Ei, nagu päriselt. Ja ma ei räägi praegu sellest, et ma ei näe. Ma räägin sellest, et kui te arvate, et pimedaks jäämine on see kõikse hullem asi, mis inimese ja tema silmadega juhtuda saab, siis kõik odraivad, kaega seotud mured, udusus nägemisel, kanapimedus ja jumal teab, mis kõik veel, no tahaks öelda – see kõik on köömes. Ma isegi ei tea, kust täpselt alustada.

Ühesõnaga. Umbes poolteist kuud tagasi tundsin, et mu vasakus silmas on selline rove kraapimis tunne, no nagu siis kui sul on ripsmekarv või liiv silma pudisenud. Silm jooksis pidevalt vett ja kui aevastasin või köhisin, siis lõi teravam valu sisse. No see viimane oleks võinud olla juba esimene red flag, et see ei ole mingi suva karv, mis niisama mu silmaaugus hängib, vaid midagi palju tõsisemat. Aga kuna ma olen siin viimased 10+ aastat oma pimeda elu rahulikult elanud, probleeme pole esinenud, uhan aga hommikul ja õhtul silmarõhku alandavat tilka ja elu kui lill. Kuni siis üleeilseni, mil lõputu kriipimisvalu ei andnud enam asu, silmalau oli turses, silm punane ja veel sada häda.

Aaa, ja ema andis teada, et mu silm vajub kõõrdi. Nagu misasja!? Mis ajast nagu? Ma pole eladeski kunagi kõõritanud.

Nii, seadsin siis sammud ITK emosse (jaa, ma tean, suurte tähtedega, aga mind reaalselt praegu ei huvita). Võtsin siis järjekorranumbri ja sain suht kiiresti silmaõe jutule, kes kuulas mu kenasti ära ja suunas üles neljandale korrusele, kus siis asub silmakeskus. No vana hea tuttav korrus, kus ma olen oma jagu uksi kulutanud, nii protseduuride kui palatite uksi.

Kuna ma olen seal juba vana tuttav, pikk kirju minevik selja taga, siis kutsuti mind lausa nimepidi valvearsti kabinetti. Seal oli päris mitu inimest – arst, resident ja õde. Võib-olla keegi veel, aga sellisel juhul ta häält ei teinud, nurgas kommipaberitega ei krabistanud ja mina teda ei näinud.

Kabinetti sisse astudes pidin esmalt sama jutu uuesti arstile ära rääkima, mis ma juba all silmaõele rääkisin (olgu ära öeldud, et valvearstiks oli doctor Reili Rebane, nii hooliv, asjalik, sõbralik, pühendunud, ühesõnaga kõik head sõnad ainult). Kuulas, küsis täpsustavaid küsimusi, siis vaatas resident mu silma, siis vaatas arst ja siis mõõdeti ka silmarõhku ja see oli 54. “Mida …”, viimasel hetkel suutsin sõnasabast kinni haarata ja tunnistasin kabinetis istudes arstile puhtsüdamlikult, et “vabandust, ma oleksin äärepealt praegu ropendanud”, mille peale arst vastas, et temagi.

Ent mis ma siis teada sain?
No nii palju kui ma meditsiini keelest ja selgitustest aru sain, mida mulle räägiti puhtas eesti keeles, siis minu probleemne silm on mõnda aega kannatanud hapniku puuduse käes, mistõttu on silma sisse kuhugi kasvanud nn uudissooned. Kujutan ette, et need on ilmselt mingid eriti uudishimulikud veresooned või nagu Kiku arvas "mina mõtsin, et need uudissooned võiksid olla hoopis sellised uudistajad, kes tahavad väga maailma näha ja siis tuleb nägemine tagasi". No väga armas mõte iseenesest, aga reaalsusest valgusaastate kaugusel. Need veresooned häirivad hoopis silmasisest vedeliku ringlust, mis omakorda tõstab silmasisest rõhku ja kuna see häirib tsut-tsut ka silmasisest vereringlust, siis rakud ei saa piisavas hulgas toitaineid ja nii edasi.

Maakeeli öeldes on mu silma sees kergemat sorti ummistus ning selle tulemusel toodab mu silm kaitseks rohkem vedeliku, kuigi paradoksaalsel kombel ei saa silmast vedelik justkui edasi ära liikuda ja see kõik on pahapaha. No jube keeruline värk. Nagu saba kinni ja nokk lahti olukord.

Aaa, ja mul on silma võrkkest lahti tulnud ja siis ultrahelis selgus veel nii üht koma teist põnevat. Mäletan vaid selliseid sõnu nagu väga ligidal membraanile, koonusekujuline, mingi maturaalne kae (raudselt mäletan seda sõna valesti, sest kui proovisin googeldada, siis vastuseks sain ainult loomapiinajate kraesid), veel oli iirisega mingi jama ja juba eespool mainitud võrkkest. See viimane pole vist ohtlik. Seotud küll konkreetselt nägemisega, aga kuna mul nii ehk naa pole nägemist, siis hetkel ei oska nagu väga muretseda kah. Küll aga muretsen sellepärast, et kas ma olen vaikselt, kuid kindlalt liikumas sellel teel, kus lõpppeatus on silma amputatsioon...

Ma lihtsalt mõtlen, et kui silmas pole piisavalt hapniku, rakud on näljas, siis kas see ei lõhna veits nagu ära suremise järele? Kõik kuivab kokku, kärbub jne. Ega kui lillele vet ei pane, kuivab too ära, kastad üle, mädanevad juured alt ära. Inimene peab samuti ainult veega üpris kaua vastu, aga ega kui toitaineid ja mineraale peale ei tule, siis sureb lõpuks temagi ära.

Aga olgu, ilmselgelt olen ma taaskord sündmustest ette rutanud. Keegi pole veel sõnakestki poetanud silma välja lõikamisest või kokku kuivamisest ja ära suremisest. Lihtsalt mulle meeldib kui räägitakse musti stsenaariume, minul isiklikult aitab see vaimselt end eesseisvateks sündmusteks ette valmistuda, leppida paratamatusega.

Praegu igatahes määrati mulle juurde kaks tilka, mis peaksid aitama rõhku alandada ja seeläbi andma silmale ka pisut rahu. See on selline esmaabi, kuid arsti sõnul kindlasti mitte lahendus minu praegusele olukorrale. Järgmine kolmapäev lähen taas kontrolli rõhku mõõtma ja laserisse, mis peaks parandama silmasisest vedeliku ringlusehäiret. Arst ütles küll, mida nad laseriga kärsatama hakkavad, aga ega mul ei jäänud see keeruline sõna meelde.

Seni käin ma aga edasi punetava, poolkinnise turses silmaga, mis tegelikult tundub teise silma kõrval hoopis nagu äbarikust väikevend, kes vajaks praegu hädasti kogu maailma hellust ja poputamist.

Kusjuures ma mingi hetk reaalselt hakkasin arvama, et äkki ma olen eneseteadmata insuldi saanud, sest vasaku silma lau nurk oli tuim ja tundus paks. Surudes silma veelgi enam kinni. Istusin esikus ja katsusin naeratades suunurkasid ja no pole midagi kosta – hirmul on tõepoolest suured silmad, sest hetkeks mulle päriselt tunduski, et mu vasak suunurk ei tõuse kui naeratan. Aga ei, õnneks sellega kõik korras.

Ning enne kui ma üldse silmakliinikusse oma murega jõudsin, helistasin ka perearstile, kes kirjutas mulle põletikuvastased tilgad kümneks päevaks. See oli ligi kaks kuud tagasi, siis kui silm veel nii palju haiget ei teinud ja oli alles õrnalt roosakas. Kümme päeva hiljem oli häiriv kriipiv valu endiselt alles, kuid nagu tõelisele eestlasele kohane, mõtlesin, et ah, kannatan ära, küll läheb ajapikku ise üle. Mina olen tugev Eesti naine ja mingi "oi, silmas on vist väike karvake" tunde pärast ei tussuta. Aga no näed, tee või tina, ei läinud see tunne üle.

Vot sellised lood siin pool sood. Ma jään siis uut kontrollaega ootama ja laserravi, mida tehakse ambulatoorselt. Protseduur pidavat kestma umbes tund, pikali asendis (saab vähemalt rahus lesida) ning enne protseduuri kleebitakse ripsmed kinni, pannakse silmaklamber ja tehakse valuvaigistav silmasisene süst. Kõik tuttav ja läbikäidud tee.

