Just nii – mina lähen. Mulle kirjutas minu endine kolleeg AHHAA aegadest – Viktoria Socialnaya, kes täna töötab Postimehes ja nende portaal Elu24 tahab teha videot sellest, kuidas pimedad inimesed hindavad muusikat, kui ei näe artisti. Et siis hakkamegi Eesti Laulu 2019 finaliste kuulama ja hindama, et mis on see, mis meid pimedaid kõige enam erutab. Ja nagu me kõik teame, siis Eesti Laulus on enamasti väga suur roll ka koreograafial, lavalisel outfitil ja showl. Nii et... saab päris põnev olema, et kas ja kui palju suudab üks pime endale puhtalt kõrvakuulmise abil kujutluspilti artistist silme ette manada.

Ma ei hakka küll Eesti Laulu finaliste hindama otse poolfinaalis koos Lenna, Sten Teppani, Renee Meriste ja teiste muusikakorüfeedega, vaid Elu24 teeb detsembris selleks puhuks eraldi salvestuse, kus siis mina ja üks pime noormees hakkame koos laule kuulama. Kuna ma tahan, et mu emotsioon oleks võimalikult vahetu ja siiras, siis olen teadlikult kogu tänavuse Eesti Laulu info endast mööda lasknud. Ma pole end isegi artistidega kurssi viinud, et kes osutusid valituks ja plaanin seda joont ka jätkata. Kavatsen pingsalt hoiduda ka lugude kuulamisest enne salvestust. Sama pingsalt nagu nunn hoidub püksikummi lõtvumisest. Pöidlad-varbad pihku, et ma kogemata ka siis peale ei satuks. Siinkohal tuleb vast kasuks, et ma viimased paar-kolm aastat pole enam olnud suurematsorti raadiosõber. Tean ainult nii palju, et Öed on esindatud ja Andrei Zevatkin. Viimane siis sai My Hits Awardsil "Aasta Youtuberi" tiitli. Not that it matters or something.

Ühesõnaga. Ma olen max elevil, sest ma olen vist juba mingi aastast 94 Eurovisiooni jälginud ja alati palavalt oma lemparitele popcornikausi kõrval kaasa elanud. Ainult ühel aastal jätsin ma Eurotralli vahele, kuna olin ilgelt häiritud, et mingi pubekakari hääletas Pootsmanni võitjaks. Lihtsalt arulagedalt, mõtlemata, mis ka reaalselt oleks Eestile toonud kõrge koha. Minu arvates oleks pidanud ilmselgelt toona minema Eestit esindama Laura oma looga Supersonic. Siiani valutan selle pärast natuke hinge. Veelgi enam. Ma olen üpris veendunud, et sinna läks ka meie potensiaalne teistkordne Eurovisiooni võiduvõimalus.

Nii, aga sellega siis ongi nüüd minu poolt pisike eelpressiteade kõigile huvilistele edastatud ja eks ma jää nüüd kannatlikult detsembrit ootama. Peace out! ;)

