Kuna viimasel ajal ei satu ma just eriti tihti blogima, kuigi asju, millest oleks vaja kirjutada ja mis ootavad kannatlikult oma järge, et leiaksid oma tee blogisse, peavad veel siiski kahjuks ootama. Mul on lihtsalt vaja kihku-kähku postitada blogimisvõistluse kuuteema ja minule mitte tavapäraselt, olen ma selle viimasele minutile jätnud.
Oleks ma enne teadnud, et kuuteemaks tuleb tehnika, siis oleksin kiivalt tallel hoidnud postitust oma kõrvaklappidest ja sellest, kui imeline tehniline taip mul on. Kuid õnneks tuhnides oma mälusoppides, leidsin ma veel ühe juhtumi, mis peaks hästi antud teemasse sobituma.
Üldiselt tehnika mulle meeldib, meeldivad igasugu innovaatilised uuendused ja lahendused - eriti kui need on pimedasõbralikud. Ma ei karda elektroonikat, kui see pole just kellegi teise uus, uhke ja moodne läppar, nutiseade, mälupulk vms.
Minu juhtumi võiks vabalt liigitada tehniliste anomaaliate kategooriasse...vähemalt ma ise arvan nii, sest ma ei oska sellele mingit loogilist seletust leida. Nimelt mu läpaka aku on juba mõnda aega suht läbi ja arvuti seletab tüütu järjepidevusega, et soovitab mul kaaluda aku väljavahetamist, aga kuna pool tunnikest juhtmevabalt veel peab vastu ja juhtme otsas istumine pole mulle veel probleemseks muutunud, siis olen kiireloomulist asja edasi lükanud. Tavaliselt või normaal juhtumi korral annab läpakas aku tühjenemisest teada 10 minutit enne pildi tasku viskamist ja lisaks jõuab läpakas veel paar korda enne ära suremist nõuda veidi särtsu ning alles siis, kui läppari käsku ei võeta kuulda, pakib pillid kotti ja jääb vaikseks. Minu läppar aga natuke rohkem kui pool aastat, jõuab mulle ainult korraks karjuda:"Pane laadimaaa...." ja "sureb" põhimõtteliselt selle sama lause lõpus ära.
Mnjah, see juhtus ka ükskord ülekande ajal ja ma isegi ei tea miks ma ei pannud eelnevalt arvutit laadima...ju ma oletasin, et teen siuh-säuh ülekande ära ja rohkem arvutit ei kasuta. Kuid just sel korral, üle pika aja, otsustas mind külastada minu hea sõber Murphy :D
Läppar hakkas siis järjekordselt tuttavat hädakisa tegema ja teate, kui olete seda rohkem kui pool aastat kuulnud, siis selle ajaga olen ma suutnud lihvida endale lihasmällu peaaegu perfektsed kiirliigutused, et oma läpakale juhe sabaks taha pista, kuid mitte tookord...arvuti leidis, et mina olin liiga aeglane ja pakis järjekordselt oma suures tujukuses end kokku ja vaikis. Ma jõudsin vaid nukralt ja ahastunul häälel öelda: "Eiiiiii!"
Vajutasin korraks on / off nuppu, kuid sisimas teadsin, et see on täiesti mõtetu, kuna olen varemgi seda proovinud, kuid oh imet! Läpakas hakkas piiksuma...piip-piip-piip. Väga korrektselt ja täpsete intervallidega...see tekitas mulle tunnet nagu ma oleksin valet nuppu näppinud ja nüüd karistuseks otsustas läpakas kohe-kohe õhku lennata. Istusin siis nõutult diivanil, läpakas süles ja kuulasin neid piikse ning mõtlesin, et mida ma peaks tegema, kui järsku vaatasin, et kas mu pooleliolev ülekanne veel on kuskil olemas ja voilaa...kõik pooleli olevad toimetused olid alles ja arvuti lasi mul rõõmsalt ülekande ära teha ja programmid korralikult sulgeda ning lõpetas isegi piiksumise.
Ma ei tea siiani, et miks hakkas uuesti tööle? Kust võttis lisaenergiat? Kas see on üldse kuidagi võimalik ja miks pole varem nii käitunud? Miks pole sellist asja kordunud?
Tehnika on vist nagu tujudega naine, kord ei meeldi nii ja siis naa ja muudkui nuputa, et millega oleks rahul :D

