusi loen, siis oskan väärtustada seda, kui hea on terve olla ja äkki järgmine kord panen end siis soojemalt riidesse.
Minu organism annab juba vägagi tugevalt märku sellest, et kevad on käes ja mitte just kõige pikem ja pimedam aeg on möödas, või siis ikka oli see talv pime...? Ma pole päris kindel, et millise seisukoha peaksin võtma, sest kuna lund pmt ei olnud, siis mul oli koguaeg selline kevadine tunne ja ei tekitanud pimeda aastaaja tunnet. Kokkuvõttes läks mu peas midagi paigast...nojah, see kõlas nüüd natuke sedasi nagu oleksin nupust nikastanud. Igatahes see on iga aastane rutiin, ehk et mu organism hakkab nõudma rohkem päikest, puuvilju ja muud värsket ja eks see vast normaalne olegi, sest kevadel ja suvel inimestel meeldibki kergelt läbi õhu lennelda, mitte aga kuumal suvepäeval, täis kõhuga, higistada läbi lämme õhu. Ookeii, tõmbabe korraks pidurid ja tuleme praegusesse olevikku, sest mulle tundub, et praegu läksin natuke liiga rutakalt tulevikku.
Täna hommikul sain Macilt sõnumi, kes kirjutas järgmist:"Appii, ma suren. Millal mu piinad lõppevad ja mis järgmiseks.".
Noh, ei pea eriline geenius olema, et aru saada: Mac on haige ja see ühtlasi andis mulle vastuse, et miks Ta pole bloginud ning miks pole minu blogi käinud lugemas. Järgnevat loe edasi siis, kui oled täiemõistuslik ja tajud veel sarkasmi. Nii väike pöördumine Macile:
Armas Mac!
Kas Sa arvad, et haige olemine vabastab Sind blogimisest? Kas Sa nii julge oledki, et lihtsalt mingi külmetuse pärast ei loe mu blogi? Ega see nohu, köha ja 39,1C palavik pole mingi näitaja ja vabandus. Aja kark alla ja aitab virelemisest! (loe: parane siis ikka kiiresti ja saa ruttu terveks!)
Vaata mind! Mina olen haige, aga vaata kui palju huvitavat ja veidrat on haigena võimalik genereerida. Tegelikult ma ei tea üldse, et kas Teid huvitavad need teemad , millest ma siin aegajalt kriban. Ma ise mõtlen, et võib-olla natuke ikka pakub huvi ja seda juba kasvõi puhtast inimlikust uudishimust. Teadupärast on ju inimese loomuliku loomuse üks osa see uudishimu. Lihtsalt, et kellel seda rohkem ja kellel vähem ning kellel haiglaselt palju. Tegelikult, kui kellegil on soovitusi, eelistusi või ettepanekuid, et millele võiksin rohkem tähelepanu pöörata, siis andke kommentaarides julgesti teada.
Nii, mis siis veel...
Eile ma tabasin end mõttelt, et on vast tõeline sõprus meil Marikaga. Ta helistab mulle öösel peale kahte ja räägime täiesti tavaliselt. Kõne vastuvõtmisele ei järgne küsimust:"Oi, kuule ega Sa ei maganud?" või et "Vabanda, et nii hilja helistan...". Nii me siis teineteisele aegajalt helistamegi ja pean tõdema, et tore on, et on olemas sõber, kellele saab sedasi öösiti helistada ja kes ei pahanda
Macile ei saa helistada, sest Tema korraliku inimesena läheb õhtul kell seitse magama. Noh, eks vanus teeb oma töö. Üks aasta helistasime öösel Macile, et õnne soovida ja isegi laulsime, aga Ta oli täiesti kontaktivõimetu. No ja pärast seda pole me Talle öösiti helistanud, sest no mida me helistame, kui keegi teiselpool ei reageeri.  Ja mida me laulame, kui keegi isegi ei kuula.
Täna tegi Joosep mulle jälle tünga. Nimelt ema saatis lõhemarja, et äkki see kraam aitab mul kiiremini terveneda. Igatahes läks Joosep kööki ja pistis saiad rösterisse ja siis küsib, et mitut saia ma tahan. Kuna mul erilist isu polnud, siis piirdusin tagasihoidlikult ühe saiaviiluga. Aga et jällegi tuua olukord Teieni, siis siin dialoog.
Joosep köögist:"Mitut kalamarja Sa saiale tahad?"
Mina vastu lõõpides:"Ühe."
Joosep:"Oi kurja, seitse tuli. Oot, ma kohe parandan ära."
Hetke pärast tõigi mulle siis selle saia ja ulatas ning teades Joosepit, siis ma juba kahtlustasingi, et võttis mu juttu sõna-sõnalt ja kui kergelt sõrmega saia puudutasin, siis tundsingi ainult võid.
Mina:"Kus kalamari on?"
Joosep:"Saia keskel on üks mari."
Mina:"Mõh!"
Joosep:"Tahad teist marja ka kõrvale?"
Mina muiates:"Jah, palun,"
Joosep siis siirdus tagasi kööki ja peale natukese ootamist, naases Ta köögist ja ulatas mulle saia ning ütles:"Ole lahke!" Ma siis tänasin Teda ja lõin hambad saia sisse, kui taipasin, et mul on lihtsalt võisai ning kohe selle järgi taipasin, et Ta tõepoolest panigi ainult ühe kalamarja terakese lisaks. Minu reaktsioon oli:"Äh, lollakas!"
Joosepile meeldib mulle selliseid absurdi nalju teha ja mulle täitsa meeldivad ka need naljad. Näiteks mõned aastad tagasi, ilusal augustikuul, jalutasime käsikäes koju, kui ühtäkki Joosep jättis mu keset kõnniteed seisma ja ütles, et oota. Kui Ta tagasi tuli, siis lausus:"Pane silmad kinni ja tee suu lahti." No esimese asjana oletasin, et annab mulle miskit maitsta, aga vaat sellest osast ma küll päris hästi aru ei saanud, et miks Ta mul, kui pimedal inimesel, käseb veel silmad kinni panna...no vist sellepärast, et päris kindel olla. Ei, tegelt vist sellepärast, et see käib kuidagi selle lause teise poolega kaasa. Igatahes sel hetkel ma selle silmade asja üle ei juurelnud, vaid panin silmad kinni täpselt nii nagu oleksin nägija ja avasin ettevaatlikult suu, aga nii kui ma suu lahti sain tehtud, pistis Joosep mulle ära õitsenud võilille suhu.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top