Selverisse ühte asja ostma, mille eile ära unustasin. Jäin hetkeks näokreemide juurde seisma ja kohe astus mulle ligi nii umbes 70. aastane vanaproua, kes küsis minult, et kas ma saaks teda aidata? Eee..nojah, ma oma mustas mantlis näen tõesti Selveri töötaja moodi välja?! Igastahes oli proual mure, et tema tahtis endale näokreemi, mis kortsud ära võtaks, et mina kui noor inimene võiks talle soovitada. Temal nimelt olevat vene mees, kes muidu hakkab teisi naisi vaatama. Sellises hädas tuleb ikka abikäsi ulatada! Sain soojad ja siirad tänusõnad ja endale kogu päevaks hea emotsiooni."

-----

Seoses selle looga meenus minu enda üks pisikene poeseiklus. Mul on tegelikult värvikaid poeseiklusi rohkem kui üks, aga see on see üks ja ainus lugu, mis siiani on kõige eredamalt meeles ning ikka ja jälle saab seltskonnas selle üle lõkerdatud.Lugu siis järgmine:
"See juhtus kuskil paar-kolm aastat tagasi ja väga oli vaja minna sõbrannaga toidupoodi poodlema, kellel samuti oli nägemispuue või olgem täpsemad...minul oli tol ajal veel nägemisjääk ja sõbranna oli puhta pime. Kui rääkida minu tolleaegsest nägemisjäägist, siis nägin suhteliselt vähe (nt punast ja erkkollast värvust, tumedaid kogusid ning läikivaid esemeid), aga olin õppinud seda vähest kasutama oma igapäevaste toimetuste tegemisteks, mis tagas mulle koos julgusega suure iseseisvuse. Siinkohal on paslik kasutada ütlust: tegijal juhtub nii mõndagit, mõtlejal mitte midagi!
Seadsime sammud siis Port Arturi toidupoe poole. Minu tavaline komme oli siis selline, et läksin poodi sisse ja uurisin hoolega, et kas kuskilt hakkab silma punane liikuv laik (loe: toidupoe klienditeenindaja, kes mööda müügisaali liigub ja kaupa riiulitesse paneb). Minu õnneks ei pidanud kaua ootama, kui äkki märkasin, et üks punane laik vuhises meist mööda ja kähku ütlesin tollele pimedale sõbrannale:"Tule, lähme ruttu järgi!" No nii me siis jälitasime seda punast laiku, kui äkki see punane laik piimaleti juures seisma jäi ja miskit omale korvi tõstis. Mnjah, eks esimene lammas läheb ikka aia taha. Ma püüdsin siis teha nägu, et mina eii tea midagi ja kähku tirisin sõbranna eemale. Tema ei saanudki kohe aru, et miks ma ähmi täis olen, aga kui selgitasin olukorda, siis liikusime naeru kihistades edasi...
No jõudsime siis soovitud kondiitritoodete leti äärde ja mõtlesime hoolega, mida me sooviksime õhtuseks maiustamiseks osta, et kas maasika-jogurtikooki või mustika-vaarika korvikesi vms. Kuna silmanägemist eriti polnud ja aru ei saanud, et mis neil õige seal klaasi taga on, siis otsustasime, et parem küsime teenindajalt. Ma ajasin siis end sirgu ja üritasin leti tagant märgata jälle seda tuttavat punast laiku, kelle poole pöörduda ja peale mõne minutilist ooteaega märkasingi laiku ning küsisin:"Vabandage, milliseid kooke Teil siin müügil on?"
Mille peale saime vastuseks:"Ma ei tea, et mina ostan vormileiba. Koogid on natuke edasi."
Mnjah, ühesõnaga keset põrandat olid leivakastid. Meie, ehk poolpime ja pime, ühel pool ja teisel pool oli lihtsalt juhuse tahtsi jälle üks punase jopega poekülastaja (ja mine Sa hullu tea, keegi ei välista, et see ei olnud see sama , keda alguses piimaletini jälitasime).