Ma võtan koguaeg hoogu, kuid siis lükkan jälle otsust edasi ja edasi, kuid hetkel tunnen, et pole mõtet enam seda otsust edasi lükata ja seega ma uurin, et kas kellegil on tuttavat või informatsiooni selle kohta, kes otsiks kõigi mugavustega korterisse kaasüürilist (loe: otsin üürituba). Õigemini on meid kaks, kes otsivad (loe: mina ja nunnukas labradoripreili Janet). Tore oleks, kui elamine oleks heas korras ja üür koos kommunaalidega taskukohane, sest mul oleks vaja natuke süüa ka endale ja Janetile kuu jooksul osta :)
Igatahes, kui anyone knows somebody, siis võib julgesti minuga ühendust võtta või minu kontakte jagada. Aitääh! :)

Homme lõunal põrutamegi tartukatega Nelijärvele chillima ja loodetavasti tuleb meeleolukas nädalavahetus, kuigi julen sügavalt kahelda, sest no vaadake seltskonda: Mac, Liis, Maarja, Eda, Kerttu ja Kristjan, pluss Tallinna rahvas. Tartus on lumi küll sulanud, kuid Nelijärvel pidi lumi täitsa olemas olema, kuid ma ei tea, mida uisutajad plaanivad teha, sest selliste sulailmadega julgeks ma nüüd veel vähem ronida järvejääle.
Täna käisime Dzännuga lastele juhtkoertest rääkimas ja seal oli tõsiselt vahva ning seda just sellepärast, et lapsed nii suure huviga kuulasid ja küsisid küsimusi. Soovijad said proovida silmad kinni juhtkoeraga kõndimist ka. Janet otsis ilusti ukse välja ja tõi lapsed tagasi minu juurde. Pärast anti meile tänutäheks ka väike maiustus üle - mulle kommikarp ja Janetile kanafileemaiustused, mida Janet kohe kohapeal ka maitsta sai.
Mul on siiralt hea meel, et asfald on välja sulanud, nüüd ootan kannatamatult päikest, mis kuivataks asfaldi ära ja siis ongi kevad käes. Kuigi siin sünoptikud lubavad märtsis veel lund ja suuri miinuskraade, siis ma loodan kogu hingest, et see tsüklon läheb Eestist mööda...võiks ju minna.

Kae nalja, ma eksisin ka nüüd oma blogisse lõpuks ära...tegelikult tulin teadlikult...või kui päris aus olla, siis sunniviisiliselt, sest mõned on hakanud mulle piiksuma ja halama "Kes nüüd laisk blogard on?", "Sa pole 19 päeva bloginud...wtf?!", "Millal Sa blogida suvatsed?" jmt. Mul pole väga mingit head vabandust ka, et miks pole bloginud, peale selle, et mul on meeletult kiire olnud ja still is. ..kuid kellel meist ei oleks elu kiire? :D