Lõpetuseks väike nali ka teile siia. Nimelt, kui ma tuttavaga ukse taga ootasin, siis kirjeldasin talle, kuidas silmaklambrit pannakse ja et peale seda kleebivad ripsmed kinni ja siis tuttav nii armsalt uuris, et kas nagu ülemised ja alumised ripsmed omavahel kokku või… Ja ütleme nii, et ma törts naersin, peaaegu et panin kajaka maha.

Aa, ja mu teine sõbranje...

Siki kuuleb mu silmast (saatsin talle 8 minutilise pika ja põhjaliku häälsõnumi) ja esimene reaktsioon oli “omg, kuidas sa seda kõike nii rahulikult võtad???” ja siis hakkab mind komplimentidega üle külvama nagu mingi komplimendipilv. Ma reaalselt võiksin ta voice’i siia lõppu panna, aga no ma ei viitsi praegu, kell on napilt üle südaöö, hakata seda transkribeerima – elu on liiga lühike.

Tema aga: “Issand jumal, mina oleksin juba ammu draamakuninganna, öäää mu silm, mu silm, pisarad voolavad, ninast mullitavad tatimullid…” (ja need olidki tema sõnad, mitte mu liialdus, eks). Ja siis veel väike nunnu lörin sinna otsa. Ma ausalt öeldes kuulasin teda ja mõtlesin, et miks ta mitte kuskil teatrilaval ei ole – puhas talent. Aga noh, kuidas seda tema šokki ja ahastuse reaktsiooni kirjas edasi anda… ei saagi. Te peate lihtsalt mind uskuma, kui ütlen, et see oli nii naljakas.

Aga jah, kui laseris ära käin, siis annan teada, mis ja kuidas edasi. Oi, ja kindlasti räägin protseduurist endast ka. Mina igatahes kobin nüüd ära põhku, sest homme Tarbijakaitseameti esindajaga koosolek, peale mida põrutan kohe kaheks päevaks Tartusse Draama festivalile kirjeldustõlget tegema.

Tsauu! Olge mõnusad, ja nautige eesseisvat nädalavahetust! Musid-kallid.

PS. Need, kes mind teavad, teavad ka seda, et minu jaoks on oluline, et ilu ja praktilisus käiksid käsikäes. Rõõmsalt, nagu vanad head sõbrad muiste. Aga noh, minu silmad pole enam ammuilma praktilised — pilti nad ju ei näita. Ent ikkagi tahan, et nad mul enam-vähem kaubanduslikud välja näeksid ja toredasti oma koobastes püsiksid. Ja ilu... no eks see ole vaataja silmades 😍.

Ma olen viimased kümme aastat, ma arvan, et kümme, päris kindel pole, käinud lasteaedades, koolides ja erinevatel suvepäevadel esinemas. Mind on kutsutud rääkima ja jagama oma lugu.

Ja noh, võimalik, et ma olen nüüd puhta segi tõmmanud, aga need kohtumised on olnud alati nii vahetud ja toredad – on naerdud, on ohatud, on õhku ahmitud imestusest, ja nii tekkis mul mõte korraldada vestlusõhtu. Selline õdus, ei midagi suurt. Vist. Ma lihtsalt tunnen, et see oleks nii õige ja lahe asi, mida teha. Mulle meeldib rääkida sama palju kui kirjutada ja tahaks loota, et teile meeldiks kuulata minu jutustusi vahetute emotsioonidega.

Mul pole kunagi olnud sellist tunnet, et mingi teema oleks minu jaoks liiga tabu või et “oioi, pimeduse üle nalja teha ei tohi”. Loomulikult on seal piirid ja üht koma teist veel, mida võiks teada ja millega arvestada, aga kõigest sellest saaksime samuti põgusalt rääkida. Kus maalt nali enam naljakas ei ole, kas Joosepi poolt kinni teibitud ukseavad on naljakad või mis?
Ja ikka see põhiküsimus – mis tunne see on, kui oled terve oma elu nägija ja siis järsku on su silme ees lõputu pimedus?

Kas “tunne” on üldse õige sõna, mis seda kaotust kirjeldab, kuidas see kõik juhtus, kuhu edasi, kas pime on päris pime, miks ma duši all käies vannitoas tule põlema panen, aga vetsus mitte? Ühesõnaga – kõik küsimused saavad vastatud ja rohkemgi veel.

Ma kujutan ette, et see vestlusõhtu võiks olla natuke stand-up’i kastmes. Kus ma jagan oma lugu, räägin ebanormaalselt naljakaid ja õpetlikke juhtumisi, mis mu pimeda elu jooksul on juhtunud, ja vastan ilma valehäbita kõiksugu küsimustele. Ja ma ilmselt istuksin. Ei, mitte sellepärast, et ma ei viitsiks seista, vaid sellel on väga kindel põhjus, võiks isegi öelda kurikuulus. Ent sellestki räägiksin juba kohale tulnud publikule.
Ah, mis ma siin ikka salatsen, ega see mingi riigisaladus pole. Ma lihtsalt ei taha olla nagu veidrik, kes kuskil nurgas või nägupidi põõsas omaette üksi pobiseb... Maeitea, “humoorikas istumisõhtu lugude ja jutuvestmistega” võiks lühidalt selle kontseptsiooni kohta vist öelda.

Ma olen seda mõtet veeretanud juba mitu head aastat, aga nüüd tunnen, et olen küps seda tegema. Mitte miski mind ei takista. Varem mõtlesin, et ah, keda huvitab, mis siis kui kedagi ei tulegi, äkki mu lood on ainult mulle endale naljakad või mis iganes. Aga no kammoon – mis on kõige hullem, mis saaks juhtuda? Feilin ja saan järjekordse õppetunni, et ei toiminud, pole turgu, sihtgruppi, keda piisavalt huvitaks.
Ehk et, kuulan taaskord oma südame häält ja eks näis, mis saab. Välja te mind ju ei naeraks.

Pealegi, ei tohiks ükski inimene oma ägedaid ideid, unistusi, soove maha suruda või kõrvale heita. Neid, mis silmad reaalselt särama panevad. Või öelda endale, et “ah, mis mina”. Been there, done that – aastaid tagasi natunatukene matsin oma mõtteid maha, sest lasin teiste arvamusel liiga palju end mõjutada. Ja no ausalt, kui mitte SINA, siis kes veel?

Põhimõtteliselt vabandusi võib ju lõpmatuseni leida – “pole inimesi, kes toetaks”, “raha pole”, “kontaktid puuduvad”, “tähtede seis on vale” või see klassika, et “mu kass suri ära” (okei, see on täiesti legitiivne vabandus pleedi alla kerra tõmbuda ja kassida, maailma eest ajutiselt peitu pugeda). Aga laias laastus ei ole tegelikult ühtegi vabandust, mis annaks eluaegse puutumatuse, miks mitte otsida lahendusi ja oma eesmärkide poole püüelda.

Mulle tuli meelde see tüüp, kes elas kümneid aastaid metalltorust rõhukapslis, ainult pea välja pistetud. Tal olid kopsudega mingi jama. Ja saate aru – ta kirjutas raamatu, temaga tehti kümneid saateid, ta vist omandas isegi mitu kõrgharidust. Loomulikult olid tal inimesed kõrval, kes igakülgselt aitasid ja abistasid, aga neid poleks olnud, kui mees poleks ise tahtnud, soovi avaldanud, võib-olla isegi nõudnud. Selle asja nimi on tahtejõud!

Igaks juhuks ütlen, et ma ise pole veel midagi korraldama hakanud. Viskasin niisama mõtte õhku ja eks paistab, kuhu see edasi viib. Äkki võtab tiivad selga ja lendab kuhugi. Kuhugi kultuurimajja, väikesele teatrilavale või tšilli atmosfääriga lounge. Ma ise ilmselt eelistaksin viimast, siis saaks ruumi minu maitse järgi kaunistada. Nii et igast nurgast õhkuks tükike mind, minu sisemist seda miskit, mis hoiab mind naerusuisena.
Kuigi ka lavadele saab tänapäevaste vahendite olemasolul kõikvõimalikke lahendusi välja mõelda, ole ainult mihkel. Ega mul palju pole vaja, ainult mõned suured valged küünlad, siidpaela, kuldseid detaile… *** Muide, täiesti off topic, aga ma kaks õhtut tagasi mõtisklesin, et vaadake kui ilusad sõnad on: ööbik, pärlikarp, puuderroosa, roosileht, pitsiline pilvepiir, tuhatolm, roosakalt õhetav taevas jt. Ookei, sorry! Tagasi algse teema juurde.