Kokkuvõtteks oli lihtsalt tore sõbranna Selveri juhtumit lugeda, sest ma kujutan ette, et tollel punase jopega poekülastajal, oli ka hiljem sõpradele midagi vahvat rääkida, näiteks seda kuidas pimedad valgete keppide ja juhtkoertega teda mööda poodi jälitasid...

Täna sain ma täiega oma nostalgialaksu kätte ja seda tänu ETV 2-le. Mul mängis telekas lihtsalt taustaks, kui ühel hetkel äkki algas üks lapsepõlvest tuttav heli ning ekraanile tuli Telepoiss, kes lehvitas mulle ja lastele , millega siis andis märku, et aeg on lastesaadete jaoks ning siis hakkas selline laul: tili-tili, tili-tili, tili-tili-tili-tiliton, nagu pöialpoisse, meidki seitse on...tili-tili, tili-tili, pesamuna Hellik, teadlane Tarkur (kahjuks enam ei mäleta mismoodi sõnad jätkuvad). See siis minu lapsepõlvest pärit saade ja olin tegelikult suhteliselt üllatunud, et sellist "kuldvara" tänapäeval veel näidatakse, aga näe täitsa näitavad ja nii ma siis istusin diivanil, tühi pilk suunatud ekraanile, kõrvu paitamas nii palju mälestusi täis helid ja laulud ning näos totakas naeratus... :)
Hiljem tuli ka hilisema aja multifilme, millel näiteks ühel oli väga õpetlik sisu lapsele teemal, kuidas raha hoida, koguda ja mitte kulutada tühja-tähja peale, vaid pigem koguda mõne suure asja tarbeks ning siis tuli Lastetuba, kus ka meie Janetiga eelmise aasta maikuus käisime. Meenutuseks siin link:http://etv2.err.ee/videod/lastetuba/c6f97e57-66f6-48ba-a292-7fc894264b58Tänases lastetoas olid vahvad küsimused, millele üritas vastuseid anda krokodill Timmu ja kuna need ajasid mind naerma, siis äkki on Teile ka naljakad.
Küsimus 1:
Miks on elevandi silmad punased?
Vastus:
Et ta saaks end kirsipuu otsa ära peita.
Küsimus 2:
Kuidas elevant sinna kirsipuu otsa sai?
Vastus:
Ronis.
Küsimus 3:
Mismoodi elevant puu otsast alla saab?
Langeb sügisel koos langevate lehtedega.
Ja siis kui elevant on lõpuks puu otsast alla langenud, siis on aeg tuppa minna ja siit tuleb viimane küsimus: kuidas Sa tead, et elevant on külmkapis? Kui arvad või pakud, et teed külmkapiukse lahti ja vaatad, siis see vastus on vale ja kui ütled, et Sa ei peagi külmkapiust lahti tegema, et vaadata, sest elevant on nii suur ja sellest tulenevalt elevant ei mahugi sinna või et uks ei mahu kinni, siis ka see on täiesti vale vastus. Tegelikult on õige vastus palju lihtsam...Õige vastus on: Elevandi sussid on ju külmkapi ees...on ju lihtne!
See oli siis tänane lapsesuu ja vahel tulebki enda seest see lapsemeelsus üles otsida, valla lasta ja näha maailma vähe rõõmsamalt ja värvilisemalt.
Kuna vaikselt on lähenemas kevad ja ma olen üpriski veendunud, et suuri külmakraade enam ei tule, siis on kõikidele koeraomanikele välja pakkuda paar uut sõnakasutust koera kohta, kes ajab talve karva maha. Mina ise olen kasutanud sõna "karvaplahvatus", sest kui koeral on karv lahti, siis on terve elamine karvu täis: vaip, riided, nõud, toit, suu, nina, kapid, õhk...ühesõnaga on toimunud suuremat sorti plahvatus ja täna kuulsin veelgi lahedamat ütlust ning nimelt "koer hargneb", ehk et kasukas on lahti ja hargneb seljast maha.