Eniveis, ma isegi ei tea kas ma olen veel blogimisvõistluses sees ja ma ei tea isegi kust ja millega praegust postitust alustada. Igatahes eile varahommikul (loe: ärkasin 5:15) ja sõitsin Pärnusse, et täita oma kohustusi, mida olen endale suures entusiasmihoos krabanud ja naasesin veel suuremate kohustustega, sest inimloom on selline huvitav nähtus, kes arvab, et saab kõigega hakkama.
Eile peale koosolekut ei hakanud ma kohe Tartu Vaimu juurde tagasi ruttama, vaid otsustasin üheks ööks sõita koju ema juurde, et veidi akusid laadida ja krussis närve sirgendada. Õhtul tulid ka õde ja õetütar Eliis, kes viskasid 99% ulatuses mu vanad riided minema ja tõid brand new garderoobi asemele. "Nägemist!" kogu mu turvatunne, sest ma hoidsin kiivalt alles riideid, mis pärinevad minu nägijaajast (loe: kiviajast).
Mõistusega saan aru, et riided luituvad, kuluvad ja muutuvad inetuks, kuid emotsionaalselt oli nii raske nendest lahti lasta. Õnneks oskavad õde ja Ellu nii hästi kirjeldada ja seletada värve, tegumoode jmt, et suutsid mulle päris kifti fantoom pildi uutest riietest manada ning nüüd polegi hingepuzzles auku, vaid uus värviküllane pildikild.  Järgmisel nädalal tulevad ka Tartusse ja siis teevad sama ka siinsete riietega.
Mul on nüüd igasugu uusi firmariideid ja muidu ma nagu ei rõhutakski seda, aga kui õde mulle järgmise pluusi, püksid, kleidi, seeliku, pusa või koti ulatas, siis rõhutas: "See on Caporoli särk...häästii ilus!" (ega mulle, madala kognitiivsete võimetega olevusele, tulebki seda pidevalt korrutada ja ma isegi ei tea kas kirjutasin selle n-ö tuntudbrandi nime ikka õigesti :D). Mul on siis ONeali, Mustangi, Caporoli, Tommy Hilfigeri ja mis kõik veel riided :)
Kuid kõige suuremat elevust tekitas minus punane õlakott, millega on kaasas ka peenike punane püksirihm, mille pannal on kuldne ja mille küljes ripub ripats (loe: südamekujuline taba ja võti) ja käevõru ka...mulle väga meeldivad komplektid ja siis sain oma rohelise seeliku juurde rohelise õlakoti, millel on külje peal lipsuke ning siis ühe hipiliku, hästi-hästi siki-sakilise ja kirju õlakoti, mis on selline suvine. Oeh, aitab kah...mul hakkab muidu imelik, aga katsun siis tasapisi blogiga jälle järje peale saada ja veelkord vabandused nii pika pausi eest! :D

Käime ühe teise juhtkoerakasutajaga, üle nädala, iga reede kooriproovis. Kuna elame üksteisest põhimõtteliselt üle tee, siis ühel päeval võttis minust võimust mingisugune võistlustuhin ja hakkasin seletama, et võiks võidu koju kõndida. Gerli alguses naeris ja mõtles vist, et ma teen järjekordset totakat nalja, kuid kinnitasin, et mõtlen päris tõsiselt seda võistlust. Soov võidu teha tekkis sellest, et mina tahtsin alati minna ühe peatuse võrra varem maha ja Gerli alati järgmises, kuid olin üpris veendunud, et seni kuni buss sõidab järgmisesse peatusesse, mis asub Riia tänaval, suudan ma mööda kõrvalist tänavat, kondimootori abil kõndida ise peaaegu Riia tänavani ja olen kodule palju lähemal. Kuid Gerli peaks kuskil mõnisada meetrit mäest üles tagasi vantsima, et jõuaks samasse punkti kuhu mina.

Reedel lõime siis Gerliga käed ja astusin lootusrikkana Lootuse bussipeatuses maha, keerasin paremale ja käskisin Janetil otsida parempoolse sebra...mida Ta aga EI teinud, sest otse minnes jõuab ju Ellie ja Maci poole. Pean-pean-pean sinna jõudma, sebra pole olemas, pean-pean-pean jõudma Ellie ja Maci poole. Proovisin heaga, proovisin konkreetse tooniga ja proovisin kurjema häälega ja meelitustega, aga sebra oleks justkui vahepeal jalad alla võtnud ja minema jalutanud.