… Ma ise eelistaksin väiksemat ruumi, just seetõttu, kuna ma ei näe, siis suurt ruumi ja selle mastaapi on pimedana palju raskem hoomata. Samas ei, ma ei sea piiranguid. Pigem jätan kõik kaardid lauale ja võtan kõike avatud meelega vastu. Iial ju ei või ette teada, millisest uksest või aknast võib järgmine tore ootamatu pakkumine vopsti sisse lennata. Ja kasvõi iseendagi jaoks oleks mõistlik uksed lahti jätta, kasvõi irvakile, et kui hakkad rajalt ära kalduma, näed vähemalt pimeduses valguse poole tagasi liikuda. Ja iial ei või teada, millal üks või teine uks võivad eluliselt oluliseks osutuda.

Eem, okei, see lõpp läheb juba vaikselt filosofeerimiseks. Seega tõmban seekordsele postitusele joone alla.
Mustandites ootab veel kaks postitust, ei, tegelikult juba neli. Eile käisin nimelt silmakliinikus ja pehmelt öeldes on mu silmadega, kuidas nüüd öeldagi – pahasti. Oi, kuidas ma tahaks praegu nalja rebida, aga jätan seekord nalja tegemata. Enne kui silmade tulevik pole päris selge.

Klassikaline mina. Selle asemel, et esmalt kohustuslikud töö asjad ära teha, et päeva teine pool oleks lebom ja saaksin teha, mida iganes mu hing ihkab, hakkan mina kell kuus hommikul kirjaneitsit mängima. Samas ma ei tunne end sellepärast eriti halvasti, sest ametlik tööaeg pole veel alanud. Ja pealegi, ma olen bisness wuman ja mind see kellast kellani töötamine otseselt ei puuduta (jep, ma eelmisel aastal regasin oma ettevõtte ära) ja teen tööd millal iganes mulle sobib või lepingulised tähtajad nõuavad. Nii et ma kriban kärmelt postituse valma ja siis vaatan edasi.

Ma ei tea, kuidas keegi koristab või millised on teie arusaamad koristamisest, kuidas olete kokkuleppinud oma kaaslasega – kes koristab, kui palju koristab ja, mis minu arvates on eriti keeruline küsimus – millal koristatakse? Ja palun, palun ärge tulge mulle selle jutuga, et kokkulepe on see, et koristab see, keda tolm ja segadus esimesena häirima hakkab. Nagu sorri, aga that’s not how it works! Sellisel juhul koristaksin mina ennast Tuhkatriinuks. Ma pean muidugi ausalt, käsi südamel üles tunnistama, et mina pole Joosepiga koos elades mitte ainsamalgi korral vetsupotti küürinud. Ta ütleb, et tundub tema jaoks veider saata mind, oma kallist naist, sellist räpast tööd tegema. Mina jällegi pesen õuest tuppa tulles koera käpad puhtaks, aga kõik niidetud hein ja põõsad, mida koer käpakarvade varjus tuppa smuugeldab, tõstan dušinurka ja siiani on need sealt nagu võluväel kenasti ära haihtunud. Kahtlustan Joosepit. Tänks musu! 💗

Ma armastan puhtust, ma vajan avarust, mu kodu peab lõhnama nagu lillemeri, selleks et mu aju ja mõte töötaksid, vajan ma süsteemsust. Ma ei suuda näiteks keskenduda, kui mu ümber valitseb kaos.

Meil Joosepiga on väga erinev arusaam koristamisest ja segamini toast. Mul peab olema viimnegi asi omal kohal, sentimeetri täpsusega. Ja ei, mitte sellepärast, et ma pime olen – ma lihtsalt oma loomult olen juba selline. Joosep aga toimib, tema enda sõnul, paremini süsteemses kaoses. Ma julgeks vastu vaielda, aga ma ei hakka.

Teine väga suur erinevus koristamises on see, et on inimesi, kes hoiavad jooksvalt asjad elamises korras: pesevad enam-vähem kohe mustad nõud ära, ei jäta üle öö kausse-taldrikuid, nuge ja kahvleid kraanikaussi ligunema või kapi peale kuivama. Kui midagi võtad, siis paned peale kasutamist kohe omale kohale tagasi jne. Ja siis on selliseid inimesi, kes võtavad koristamise alles siis ette, kui elamises valitseb totaalne kaos. Terve elamine on juba pehmelt öeldes segasummasuvila.

Okei, ilmselt läksin nüüd õhukesele jääle kepsutama, aga enne kui mind hurjutama asute, siis lubage mul enda kaitseks öelda, et see oli äärmuslik näide. Mis ühe jaoks on korras, ei pruugi seda teps mitte teise jaoks olla. See on vast siililegi selge – oleneb, kelle perspektiivist me asju vaatleme.

Samas, mul pole vähimatki probleemi minna sõbrannale külla, kelle elamine on igasugu põnevate ja minu jaoks võib-olla mitte nii vajalike asjadega ülekuhjatud, riiulid mattunud tolmukorra alla ja end seal väga hubaselt tunda. Sest seltskond on see, mis loeb. Oluline on puhtus, aga kui liiv on põrandal või vaip koerakarva kihiga kaetud, see ei häiri mind. Kas ma ise elaksin sedasi? On ette tulnud, kuid eelistan mitte sellist keskkonda.

Joosep läks reedel ära õppustele. Terveks nädalavahetuseks, juhhei! See tähendas ainult üht – ma sain rahus koristada. Mitte, et ma muidu ei saaks, aga siis ta ei küsi minult, mida ma otsin, kui ma koban ühte kohta kauem kui viis sekundit. Ei, ma ei otsi midagi, ma kõigest vaatan. Armulisematel päevadel saan ma 10 sekundit vaatamiseks.

Ja korraks väikese kõrvalpõikena ütlen, et see on nii veider, et ta seda siiani küsib, kuigi oleme juba ligi 18 aastat ühisel rajal koos eksisteerinud siin päikese all. Ma ei tea, ma kujutan ette, et te ka vahel istute diivanil või laua ääres aurava kohvitassi taga ja siis viskate pilgu üle elamise, imetlete või märkate midagi, mida tahaks korda sääda. Võib-olla hakkavad isegi väiksed remondimõtted peas veerema. Naistel võib seda ette tulla. Noh, mis iganes. Aga mina ei imetle eemalt – mina lähen kohapeale ja katsun, sest ma olen pimeeee. Ikka veel. Ma vaatan käte ja sõrmeotstega, õues võtan jaladki koos kõrvadega appi. Nii et las ma pime vaatan rahus. Mina ju ei küsi, mida sa vaatad, kaua sa veel vaatad, sa oled juba viis sekundit vaadanud, aitab küll, ja üleüldse – sa riivad mu tundeid ja silmi oma vaatamisega.
Kui ma peaksin midagi otsima ja ma ei leia seda, siis ma teen suu lahti ja küsin. Nii lihtne ongi.

Hehe, no vot, selline hästi väike, lühikene kõrvalpõige oligi. Aga kuidas mina siis koristan?

Mina ei oska koristada nii, et ühes toas teen lõpuni ja siis liigun edasi järgmisesse tuppa. Ma liigun ringi, tassin, sorteerin, unustan midagi maha. Mopp ühes käes, lapp teises, sodikotid siin ja seal nurgas, tolmuhari kuskil hammaste vahel. Okei, tegelt ei, sellist roppust ma endale suhu ei paneks, sest bakterid! Mul puudub vähimgi huvi nendega sõprussidemeid luua.
Kui keegi mu tegevust kõrvalt vaataks, siis ilmselt arvaks, et mul on juhe täitsa koos ja et vaene pime inimene ei tea, mida ta teeb, kus ta on või kuhu ta kõik oma asjad kaotanud on.

Koerakarvad ja liiv on mu igapäevased kaaslased – nad leiavad alati tee meie elamisse. Pühin suurema jama kokku, siis tõmban tolmukaga, seejärel käin mopiga ka veel põrandad üle. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et vähem kui sekundiga on juba kuskilt üksik liivaterakene välja ilmunud. Nagu esiteks – kuidas sa julged oma nägu mulle näidata, ahh? Ja teiseks – kust sa siia said? Kas kaotasid oma sõbrad ära?