Mismoodi Teie oma koera karvavahetust nimetate või kommenteerite ning kas plaanite nendest kahest sõnast ühe kasutusele võtta?

Kui oma eelmises postituses peatusin natuke rohkem lauamängude teemal, siis jätsin ühe Õnneseene (loe: Joosepi) loo rääkimata, sest soovisin sellele pühendada eraldi postituse. Nimelt nagu kõik juba teate, siis möödunud laupäeval käisime, mina ja Joosep, lauamänguõhtul. Peale meie olid end kohale vedanud ka Ave, Liis ja Kätlin (muuseas väga toredad tüdrukud) ning igaksjuhuks mainin ära, et Mac oli ka kohal, sest ta nimelt oli võõrustajarollis.
Ma ei hakka siin pikalt lahti kirjutama detaile ja erinevaid nüansse, aga põhilise panen kirja ja seda kiirkorras ülevaatena:
Esimeseks mänguks valiti pöörane Alias ja seal mitte midagi erilist minu mäletamist mööda ei juhtunud, aga Baila After Party oli juba päris hea starter. Baila After Party mängus tuleb erinevaid tegevusi teha, sest muidu (oleneb millise kaardi said, et kas: Ups!, Jess!, Baila!) saad kas miinuspunkte, jääd nulli, saad tehtud teo eest plusspunkte või veeretad end Baila peale ning ei tee mitte midagi ja viis punkti lihtsalt kukub Sinu kontole lisaks.... Nii, lühike mängututvustus tehtud ja nüüd räägin kaartidest, mis hakkasid sealt tulema ja kellele...
Kõigepealt sain kaardi mina, kus oli kirjas, et suudle oma paremal käel istuvat meessoost isikut ja no õnneks ei olnud see miskit keerulist, sest oh seda õnne... Minu paremal käel istus Joosep ja nii ta oma põsemusi kätte sai, aga järgmine, samast mastist kaart, tuli Kätlinile: Suudle oma paremal käel olevat esimest meessoost isikut. Nonii, hakkab pihta! Kogu ringi peale oli meil ringis AINULT üks meessoost isik ja selleks oli Joosep. Kätlin oli viisakas ja küsis kõigepealt minult, et kas ta tohib, mina muretult:"Jajah, lase käia." ja siis pöördus Kätlin Joosepi poole ja küsis ka temalt luba. Vaat nii viisaka koduse kasvatusega tüdruk, mida nüüd Liisi kohta küll öelda ei saa...
Mäng läks siis natuke edasi ja voilaa...Liis sai kaardi, et tee enne päris suudlema asumist, proovi oma käe peal ja õigesti tegi, et proovis, sest juba paar ringi hiljem sai kaardi, et suudle ühte meessoost isikut mänguseltskonnast ning oh seda üllatust, selleks ikka ja veel ainsaks meessoost isikuks oli Joosep, minu Joosep ja kui küsite, et kas Liis küsis luba, siis vastuseks on, et muidugi mitte. Vuhises minust mööda nagu tuul, endal justkui jutumull pea kohal:"Jooooseeep, maaaa tuuuulleeeen..." ja ka sellega veel asi ei piirdunud, Liis sai fortuunaga väga sõbralikult läbi ja lõpuks sai kaardi kus kaart andis talle loa Joosepile selga ronida (loe: kukile).
Mnjah, võib jääda mulje, et meil oli lauamänguorgia, aga ausõna ei olnud ja Jumal tänatud, et ma eeskujulikult näitasin ise esimesena ette ainult põsemusi, sest no mine Sa hullu tea (loe: Liisi).