Mina juhtkoera provokatsioonile, põikpäisusele ja jonnile järgi ei anna ning kamandasin Janeti sõidutee randile ja läksime suvalisest kohast üle. Jõudnud ühest Tartu kõige tihedama liiklusega sõiduteest õnneliku ja elusana üle, keerasime vasakule ja hakkasime tempot arendama. Ise mõtlesin samal ajal , et kui palju aega läks raisku ühe sebra otsimisele ja et pean selle tempo hoidmisega tasa tegema. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja teadsin, et peaks tulema tänav, kust pean keerama paremale, aga mida EI tulnud oli tänav...

Helistasin Macile: "Tsau! Kuule kas saad vaadata, et kus ma asun?"
"Okei, ma vaatan ja helistan kohe tagasi", lausus Mac oma iseloomulikul sõbralikul häälel.
 Meil on selline äp nagu Find My Friend, mis on seadistatud sedasi, et Mac näeks, kus ma liigun ja asun. Kui Mac tagasi helistas, küsis Ta veidi kahtlasel hääletoonil (Ta vist ei osanud arvata, et ma kuskil seal asun): "Kas see on võimalik, et Sa asud Võru tänava ja Kastani nurga lähistel?!?"
Ehk siis ma olin õige tänava mööda lasknud ja jõudnud otsapidi juba ühe tänavavahe pikkuse edasi liikuda järgmise tänavanurgani. Hakkasin siis kiiruga tagasi marssima, kuigi ma juba kergelt aimasin, et olen võistluse ammuilma kaotanud. Mac tuli mulle õige tänava nurga juurde vastu, saatis natuke ja samal ajal seletas ümbritsevast ning ma vastasin: "Mul käib praegu võistlus!"
"Aaa...no siis Sa oled küll edumeelne...", muigas Mac.
Ma ei anna alla, kui see lumi ja jää ära sulavad, vesi ära imbub ja aurustub, siis tulevad uued võistlused! That's for sure! :D

Lisaks plaanime ühe seltskonnaga veebruari lõpus minna veetma Nelijärve puhkekeskusesse talisportlikku nädalavahetust. Plaanis on päeval uisutamine, suusatamine, kelgutamine, snowtubing. Õhtul saun, lauamängud ja lihtsalt seltskondlik olemine. Vältimaks kohapeal otsustamatust, otsustasin ma kodus, et ma proovin suusatamist, sest:
1. ma olen pimedana juba uisutamise ära proovinud...luud / kondid jäid terveks. Aga mul oli koguaeg hirm, et ma sõidan inimestele otsa...seega peaksin ma endale broneerima terve uisuväljaku, aga kuna see tahab palju raha ja raha mul ei ole, siis not gonna happend :D
2. Nelijärvel tuleb uisutada päris järvel ja arvestades seda, et tänavu pole erilisi miinuseid olnud, siis ainult loll(id) lähevad veekogule.
3. nägijana mulle väga meeldis suusatada...see küll ei tähenda, et ma oleksin seda osanud teha, aga meeldis ikkagi :D
Mõtlesin, et informeerin ka Joosepit oma ägedast plaanist ja ütlesin vaimustunult: "Ma plaanin Nelijärvel esimest korda pimedana suusatama minna!"
Mnjah, Joosep tahab, et ma paneksin kiivri pähe :D
Ütles, et ükskõik milles kiirus tekib, et siis pean kiivri pähe panema. Mul on tunne nagu Ta arvaks, et ma olen tõeline suusaäss ja olen minemas suusasprindile, et vallutada kõik lumised künkad, nõlvad, orud, ja mäed :D Hea kui ma üldse liigutudki saan :D
Ma kujutan seda juba nii elavalt ette, sest kui mõelda, siis tekib ju peaaegu kõigis nendes välitegevustes minginegi kiirus. Kujutage ette...seltskond on mäel ja üks tüüp silkab seal ohutuse mõttes ringi kiivriga. Ma kahtlustan, et ma kõnnin talvel kiiremini kui suusatan ning sellise loogika järgi peaks mul igapäevaselt kiiver peas olema.