Olgu, seekord ma karvade ja liiva peale nii kuri ei ole, sest seekord tõid nad mulle rõõmu.

Ma nimelt kaotasin oma kullast ninaneedi ära, mille ostis Joosep ja mis maksis 55 eurot. Nagu see tillukene, umbes nelja millimeetrine. Ja kuna see pole esimene ega ilmselt ka viimane ning ta oli tutikas, kõigest neljanädalane, siis võtsin nõuks, et otsin selle üles.

Olin kenasti oma koristamismaratoniga esimese päeva õhtusse jõudnud. Lappisin ja sorteerisin diivanil asju, kui kuulsin kahtlaselt tuttavat heli. Jalge all, susse liigutades kuulsin heli, mis meenutas väikese kivikese veeremist.
Jaa, see vastab tõele, pimedad suudavad suurepäraselt väga erinevaid helisid eristada ning just selle vajaliku enda jaoks välja filtreerida.

Ma viskusin kohe sinnasamma käpuli maha ja hakkasin tolmu, liiva ja koerakarvu läbi kammima. Mitte just kõige glamuursem hetk, aga lõpuks – seal ta oligi. Mu sädelev kullatäpike. Võtsin ta hellalt kahe sõrme vahele nagu maailma suurima aarde.
Ajasin end püsti, neet võidukalt sõrmede vahel ja suundusin kööki seda pesema, lasin veel desinfitseerimisvahendiga ka üle. Ise veel uhkelt sõnades: „Öelge veel, et pime kana ei leia tera,“ ja kõndisin peaga vastu lahti unustatud kapiust.

Tänks elu, et meelde tuletasid, et ma endiselt pime olen. Juba oligi oht, et tõusen ära.

Kui korra veel kuldehete juurde tagasi tulla, siis olen neid ikka lademes ära kaotanud. Eriti kahju on mul kolmest paarist kõrvarõngastest. Ühed olid roosa safiiriga, mida ümbritsesid kullast õhulised kroonlehed, siis olid väikesed rippuvad südamekesed ja siis väikesed roosad täpikesed, mida armastasin kanda oma ülemistes kõrvaaukudes. Oh, ma isegi ei taha teada, palju need kõik kokku maksma on läinud. Samas, mul on vähem kui kuu aja pärast sünnipäev, äkki ma saan endale kingituseks uued.

AGA muidu.... kui see minu väikene puudus kõrvale jätta, siis olen ma odav naine pidada. Võtame näiteks elektri – Joosep oli kolm päeva ära ja ma ainult ühel õhtul panin tule põlema. Ja sedagi mitte enda pärast, vaid viisakusest koerte vastu.
Ma pean seda va tulede põlema panemist eraldi tegevusena tegema, niisama möödaminnes ma seda muidu ei teeks.

Alles hiljaaegu tuli Joosep südaöö paiku koju ja kui ta korterisse sisse astus, oli kogu korter pime, ainult köögist kostus miksri vuristamist. See kostus tegelikult õue maja ette välja, trepikotta kah. Ma nimelt vahustasin magustoidu jaoks koort vahtu. Ei minul ole alati meeles päikeseloojanguid vaadelda või mõelda, millal te enam ei näe. Minul on nägemisega ju konstantselt kõik ja kogu aeg stabiilne. Midagigi stabiilset siin elukeses.

Aga ei, ma olen ikka uhke enda üle, nii umbes linnukese nokatäie, et leidsin umbes viiekümne ruuduselt pindalalt grammi kulda üles ...ja kapi ukse kah.

Kell on öö, otsapidi juba hommikki ja ma olen reaalselt juba rohkem kui tunnike oma tagumikku diivanil lamedaks istunud ja mõelnud, mõelnud, kuidas oleks kõige paslikum peale niiiiii pikka blogipausi teie ette taas ilmuda... ja kuna öösel kell kolm pole mu aju just maailma geniaalseim, siis otsustasin lihtsalt alustada ja vaadata, kuhu see välja viib. Alustuseks olgu see ära öeldud, et eelmise "sõpruse" postituse alla tulnud kommentaarid lugesin ma kohe läbi kui te kirjutasite, aga kuna mul on blogis mingi kala sees, siis ma ei saa millegipärast oma konto alt teile hetkel vastata. Pean natuke mõtlema ja vaatama, kuidas seda lahendada. Aga kommentaarid olid armsad ja nii mõnigi liigutas südant ja tõi naeratuse näole.

Kui nüüd aga selle juurde tulla, et vaatame, kuhu see postitus omadega jõuab, siis olen seda kusjuures viimasel ajal nii-öelda minna laskmist endas teadlikult püüdnud kasvatada, et mina – sisemiselt perfeksionist, ei takerduks pidevalt ebaolulistesse detailidesse, ei laseks end tühjast-tähjast segada, mis mind ainult takistab eesmärkide ja unistuste poole püüdlemast. Ma pean silmas seda, et ma õpiksin rohkem oma sisetunnet kuulama ja järgima, et kogu selle virr-varri keskel, kus me elame ja mis meid ümbritseb, ei kaotaks ma oma sihti, unistusi ja südamehäält ära. Ebaolulisteks detailideks pean ma neid asju, mis suures plaanis ei muuda oluliselt midagi ja ei mõjuta ka lõppresultaati.

Ma olen hakanud tegema ka ”kastist välja” otsuseid. Puhtalt selle pinnalt, mida mu sisetunne ütleb mulle. Alguses oli päris raske seda väikest tunnet enda sees usaldada, sest äkki see pole mõistusega kooskõlas, äkki ma selle otsusega astun ämbrisse jne. Kuid siin ma olen ja neid otsuseid ma teen. Minu kõrval olevate inimeste jaoks on see ehk natuke ebamugavam, emotsionaalselt raskem, sest iial ei tea, mis mul järgmiseks pähe turgatab. Ma olen ju alati olnud, juba lapsest saati, pigem tagasihoidlik, ettevaatlik, kaalutlev. Enne kui kuhugi suunas pea laiali punuma pistan, mõõdan ja kaalun, veelkord kaalun, lasen mõtetel settida jne. Mina näiteks lapsena nii naljalt puu otsa ei roninud, sest mis siis kui ma sealt puu otsast alla sajan?

Eks olulistes küsimustes teen ma seda siiani, see lihtsalt on osa minu loomusest, kuid “puu otsa” ronimise küsimused on nüüd palju kaalukamad. Ent kindlasti tuleb vanuse ja kogemustega eneseteadlikust ja julgust rohkem juurde, mistõttu  olen ka julgem otsuseid iseseisvalt vastu võtma, ise vastutama nende eest ja vajadusel ka puu otsa ronima, kontrollides enne muidugi puu seisukorda – milline on tüvi, kas on piisavalt oksi, kust vajadusel haarata või jalakest toetada. Jube vabastav tunne.

Ma tean, kogu see jutt võib nii mõnelegi praegu ootamatult diibilt kõlada, aga selle teadmise ja arusaamani olen ma jõudnud peale siirdamist, kaks ja pool aastat peale siirdamist.

Nüüd võib-olla keegi küsib, et oot, Kai, aga kus see naerusuine ja musta huumorit armastav tüdruk on? Siis teate – olge täitsa rahulikud, see must huumor pole minu elust kuhugi kadunud, ma endiselt naeran väga jaburate asjade peale ja viskan nalja asjade üle, mis võib-olla nii mõnelgi paneks kulmu juuksepiirini kerkima.

 

Ehk et lapsemeelsus on minus endiselt alles, see jääb minuga kuni viimse hingetõmbeni, no matter what. Lihtsalt sellest peab ka aru saama, et elu on liiga üürike, et lasta sellel lihtsalt mööda voolata. Samas, mõnele sobibki, minule lihtsalt mitte nii väga. Just see mööda voolamine, mitte rahulikult kulgemine, hetkes olemine. Need kaks viimast meeldivad mulle vägagi ning hindan neid hetki kõrgelt. Mul on lihtsalt raske sisemiselt aktsepteerida seda, et ah, õitses meil siin elupeenral üks lilleke, siis närtsis, kuivas ja otsa ta saigi. Oli ilus kuni kestis. Meil kõigil on ju mingi eesmärk, ei?