Ahjaa, ma unustasin veel ühe huvitava nüansi lisada. Kui Baila After Party sai läbi, siis võtsime järgmiseks mänguks Imago ja kuna Kätlin ei olnud varem Imagot mänginud (jah, on ka selliseid inimesi), siis Mac võttis ühe näidisküsimuse ja enne küsimuse nägemist, ütles Mac, et see on Joosepi kohta...Kui mänguseltskond ootas seda näidisküsimust, siis Mac naeris omaette ja ütles läbi naeru:"Ma ausalt ei valinud ise seda küsimust." ja küsimus oli: Kujuta ette, et kuhu võiks Joosep esimesel kohtingul Sind suudelda vms. No Comments!

Laupäeval sai siis sammud seatud Maci kodu poole, kes oli meid juba mitu tundi kannatlikult oodanud. Algselt pidin ainult mina minema, aga peale pikka moosimist, otsustas Joosep, et ta siiski tuleks ka. See oli tõesti kõige viimase minuti otsus kuna mul oli juba jope seljas, saapad jalas ning Janetil ka töövarustus peal. Kui koduuksest välja astusime, küsis Joosep, et kas oleme kohal...mina vaid naersin selle peale ja ütlesin:"Sa oled nagu Mac.", sest Macil on kombeks alati küsida: kas oleme kohal? kas oleme kohal? Aga nüüd? aga kas nüüd oleme kohal? millal me kohale jõuame? kas nüüd oleme kohal? Ta võib seda tüütut küsimustejada jätkata lõputult, sest Mac on oma teada tuntud iseloomult visa ja tegelikult Macil ongi selline omamoeline huumor, mis on vürtsitatud sarkasmi ja lõbusate teravmeelsustega. Kui ma nüüd siin natuke juba kirjutan Macist, siis on õige aeg alustada sissejuhatusega lauamängudele, mida sai laupäevasel tüdrukuteõhtul mängitud päris korralikult. Lauamängudest veel nii palju, et kui öelda lauamäng, siis võrdub see Mac ja kui öelda Mac, siis võrdub see lauamäng. Siin on link Maci blogile, kus on terve posu lauamänge ja muud nänni, mida ta endale ihkab: http://macripper.wordpress.com/kingisoovid/Avaliku saladusena mainin, et Macil on hetkel erinevaid lauamänge vist kuskil 70 ringis. Huvitav kas see on haigus? Hmm, ma kaldun arvama, et tegu on tõepoolest väikestviisi ludomaaniaga. Aga seeselleks, jätame Maci siiapaika ning ma räägin parem nendest mängudest, mida laupäeval sai mängitud: pöörane Alias, Baila After Party ja Imago
Need konkreetsed mängud on tõesti lihtsalt kõige lõbusamad seltskonnamängud ja ei nõua väga suurt loogilist mõtlemist ning kui seltskonnast leidub keegi nägija, kes on nõus pimedale sõnu kõrva sosistama või, tema kaardi pealt olevaid lauseid, teistele ette lugema, siis saavad väga edumeelselt ka pimedad inimesed nendest lauamängudest osa võtta, kui on tahet ja mängulusti.
Eelmine aasta kinkis Joosep mulle Sõbrapäevaks sellise mängu nagu Katan. Mängus on suur maakaart, millele hakatakse ehitama külasid, linnasid ja nende vahele rajatakse teid. Oluline on siin juures aga asukoht, et kuhu Sa oma küla ehitad, sest vastavalt sellele, kuhu küla ehitad, hakkad saama kindlat sorti ressursse(näiteks savi, puitu, vilja vmt) ja sellest veel olulisem on see, et vastavalt oma ressurssidele, oleks Sul võimalik ehitada külasid, linnasid ja teid (näiteks üks tee maksab 1 mets, pluss 1 savi).Juhul, kui mängija ei tule välja oma materjaliga, siis on vägagi mõistlik endale mängu alguses luua näiteks savi monopol, sest sellisel juhul teised mängijad ei saa savi ja peavad Sinuga kauplema ning nii hakkabki üks suur majandamine pihta ning võitjaks saab see, kes on suutnud, külade ja linnade ehitamisega, kõige enam ja kiiremini punkte koguda, mängitakse üheksa punktini.