Lõpetuseks lisan siia ühe laululingi, mille sain Marialt ja kui ma tavaliselt ei vaimustu väga kergelt uutest lauludest, siis vot see laul tekitas minus sellise tunde, et tahaksin keset kesapõldu käed laiali end keerutada, lasta päikesel ja tuulel end paitada ning laulda seda laulu valjult kaasa.

Kui küsite endalt, et huvitav millest Kai küll selle teema all kõneleb, siis võin ette ruttavalt öelda, et ma ise ka veel ei tea...
Tavaliselt on mul mingisugunegi pilt või aimdus olemas, et no peaks teemaga jõudma vot sinna punkti, siis täna see totaalselt puudub. Puudub sellepärast, et kui ma hetk tagasi arvutisse logisin ja Skype vestlusi uurisin, siis jäi kõrvu kirjanduse grupp, millele oli lisaks märgitud ka kuuteema "Tema lemmik". Püüdsin paaniliselt meenutada, et kas täna on juba 1. veebruar!? Uhh, õnneks alles kuskil 9 tunni pärast saabub meie maile külmakuu-küünlakuu-sudenkuu ehk hundikuu-vastlakuu-pudrusöömise kuu-kassikuu-lihaheitekuu-tuisukuu. Mnjah, heal lapsel mitu nime. Igatahes selle üheksa tunniga peaksin isegi mina hakkama saama oma postitusega :D Mõnes mõttes on see isegi kuidagi põnev ja miskit uut. Nii, aga aitab pikast ja lohisevast sissejuhatusest ning alustame teemaga. Ahjaa, üks asi siiski veel...
See on siis ikka endiselt see blogimisvõistlus, milles ma osalen ja mind pole veel selle 7-me kuu jooksul välja suudetud puksida - ma olen sitke ja pealegi ma lubasin ju võita...oma lubadustesse tuleb kindlakäeliselt suhtuda.

Mõtlesin ja mõtlesin ning ei suutnud iseseisvalt ära otsustada, et kelle lemmikust kirjutada (Joosepist või Janetist). Korra isegi plaanisin valida sõprade seast ja egoistlikult kirjutada laiale ilmale, et ma olen just Tema lemmik sõber...kuid mõeldes oma õrnahingelisele hingele, siis ma ei elaks seda üle, kui selguks, et tegelikuses see polegi nii. Seega jätan endale roosad prillid ette ja lähen naerusuiselt edasi.
Kõigepealt üritasin siis Joosepilt välja pinnida, et kas peale majanduse, programmeerimise, meditsiini ja joonestamise on Tal äkki mingisugune salajane lemmik, mille olen unustanud. Jah, olin tõepoolest unustanud, et eelpool nimetatud asjadele on Tema lemmikuks veel Coca-Cola, teadus, suurejoonelisus, suvi, riigikaitse ja mina. Kui üritasin välja pinnida, et aga nendest see kõige-kõige lemmikum, mida tahaks teha või rääkida või kuulda või lugeda nii söögi peale, söögi alla kui ka vahepealsetele söögipausidele, siis sain vastuseks: "Kai, mitte ükski inimene ei suuda ühe tegevusega. ilma pausiteta, lõputult tegeleda.!
Ma loomulikult ei rahuldunud selle vastusega ja tahtsin, et valiks siiski selle ühe lemmiku, mis oleks teiste ees eelises (mul oli ikkagi vaja blogisse võistluslugu). Sain siis oma küsitud küsimusele vastuse ja see vastus ei olnud see, et "Kai, Sina oled mu lemmik tüdruk". Mkm, vastus oli märksa realistlikum ja konkreetsem "majandus ja joonestamine". Mnjah, ma võiksin ju igat Joosepi lemmikut oma vaatevinklist kommenteerida, kuid ma kahtlustan, et Ta ei soovi, kui ma kõik avalikult blogisse laiali laotaksin. Kuid natuke võin purgikaant kergitada küll:
1. Kui asi puudutab teadust, meditsiini ja majandust, siis loeb, uurib ja analüüsib teemat väga põhjalikult. Ta ei ole kunagi pinnapealne.
2. Kuigi Ta töötab programmeerijana, siis see pole Tema jaoks pelgalt töö, vaid vahel meeldib Talle niisama oma ja teiste lõbuks miskit uut ja ägedat lahendada ning välja nuputada.
3. Joosep on laia silmaringiga ja Ta on ellusuhtumisega, et Ta ei ole siia selleks sündinud, et lihtsalt lasta elul kulgeda ning seega soovib Ta võimalikult palju unistusi teoks teha ning üks plaanidest on ka õppima minna majandusteadust ja kiirabi tehnikuks.
4. Neli on Joosepi lemmik number ja seepärast üle nelja punkti ma välja ei too. Viimaseks jätsin Tema Coca-Cola sõltuvuse ja kui ütlen "sõltuvus", siis ma sugugi ei liialda,sest kui Joosep sai paar aastat tagasi sünnipäevaks 77 liitrit seda musta püha jooki (see on see kuidas Joosep seda kutsub), siis ühe kuu ja kahe nädala pärast oli see otsas. Tänan küsimast Ta elab ja tunneb end hästi! Pole veel susse püsti visanud ja jõudu on nagu loomal, sisikond pole ka krussi tõmmanud ja hambad ilusad terved säravvalged.  
Ja lõpetuseks otsustasin, et ma loetlen ka Dzännu lemmik tegevused ette:
1. meeldib Maci ja Ellie pool külas käia
2. meeldib kõhu alt ja pepu pealt sügamine
3. Dzännule meeldib õunte hooajal käia õunaraksus ja talviti lindude söögilaua alt sihvkakoori süüa
4. meeldib päikesevanne võtta ja krõmpsutada porgandeid, kapsast, kartulit, herneid ja hernekaunasid
5. armastab piiksuvaid ja pehmeid mänguasju
6. Dzännu edasiviiv jõud on söök :)