PlastiliiniSadamasild

Kes jälgivad ka minu blogi Facebooki lehte, siis olete juba kursis, et käisin möödunud reedel Termika kontserdil. Mulle see bänd meeldib, sest esiteks Jaagup Kreem on üliäge ja teiseks, neil on ikka mega-super-häid lugusid. Meenub kohe oma pubekaaeg, kui ma kogusin eraldi spetsjom taskukat, et endale Termika kassett soetada. :D Kassett...see kõlab praegu täpselt nii nagu siin teisel pool ekraani heietaks oma mälestusi üks näost halliks tõmbunud vanamutt. :D Igatahes Kilingi-Nõmme linnapäevade raames pidi siis ka Termikas esinema ja kuulsin ma sellest Kiku kaudu, kes on ka väikestviisi fänn. Mõtlesimegi, et superhea plaan ongi suveks olemas, et Kiku saab meile küllasõidu ühildada kontserdiga, aga noh Kiku lasi meid üle. Ta oli end lubanud Tartu Hansapäevadele ära ja vähe sellest, et tüüp ei tulnud Termikale ja meile külla, siis ei saanud mulle Hansapäevadelt ka juustupatse, mida ma iga aasta olen alati pikkisilmi oodanud. Me Joosepiga Tartus elades väisasime ikka iga aasta Hansapäevi ja meil sai kuidagi traditsiooniks, et siis ostame kummalegi juustupatsi, kodust kalja, suhkruvatti ja sõidame hobustega. :D Kuna minu võimuses polnud kõike seda Joosepini toimetada, siis mõtlesin teda juustupatsidega üllatada, et lähme sõidame tandemiga järve äärde, istume paadisillale ja nosime kumbki oma patsi kallal, aga eii. Kiku plaanis minna mulle neid juustupatse hankima, aga siis hakkas padukat sadama ja otsustas mitte minna, hiljem läks kinno ja peale kino olid müügiletid juba kinni. Minu teada on tänavuseks suveks kõik hansapäevad ja laadad läbi, kus saaks juustupatse, maitsemandleid, suhkruvatti ja kalja osta. Vähemalt Tartu, Viljandi ja Pärnu hansakad on selleks aastaks läbi. :(
Tagasi reede juurde, siis kui Termikas oli. Kui algselt oli plaan jõus, et Kiku meile tuleb, siis helistasin emale ja teavitasin teda ka rõõmuuudisest, et teaks olla valmis varuma seeni, sest Kiku on sama suur seenehull kui mina. Ühtlasi kuuldes, et me lähme Termikale, tahtis ema ka meiega ühineda. Ema teab küll ühte või kahte Termika laulu, aga no fännamiseks piisab või siis kontserdile kohale minemiseks ja nii haaras ema ohjad enda kätte ja ostis järgmisel päeval piletid kontserdile ära. Mina muidugist ei kujutanud hästi ette rokkivat ema, sest mu ema on äärmiselt väärika, väga kõrge enesehinnangu, veidi isegi ülbe ja uhke olemisega daam. Nooruslik, aga siiski väärikas daam, kes latti alla ei lase ja seega ma ei suutnud ette kujutada, et mismoodi mu ema lava ees sõrme viskab ja kaasa hüppab, sest justseda mina plaanisin tegema minna.
Nagu ma juba mainisin, siis Kiku vana värdjas ei tulnud meile külla ja siis hakkasin vaikselt Joosepile Kiku piletit maha parseldama, kuigi ma teadsin, et see on umbes sama lootusetu, kui see, et mu armas kadunud vanaema oleks nõus spagaati viskama, sest no Joosep kohe üldse ei kuula sellist mussi. Tema on dubstepi ja Skrillexi masti mees ning loomulikult klassikaline muusika, eriti Hans Zimmer. No ilmselgelt ma ei vehkinud tema nina ees Hansu kontserdipiletitega, aga mul on tunne, et Joosepil hakkas minust kahju, sest ma manasin talle pilti silme ette, mismoodi ma emaga kahekesi olen kontserdil ja kas ta kujutab ette, mismoodi see välja paistab... Mitte, et mul oleks emaga koos minemise vastu midagi, aga no rockkontsert. Emaga võin kahekesi minna muusikali vaatama ja kuulama, aga rockkontserdile võiks ikka vähe rohkem outgoing inimesed olla. Ühesõnaga ma arvan, et ma tegin juba oma pointi piisavalt selgeks. Joosep oli nõus tulema, aga tingimusel, kui ma ei tee või käitu või ütle midagi sellist, mis tõmbaks temale tähelepanu. :D Ma olen selle ala ekspert ja ma ei saa aru, mis sellel tähelepanul nüüd häda on, aga no olgu pealegi.
Kontserdipaika jõudes oli rahvast üpris vähe, üllatavalt vähe. Ema muidugi ütles kohe, et lähme istume ja ma ei putkinud vastu ka, sest mulle jäi mulje, et istume seni kuni Termikas lavale tuleb ja siis lähme lavale lähemale. Muidu istusime kuskil 15 meetrit lavast eemal. Noh, lõpuks tuli siis bänd peale ja Jass kohe tegi rahvale üleskutse ja ütles:"Selleks, et meil täna kontsert õnnestuks, siis rahvas tulge sealt tagantpooltlavale lähemale!" Aga einoh kus sa sellega. Enamus jäid eestlastele kombekohaselt ikka oma kohtadele kükitama, kaasa arvatud meie seltskond. Mina olin ainuke, kes tahtis inertsist kasvõi läbi lavalaudade joosta ja kaasaelama minna, aga mul oli väike takistus- puuduv silmanägemine. Pöördusin siis anuval ilmel Joosepi poole, et lähme-lähme, aga no mkm. Ema poole ma ei hakanud üldse selle küsimusega pöördumagi, sest ta pani rockkontserdile kontsad alla ja teiseks, ta suht alguses mainis, et tema küll ei kavatse terve kontserdi aja püsti seista. Noh, mis mul siis muud üle jäi, kui 15 meetrit lavast eemal olles kaasa elada ja jalaga takti lüüa ja täiest kõrist ja valesti kaasa laulda. See tähendab, et sõnad olid peas, aga kuna ennast väga ei kuule, siis laulsin ikka viisist mööda. Khm, laulsin jah, see on nüüd küll hästi öeldud. :D No teate ju küll, et bänd laseb vahepeal rahval laulda, aga no see oli ikka hale ja piinlik. Mul oli piinlik selle kohale tulnud rahva pärast, kes ei suutnud nüüd oma suud lahti teha. Oleks tahtnud vahepeal üle platsi karjuda "Mis teil viga on? Ärge olge sellised tussud!" Jah, kõlab praegu ehk rängalt, aga tõsiselt. Milleks üldse tulla siis kontserdile, kui lavale lähemale ei lähe... Ma ei tea, nagu laval oleks mingi katkuhaigete bänd ja ega need tüübid paremad polnud, kes hordide kaupa nautlesid kontsertit värava tagant. Nagu kümned ja kümned inimesed, kes ei raatsinud 15 eurtsi välja laduda, et maksta muusikaelamuse eest.
Hoolimata sellest, et mul oli tõsiselt piinlik inimeste pärast, siis kontserdi lõpuosa läks palju paremaks, sest kui oli veel jäänud kaks ja pool laulu esitada, siis Joosep oli nõus minuga lava ette tulema ja võttis mu kukile ja nii ma sain ikka selle täislaksu ka kätte, mida otsima ja saama tulin. Kuigi jah, kontserdi ajal suutsin ikka oma paar korda mõelda, et kui oleks Kiku kaasas, siis me möllaks praegu lava ees, kasvõi kahekesi. :D
Kui kontsert läbi sai, siis ma nõudsin, et nüüd tahan ma Jassi kallistada ja ühispilti, aga selle peale seletasid ema ja Joosep, et lava pime ja kuskil pole näha, et toimuks suhtlust fännidega. No öeldakse, et oma silm on kuningas, eksole, aga kui mina ei saa oma silmaga veenduda, siis ei ole mul sellist reaktsiooni, et aa yolo, lähme siis koju ära. Mkm, ma hakkasin sonima ja raiuma, et otsigu see koht üles, kus saab Termikapoistega suhelda. Ma tegin ikka päris korraliku lamenti ja tsirkust ja lõpuks sisistasin läbi hammaste Joosepile, et ta on paras paar minu emaga, nagu mingi vanainimeste paarike, kes tahavad siin koju ära magama minna. :D
Olime juba vaikselt minu sonimise saatel suveaiast välja tiksunud, kui äkki ema märkas, et keegi liikus ja et seal on mingi ruum vms. Kamandasin kohe Joosepit asja uurima minna, aga tuli tagasi teatega, et see on kemps ja teine ruum on trellidega piiratud. Mind see muidugi ei takistanud ja nõudsin, et siis lähme kempsu juurde seisma. :D Noh, okei päris nii hulluks asi ei läinud, sest Joosep ei lasknud, aga lõpuks sai tõesti aru, et ma keeldun lahkumast, kui pole pilti ja kallistust saanud ja siis haaras mul käest ja sisistas mulle omakorda vastu, et see oleks viimane kord, kui ma tulen sellise sooviga viimasel hetkel lagedale. :D Joosep passis siis peale ja just enne seda, kui Jass hakkas kontsertpaiga tagaruumidest lahkuma, siis jooksime tema juurde ja saingi oma ihaldatud pildi ja kallistuse kätte. Jeeii! :D Siin siis minu Facebooki blogilehelink, kus minust ja Jassist ka ühispilt. :) Ja siin lihtsalt üks pilt kontsertpaiga poole jalutades. :)