Mina olen Katani mänginud erinevate inimestega ja see on väga oluline aspekt mängu juures, sest mulle on vaja võimalikult täpset ülevaadet maakaardist ning pean tunnistama, et siiani on kõige paremini osanud mängulauda mulle seletada Joosep ja Mac ning teine oluline asi, mis võib olla on natuke pimeda jaoks keeruline, on see, et pead oma ressursikaarte käes hoidma nii, et teaksid nende järjekorda, hoiaksid terve mängu ajal need teiste mängijate eest peidus. Mina aegajalt kui ma unustan ära, et mis kaart milline oli, siis korra tõstan ühe kaardi üles ja saan vastuse, aga üldiselt kasutan ma väga lihtsat nippi, ehk et järjestan kaardid tähestikulises järjekorras (kivi, mets, savi, vili, vill).
Eelmine aasta, kui ma sain kingiks Katani, siis nii kui ma karpi puudutada sain, tundsin kohe ära, et see on see mäng, mida ma siis suurest õnnejoovastusest raputasin ning hüppasin rõõmust üles-alla :)
Nägijana ma mängisin ka aegajalt lauamänge ja lausa meisterdasin neid ise teismeeas, aga kui kaotasin nägemise, siis justkui täiesti loomuliku elu osana kadusid lauamängud minu elust ära, kuni selle hetkeni, mil kohtusin Maciga. Nii et midagi positiivset on ka sellest välja tulnud (see oli siis väike sarkasmikild).
Ma olen nüüd peaaegu terve postituse kirjutanud Macist, lauamängudest ja natuke endast, aga täiesti tähelepanuta olen jätnud Janeti ja Ellie, kes pidid lausa õnnest lõhkema, kui üksteist nägid ja said üle pika aja jälle koos mängida ning Janet, kes hea külalisena Ellie mänguasjadega mängis, magas Ellie pesas ja Ellie magas samal ajal põrandal, vot selline viisakas võõrustaja. Kuigi tegelikult käib neil see kuidagi vastupidi, sest kui Ellie tuleb Janetile külla, siis on Ellie Janeti pesas ja mängib Janeti mänguasjadega ning kõige olulisem....mis oli esimene asi, mida Janet tegi, kui oli Ellie ära tervitanud? Vastuse leiate postituse lõpust koos Ellie ja Janeti pildiga :)
Lisaks tahtsin kirjutada, kui viisaka inglannaga ma täna pargis kohtusin, või no õigemini ma olin jällegi juba pargist lahkumas, Janetil olid rakmed peal ja vaikselt jalutasime kodu poole. Janet lasi kuuldavale tasasel häälel jorina ja ka sabaots hakkas kiiremini liikuma vasakule-paremale, paremale-vasakule, nagu väike indikaator, mis annab mulle alati märku lähenevast koerast ja seegi kord see tubli indikaator ei petnud mind. Otsustasin, et ma jään seisma ja lasen vastutuleva koera mööda...paraku-paraku, ei tahtnud see pisike nööp kuidagi Janetist mööduda ilma, et saaks meid tervitada ja nii ma tegin siis seekord erandi ja lubasin, siis Janetil samuti tutvuda ja nuusutada oma pisikest sõbrakest, aga selle nööbikese omanik tundis äärmiselt suurt piinlikust, et teenistuses olevat koera tööajal segab ja lausus:"I'm realy sorry!" (tõlge: "Mul on väga kahju!" või "Palun vabandust!"). Ma ütlesin, et ei ole hullu ja lootsin, et inglannal südametunnistus veidi kergem, kuid mõni hetk hiljem vabandas uuesti ning kui lõpuks asusime mõlemad oma teele, siis viisakalt soovis veel ilusat päeva. Ahjaa, selle nööbikese nimi oli Wizard, nagu võlur.