Enne iga uue kuu algust mõtlen ja pean sõjaplaani, et seekord ma ei tiki oma kalendrit üritustega niiiii tihedalt täis, kuid kui ma hakkan uue ürituse, käimise või miski kolmanda asja jaoks vaba kuupäeva otsima, siis selgub, et oii ma olen eriti võrratult tubli olnud aktiivsuse plaanitäitmises, seal hulgas ignoreerides oma suuri plaane vähem tegemisi võtta ja  tekib päris palju nihutamist ja paigutamist, et järjekordne uus üritus ära mahutada. Seoses sellega olen ma hakanud lausa unustama, et mõni kuupäev on juba kinni, aga mina rõõmsalt luban end uueks asjaks ära. Jajah, muidugi saan tulla, loomulikult olen nõus, jah see kuupäev sobib ideaalselt...sobib jee mulle see kuupäev. Täna ka vastates Maria küsimusele, et kas neljapäeval mediteerimisele tulen, siis ütlesin, et mul miskipärast on sees selline kummaline tunne, et see päev pole päris vaba, kuid kuna päris kindel ka polnud, siis ütlesin esialgu jah-sõna. Aga näiteks arstilt olen juba küsinud kolmandat aega, sest koguaeg selgub hilinemisega, et oi näe mul see päev tegelikult juba hõivatud.
Kui korra veel sellest mediteerimisest rääkida, siis ärge arvake, et ma olen hull vaimu- ja hingeinimene ning söön ainult taimi, aga mõtlesin, et vahel tahaks osata kuidagi end 15 minutiks välja lülitada ja siis ma kujutasin ette, et suvel oleks looduses maru mõnus jalutada Dzännuga järve äärde või taha aeda, keset rohelust ja panna lebomatt maha ning lihtsalt keskenduda iseendale. Eks paistab, mis neljapäeval minu esimeses mediteerimis- ja hingamisteraapias saama hakkab...ma loodan vaid siiralt, et ma seal naerma ei pursata, sest kui nad on seal maru tõsised, keskendunud ja teevad minu jaoks veidraid asju, mida ma peaks ka surmtõsise näoga kaasa tegema, siis ma lihtsalt võin naerma hakata ja kuigi ma ei naeraks nende üle, siis neile võib see just nii paista.