Minu tänane päev algas mega uniselt. Terve möödunud nädal oli tohutult kiire ja hästi palju käimisi täis ning kuigi ma läksin eile magama poole kümne paiku ja ärkasin natuke enne üheksat, siis hommikul ärgates oli ikka veel selline kudenud tunne nagu ma poleks nädalaid maganud. Laupäeval võiks ju magada ja puhata, kuid ma pidin minema päevasele laululaagrisse.
Voodis ma loomulikult lebotasin viimase minutini, siis omast arust panin maru kärmelt riidesse, viskasin hommikuhelbeid piimaga kõhtu, pesin hambad ja jooksin laulukaaslasega kohtuma, kuhu ma loomulikult ka paar mintsa hiljaks jäin. Toomemäe kõrval lasime oma karvapallid natukeseks jooksma ja siis vudisime edasi kesklinna poole. Jõudsime peatusesse ja täpselt nagu tellitult tuli ka soovitud buss peatusesse. Bussis vahendasin oma kaaslasele muljeid eelmisel päeval toimunud Abi- ja teraapialoomade seminarist ning kui lagistasime naerda, siis astus meie juurde üks naisterahvas, kes tutvustas ennast kui Tartumaa Puuetega Naiste Ühingu juhatajana ja kutsus meid ühele üritusele ja et võiksime ühingusse astuda, kuna selliseid rõõmsatujulisi ja aktiivseid naisi nagu meie ongi neile ühingusse rohkem vaja.
Lõpuks jõudsime Ringteele ja kuigi seal peaks aitama paremaks orienteerumiseks pimedaile mõeldud mummukivid ja uksel olev helimajakas, siis ikka ja jälle suudavad nägemispuudega inimesed nendele ringteedele ära eksida (me oleme lihtsalt nii võimekad), sest ausõna, kõik need ringteed on kummalisel moel ühtemoodi ümmargused...ma ei valeta.Nii me siis käisime ühelt ringteelt teisele ja tegime vähemalt kolm ringi ära...vähemalt! Vahepeal pakkusid meie tublid juhtkoerad ka bussipeatust, et äkki soovime ära koju minna.
Laululaager ise läks hästi ja suutsime täitsa uut taset saavutada. Ainus laul, mis pani seekord ka sopranid vaevlema oli "lihtsa leiva" laul, mis pole sugugi nii lihtne ja kui harjutasime sopranitega oma partiid, siis ei suutnud me laulda sõna "põua vaevad". Me vaevlesime selle sõna (loe: vaevad) käes ja iga sopran laulis omas noodistikus ja vahepeal täitsa U-tuurist puukuuri. Vähemalt oli naljakas! :D
Kui laager läbi sai ja ma õue astusin, siis ei suutnud ma ära imestada, et kui soe väljas on ja milline mõnus selle kevade esimene kevadlõhn (loe: Ülenurme sõnnik) on õhus. Ei, ma ei tee nalja. Kevadeti kuskil Ülenurme kandis väetatakse põlde ja siis kandub sõnnikuhaisu ka äärelinna. Kuid kui tõsisemalt rääkida, siis tegelikult oli ka õhus kevadet ja oli lausa tunda, et õues puhub lõunakaaretuuleke ja päike paitab nii palavalt. Kuid väga pikalt ei saanud me imetleda ja nautida kevadist ilmakest, sest oli taas vaja orienteeruda bussipeatusesse. Sellega läks meil jälle natuke metsa taha. Koerad nimelt otsustasid, et peale laulmist peaks minema elama nüüd koerte seltskondliku elu ja üritasid meid viia kolmanda juhtkoerakasutaja koduukse taha. Meie pahad kasutajad loomulikult ei lasknud sel juhtuda ja siis viidi meid ma ei tea kuhu. Olukorra päästis õnneks armas Ellen, kes on meie lauluansabli üks liige ja kutsus meid õigesse kohta, aga sinna n-ö õigesse kohta pääsemiseks pidime üle haljasala jalutama, torude alt läbi ronima ja dadaa - olimegi bussipeatuses!
Jällegi sama olukord, mis hommikul. Koheselt tuli ka buss ja mulle meeldis väga selle bussi bussijuht, kes kohe esiuksest hõikas, et see on buss nr. 4 ja lisas humoorikalt: "Te tegite ikka päris mitu ringi enne peatusesse jõudmist!" (ou really??! Ooo mai gaad!)
Ma kujutasin ette kuidas bussijuhil oli väike puhkepaus ja siis uudishimulikult jälgis, et mismoodi kaks pimedat ekslevad, üritades aru saada helidest ja maamärkidest ning mismoodi lõpuks finišeeruvad ja kui jõudsime peatusesse, alles siis sõitis buss ette, et meid peale korjata nagu ära eksinud seenelisi.
Kui ma linnaliinibussis sõidan, siis ma üldiselt Janeti rakmetest kinni ei hoia, vaid lasen Tal rahulikult lamada ja nii ka seekord. Kui hakkas meie peatus tulema, siis kamandasin Janeti püsti, läksin käega kellegile pihta ja vabandasin, võtsin rakmetest kinni (mingi sahkerdamine oli mul ka seal) ja hakkasin bussiukse poole liikuma, et maha minna. Hetk hiljem tundsin, et vasaku käe pihtas on midagi. Alguses tundus nagu keegi lahke inimene soovib mind ukse poole suunata, kuid siis sain aru, et ma olen täitsa õigesti ja ma ei mõistnud, et miks surub mind hoopis ukse juurest kõrvale ja plaanisin juba öelda, et ärgu tehku, kui äkki sain aru, et mu käsi oli läbi käru käepideme. Ma ei tea mis käruga oli tegu - lapsevanker, tugikäru / rulaator vms. See oli siis sinna kenasti pargitud ja mina paha aimamata võtsin endale võõrast vara kaasa.Võib-olla oleksin endale äärepealt ka lapse saanud...või uue vanaema...