Nii, aga siin siis õige vastus eespool küsitud küsimusele:
Janet, peale Ellie tervitust, läks Ellie sööginurka ja puhastas nurga ilusti krõbinatest puhtaks, sest Janet toiduraiskamist ei salli!


Pilt sõbrantsidega:


Ja lõpetuseks üks tedretähniline pilt Janetist, sest väljas on ju nii vahvalt märg, loik siin ja loik seal, muda siin ja muda seal ning siin on siis tõestus tõelisest vabaajanautlejast (hellitavalt Pipi):



PS. Ma õppisin täna viipekeeles "Kuku!" ütlema. :) "

Täna algas meie päev väga tegusalt ja oleme selle üle eriti uhked. Nimelt saime kokku ühe uue inimesega ja läksime Tartu linna peale jalutama ja selline pooleteise tunnine rahulik jalutus mõjus vägagi virgastavalt. Aga kõigepealt saime ikka selle uue inimesega kokku, kes ootas meid juba rõõmsalt meie koduukse ees. No jõuame siis õue ja esimese asjana Janet lasi kuuldavale temale iseloomuliku urina, mille peale ma muidugist keelasin Janetit ja kutsusin teda korrale ning lisasin juba legentaarseks saanud lause:"Ta tegelikult ei ole kuri", mille peale Janet tõi kuuldavale haugatuste-urina popurii,justkui sooviks vastu vaielda minu väitele. Pealegi natuke nagu on kahtlane, kui inimene lihtsalt niisama seisab keset tänavat ja ootab ning veel meie koduukse ees. Mnjah, aga selline see Janet mul juba kord on, ehk siis umbusklik peaaegu kõige ja kõigi suhtes.
Tegime ühe mõnusa pooleteist tunnise jalutuskäigu, kuigi Janet lõpu poole oli natuke segaduses ja hämmingus, et "Kas juba kohale ei hakka jõudma?", sest kõnnime ja kõnnime, aga sihtkohta ikka veel ei paista...ja juhtkoera jaoks on see üks eriti suur hämming, sest tema põhiline ülesanne on peremehe ohutu kohaleviimine sihtpunktist A sihtpunkti B. Ilmaolustik on meil ka selline nagu on, teed on märjad, vahepeal on jääd, esineb ka suuri veelompe ning tundub, et taevataat on lumekraanid lõplikult kinni keeranud. See märg võiks ära kuivada, sest ma ei taha enam olla sopane ja Janet ka ei taha või no Janetil pole selle vastu midagi, aga talle ei meeldi vesi, mis on ju täiesti loogiline, et vee- ja linnukoerale ei meeldi vesi... Minu meelest on selles täiesti loogika sees!
Ahjaa, kui jalutasime mööda Riia tänavat alla Kaubamaja poole, siis Janet jäi seisma ja pakkus, et lähme üle tee paremale, sest:"Perenaine, perenaine, seal elab Ellie!" ja no Mac ka, aga tühja see Mac, sest Ellie on palju nunnum, armsam, karvasem ja lõhnab palju põnevamalt (seda arvab siis Janet, mitte mina või no mina arvan ka nii, aga mitte kõikide punktide puhul või noh misiganes...).
Paraku hommikul me sinna ei läinud ja Janet oli üpriski pettunud...ta lootis viimse meetrini, et ma lihtsalt veel ei saa aru, et see ongi see "õige" tee, kuhu ma TEGELIKULT tahan minna...Aga seeselleks, sest pealelõunat lähme nagunii Maci ja Ellie poole, sest seal pidi täna kuuldavasti tüdrukuteõhtu olema ning kõik Very Important Persons are invited (loe: mina ja Janet).