Mis muidugi ei tähenda, et ma endiselt ei armastaks kodus diivanil vedeleda, pähkleid kahe suu poolega sisse mugida ja Youtubest haide ja orkade rünnakute videosid vaadata (issand ma võiks teile pikalt rääkida, miks te ei peaks ookeanisse ujuma minema või kui nii väga hing ikka kutsub, siis jumala eest – ärge lihtsalt pissige vette). Oot, kuhu ma jäingi… aaa, et ma endiselt hindan kodus pleedi sees lösutamist ja metsas jalutamist, aga mul on vaja teha midagi, mis annaks osa ühiskonnale ka midagi. Tahaks vähemalt loota, et midagigi annab minu eksistents kellelegi.

Mul on missioon, mul on unistused. Ja ei, mitte sellised missioonid, mis Netflixi sarjades tavaliselt halvasti lõppevad. Minul on kaks unistust – ühte on ilmselt võimatu enam (t)eostada, kuigi hinges väike lootus veel õrnalt pakitseb. Teine unistus – see on mul juba osalt tehtud, võtmedki käes. Nüüd veidi vaja veel timmida ja kui kõik valmis saab, siis saan rahulolevalt õhata – ma tegin ära, ma tõesti tegin selle ära!

Tean, väga salapärane, ent uskuge mind, see on midagi suurt. Vähemalt minu jaoks. Ma olen selle nimel teinud väga palju tööd ja osalt on see ka üks põhjus, miks ma kevadel nii ootamatult kauaks ära kadusin, isegi Facebooki blogi lehele ei postitanud – mul lihtsalt polnud töö ja koduelu toimetuste vahel seda vaba aega. Mitte sekunditki, see oleks kõik tulnud mu une arvelt, aga kuna ma magasin niigi vähem kui oleks vaja olnud, siis iga uneminut oli loetud ja kulla hinnaga arvel.

Oh, vaat kus lops, kuhu me välja jõudsime. Ma isegi ei tea, kas see oli õige suund, mille ma kirjutades võtsin, aga näe – süda ütles, et kirjuta mida iganes sa praegu tahad ja kirjutasingi, ilma igasuguse filtrita. Mitte et ma oleksin varasemalt hirmsasti mingeid filtreid oma tekstides kasutanud, aga ma kirjafanatina püüdsin ikka komasid ja sõnade järjekorda jälgida. Hetkel ma seda ei teinud.

Mingi väike karvane tegelane püüab praegugi mu sisemuses pead tõsta ja koputada õlale, et „ou, kuule, tee laused lühemaks, võta komasid kamaluga vähemaks, inimestel on väga raske põimlauseid lugeda“, aga... mis siis. Kui tahate, küll te ära loete, haha. Kui te just hordidena, heinahangud ja tõrvikud käes, ei tule mulle koju ukse taha karjuma, et „võta heaga komasid vähemaks ja tee laused lühemaks“, siis suure tõenäosusega võite edaspidigi tulevikus selliseid postitusi oma feedist leida.

Ja täitsa võimalik, et kuna ma olen nii ebastabiilselt postitanud, siis pole välistatud, et mul polegi enam ühtegi lugejat. Keegi ei viitsi ju sellist blogi jälgida. Kujuta ette – leidsid mingi megalt põneva salapäeviku, no nii megalt huvitavad sissekanded, loed ja loed. Kui uus sissekanne salamisi jälle loetud, siis libistad vaikselt päeviku tagasi madratsi vahele ja jääd järgmist postitust ootama. Vaikselt hiilid, süda kiiremini põksumas, et ohoo, äkki saan täna taas midagi toredat või intrigeerivat lugeda... kuid siis võtad madratsi vahelt päeviku ja – tühjus. Ja nii ka järgmisel päeval, nädalal, kuul... lõpuks enam isegi ei käi nii tihti piilumas, sest lootust enam väga pole ja lõpuks unustad sootuks, et see päevik üldse seal madratsi vahel peidus oli.

Nii et jah, ma katsetan mõnda aega „ma mõistust ei kuula ja panen otse südamest“ kirjutamist, ignoreerides sealjuures komasid. Mitte pahatahtlikusest või ükskõiksusest, aga lihtsalt. Mul on endal sedasi lihtsam. Muidu mu aju ja süda lähevad omavahel õigekeelsuse pärast konflikti. Ja no seda me ju ei taha.

Aga olgu, tõmban hetkel joone alla. Mul mustandites istub tegelikult kaks postitust, kuid enne kui need avaldan, kõpitsen neid natuke ajakohasemaks. Ma isegi ei tea, kas julgen siia lõppu loetelu lisada, mis postitused mul veel kirjutamata on ja mida olen lubanud teiega jagada. Et kas ma hakkan endale seda stressi peale panema? Samas, need on mul kogu aeg kuklas tiksumas – nii et otseselt vahet pole. Ütleme nii, et siirdamispostitused on ju ka endiselt poole peal ja that’s about it.

Ma tegelikult hetkel rohkem ei tahakski reeta, kuna vahepeal on toimunud väga palju asju ja muutusi ning ma tahan need esimese emotsiooni pealt kirja panna, et saaksite mu vahetust emotsioonist osa. Mõni neist lugudest on valusam, mõni jälle lõbusam. Ma tahan, et kui te loete, siis te saategi reaalselt aru, et ongi retsilt valus, hing ongi päriselt katki ja südames on suur tühimik… ja kui juhtub midagi naljakat, siis saate ka sellest vahetult osa, endamisi muiates naerda, sest loodetavasti tekib teil kujutluspilt sellest olukorrast, kus ma olin ja millise korraliku kajaka ma ise oleksin sealsamas tahtnud maha panna, kuid viisakusest hoidsin end tagasi.

Okei, aitab. Juba läks veits lappama. Nagu sai juba öeldud, siis juhtumistest kirjutan juba järgmistes postitustes. See on see, kui oled nii pikalt kõike endasse kogunud ja pole saanud seda välja kirjutada, siis on suts raske oma sõrmi klaviatuuril taltsutada. Puhta lappes teised.

Olgu, kui jõudsid lõppu, siis super aitäh sulle, musid-kallid, roosipuketid ja kommikarbid.

XOXO
Kai aka blogija kui kuuvarjutus

PS. Kui ridade vahed ja taandread, uue lõigu alustamised on lappes, siis andke palun teada. See on teie endi huvides. Mul ekraanilugeja neid ei suuda kirjeldada. Nii et mul pole õrna aimu ka, kuidas see postitus teile visuaalselt kätte jookseb. Kui ta näeb välja nagu salaja „copy-paste“ kokku klopsitud referaat, siis no... elame üle, eks.

Kirjutan ja kustutan. Kirjutan uuesti ja kustutan siis jälle kõik ära. Ei teagi kust alustada või kas üldse on mõtet sellest rääkida, kui see kõik oli lihtsalt minu peas. Kujutasin ette midagi, mida pole ja pole kunagi olnudki. Räägin sõprusest.

Eile oli pikk ja väsitav päev. Ma  ei hakka kirjutama, kus käisin,  kellega kohtusin, pole oluline. Oluline on vaid see, et koju jõudsin ma väsinuna. 

Kui olin koduuksest sisse astunud, Tessa mind ülepeakaela ära musitanud, suurest rõõmust end kringliks väänanud, vahetasin ma linnariided koduriiete vastu ja tegin diivanile endale eriti mõnusa pesa, maailma pehmema roosa pleedi sisse. Seejärel keetsin suure tassi oma lemmik teed – inglise tee piimaga, siis viskasin Võhkarite podcasti peale ja ootasin miskise uuringufirma telefonikõnet, kellega oli mul tänaseks aeg kokku lepitud. Ent kuna proua ei helistanud kokku lepitud ajal, ega ka hiljem, siis tõmbasin end diivanile kerra ja uinusin. Mingi aeg jõudis Joosep ka koju. Läbi uneudu mäletan, et ta tuli kükitas diivani ette, tegi mulle pai ja ütles vaikselt: "Tsau kallis!", ja siis läks toimetas oma asjadega edasi. 