Käime ühe teise juhtkoerakasutajaga, üle nädala, iga reede kooriproovis. Kuna elame üksteisest põhimõtteliselt üle tee, siis ühel päeval võttis minust võimust mingisugune võistlustuhin ja hakkasin seletama, et võiks võidu koju kõndida. Gerli alguses naeris ja mõtles vist, et ma teen järjekordset totakat nalja, kuid kinnitasin, et mõtlen päris tõsiselt seda võistlust. Soov võidu teha tekkis sellest, et mina tahtsin alati minna ühe peatuse võrra varem maha ja Gerli alati järgmises, kuid olin üpris veendunud, et seni kuni buss sõidab järgmisesse peatusesse, mis asub Riia tänaval, suudan ma mööda kõrvalist tänavat, kondimootori abil kõndida ise peaaegu Riia tänavani ja olen kodule palju lähemal. Kuid Gerli peaks kuskil mõnisada meetrit mäest üles tagasi vantsima, et jõuaks samasse punkti kuhu mina.

Reedel lõime siis Gerliga käed ja astusin lootusrikkana Lootuse bussipeatuses maha, keerasin paremale ja käskisin Janetil otsida parempoolse sebra...mida Ta aga EI teinud, sest otse minnes jõuab ju Ellie ja Maci poole. Pean-pean-pean sinna jõudma, sebra pole olemas, pean-pean-pean jõudma Ellie ja Maci poole. Proovisin heaga, proovisin konkreetse tooniga ja proovisin kurjema häälega ja meelitustega, aga sebra oleks justkui vahepeal jalad alla võtnud ja minema jalutanud.

Mina juhtkoera provokatsioonile, põikpäisusele ja jonnile järgi ei anna ning kamandasin Janeti sõidutee randile ja läksime suvalisest kohast üle. Jõudnud ühest Tartu kõige tihedama liiklusega sõiduteest õnneliku ja elusana üle, keerasime vasakule ja hakkasime tempot arendama. Ise mõtlesin samal ajal , et kui palju aega läks raisku ühe sebra otsimisele ja et pean selle tempo hoidmisega tasa tegema. Kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja teadsin, et peaks tulema tänav, kust pean keerama paremale, aga mida EI tulnud oli tänav...

Helistasin Macile: "Tsau! Kuule kas saad vaadata, et kus ma asun?"
"Okei, ma vaatan ja helistan kohe tagasi", lausus Mac oma iseloomulikul sõbralikul häälel.
 Meil on selline äp nagu Find My Friend, mis on seadistatud sedasi, et Mac näeks, kus ma liigun ja asun. Kui Mac tagasi helistas, küsis Ta veidi kahtlasel hääletoonil (Ta vist ei osanud arvata, et ma kuskil seal asun): "Kas see on võimalik, et Sa asud Võru tänava ja Kastani nurga lähistel?!?"
Ehk siis ma olin õige tänava mööda lasknud ja jõudnud otsapidi juba ühe tänavavahe pikkuse edasi liikuda järgmise tänavanurgani. Hakkasin siis kiiruga tagasi marssima, kuigi ma juba kergelt aimasin, et olen võistluse ammuilma kaotanud. Mac tuli mulle õige tänava nurga juurde vastu, saatis natuke ja samal ajal seletas ümbritsevast ning ma vastasin: "Mul käib praegu võistlus!"
"Aaa...no siis Sa oled küll edumeelne...", muigas Mac.
Ma ei anna alla, kui see lumi ja jää ära sulavad, vesi ära imbub ja aurustub, siis tulevad uued võistlused! That's for sure! :D

Lisaks plaanime ühe seltskonnaga veebruari lõpus minna veetma Nelijärve puhkekeskusesse talisportlikku nädalavahetust. Plaanis on päeval uisutamine, suusatamine, kelgutamine, snowtubing. Õhtul saun, lauamängud ja lihtsalt seltskondlik olemine. Vältimaks kohapeal otsustamatust, otsustasin ma kodus, et ma proovin suusatamist, sest:
1. ma olen pimedana juba uisutamise ära proovinud...luud / kondid jäid terveks. Aga mul oli koguaeg hirm, et ma sõidan inimestele otsa...seega peaksin ma endale broneerima terve uisuväljaku, aga kuna see tahab palju raha ja raha mul ei ole, siis not gonna happend :D
2. Nelijärvel tuleb uisutada päris järvel ja arvestades seda, et tänavu pole erilisi miinuseid olnud, siis ainult loll(id) lähevad veekogule.
3. nägijana mulle väga meeldis suusatada...see küll ei tähenda, et ma oleksin seda osanud teha, aga meeldis ikkagi :D
Mõtlesin, et informeerin ka Joosepit oma ägedast plaanist ja ütlesin vaimustunult: "Ma plaanin Nelijärvel esimest korda pimedana suusatama minna!"
Mnjah, Joosep tahab, et ma paneksin kiivri pähe :D
Ütles, et ükskõik milles kiirus tekib, et siis pean kiivri pähe panema. Mul on tunne nagu Ta arvaks, et ma olen tõeline suusaäss ja olen minemas suusasprindile, et vallutada kõik lumised künkad, nõlvad, orud, ja mäed :D Hea kui ma üldse liigutudki saan :D
Ma kujutan seda juba nii elavalt ette, sest kui mõelda, siis tekib ju peaaegu kõigis nendes välitegevustes minginegi kiirus. Kujutage ette...seltskond on mäel ja üks tüüp silkab seal ohutuse mõttes ringi kiivriga. Ma kahtlustan, et ma kõnnin talvel kiiremini kui suusatan ning sellise loogika järgi peaks mul igapäevaselt kiiver peas olema.

Lõpetuseks lisan siia ühe laululingi, mille sain Marialt ja kui ma tavaliselt ei vaimustu väga kergelt uutest lauludest, siis vot see laul tekitas minus sellise tunde, et tahaksin keset kesapõldu käed laiali end keerutada, lasta päikesel ja tuulel end paitada ning laulda seda laulu valjult kaasa.