Oeh, käisin Janetiga pargis ja jälle sai mu koer midagi "maitsvat"...ma ei mõista neid inimesi, kes viskavad toidukraami parki või inimesi, kes jätavad prügi lahtiselt õue nii, et lindudel on sellele vaba juurdepääs. Õnneks ma väga kaua selle üle ei jõudnud kurvastada ja mõtiskleda, sest kui sättisime oma sammud kodu poole, siis Janet üllatas vastutulevat inimest, ma küll ei tabanud ära seda hetke, et märgata, mida ta täpselt tegi, aga selle peale noor naisterahvas ütles eriti armsal ja heldinud häälel:"Oiii, kui armas!" Jälle üks kompliment kirjas ;)
Homme läheb Janet oma sõbrannale, kuldsele retriiverile Elliele, külla, aga ta ise seda veel ei tea, sest ma jätan selle üllatuseks. Ühesõnaga homme tõotab tulla tore ja tegus päev.
Veel tahtsin Teiega jagada oma rõõmu oma külmkapimagnetite üle. Mul on neid nüüdseks kogunenud kokku 13 (kusjuures mind on veel ootamas kaks magnetit ehk et teoreetiliselt on mul magneteid kokku 15) ja sellele on oma panuse andnud: Mac, Jake, Eret, Marika koos Leodega, Jakob, Kaja ja ema.
Mul on näiteks roosa vilditud põssa,pehmed sinised tibud, reljeefne Norra maakaart, punane karikakra laadne lilleõis, mille peal on lepatriinud, suur põhjapõder, kelle sarved ja nägu on samuti kombatavad ning üks eriti äge magnet on selline, mis koosneb 48 tükist ehk külmkapipuzzle ning puzzle peal oleme meie Joosepiga. Selline väga ainulaadne ja omapärane kingitus.  Jipikaijeii, suur-suur aitäh kõigile!

Eilsega lõppesid siis Olümpia iluuisutamised ära ja ma lihtsalt pean sellest kirjutama. Ma ei tea, kui paljud pimedad üldse jälgivad iluuisutamist, aga tean vähemalt kahte: mina ja veel üks hull :)
Kõikidel eelmistel kordadel, kui on Eesti telekanalites näidatud otseülekandeid iluuisutamistest, siis on seda teinud ETV koos Anu Säärits'iga, kes on ikka tasemel spordikommentaator ja tõesti see inimene jagab biiti!
Aga tänavustest Olümpia iluuisutamistest tegi otseülekandeid TV 3 ja kommentaatorirolli täitis Mart Sander ning andke mulle nüüd andeks, aga seda oli väga ebameeldiv kuulata, mismoodi Mart Sander sportlasi ja iluuisutamist oma võhikluses kommenteeris.
Mõned värvikamad tsitaadid:
"See on ju lausa näkku sülitamine vabakavale.", "Ma ei tea kas see oleks parem kirjeldus, kui ütlen, et sportlane oli nagu lehm libedal jääl.", "No ma ei saa aru milleks ta neid käsi rusikasse paneb, nii tundetu ja kiretu.", "No see oli laus ebaõnnestumine!", "Nii koledasti kukkus.", "No jälle saadavad neid õhusüdameid. No milleks-milleks on vaja mulle näidata seda, et kui palju nad mind armastavad!?"
Mnjah, ma küsin vastu, et milleks-milleks oli vaja televaatajat sedasi piinata? Mart Sander rääkis enamus ajast sellest, et mis loo järgi uisutatakse, kes on esitaja, kas ja millise filmi soundtracki uisutaja kasutab (muidugi järgnes sellisel juhul ka väike filmikriitika), mitmendalt stuudioalbumilt, siis väljendas oma ebameeldivust, et peab nendel võistlustel lugu Sing-Sing-Sing juba kümnendat korda kuulama ja oi küll see lugu teeb talle haiget, sest see on nii koledasti kokku lõigatud ning see oleks võetud justkui kruiisilaeva repertuaarist, mida nad seal südaööl lasevad ja mis on odava süntesaatoriga kokku tuunitud... ja mul on nüüd allergia päris mõneks ajaks härra Sanderi vastu!