Mul paar päeva tagasi meenus, et oi ma tahtsin ju blogida sellest, kuidas ma üle pika aja jälle diskotamas käisin ning kui ma kirjutan "üle pika aja", siis ma mõtlen selle all oma nägija aega - no seda aega, kui ma veel noor ja seksikas olin....nüüd olen ma ainult seksikas.
Igatahes (see on minu parasiitsõna) kuulasin raadio Elmari soovisaadet ja seal rääkis saatejuht Lauri Hermann, et Pärnus on tulemas Elmari aastavahetuse disko ja et sinna võita kaks priipääset, ei ole mitte midagi muud vaja teha, kui tervitada ja tervituse juurde lisada märge selle kohta, et soovid loosis osaleda ja nii ma toimisingi ja võitsingi! :D
Alguses olin ma natuke ebalev, kuna mind valdas samaaegselt kaks erinevat emotsiooni. Ühelt poolt olin ma väga õnnelik oma võidu üle ja teisalt olin ma äärmiselt kahtleval seisukohal, et mismoodi ja kellega ma diskotama lähen...
Peale mõningasi läbirääkimisi, palumisi, mangumisi, kokkuleppeid, moosimisi ja kurva kutsika näo tegemisi sain meeskonna kokku:
a. diskokaaslane: Joosep (väga palju mangumist ja palumist)
b. meik ja soeng: Eliis ja Karin
c. stilistika: Eliis, Karin, ema ja otseloomulikult ka mina ise :)
d. autojuht: Sirts ja Kristjan

Kuna minu enamus piduriideid asuvad Kilingi-Nõmmes, siis oli nagu eriti ideaalne variant, et piletite võitmise hetkel kodus viibisin, kuna siis sain endale sobiva outfiti diskotamiseks valida. Tuulasin kõik kapid ja sahtlid läbi ning otsustasin, et panen selga musta värvi korseti, millel on maitsekalt pitsikest ja lindikesi, mustad ja eriti šikid siidpüksid ning varba otsa peenikese ja kõrge kontsaga saapad. Vaimusilmas panin viimse kui detaili paika: juuksed lokitan ja jätan lahtiselt, silmad kergelt suitsused ja huuled sädelevroosad, küüned samuti huultega ühte tooni ja samamoodi hoolikalt valitud ehted, mis annaksid viimase lihvi minu välimusele. Kõik sujus plaanipäraselt ja kõik tundus nagu olemas olevat. Panin oma peoriided tooli peale valmis ja palusin Joosepil need oma kotti pista ning asutasime end teele.
Paari päeva pärast oligi siis käes see õhtupoolik, mil pidime hakkama end valmis sättima meie esimeseks ühiseks tantsuõhtuks. Palusin Joosepil anda oma kotist minu peoriided, mille peale Joosep ulatas esimese asjana mulle musta korseti, siis saapad...võtsin korseti ja saapad vastu ning jäin käsi pikalt välja sirutatult veel midagi ootama...otseloomulikult oma šikke pükse, kuid Joosep päris kulme kergitades, et mis ma veel tahan.
Ma siis veidi kahtlustaval ja selgitaval häälel: "Eee...no mul oleks vaja allapoole ka ju midagi..."
"Mul ei ole kotis rohkem midagi", vastas Joosep.
Ma muutusin juba veidi emotsionaalseks ja tõstsin häält, vuristades ette: "Mismõttes ei ole?! Ma panin ju püksid, korseti ja saapad kotiga tooli peale...need peavad olema kaasas!!!"
Kuid fakt oli see, et minu pükse Joosepi kotis ei olnud. Ma seisin nagu puuga pähe saanu, vaatasin ainiti Joosepi poole, samal ajal mudides korsetti ning seejärel laskusin istukile vaibale, endal pisarad mööda põski alla voolamas ja lalisedes: "Ma ei saagi diskole minna! Ma tahan ühe korra peale üheksat aastat diskole minna ja ikka peab midagi untsu minema. See on lihtsalt nii ebaõiglane!"
Joosep tuli kallistas mind ja ütles: "Kallis, ära nuta. Me mõtleme midagi välja ja Sa saad küll minna diskole!"
"Eiiii saaaa.....mul eiii oleeee pükseee...", rääkisin ma läbi nutu, mille peale ütles Joosep: "Tahad ma lähen küsin oma emalt midagi?!"
"EIII! Ma ei taha Sinu ema riideid. EI-EI-EI!" pahvatasin ma suurest pahameelest.