Mõned päevad tagasi ilmus internetti järjekordne eestlasest tudengi vihane ja mahategev jutuke sellest, miks Tema ei plaani Eestisse tagasi tulla. Ma kahjuks või õnneks ei mõista neid inimesi, kes sellist juttu suust välja ajavad ja pläma kirjutavad. kui Sul on seal, kus iganes Sa ei ole, nii võrratult hea ja super, kõik hoiavad Su kätt, vaatavad Sind siirate ja soojade silmadega, aitavad Sul korterit otsida, suudavad suhelda argumenteeritud vestluses, keegi ei hinda Sind mingisuguse beibe välimõõturiga, siis miks ometigi küll Sa ei suuda vaiki seal toredas kohas olla??!?! See, et Sa sellise negatiivse pläma suutsid kokku genereerida pole mingisugune saavutus ega asi, mille üle uhkust tunda. Negatiivsust ja ebameeldivaid asju suudab iga inimene siin maamunal üles leida ja näpuga viibutada, aga kas oled proovinud äkki üles loetleda need seitse põhjust miks on Eestimaa ilus ja tore paik elamiseks? Kui ütled, et pole mitte ühtegi põhjust (mis mind sugugi ei üllataks, sest isegi laulu- ja tantsupidu pole Sinu jaoks mingine näitaja), siis oled kahjuks lootusetu juhtum ja ma loodan, et suudad ülesaada oma lapsepõlve traumast, mida see jube, hirmus ja paha Eesti ja selle rahvas on Sulle põhjustanud.
Minu meelest sellistest väljaütlemistest kuvab väga selgesti välja inimeste mingisugune puudujääk, rahulolematus, liialti madal / kõrge enesehinnang...ja neljas, viies, kuues põhjus. Mina armastan seda veidrate käänudega ja küngastega maad, kus elavad minu vanemad ja kus elasid minu vanavanemad. Ma armastan rahvast, kes siin elab. Ka neid, kes on turris ja trotsis, sest meil kõigil on oma lugu jutustada. Ma armastan kruusatee ääres seisvaid piimapukke, võililledega kaetud aasasid, lehmakarju, rapsipõlde, linnade ja asulate vanalinnasid ja kindluseid. Jah, on asju mis ka mulle ei meeldi, kuid kõik need asjad kokku, moodustavadki mu kodumaa.

Mõned kuud tagasi kuulsin, et ühel inimesel (no kindlasti on neid rohkem, aga antud juhul oli tol momendil ainult üks inimene), kellel oli telefonihelinaks Taani Eurovisiooni võidulugu 2013 ja tundsin, et ma tahan ka oma telefonile seda helinat. Sai pikalt oodatud ja nüüd lõpuks Maci abiga saingi endale selle loo ja nüüd kannatlikult ootan, et inimesed helistaksid mulle. Kui helistate, siis arvestage, et tuleb pikemalt lasta kutsuda, sest:
a. mulle ei meeldi vastamata kõned;
b. ma tahan kuulata ja lastateistel kuulata oma ilusat telefonihelinat;

Meenutuseks siis Teile, et milline oli Taani võidulugu aastal 2013 ja kes üldse ei jälgi Eurovisiooni, siis lubage esitleda (täpselt nii ilusasti hakkabki minu telefon laulma, kui helistate...)

Kas teate seda Willie Nelsoni laulu- On the Road Again? Hetkel istun autos ja sõidame Pärnu poole, et üks hüva Jaanipäev maha pidada. Taustaks mängib seesama lugu, aga ainult minul on selline mõnus trippimise meeleolu, sest ma olen nii kitsi ja kuulan muusikat klappidest. Seltskond on meil tagasihoidlik: mina, Joosep, koonud, Joosepi kasuisa ja palju manti tagaistmel. Oleme praeguseks hetkeks sõitnud kuskil 60km ning kogu selle aja on Python seisnud püsti ja autoaknast välja uudistanud, et kuhu me õigupoolest sõidame. Janet seevastu magab täiesti rahulikult...eks eilne sünnipäev väsitas väiksekese ikka päris korralikult ära...kuidas see venekeelne lause oligi: starast nje radast.
Ma väga loodan, et leian endale Pärnust mõned eriti ägedad lillad poolsaapad, sest ostsin täna Tartu Kaubamajast, endale lilla nahkjaki ja see sobib mulle ideaalselt. Mii so häppiiii! Wiiii!
Joosepi kasuisa läks just hetk enne Viljandi sissesõitu närvi, sest oletatavasti mingisugune liiklushuligaan (mina ei näinud ühtegi) tekitas mingisuguse ebanormaalse olukorra ja kuna Joosepi kasuisa suutis täna ka jälle Tartu linnas närvi minna, sest teadupärast ei ole Tartu linn vahepeal Tema jaoks loogilisemaks muutunud, siis tegime Võrtsjärve juures metsapeatuse, et värske õhk tõmbaks krussi läinud närvid sirgu. Igatahes, kui tuli Viljandi vahejuhtum, siis ma tagasihoidlikult soovitasin:"Lähme tagasi Võrtsjärve juurde närve rahustama..." Tean, et olukord oli pingeline ja mehed ees vandusid päris koledasti, aga mind ajas see olukord naerma, või no õigemini ma naersin jälle oma andeka nalja üle. Oh mind humoristi küll.
Lisan siia siis selle mõnusa trippimise loo...