Mul on veel üks mure...ma ei taha neid negatiivseid tundeid tunda ja ma parema meelega laulaksin Mardile laulu Sing-Sing-Sing...
Aga tegelikult ma mõtlesin oma kriitikat ikka tõsiselt, sest olen arvamusel, et kommentaatori asi on kõige tähtsama info edastamine vaatajani (nt iga kord, kui tuleb uus uisutaja jääle, siis nimetab riigi, vanuse, muusika, tiitli(d), treeneri(d), koreograafi(d) ja siis juba räägib lühidalt, et milliseid axleid, flipe, kaskaate, truppe jne asju see uisutaja teeb), aga Mart Sander'i kommentaarid olid väga suvalised ja lisaks segas oma jutuga vahele ka kogemustega uisutajale, kes püüdis vaatajateni tuua MIDAGIGI olulist. Kokkuvõtteks soovin öelda, et kui Anu Säärits kommenteeris, siis mina sain pimedana täieliku ülevaate kõikide uisutajate punktidest, pluss eelpool nimetatud informatsiooni, aga kahjuks Mart Sander'il jäi kõvasti puudu taktitundest ja arusaamast, et ta ei istu kodus televiisori ees. Tänud kõigile, kes vastu pidasid!
Aga vahelduseks spordile ja Mart Sander'ile...Täna hommikul helistas mulle ema ja uuris, et kuidas tema pesamunal (that will be me) läheb ja et ta tahaks meile pakki saata...ma olin väga meelitatud ning siin on killuke dialoogist emaga...
Ema:"Panen paki homme teele."
Mina:"Mis paki?"
Ema:"No ma saadan Teile natuke süüa ja miskit head."
Mina üllatunud häälel:"Ahsoo!"
Ema:"Pühade puhul."
Mina hämmingus häälel:"Mis pühad?"
Ema lõbusal häälel:"Kai! Mis kas nälg on Sinu viimasegi mõistuse ära võtnud?"
Mina häälel, mis täis rõõmu:"Aaaa..." (LOL, ma suutsin isegi korraks hüpata mõtetes Lihavõttepühadeni, aga siis õnneks meenus, et kohe-kohe on 24. veebruar)
Ema tahtis siis Joosepi perekonnanime, kuigi alguses küsis rõõmsal häälel, et Joosepi perekonnanimi on Kangur, eksole? Loomulikult hakkasin ma sellepeale naerma (kuigi ma enam ei saa aru, mis siin naljakat oli...Kangur on ju täiesti tavaline perekonnanimi), aga kui ütlesin emale, et ei ole Kangur, siis järgmiseks pakkus Kunger. No ka see ei läinud täkkesse!
Ma püüdsin siis rahulikult ja selgel häälel öelda seda õiget perekonnanime, aga ei saanud ka sellest asja. Lõpuks hakkasin tähthaaval ütlema, aga siis tuli ka veel mitu erivarianti, aga no ma annan oma emale andeks, sest:
1. ta on mu ema ja kõige kallim
2. ta tahtis ju ikkagi süüa saata, pluss uuris, kas mul on mingeid erisoove :)
3. ta on ikkagist mul venelanna
Minu ema kõige kuulsam lause, mille paberile kirjutas ja mulle köögi lauale jättis oli: "Kai, olen taga äijas!" (hea teada)
See oli teade mulle, et kui ma hommikul ärkan ja teda maja pealt kuskilt ei leia, siis tean kust teda otsida...Ma kohe laksust ei jaganud välja, et kust ma siis õigupoolest teda otsima pean, aga lahendasin siiski müsteeriumi.
Uuema aja "ämber" on tal see, kui läks õe juurde katsikule ja kirjutas kaardi sisse õnnesoovid ning lisas õnnitlejateks "emme ja täti Kai" (kõlab nagu DJ nimi ja positiivne, et Ä-tähele ikka täpid peale jättis, sest muidu oleksin ma raudselt saanud uue hüüdnime...)