Olukord lahenes järgmiselt: Joosep ja Sirts (loe: ämm) sõidutasid mu õe juurde ja Joosep koos oma emaga sõitsid Nõmme minu pükstele järgi...vaat selline ämm ja boyfriend on mul! Seni kuni minu püksid saabusid, tehti mulle lokid ja meik ning kõik muu d särgid-värgid ja kui Joosep mind nägi, siis suutis ainult öelda: "Vauu!"

Jõudes ööklubi Kassa ukse taha, avastasime, et see avatakse alles kell 23:00. Vaadates kella, selgus, et meil tuleb ligi 15 minutit ukse taga kükitada....jeeiii! Muidu nagu polegi mingi pikk aeg ootamiseks, aga kui on talv, lumi, jää, tuul ja veel natuke lund, jääd ja tuult ning Sul pole just vativammust ümber, siis tiba-tiba võib hakata jahe...nii ka läks.
Seisime seal, kui äkki tuli üks veidi purjutanud venelanna: "Njo, tjere njoored! Tje oljete jesimjesed!"
Kinnitasime, et oleme vist tõesti esimesed ja siis too venelanna soovis meile veel häid pühi, mille peale ma teavitasin, et tegelikult on pühad juba möödas, kuid see toda venelannat ei morjendanud. Otsustasime, et jätame venelanna üksi ukse taha ootama ja jalutame soojenduseks ühe tänavapikkuse ära. Mingi hetk hakkas Joosep mulle kapuutsi kergelt pähe kergitama, ise samal ajal lausudes: "Paneme Sulle kapuutsi pähe, siis on Sul soojem..."
"Eiii!" tõrjusin mina ja selgitasin: "Mul ei püsi lokid väga hästi ja kapuuts kiirendaks lokide ära vajumist." Joosep õnneks mõistis mind ja ei hakanud suruma, sest on endale selle selgeks saanud, kui oluline on mulle minu välimus.
Olime oma väikeselt soojendusringilt peaaegu tagasi jõudnud, kui too sama venelanna hõikas meile: "Njo davaitje njoored, tjulge siia! Tjeie olitje jesimjesjed."
Vahepeal oli ukse taha tõepoolest rohkem rahvast tekkinud ja too napsutanud venelanna üritas nende kõigiga sõprust luua. Küll üritas endale diskokaaslast sebida, siis uuris ühelt teiselt naistegrupilt, et kust nad tulevad ja siis uuris Joosepilt, et miks mütsi pole peas ning lõpuks teatas: "Mje pjeame kjallistama njagu pjingviinid!" ja kukkuski inimesi kallistama. Kui jõudis oma kallistamistega minu juurde, siis tajusin, et minu privaattsoon on täielikult okupeeritud, kuid mis parata...nii ma seal seisin, käed tuimalt küljel rippumas. Kui kallistus läbi sai, siis vaatas mulle hetke otsa, tõmbas ootamatult kapuutsi pähe, haaras mu pea oma käte vahele ja ütles: "Nii njunnu!"
Sel momendil lõi mu silmist keevalisi sädemeid välja ja kõik minu sees kisendas: "Minu lokid, minu lokid!!!" Ma pöörasin pilgu Joosepi poole, justkui tahtes Talle karjuda: "Päästa mind!"