Hmm, vaatame siin Eurovisiooni I-poolfinaali ja no mis ma oskan kosta...
Mulle meeldisid Armeenia, Läti, Montenegro, Ungari ja siis see kena noormees, kellel oli taustaks iluuisutaja ning loomulikult Tanja oli superluks!
Aga veidra mulje jätsid näiteks Venemaa ja Azerbaizaan, kuna minu meelest läks neil selle järjekorra loosimisega natuke nihu, sest kui tuleb kaks kiikumist järjest, siis hakkab meenutama tsirkust, mitte aga laulukonkurssi.Mõne aja pärast tuli ka Ukraina laul, kus taustaks oli lavale veetud hamstri hooratast meenutav konstruktsioon ja sinna sisse oli jooksma pandud...ei, mitte hamster, vaid üks meesterahvas. Aga ka see pole veel kõik...kirss tordil oli Belgia laulupoiss, kes laulis emast, nagu too oleks ära surnud. Jube morbiidne, dramaatiline, sünge ja morjendav. Joosep ütles hästi selle Belgia laulupoisi kohta:"Ta laulab nagu Kalevipojal oleks Linda ära surnud."
Igatahes oma postituse lõpuks sain teada, et Eesti kahjuks edasi ei pääsenud, mis on tegelikult nii kurb. Väga paljud arvasid, et see pole võimalik, et Tanja laulab otse ja oma arvamust põhjendati sellega, et sedasi tantsida ja laulda ühel ja samal ajal pole lihtsalt väga võimalik. Kas tõesti see sai saatuslikuks? Mjäu!
Aga eks finaalis näeme siis vähemalt kahte kiikumist, hoorattal jooksmist ja eks näis millised sporditrikid II-poolfinaalist veel juurde lisanduvad.
Muideks...palju õnne San Marinole! Me alguses Joosepiga naersime, et San Marinole on kirjutanud laulu inimene, kes on nende riiki esindanud oma lauludega 22 korda ja pole kunagi edasi finaali pääsenud...meie omast rumalusest arvasime, et oleks äkki viimane aeg vahetada laulukirjutajat, aga näete...järjekindlus viib sihile!

PS. Siin siis Belgia laulupoiss oma sünge ja dramaatilise lauluga...algus on isegi ilus ja huvitav, aga minu jaoks isiklikult on lõpp to much. Eks see ole suuresti maitse asi... aga kuulake siis ikka ise ka kenasti algusest lõpuni.

Ma pidin siiski kirjutama veel ühe postituse, sest eelmine postitus kahjuks ei jõudnud 29. märtsi kuupäevaga, aga sellest hoolimata oli see kiirusrekord. Nimelt alustasin postituse kirjutamist kell 23:41 ja postituse sain üles 00:02, ehk et mul läks postituse kirjutamisele, kirjavigade kontrollimisele ja siltide lisamisele aega kõigest 21 minutit, mis on ikka päris hea tulemus.
Lisaks tahtsin veel paarist asjast kirjutada. Kõigepealt üks vahva leid internetiavarustest, ehk et kõige imelikumad küsimused, mida on küsitud tööintervjuudel. Ma lugesin neid küsimusi ja mõtlesin agaralt kaasa, et kuidas oleksin ise vastanud mõnele taolisele küsimusele. Peab tõele au andma, et kui kujutada end ette reaalses olukorras ja kui potensiaalne tööandja peaks küsima mõne järgmistest küsimustest, siis ei saa küll kindlalt väita, et mina jänni ei jääks, aga aitab pikemast lobast ja vaatame, kas ja kui palju oleme suu peale kukkunud:http://e24.postimees.ee/1102266/kui-palju-aknaid-on-new-yorgis-ehk-imelikud-kusimused-toointervjuudeltAvaldatud: 14. jaanuar 2013 Kell 11:21
Sa pole kindel, mis sind tööintervjuul ees ootab ja mida küsitakse? Glassdoor.com pani kokku nimekirja veidramatest küsimustest, mida inimestelt on tööintervjuudel küsitud.
«Kui sa saaksid vabaneda ühest USA osariigist, siis milline see oleks?» Küsitud Forresteris.
Minu vastus: mitte ühestki ei vabaneks, sest see tooks kaasa erinevaid probleeme (nt. alustuseks tuleks USA lipus läbi viia muudatused).
«Kui palju lehmi on Kanadas?» Google.
Minu vastus: mõned kindlasti on.
«Milline laul kirjeldab sinu tööeetikat?» Dell
«Mida sa mõtled, kui oled üksi autos?» Gallup
«Kuidas sa hindad oma mälu?» Marriott
Minu vastus: hindan oma mälu sõnaga: suurepärane! Vabandust, mis see küsimus oligi? :D
«Hinnanguliselt kui palju aknaid on New Yorkis?» Bain & Company
Minu vastus: rohkem, kui üks.
Neid küsimusi on veel ja veel ning ma ei jaksa neile vastata, aga kopeerin siiski need Teile siia lugemiseks:
«Nimeta kolm Nobeli preemia võitjat.» BenefitsConnect
«Kui tuleksime sinu juurde õhtusöögile, siis mida sa meile valmistaksid?» Trader Joe`s
«Kuidas suhtleksid inimesed ideaalses maailmas?» Novell
«Kuidas sa valmistad tuunikala võileiba?» Astron Consulting
Minu vastus: võtaksin Rukkipala leivatasku, röstiksin kergelt ja lisaksin natuke võid, seejärel lisan lehtsalati lehe, katan leiva tuunikala tükikestega, lisan värsket kurki ja tomatit ning peale raputan natuke sidrunipipart.
«Mina ja mu abikaasa läheme puhkusele, kuhu soovitaksid meil minna?» PricewaterhouseCoopers.
waterhouseCoopers.
«Mis sul lemmiklaul on? Palun esita see meile.» LivingSocial
Igatahes, kui Teil tekkis mõtteid, et kuidas Teie vastaksite nendele küsimustele, siis andke märku. Mind väga huvitaks. Teeme rollimängu. Mina olen tööandja ja Teie tööotsijad ning ma palun Teil, vähemalt kahele küsimusele, vastata. Hea uudis on see, et ise võite valida omale meelepärased küsimused...
Lõpetuseks tahaksin Teile anda mõned imeilusad laululingid. Tegu on Eesti lauljaga, kelle nimi on Ilona Aasvere ja ma olen täiesti Tema lummuses. Maitsed on erinevad, aga kuulake ise ja mul on ainult siiras rõõm, kui kellegile veel meeldib :)
1. Ilona Aasvere- Siin On Nii Heahttp://www.youtube.com/watch?v=hc0QmRxVqNQ2. Ilona Aasvere ja Leila Miller- Väljas On Veebruar Tänahttp://www.youtube.com/watch?v=gYrLH2NvDxM3. Ilona Aasvere- Kamina Eeshttp://www.youtube.com/watch?v=NHqLkQQBJgA4. Folkmill ja Ilona Aasvere- On Südasuvihttp://www.youtube.com/watch?v=rkIoNtk0ylMOeh, ma olen paratamatu romantik. Suvel oleks nii vahva minna mõnele vabaõhukontserdile, mis toimuks kuskil kauni järve ääres, rohutirtsud siristaksid, rohukõrtes õitseksid kaunid põllulilled, inimesed istuksid mõnusasti piknikutekikestel ja naudiksid head muusikat, head sööki ja kaunist suvepäeva.