Peale südaööd ma vaarusin padi kaenlas magamistuppa ja proovisin seal edasi magada, kuid ei õnnestunud. Eilse päeva emotsioonid ja mõtted võtsid mu üle võimust. Nagu lumelaviin, mis massiivse lammina sust halastamatult üle vuhiseb ning oma hingematva raskuse alla matab. Ma isegi ei tea, kuidas olla või tunda. Ma arvasin ekslikult, et tunnen inimest, aga tegelikult ei tunne. Kas ma üldse teangi...

Aga see pole selle inimese süü. Tema oli lihtsalt tema ise, mina lihtsalt kujutasin ette midagi, mida seal pole ja pole ka kunagi olnud. Inimene oli minuga lihtsalt rõõmsameelne, lahke, sõbralik, abivalmis, tore, armas ja siis mina, loll mina hakkasin arvama, võib-olla isegi natuke tundma, et see on natuke rohkem kui nn niisama suhtlus. Ma veel aasta tagasi ütlesin talle, et oh, ma tulen su magistrikraadi lõpetamisele..jaajaaa, nagu keegi oleks mind sinna üldse kutsunud. Nagu ära kujuta ette!!!! Ma ei taha sellele isegi mitte mõelda, kui ebamugav võis tal olla seda kõike kuulata.

Praegu neid ridu siia kirjutades, saan aru, milline idioot ma olen olnud. Pean taaskord tõdema, et Joosepil on õigus - ma olen sinisilmne. Ta pole kül selle konkreetse olukorra peale seda öelnud, aga varasemalt küll. Ma lihtsalt elan mingisuguses oma roosas mullis, lasen filtreeritult ainult ilusaid ja toredaid asju oma mulli sisse ja siis kukun ehitama õhulosse. Ja nii ma ehitasin ja ehitasin sõprusest õhulossi, kujutades endale ette midagi, mida pole. 

Ah, vahet pole las ta jääda. Positiivne on asja juures see, et ma sain sellest lõpuks aru. Neli, viis aastat illusioone, aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Ja kui nüüd korraks päris sõpruse juurde tulla, tulla sõbranna juurde, kellega paar aastat tagasi läksid meie teed minu dialüüsravi ajal lahku, siis tema kustutas mu nüüd ära ka oma Facebooki sõbralistist. Mul seni oli väike lootus põues pakitsemas, et ehk on veel lootust. Äkki ühel ilusal päeval me leiame selle aja ja hetke, et maha istuda ja rääkida südamest südamesse, aga ei. See oli tegelikult päris valus hetk, kui ma seda avastasin. Mäletan seda nii selgelt, kuidas istusin diivanil, hoidsin telefoni käes ja siis avastasin, et ta on mind eemaldanud. Ma lihtsalt hakkasin nutma. See kõik oli nii lõplik. Lihtsalt tühjus tuli mu sisse. Isegi praegu seda siia kirjutades, hakkavad tahtmatult mul pisarad voolama ja lõug värisema. 

Ma ei lase endale inimesi väga kergelt ligi. Jah, ma olen outgoing ja ma võin nalja teha ja pulli visata, eeskätt enda üle, aga on vähe neid, kellele ma end lõplikult avan. Kiku ja Eret ongi vist ainsad sõbrad, kes lihtsalt on, kellega olen saanud otse südamest oma tunnetest ja mõtetest rääkida..ja mitte ainult. Neid inimesi on tegelikult paar tükki veel, aga kuna tunnen end hetkel  natuke haavatavana, siis ei julge nimesid nimetada, äkki see on ka kõik illusioon, ilusad õhulossid minu peas.

Kuna ma eile öösel kirjutasin blogi Facebooki lehele ilmatu pika postituse oma humoorikast ja südamlikust bussireisist (saladuskatte all võin öelda, et ligi kuustuhat tähemärki), siis  mõtlesin, et ah, kui mul nagunii on sõrmed juba soojaks toksitud, et mis seal siis ikka – kirjutan teile juba ühe soojaga ära ka jätkupostituse oma neeru ja pankrease siirdamisest. Aastalõpu boonus või nii.
Kes veel mäletavad, siis teine siirdamise postitus lõppes sellega, kus ma lebasin poolpaljalt opilaual ning kurtsin parasjagu anesteesiaõele, mida ma kõige enam narkoosi juures kardan, kui ruumi sisenes keegi noorem mees ja teatas külmakasti maha pannes, et tõi neeru. Kui ei mäleta või soovite niisama oma mälu värskendada, siis esimest postitust saate lugeda SIIT ja teine asub SIIN

Kui ma peale ligi kuuetunnist narkoosi intensiivravi osakonnas esmakordselt silmad avasin, siis lebasin lihtsalt liikumatult soojas voodis teki all. Mul ei olnud valusid, ma olin küll kurnatud ja väga unine, kuid sisimas tundsin rahu. Ilmselt avasin ma silmad päris esimest korda juba opilaual, kust mind edasi viidi ärkamistuppa, kuid sellest ei tea ma õnneks ööd ega mütsi.
Räägitakse, et inimesed narkoosist ärgates räägivad kõiksugu rumalusi, mõned lobisevad isegi oma suured saladused välja. Täitsa põnev oleks teada, kas mina ka jutustasin maad ja ilmad kokku… Peaasi, et ma kedagi kuhugi pimedasse kohta ei saatnud.

Kui ma silmad avasin, siis lasus üle minu kõige mesimagusam uni, tundsin ütlemata mõnusat soojust, kuulsin taamal ümberringi inimesi liikumas ja askeldamas, keegi tuli mind tervitama, küsis enesetunde kohta, kontrollis monitore, mis vaikselt piiksusid. Tundsin, et mul on igal pool juhtmed, voolikud ja andurid küljes. Ma olin seal nagu kiisupojake oma juhtmekera keskel. Hiljem, päevi hiljem, kui sai kõik juhtmed ja voolikud kokku loetud, siis esimestel päevadel oli neid mul küljes 17. Nädal hiljem sain juba kümne anduri ja voolikuga hakkama. Voolikute kaudu sain ma toitu, ravimeid, valuvaigisteid, sealhulgas oksukodooni ja fentanüüli.  

Ma ei tea miks, aga esimese asjana kontrollisin, kas peopesasid kokku surudes tunnen, et mu sõrmed on peenikesed nagu baleriinil, kuid minu suureks pettumuseks olid mu käed turses ja  mul oli väga ebamugav käsi rusikasse panna. Mina oma narkoosilaksuse ajuga suutsin kohe esimese asjana mõelda, et oh ei, ma sain laisa neeru endale, ta ei taha üldse üleliigset vett mu organismist välja filtreerida. Midagi on vist valesti.
Kohe kui kirurgid mind vaatama tulid ja uurisid, et kuidas ma end tunnen, siis ega ma oma muret ja südamevalu endale hoidnud, vaid näitasin käed ette ja ütlesin, et mul sõrmed paistes, kas midagi on valesti? Aga ei, kirurg rahustas mu maha ja ütles, et see kõik on väga okei, neer alles kogub hoogu, et hakata tööle, see võtvat natuke aega. Seejärel kontrollis põiekateetri kotikest ja lisas, et uriin on veel üsnagi veresegune. Etteruttavalt võin öelda, et uriin oli veel väga pikka aega verine ja täis vereklompe. Nende klompide pärast sain ma veel hiljem valusaid pisaraid valatud. Kuid kõik see omal ajal.

Kuna mulle siirdati kaks organit – neer ja pankreas, siis minul lõigati kõht pikki ülalt alla lahti. Kohe rindkorvi alt kuni kubemeni. Isegi naba jäi skalpelli teele, mitte küll otse üle, aga väga lähedalt, väikse jõnksuga naba kõrvalt lõigati. Ja selleks, et pääseda soovitud kohta, kuhu neer ja pankreas poetada, siis lõigati ka kõhulihased pooleks, mistõttu ei tohi ma tänase päevani kõhulihaseid teha.
Ma kõiki peensusi ei tea, mis minuga tehti või kuhu midagi ühendati, sest teadupärast magasin ma selle peo maha, kuid seda ma tean, et minu uus neeruke pesitseb vaagnaluu vasakpoolses pesas ning on põiele toredaks naabriks. Pankreas on seevastu siirdatud paremale ning otsapidi nõelutud peensoole külge. Ja oh, sõbrad, peensool on selline tore sool, mis on seotud seedimisega ja sellest tuleb veel eraldi postitus, mis hädaorust ma pidin kõik läbi minema, et need kaks saaksid omavahel sõpradeks ja peensooleke saaks üle oma traumast, mis oli vaesekesele tekitatud.