Hurraaa, hakkan vaikselt tervenema, aga mitte nii väga hurrraa on see, et minu kontserdikaaslane jäi haigeks ning seega antud hetkel minu kontserdile minek on vägagi suure küsimärgi all. Kuna kontsert on juba sel pühapäeval, siis polnud mul aega raisata ja võtsin oma listi välja...no see list siis, kus peaks olema meeletu pikk nimekiri inimestest, kes võiksid tulla minuga kontserdile. Nii, esimeseks ohvriks valisin Maci ja nii ma helistasin siis Talle, aga Tema ütles a la nii:"Sorri, ma plaanin nädalavahetusel haige olla ja end ravida." No väga hea plaan ja soovin südamest õnne! Aga see oligi kogu mu nimekiri ja kui nüüd ehmatasite ära, et misasja, kas Kail ongi nii vähe sõpru? Või no mis sõber see Mac ikka on, aga lihtsalt kui ma plaanin kuskile välja minna, siis mul peab olema kaaslaseks inimene (mnjah, mitte, et Mac jälle sinna alla kategoriseeruks, ma mõtlen siis inimeste alla ja pange tähele ma ei solva, vaid räägin tõsi meeli, sest no Mac ei saa olla inimene, sest Ta on nõnda lahke, nõnda kannatlik, nõnda salliv, nõnda siiras, nõnda kondine, nõnda sarkasmiline, nõnda tubli ja nõnda kõike veel palju head...lausa nõnda hea, et ma algselt arvasin, et Mac on mõni psühho, kes oma headusega plaanib mu usalduse võita ja siis mu lihtsalt maha nottida, aga see vist osutus valeks...ühesõnaga üks inimene ei saa lihtsalt olla selline). Ahjaa, kuhu ma jäingi?! Aaa, et kui lähen kuskile kontserdile näiteks, siis peab mul olema kaaslaseks inimene, kes saab hästi läbi pimedatega ja tulevad toime nende aegajalt esinevate hüsteeriahoogudega, nende lõputute soovidega, emotsiooniplahvatustega, peavad rohkem kui lihtsalt sallima juhtkoera (soovitavalt fännama ja armastama), suudavad vastata järgmistele küsimustele rahulikult ja ärritumata (ka siis, kui peab end mitu korda kordama): mismoodi see tee jookseb siit? kas siin ristmikul on saar? mis värvi see on? mitu astet tuleb? kas prill-laud on puhas? kas Sa vaataksid palun, kas mu riided on väga karvased? kas Sa palun natuke puhastaksid mu pükse? kirjelda kontsertlava! kirjelda ruumi! mis mu piletil kirjas on? kas Sa palun viiksid mu üleriided garderoobi? mis siin jookidest ja suupistetest on? kui palju maksab? kui suur see pähklipakend on? oot-oot kui palju see maksiski? kui pikk järjekord on? kas jõuame kontserdi vaheajaks oma snäkid ära osta? Ja neid küsimusi tekib õhtu jooksul veel ja veel... Nendeks kaheks inimeseks, kes suudavad vastu pidada ja selle üle elada, olid siis Mac ja Eret ( üks see, kes plaanib nädalavahetusel haige olla ja teine, kes reaalselt ongi haige. Ma EI OLE pahane! AUSÕNA! :)
Tegelikult pean Joosepile ka au andma, sest Tema tuleb ka pimedatega hästi toime, vähemalt ühega. Ma suudan küll päris edumeelselt Teda aegajalt meeleheitele viia, aga Ta pole veel ära jooksnud ja Ta tuleb toime, lausa nii hästi, et oleme juba kuus aastat koos olnud. Tubli Joosu! ;)
Panin siis oma FB-seinale ka teate üles ja lootsin, et tuleb üks vägev tormijooks, et kui mitte kontserdisoovile, siis minu vastupandamatule heale seltskondlikusele ning mul saab olema keeruline valik, et kellega siis lõppudelõpuks minna. Kusjuures ma poleks isegi piletiraha (10€) küsinud ja hetke seisuga on mul seis päris raske: mul on valikuid lausa null!
Üks tuttav uuris alguses, et kui palju pilet maksab? Ma vastasin ausalt (mitte et oleksin plaaninud valetada...icc), et kahepeale kokku 20€, siis uuris, et mismoodi see maksmine oleks, et kas kumbki siis 10, pluss 10? Ma siis selgitasin, et tegelikult saab nägemispuudega isiku saatja tasuta, aga tavaliselt oleme sõbrannaga summa pooleks jaganud, aga hetkel ma isegi ei tahaks piletiraha, vaid kaaslast kellega minna, sest mu juhtkoer ei oska sektoreid otsida ja numbreid ka veel ei tunne...
No selliste küsimuste peale olid mul juba lootused üles kruvitud ja muudkui refreshisin lehte, et näha kas on uusi teateid selle kohta, et Ta tulebki, aga mitte midagi, nüüd ka refreshisin, ikka mitte midagi ja nüüd ka ei ole...
No vähemalt sain olla kasulik ja küsimustele vastata...
Aga et Teil oleks kurb olla ja saaksite aru, kui ilusast muusikaelamusest ilma jääte, siis siin on mõned minu lemmik lood Apocalyptica esitusest. Head kuulamist!
1. Apocalyptica-Pathhttp://www.youtube.com/watch?v=4aBPF6qVjac2. Apocalyptica- Nothing Else Matters (Original song by Metallica)http://www.youtube.com/watch?v=rbTozgoj9OQ3. Apocalyptica- Farawayhttp://www.youtube.com/watch?v=CO28CudHUtE
PS. Ma endiselt unistan tšelloõpingutest niiii niiii niiiiiiii väga! Kohe niiiiiiiii niiiiiiiiii niiiiiiiiiiiii väga!
PS2. Antud postituses kirjeldus pimedatest ei laiene kõigile nägemispuudega isikutele, vaid pigem mulle endale, sest ma lihtsalt võin olla vahel eufooriline, kui olen eriti rõõmus ja õnnelik.

Eilsega lõppesid siis Olümpia iluuisutamised ära ja ma lihtsalt pean sellest kirjutama. Ma ei tea, kui paljud pimedad üldse jälgivad iluuisutamist, aga tean vähemalt kahte: mina ja veel üks hull :)
Kõikidel eelmistel kordadel, kui on Eesti telekanalites näidatud otseülekandeid iluuisutamistest, siis on seda teinud ETV koos Anu Säärits'iga, kes on ikka tasemel spordikommentaator ja tõesti see inimene jagab biiti!
Aga tänavustest Olümpia iluuisutamistest tegi otseülekandeid TV 3 ja kommentaatorirolli täitis Mart Sander ning andke mulle nüüd andeks, aga seda oli väga ebameeldiv kuulata, mismoodi Mart Sander sportlasi ja iluuisutamist oma võhikluses kommenteeris.
Mõned värvikamad tsitaadid:
"See on ju lausa näkku sülitamine vabakavale.", "Ma ei tea kas see oleks parem kirjeldus, kui ütlen, et sportlane oli nagu lehm libedal jääl.", "No ma ei saa aru milleks ta neid käsi rusikasse paneb, nii tundetu ja kiretu.", "No see oli laus ebaõnnestumine!", "Nii koledasti kukkus.", "No jälle saadavad neid õhusüdameid. No milleks-milleks on vaja mulle näidata seda, et kui palju nad mind armastavad!?"
Mnjah, ma küsin vastu, et milleks-milleks oli vaja televaatajat sedasi piinata? Mart Sander rääkis enamus ajast sellest, et mis loo järgi uisutatakse, kes on esitaja, kas ja millise filmi soundtracki uisutaja kasutab (muidugi järgnes sellisel juhul ka väike filmikriitika), mitmendalt stuudioalbumilt, siis väljendas oma ebameeldivust, et peab nendel võistlustel lugu Sing-Sing-Sing juba kümnendat korda kuulama ja oi küll see lugu teeb talle haiget, sest see on nii koledasti kokku lõigatud ning see oleks võetud justkui kruiisilaeva repertuaarist, mida nad seal südaööl lasevad ja mis on odava süntesaatoriga kokku tuunitud... ja mul on nüüd allergia päris mõneks ajaks härra Sanderi vastu!
Mul on veel üks mure...ma ei taha neid negatiivseid tundeid tunda ja ma parema meelega laulaksin Mardile laulu Sing-Sing-Sing...
Aga tegelikult ma mõtlesin oma kriitikat ikka tõsiselt, sest olen arvamusel, et kommentaatori asi on kõige tähtsama info edastamine vaatajani (nt iga kord, kui tuleb uus uisutaja jääle, siis nimetab riigi, vanuse, muusika, tiitli(d), treeneri(d), koreograafi(d) ja siis juba räägib lühidalt, et milliseid axleid, flipe, kaskaate, truppe jne asju see uisutaja teeb), aga Mart Sander'i kommentaarid olid väga suvalised ja lisaks segas oma jutuga vahele ka kogemustega uisutajale, kes püüdis vaatajateni tuua MIDAGIGI olulist. Kokkuvõtteks soovin öelda, et kui Anu Säärits kommenteeris, siis mina sain pimedana täieliku ülevaate kõikide uisutajate punktidest, pluss eelpool nimetatud informatsiooni, aga kahjuks Mart Sander'il jäi kõvasti puudu taktitundest ja arusaamast, et ta ei istu kodus televiisori ees. Tänud kõigile, kes vastu pidasid!
Aga vahelduseks spordile ja Mart Sander'ile...Täna hommikul helistas mulle ema ja uuris, et kuidas tema pesamunal (that will be me) läheb ja et ta tahaks meile pakki saata...ma olin väga meelitatud ning siin on killuke dialoogist emaga...
Ema:"Panen paki homme teele."
Mina:"Mis paki?"
Ema:"No ma saadan Teile natuke süüa ja miskit head."
Mina üllatunud häälel:"Ahsoo!"
Ema:"Pühade puhul."
Mina hämmingus häälel:"Mis pühad?"
Ema lõbusal häälel:"Kai! Mis kas nälg on Sinu viimasegi mõistuse ära võtnud?"
Mina häälel, mis täis rõõmu:"Aaaa..." (LOL, ma suutsin isegi korraks hüpata mõtetes Lihavõttepühadeni, aga siis õnneks meenus, et kohe-kohe on 24. veebruar)
Ema tahtis siis Joosepi perekonnanime, kuigi alguses küsis rõõmsal häälel, et Joosepi perekonnanimi on Kangur, eksole? Loomulikult hakkasin ma sellepeale naerma (kuigi ma enam ei saa aru, mis siin naljakat oli...Kangur on ju täiesti tavaline perekonnanimi), aga kui ütlesin emale, et ei ole Kangur, siis järgmiseks pakkus Kunger. No ka see ei läinud täkkesse!
Ma püüdsin siis rahulikult ja selgel häälel öelda seda õiget perekonnanime, aga ei saanud ka sellest asja. Lõpuks hakkasin tähthaaval ütlema, aga siis tuli ka veel mitu erivarianti, aga no ma annan oma emale andeks, sest:
1. ta on mu ema ja kõige kallim
2. ta tahtis ju ikkagi süüa saata, pluss uuris, kas mul on mingeid erisoove :)
3. ta on ikkagist mul venelanna
Minu ema kõige kuulsam lause, mille paberile kirjutas ja mulle köögi lauale jättis oli: "Kai, olen taga äijas!" (hea teada)
See oli teade mulle, et kui ma hommikul ärkan ja teda maja pealt kuskilt ei leia, siis tean kust teda otsida...Ma kohe laksust ei jaganud välja, et kust ma siis õigupoolest teda otsima pean, aga lahendasin siiski müsteeriumi.
Uuema aja "ämber" on tal see, kui läks õe juurde katsikule ja kirjutas kaardi sisse õnnesoovid ning lisas õnnitlejateks "emme ja täti Kai" (kõlab nagu DJ nimi ja positiivne, et Ä-tähele ikka täpid peale jättis, sest muidu oleksin ma raudselt saanud uue hüüdnime...)