Haiglapäevil sai natuke ka oksendatud. Ma midagi reljeefset kirjeldama ei hakka, kuid nõrganärvilised ja väga elava kujutluspildiga inimesed olge hoiatatud. Võileib koos teetassikesega on soovitatav hetkeks kõrvale tõsta.
Seda ärge minu käest küsige, mitmendal päeval tuli minu juurde füsioterapeut, kes aitas mind esimest korda koos oma abilisega voodisse istukile. Ma olin nendel päevadel paras siil udus. Ma tohtisin natuke istuda, kuid samal ajal ei tohtinud ma mitte ühtegi lihast pingutada, mis puudutas kõhtu. See kõik nägi sedasi välja, et esmalt nad panid mulle kere ümber tugeva pandaaži, mina samal ajal pidin süldina laskma end keerata ühele ja teisele küljele, et mitte sisemisi õmblusi lahti rebestada. Seejärel tõstsid nad mind istukile. Kõik muidugi omas järjekorras. Esmalt paremale küljele, siis jalad üle voodi serva, siis tõmmati mind külg ees istukile jne. Kätte pisteti kõrrega topsik, milles oli vesi ja ma pidin päevas mitu korda mulle puhuma, et kopse tugevdada, kuna peale sellist pikka operatsiooni on oht saada endale kopsupõletik. Eriti veel minusugustel patsientidel, kellel on immuunsus väga, väga maha surutud. Juba enne oppi sain esimese doosi immunosupressante hinge alla ja neid võtan ma tänase päevani. Ma olin alguses väga vastuvõtlik kõigele. Minuga toimetati ainult maskides ja kummikinnastes.

Taaskord puudub mul teadmine, kas see oli teisel päeval või oli see päeva jooksul teine, kolmas kord, mil füsioterapeut tuli minu juurde ning ütles otsustavalt, et nonii, Kai, täna proovime kõndida. Ma siiski kahtlustan, et see oli mitu päeva hiljem… Egas midagi, taaskord aitasid tüdrukud mu voodi servale istuma ja siis füsio kätele toetudes ajasin end aeglaselt ja ettevaatlikult jalgadele. Kui füsio ütles, et teeksin kõndimissamme, siis ma sain aru, mida ta mul palus teha, aju andis nagu ka korralduse jalgadele edasi, ent jalad tegid hoopis midagi muud. Ma isegi ei tea mida nad tegid, sest minu aju ütles, et kõik on suurepärane, me kõnnime, aga füsio hakkas naerma ja ütles, et ma olen kõndimise ära unustanud. Kuid seal samas kohe lohutas mind ja lisas, et pole hullu, kohe saab kõik taas korda.
Järgmiseks ulatas ta mulle topsi, et koos minuga natuke mullitada, ja siit tulebki tagantjärele mõeldes üks väga piinlik hetk...
Nimelt, mul läks süda nii järsku pahaks, et ma ei suutnud reageerida ja ma oksendasin suure kaarega oma armsa füsioterapeudi täis. Aga kuna mul oli nii sitt olla, siis mul ei olnud isegi jaksu häbi tunda. Ma lihtsalt mõmisesin moka otsast „palun vabandust!“ ja tahtsin vaid voodisse pikali heita. Kuid ma ei saanud, sest ma ei tohtinud ju üksi varba otsagi liigutada. See oli küll hetk, kus ma tundsin, et ma panen kohe pildi taskusse ära.

Ja ma tahan eraldi ära mainida selle, et minu füsioterapeudiks oli Janika Arras, kes sai tänavuse Kliinikumi kolleegipreemia ja tunnustuse ja kui ma seda uudist sotsiaalmeediast lugesin, siis olin südamest nii rõõmus, sest Janika väärib seda sajaga. Eriti peale seda, mida mina talle tegin. Kusjuures, inimene punus mulle hiljem veel patsid ka pähe, ilusad armsad patsid. Ma arvan, et ta andis mulle andeks, et ma ta peale natuke kettisin.

Ja kui veel rääkida intensiivravi osakonnast, osakonnast, kus on eranditult ainult 24h monitooritavad patsiendid, siis teate sõbrad, millised voodid seal on? Seal on udupeened futu voodid, mis hoiavad patsienti soojas, masseerivad, kallutavad ja mudivad, kõigutavad ja kaaluvad ning teevad veel kõiksugu erinevaid nippe ja trikke.
See on osakond kuhu ilmselt niisama naljalt ei taha keegi sattuda, sest seal on ainult kõige raskemad ja keerulisemad patsiendid, aga no elu oli seal mõnus küll. No kui välja arvata sond, mis läks mul nina kaudu makku, et mind toita ja dreenid, mis tulid kahelt poolt külgedelt välja, et siirdatud organite ümber ei koguneks veresogast haavavedelikku. Need dreenid olid veel väga pikka aega mu sõpradeks neil haiglapäevil. Ja küll ma nägin ränka vaeva, et need vooliku otsas rippuvad kummipallid koos vedelikukotikesega ei takerduks kuhugi taha. Eriti see üks – pankrease oma, sest etteruttavalt olgu ka see ära öeldud, et mul tekkis siirdatud organi äratõuge. Ent sellest juba tuleviku postituses. See tuleb ilmselt kõige kurvem ja emotsionaalsem postitus, mida olen üldse kunagi kirjutanud, kuna ühel hetkel ma tundsin, et ma lihtsalt enam ei jaksa, ma olen nii kohutavalt väsinud.

Kuna oma kolmandas siirdamis postituses liigun ma neeru siirdamise- ja uroloogia osakonna intensiivpalatisse, siis tahan selle postituse lõpetuseks öelda shout out, intensiivravi osakonna kõikidele töötajatele – hooldajatele, õdedele, arstidele, kõikidele kõikidele, sest teie piiritu lahkus, hoolivus, sõbralikus, te olete lihtsalt võrratud. See, millise hoole ja hellusega te siirdatud patsiente kohtlete, pole sõnu selleks loodud. Te pesite mind, nii alt, ülalt, kaela, keha, hambaid, toitsite mind, kui oli väikseimgi mure, te lahendasite selle. Ma olin kui udupehmetel kätel kantud. Ma küll enamuse ajast magasin ja ei saanud muhvigi aru, millal on öö või millal on päev. Aju oli konstantses ajuudus, aga ma tundsin end turvaliselt ja hoituna. Te tegite endast kõik oleneva, et mina saaksin ainult paranemisele ja taastumisele keskenduda.

Hellõu! Ma digivanaema (ma ei tea, miks ma end praegu vanaemaks nimetasin kui ma pole isegi mitte ema ja vana ammugi mitte) nuputasin ka lõpuks välja, kuidas oma blogisse tagasi sisse saada. Kes pole kursis, siis eile õhtul, kui ma sain oma postituse valmis ja tahtsin seda avaldama minna, siis Blogger jättis mu ukse taha. Küsis mingit PIN koodi, mida mul pole kunagi olnud, siis tahtis sõrmejälge ja näotuvastust ja sada muud asja veel, aga ma polnud neid seadistanud.
No ühesõnaga, ilge jauramine läks lahti, aga sisse ma sain. Nii et võtke teatavaks, et järgnev postitus on päevase hilinemisega. Kõik eilsed on üleeilsed ja kui ma ütlen, et istun pimedas elutoas, siis see oli eile ja nii edasi. Ma ei hakka neid tekstis ümber muutma, sest muidu võib juhtuda, et ma hakkan kogu postitust timmima, korrastama ja lõpuks ei suuda ma oma sisemist perfektsionisti taltsutada ja te ei näe seda postitust mitte kunagi.

Aga olgu, lendame peale. Ma arvan, et meil kodus kummitab.
Jep, niimoodi toorelt lendasingi peale. Ma ei ole seda kogu aeg arvanud, vaid viimased kaks-kolm päeva, aga kuna mul on ajataju veits sassis, siis pole ma päris sada protsenti kindel enda ajaarvamises.

Igatahes, see pole enam mingisugune suur jambolaia-vuudujuubu-uhuu saladus või uudis, et lapsed ja loomad tajuvad meid ümbritsevat maailma paremini kui me aimatagi oskame. Meie, suured  inimesed, kelledel väga paljudel on pea igas olukorras silmaklapid ees, ei adu pooltki nii paljut. Neil aga on midagi, mida enamikel täiskasvanutel pole – avatud meel ja süda.

Kuna ma eile andsin teile Facebooki blogi lehel teada, et meil on uus väike pereliige, siis temaga seoses toimub kogu aeg midagi ja nüüd ma saan südamerahus erinevatest juhtumistest teile kirjutada. Ma lihtsalt ei osanud arvata, et see võtab nüüd sellise pöörde.

Näiteks eile (teie jaoks siis üleeile, ma ikka ei suutnud oma käsasid eemal hoida ja pidin natuke teksti kallal nokitsema). Pikutan mina rahulikult voodis kõhuli, kui tuppa jookseb Tessa, minu väike valge koerake, hüppab mulle hopsti selja peale, jääb liikumatult ühte punkti vaatama ja… uriseb. Ja sedasi mitu raksu järjest. Ma tõusin lõpuks voodist püsti, et kontrollida, kas härra abikaasa on ehk midagi kahtlast kuhugi toanurka ripakile jätnud, aga ei olnud. Ainult peegel oli akna all vastu seina, suunaga magamistoa ukse poole.
Siis mõtlesin, et okei, võib-olla ulatus ta mu selja peal seistes aknast välja vaatama ja nägi seal eem, midagi kahtlast enda jaoks… Samas me elame ju teisel korrusel, mida on teiselt korruselt nii väga näha, peale puude latvade ja taamal olevate majade. Aga no okei, koerad näevad paremini ja vahel ka neid asju, mida inimese silm kinni ei püüa. Eriti minu silmad.

Ent olukord muutus eriti kahtlaseks ja kõhedaks õhtul, siis kui ta hakkas lampi keset ööd urisema.
Me olime Joosepiga mõlemad väga kaua üleval. Umbes kella kolme paiku kobisime mõlemad ära voodisse. Mina taaskord oma lemmik asendis – kõhuli, tekk tõmmatud kõrvuni. Natukese aja pärast avastas Tessa, et oleme elutoast ära magama kobinud ja tuli ronis mulle peale (rge küsige, ta ongi meil paras kaskadöör, igal pool valimatult ronib ja turnib).
Vend tammub mul siis süüdimatult selja peal, otsib mugavat asendit, et kerra tõmmata kui äkitselt jääb seisma, vahib liikumatult ühte punkti ja uriseb. Ja kui ma päeval arvasin, et Tessa nägi ilmselt midagi aknast, oh mind naiivitari, siis nüüd, kus Joosep oli ka meiega toas, nägi ta ära, kuhu suunas ta vahib ja uriseb. Ütleme nii, et see ei toonud mu hinge, teadvusesse ja südamesse teps mitte rahu. Tessa nimelt seisis näoga magamistoa avatud ukse poole ja vahtis pimedasse esikusse.

Ma valetaksin praegu teile, kui ütleksin, et ah,  mul ei tõmmanud kõhedaks ega tibutagi selga, muidugi tõmbas, aga kui ta mu pealt maha hüppas ja jooksis saba seljas esikusse, siis elutuppa ning sealt tagasi esikusse ja samal ajal urises,siis ütleme nii, et ma lõin ristimärgi ette ja hakkasin vaikselt kõrgemate jõudude poole palvetama. Ja see ei aidanud ka olukorrale teps mitte kaasa, kui ta tuli tagasi minu juurde, ronis uuesti selja peale ja vahtis ainiti pimedusse. Ise endiselt samal ajal urisemas. Korra hakkas isegi raevukalt haukuma ja sööstis ukse poole.

Mul sel hetkel reaalselt süda niimoodi sees võpatas. Kuid õnneks keelamise peale lõpetas ära ning tuli minu ette ristipõiki lamama, näoga ukse poole. Ja ma olin seal nagu eem, seda suur et, ilusaid unenägusid sinulegi kullake.

Kuid nagu teleturus öeldakse – ja ka see  pole veel kõik! See jätkus veel järgmisel päevalgi.
Täna hakkas ta jälle lambist keset päeva urisema. Ja selleks, et te saaks parema pildi, siis minu töölaud on sedasi, et kui ma istun arvuti taga, siis ma olen näoga akna poole ning kogu elutoa osa koos avatud esiku ja köögiga jääb mu selja taha. Nii, ja nüüd palun hoidke järgmised kaks minutit seda kujutluspilti enda silme ees.

Istun siis mina rahulikult arvuti taga, klapid peas, ja kuulan keskendunult teksti, koeratüdruk lamamas mu selja taga. Täpsemalt öeldes lamab ta mu tooli seljatoel, põiki üle mu turja, sest ühel ilusal päeval otsustas ta ära õppida, kuidas diivanilt mulle kukile hüpata.
Ühesõnaga, mina teen tööd, tema magab, kuid ilmselgelt üks silm lahti, sest järgmisel hetkel hakkas ta taaskord lampi urisema. Näoga esiku ja köögi poole.
Kodus kõik vaikne, Joosep teeb ka vaikselt laua taga tööd, keegi korteris ringi ei liigu, trepikojas pole kedagi ja tüüp vahib mu selja taha ja lihtsalt uriseb.

Ma ei tea, mis asi see on ja ma pole sugugi kindel, kas ma üldse tahan teada. Ma lihtsalt väga loodan, et sellele kõigele on loogiline seletus olemas, aga no pekki küll. Seni, kuni mul ei ole seda loogilist seletust, ei taha ma väga üksi kodus olla, veel vähem tahan ma pimeduses olla ja üksi magamistuppa magama minna.

Kusjuures, kui ma seda eelmist lõiku kirjutasin, siis mu loll aju hakkas genereerima, aga mis siis..mis siis kui mingi vaim seisab praegu mu selja taga ja loeb, mida ma kirjutan ja itsitab vaikselt pihku "hehehe, näe, kardab". *
Okei, Kai, aitab. Ei hakka end siin üles kruvima!!! 
Kirjutage parem mida toredat teie viimastel päevadel teinud olete. Mina näiteks tegin neljapäeval oma elu esimese stand up etteaste. Võin juba etteruttavalt öelda, et läks väga hästi. Ei, ma ei roninud ise lavale, mind kutsuti. EPI Kojal oli nimelt aastalõpu tunnustusüritus ja nii ma sinna sattusin. Minuga koos oli lava jagamas alati suurepärane ja humoorikas Tom Rüütel.
Meil igatahes läks Tomiga suisa niii hästi, et meid kahte tahetakse järgmisel aastalgi veel lavalaudadel näha  ja kuulda,bronn pandi igatahes peale. Nii et kutsuge mind üksi või meid kahte koos esinema. Ja sellest ei hakka ma üldse rääkima, et kui mitu inimest tuli mu juurde podcasti jutuga. Tehke koos, tehke eraldi, tee üksi ja kutsu erinevaid külalisi. Sa räägid nii hästi oma juhtumistest.

Aga okei, nüüd tõmban küll joone alla. Lõpetuseks veel nii palju, et tore on maeitea mitmendat korda blogis tagasi olla ja kirjutada. Natuke lappes on esimene postitus peale pooleaastast pausi, aga nagu te ilmselt juba aimate, siis mul on palju asju hinges pulbitsemas, mis kõik tahavad minust korraga välja saada. Mul on ju veel lõpetamata siirdamis postitused, siis lapse saamise kohta on postitus tulemas, siis lugu, kuidas ma uue koera võtmiseni jõudsin, et mis backstory sellega on ja siis veel üks väga suur elumuutev samm, mida ma plaanin kevadel teha. Kuid kõigest sellest aega mööda ja omal ajal. Lihtsalt teadke, et on tulemas palju põnevat lugemist. Ahjaa, raamatu kirjutamisest räägin ka natuke, et kus maal see üllitis on ja mis sellest raamatu projektist saanud on.
Seniks aga ciao, mio bellad! *roosad südamekesed teile*

PS. Joosep läheb õhtul linna ja kuigi ma ise väga ei viitsi minna, siis ma lähen ainult sellepärast temaga kaasa, et ma ei peaks õhtul üksi pimedas kodus olema.

PS 2. Täna on koeratüdruku Tessa kümnes minisünna! Praegu see nunnupall istub mul süles, võtab paisid ja sügamist vastu ja vaatab ainiti valge tuka alt mulle oma mustade, õrnalt mandlikujuliste silmadega otsa.